Esimest korda arvamusi vestmas

Autobranne, olles mitmekordne festivaliveteran, kutsus kaasa. Ei kahetse mitte üks raas. Sajal kilomeetriteel vahetasime kahekesi arvamusi. See toimus nii, et mina lugesin ette, mis ma kavast välja olin leidnud ja tema oli moderaator st. autojuht  - jälgis teed ja liiklusmärke ning ütles üht teist sekka.

Algusolukord oli muljetavaldav ja veidi segadust tekitav.

• keda vaadata - kas Presidenti või Ieva Ilvest?

• mida tähele panna: kas Marina Kaljuranna riietust, soengut või lahket näoilmet?
• kas öelda Joonas Hellermale, kes mind ei tunne "Tere, Plekktrumm"
• keda kuulata?

• kuhu maabuda?
• kus mida suhu pista?
•  mis kell on?
• mis kus on?
• kes kus on?
•  kes kes on?

Jaa nii edasi. Nii me tuustisime sõna siit ja teise sealt, küll kaksinda, küll üksinda,  kuni maandusime soovitud paika.

Kell 15 algas ERRi alal meid puudutav.  No ikka see Getter Jaani lugu, et me kõik ükskord vanaks saame.
 Arutelu teema tundus kurvem "Väärikas lõpp - elu ja surm vanurina"
Vestlejad olid muljetavaldavad: õiguskantsler Ülle Madise, Urmas Viilmaa (lähenes jooksusammul, kuldne rist rinnataskus, et mitte jooksu segada), Vahur Valvere (PERHI onkoloogia.ja hematoloogiakliiniku juhataja), Maario Mändmaa Hoolekandeteenuste AS juht. Moderaatoriks ajakirjanik Rain Kooli. Arvan, et järelkuulata saab ka. See oli hea ja hariv. Kuulajaid palju ja isegi sõna võeti.

Kuna tegemist arvamusfestivaliga, siis milline oleks minu arvamus selle teema kohta?
VALMISTUMINE VÄÄRIKAKS VANANEMISEKS
Nii nagu iga inimene on individuaalne nii on ka iga vananemine erinev. Minu meelest seisab see mitmel alustalal mille keskmine st. kõige jämedam tala on tervis. Nii füüsiline kui ka vaimne. Kuidas see Gunnar Aarma ütles: Õnneliku elu aluseks on õige mõtlemine, toitumine, hingamine ja liikumine. Kergem on mitte mõelda, kui õigesti mõelda. Tänapäeval on sageli kombeks õigesti mõelda pisikeste antidepressanditabletikeste abiga. Kas õigesti, seda ma ei tea. Ja kes olen mina, kes tohib anda hinnanguid.
Toitumisega saab paremini hakkama. Tuleb ennast ja oma rahakotti usaldada. Hingamine ja liikumine on ilmselt omavahel läbipõimunud. Ehk on nii, et mida rohkem liigume, seda õigemini hingame.

KAS ÜLDSE HOMMIKUMANTLIST VÄLJA TULLA
Järgmine alustala oleks kuuluvus. Inimene on loodud kuhugi kuuluma: küll koosellu, küll pereellu , küll tööellu, küll seltsiellu...Mõned tahavad teadlikult kuuluda sagedamini üksindusse, kui mitmendusse. Peaasi on ise aru saada ja sellega endale mitte liiga teha. Et ennast sellest mitte ilma jätta. Tean,  mis juhtus mehega, kes  tööelus enam vajalik  polnud - ta hääbus.  Kerge öelda, raske täita. Kus on meil need osalise koormusega, eakatele sobivad töökohad? Üha sagedamini kuulen omavanuste käest: ei taha, ei jaksa, olen sellest nii väsinud. Samas, päris ilma ka ei taheta. Kui kaasa kõrvalt läinud, lapsed oma elu peal, siis poleks nagu põhjust hommikumantlist välja tullagi. Mis sundis minu üksi jäänud emapoolset vanaema, kes elas pea saja aastaseks, voodist välja tulema? Lehm, siga ja kass - kõik tahtsid toimetamist. Kartul tahtis muldamist, hein kaarutamist, marjad korjamist. Hiljem, kui ta juba meie juures elas, siis tegi ta ennast ikka vajalikuks. Surmani.


