Mõned blogijad, kes veel julgevad enda elu-olu netis lahata tegid 2019 kokkuvõtteid.
Kuna täna mul koolivaheaja esimene (laste-lastelaste-ema) vaba päev ja kõik meeldivalt segi, siis annan enda möödunud aasta tegemistest ülevaate. Teen seda osade kaupa.
Töörindel
sain koolis püsiva töölepingu - olen vajalik
olen õpetajate hulgas kõige vanem - direktori suu läbi: niikaua, kui jaksad ja mida kauem, seda parem
saan kolleegidega jätkuvalt hästi läbi -mida vähem õpetajate toas muljetamist, seda elutervem suhtumine
erilisi lapsi eriliste vajadustega tuleb kogu aeg juurde - nn. minu omasid on viiendas, kolmandas ja esimeses klassis
eriline edu - survestasin ametnike niikaua, kuni saime juurde veel ühe tugiisiku
unistus: luua omavalitsuses tugiisikute võrgustik, korraldada supervisioone ja ümarlaudasid
Tööga ja enda arendamisega seotud koolitused:
konstellatsioonid - kahjuks kolisid Lasnamäele ja muutusid minu laiskuse tõttu olematuks
Pille Kriisa - ilma nendeta oleksin juba mustas augus
Vaimse tervise esmaabi - polnud paha pluss palju materjali
Leena Jaago - ühest jäi väheseks
Kristiine Vahtramäe -ühest jäi väheseks
Kristlikud seminarid - kaks, kevadel ja suvel
Kokkuvõtvalt võiks vähemalt igas kuus olla üks aktiivne koolitus.
Aga tegelikult on töö mind täiesti alla neelanud. See peab sellel aastal muutuma!
Kogu lugu sai nagu õpetaja konspekt. Õudne. Et rõõmus olla, siis panen siia kooliga ehk tööga seotud ILUSAId pilte. Edevaid. Ei viitsi järjekorda ajada. Kahju, et õpilasi ei tohi näidata.
...
Vabariigi aastapäev
...
Perepäev (pidin õpilased välja lõikama) Juhendan rütmipillide valmistamise õpituba. Materjal: vetsupaberi või muu paberi rull, kaunistused, sisse oad, herned, kruubid)
Õpetajate päev
Kevadnäidend naljapäeval
2019 viimane koolipäev. Imeilus lavakujundus!
...
...
ja üks alla fuajeesse
...
Pildijada lõpetab minu toa tagasihoidlik kujundus
Homme jälle tööle.
Esimene selle aasta reegel minu uuest "piiblist":
Eluterve pohhuist teab, et mõeldes tulevikule tekib ärevus, mõeldes minevikule tekib kahetsus. Aga praegu on ju kõik päris hästi!
(kui naisinime kaotab korterisse ära lemmiksaunalina, et pärast blogistamist Aqvasse minna, siis on kaks võimalust: kas on korter liiga suur või lina liiga väike)
8 kommentaari:
No alati on olemas ka tagavara variant. Tuleb kapist lihtsalt teine saunalina võtta.
Ilusat uut ja ikka jõudu, jaksu. Lastega tegelemine teeb nooreks ja annab elule särtsu juurde.
aitäh neiud - vastus saunalina kohta 5. Mis lastelastesse puutub, vahel vahetaksin üheks õhtuks neli ühikut ühe jutukaaslase vastu.
Jussike pai, Jussike pai, kuhu su kadunud sussike sai... Liinake pai, Liinake pai, kuhu su kadunud linake sai... Ei teadnud enam oodatagi! Miks ma küll kohe selle peale ei tulnud, millega Sa täna võiksid tegeleda. "Naerunägu"
lisan siia põhimõttel "kõik staff ühes kohas" väljavõtte, mille tellis koolitusmeeskond tagasisideks.
Mida ma õppisin Pille Kriisa koolitustest?