VIIMASED VEERINGUD LASTELE
Tuligi välja järgmine alustala. Vajalikkus. Siin peaks noorematel olema oidu, et mitte panna vanadele liiga suurt kandamit. Ega kõik jõua väikeste lapselastega võidu joosta. Pealegi on tänapäeva lapsed nii lärmakad ja kasvatamatud. :) samasugused nagu meie vanaema arvates olime 55 aastat tagasi. Sageli kuulsin vanadekodus käies lauseid: mind pole enam kellelegi vaja. Kole, kui kole. Miks annavad vanavanemad noortele raha, ostavad kingitusi, enda heaolu kõrvalt kokku hoides? Nad ei oska teistmoodi vajalikud olla. Kurb, kui saabub arusaamine, et su omal ajal kõhu kõrvalt kokku hoitud rahaga ostetud kristallkaussi pole enam kellelegi vaja. Millega siis vananev inimene vajalik saaks olla? Ikka mälestuste jagamisega. Kui on jagajaid, küll leidub  kuulajaid.
Kord rääkis üks vene rahvusest naine, et nende kogukonnas on just kõige vanemal naissugulasel kõige suurem autoriteet. Aga meil? Mis see vanamutt ka teab? Tuleb tuttav ette.
Kümmekond aastat tagasi, käies koguduse juures "Kõrvalkõndija" kursusel arvas kirikuõpetaja, et võiksime üksi jäänud vanakesi külastada. Mõtlesime, et mis seal siis ikka - käime poes, koristame jne. Tuli välja, et see on teisejärguline. Vana inimest enam oma keskkonnas ei muuda  - see on tema kodu, tema territoorium, kui see on meie arust must ja segamini pole see tema arust nii. See on praegusaja nõrgim lüli miks vanadel ja noortel on raske ühe katuse all hakkama saada.

NAABRIPROUA KOLEDAD KILEVAIBAD JA KLATŠIHIMU
Vana inimene tahab tähelepanu. Nii nagu väike lapski. Eakal naabriproual külas käies näitas ta mulle oma viimaseid käsitöid. Need olid kilekotiribadest heegeldatud ümmargused põrandavaibad. Taevas, kui koledad, mõtlesin. Loomulikult ainult mõtlesin. Proua oli neid demonstreerides nii rõõmus ja rääkis kuidas ta ostab eri värvi poekotte, lõikab need ribadeks ja heegeldab kokku. Tema nüüdseks tühjadest aknasilmadest mööda minnes tuleb ikka meelde: No tule üles, ma näitan sulle... Aga mul ei olnud aega ega tõtt öelda tahtmist ka. Et mekkida pitsike isetehtud likööri ja kiita järjekordseid vaipu. Nüüd läheks, aga on hilja. Aga võib olla ei läheks.
Miks piiluvad vanamutid sageli akna peal ja vanamehed istuvad maja ees pingil? Noorena tundus see mulle päris imelik. Miks räägivad nad  nii palju igasugu  klatšijutte? Arvan, et nüüd saan aru  - see on uudishimu. Niikaua kui vanal inimesel see on on ta meel ergas. Vastavalt elatud vanusele ja klassikuuluvusele erinevatel teemadel. Miks on neil vaja oma nina toppida noorte tegemisse ja halvustamisse seisukohtadega "aga meie ajal" küll nii ei tehtud? Kui inimest enam väline ei huvita võib ta meel väga kurvaks muutuda.

OH SAAKS OMETI RAHU
Kuidas siis luua veel üks alustala, mis võiks olla  rõõm?
Seesama autobranne käis mitu aastat vanadekodus akordion kaelas ja suures kirjas paljundatud laulusõnad kaasas. Et laulda nendega, kes veel laulda jaksasid. Ise käisin  luuletusi lugemas ja  poeg laulis jõululaule. Ma ei tea veel, kas mina tahaksin, et minule seda tehakse. Ma ei ole ju veel hooldekodus. Võib hoopis juhtuda nii, nagu siis kui kõrgkooli praktikandid vanadega toimetasid ja üks ohkas: oh lõppeks see juba, saaks ometi rahu :) Praegusaja vanurid pole ju igasuguste teraapiate keskel kasvanud. Nende teraapia oli jumalasõna ja 10 käsku.
Inimesena ja kristlasena tean kui vajalik on andestus. Vast igaüks meist on öelnud või vähemalt mõelnud: Ma ei räägi temaga surmatunnini. Mida see tähendab? Kas siis surma tunnil ikkagi räägiksime? Väga kurb, kui see jääb tegemata.
Elu on teinud nii, et omad ei saa sageli omadega läbi, millegipärast oleme just omadele elu jooksul vastastikku palju haiget teinud. Siin oleks küll vaja Hingehoidja sekkumist ja nõu. Miks mitte kirjutada üks kiri. Või mitu. Haual võib ju rääkida, aga see on ikkagi monoloog ja ühe poole lohutus ning andekspalumine. Nii et ärge jääge hiljaks!


 TEHKE MIS TAHATE, MIS MINA ENAM...
Ka see aeg saabub. kellele varem, kellele hiljem, mil teised hakkavad minu eest otsuseid vastu võtma.
 Selle vältimiseks võiks varem teemadega tegeleda. Kõlab banaalselt, aga meil on moes pulma ettevalmistused. Pulm pole elu vältimatu  osa. Tähtsam oleks surma ettevalmistused. Tundub, et "eestiaegsed inimesed" oskasid. Vanaemal olid enda tõekspidamised, kuid ta ei surunud neid peale. Kuigi olin täiskasvanu ja laste ema ei rääkinud me temaga surmast. Ta elas meie juures, kodutalu oli lagunenud ja pärandada polnud midagi.  Teadsime emaga st. vanaema tütrega, et matus peab olema kiriklik ja plats oli valmis. Mitukümmend aastat tagasi surnud abikaasa kõrval. ja oligi kõik. Vanaema vajas mingil moel järelvalvet ainult paar aastakest enne minemist ja talle anti taevaste jõudude poolt kerge surm, 98 aastaselt voodis.

KÜLL NEED VANAD INIMESED ON TÜÜTUD
Juba talude lagunemisest saati ei ela kolm või rohkem põlvkonda koos. Ajad on muutunud ja ega ise tahaks ka. Parema meelega valiksin (kui oleksin veel ise valija) kogukonnas elamise variandi. Aga meievanuste pensioneid teades ei saaks me palgata ei med. töötajat, koristajat ega kojameest. "Iga vald toitku oma vaesed" ei toimi, sest riiklik pensionisüsteem hoolitseb meie eest, ravikindlustus ka. Ainult kummaline, et 350 euriga pean oma kodus lahedalt ja väärikalt vananema, aga hooldekodus vajad selleks väärikuseks  samapalju juurde. Mõtlemise koht.
Aga mul on veel ema. Ma ju ei tohi iseendale mõelda. Võib ju ema kinnisvara müüa. Oojaa, neli tuhat alevi korteri eest. Ema pension on 400, hooldekodu kuumaksest jääb puudu 300. Aastakese veeretab välja, siis jääb matuseraha ka. Must mõtlemise koht.

RAHUPAIK
Sugupuud uurides leidsin, et Vana Ann s. 1844  (minu vanaema vanaema, kellele mõisnik esimese lapse tegi, hiljem läks Ann mehele ja sünnitas veel 11 last) suri 92 aastaselt pimedana vaestemajas. Arvan, et tal polnud vahet, kas oli tal seal mugav või mitte. Oluline, et hing rahu saaks.

Lõpetuseks tahaks lootusrikkalt ümiseda: meil on aega veel, meil on aega veel...Sellele vaatamata püüan kodust pikemalt minnes prügiämbri tühjaks viia ja toad puhtana hoida.