Laias plaanis õppisin ennast rohkem usaldama, jälgima distantsilt oma mõtteid, tundeid, käitumist. Tegemist on ülimalt professionaalse ja omapärase koolitajaga kellega koos veedetud iga minut istumist-tegutsemist ja aju ragistamist on osalemist väärt. See ei olnud koolitus, kus kehad olid kohal, aga vaim oli kodus. Pärast neid kolme korda on mul oma töös kergem edasi sammuda nii et võin öelda: olen Pille koolitustest sõltuvuses ehk ühenduses ja ootan uusi kohtumisi.
Mõned olulised väljanopped, mis mind kõige rohkem kõnetasid:
Esimene ehk sõltuvused.
Võiks mõtestada ümber: sõltuvust ei ole olemas. Positiivne vastand sellele on ühendus ehk kontakt. Ma loon kontakti telekaga, arvutiga, nutikaga, söögiga-joogiga. Mida rohkem on laps suhtes arvutiga, seda üksikuna ta ennast tunneb. Üles on kasvanud terve põlvkond lapsi, kes „sünnivad tahvel käes“. Mõttetu on rääkida (keelata) seda, mis on olemas. Ühendust pole vaja kurjalt katkestada, vaid asendada. Ei tohi öelda, et see on nõme.
Kui last sunnitakse tegema asju, mis talle ei meeldi, sihista tegelikult arvab, et vanemad hoolivad temast. Laps, keda ei suunata võib arvata, et temast ei hoolita.
Kui lastel on hirmu ja üksindust (tänapäeva lastel on seda palju), siis need tekitavad ajus tühjad kohad, mida ei saa täita. On väga hea, kui laps joonistab agressiivseid asju – siis ta joonistab oma hirme välja.
Vesi ja aju kuuluvad kokku, vesi on aju toit. Aeg läheb kiiresti siis, kui aju hakkab tootma dopamiini st. mõnuainet.
Ei maksa nutmist keelata. Kõige parem nuturavi on see kui laps saab nutu välja nutta.
Teine ehk suhtlemised.
Loo enne suhtlemist pilkkontakt lapsega - ära lenda kohe peale, jälgi ja siis püüa pilku
Täiskasvanu ei pea lapsega mängima, vaid peab looma tingimused ja olema lapse jaoks lihtsalt olemas
Müramine lapsega on väga arendav tegevus, sest müramine eeldab ajult väga palju. Poiste gruppides pannakse läbi selle paika hierarhia. Agressiivsus ei ole müramine.
Telekas on näts silmadele.
Kolmas ehk enesehinnang.
Sõna on hästi oluline, tugev sõna vähendab valu. Ajus on kõnekeskus ja mõnukeskus lähestikku.
Alla 7 aastasel lapsel ei ole enesehinnangut. Kõik, mida nad kuulevad enda kohta läheb otsekui läbi filtri. Kõik tugevused tulevad läbi katsetamise. On äge proovida uusi asju!
Kasuta kiitmisel „tubli“ asemel: ma näen, et sa pingutasid!
Andekus on pingutus!
Hinnang on see, mida annab keegi teine läbi OMA filtri. Hinnang distantseerib meid mõtlemisest. Tekib nn. „ohvri mõtteviis“
Kunagi...kaugemas tulevikus :D suudan ehk jälle oma koolitusmaterjalide kogu uuendada.
Head uut aastat!
On armas lugeda teiste blogidest, mida nad enda tegemistest kajastavad, aga minu jaoks on see etapp elust läbi, ja asi pole julguses. Lihtsalt mulle ei paku oma elusündmuste jagamine enam pinget, ja kardan, et lugejatele samuti mitte.
Minu, üsna mõttelaisa inimese jaoks on Sinu lihtsad kokkuvõtted inimesest väga huvitavad ja vajalikud.Jaga ikka.
Ilusat ja õnnelikku aastat Sulle, Emmeliina! Sa oled hea!
Eriline tänu teile kes ei pea paljuks kauneid sõnu!
Postita kommentaar