Tänukiri

Sobiv aeg on hingata sisse

Just nüüd, enne iga põhikooli eksamit, et siis pärast kodanikukohustuse täitmist ehk põhihariduse omandamist, välja hingata.

Elas üks poiss. Esimeses klassis kirjutas ta enda kohta: pois, lühikesed juuksed, sinised silmad, käib kolis. Üheksandas klassis kirjutas ta enda kohta: Väliselt võivad paljud inimesed olla väga sarnased. Paljud tahavad välja näha samamoodi nagu kuulsad popstaarid või lauljad. Minu väljanägemine on enda arvates täiesti tavalise poisi oma. Keskmisest pikemad juuksed, täiesti tavaline pluus, teksapüksid. Mina ei taha välja näha nagu kuulsad inimesed, sest siis ei oleks erinevust maailmas. Iseloomult on maailmas kõik inimesed erinevad. Mõni on vaikne, mõni lärmakas; mõni on sõbralik, mõni riiakas. Mõni tundub alguses tore, aga hiljem enam ei meeldi; mõni on jälle alguses imelik, aga pikemal tutvumisel hakkad temaga paremini läbi saama. Mõnega leiad ühised huvid ja nendega jääd suuremateks sõpradeks võib olla elu lõpuni.

Niimoodi kirjutama ja veel tuhat muud asja õppis poiss koolis. See kõik olekski olnud tavaline kooli ja koolipoisi lugu. Kuid sellel poisil ja veel kaheteistkümnel, kes koos alustasid ja alles jäid, on välja pakkuda ebatavaline lugu. Sest nende klassiõpetaja on olnud nendega koos kõik need üheksa aastat. Kes vaidleb vastu, et tavaline? Jutt on praeguse Eragümnaasiumi üheksandikest ja nende õpetajast Anne Reinsoost.

Vanem, kes paneb oma lapse kooli, annab ta nagu õpetajale üle. Usaldab mitmeteks päevatundideks võõra inimese hoolde. Ajapikku peaks see inimene omaks muutuma. Aga siis läheb ta ära, kas teise kooli, lapsepuhkusele, tasuvamale tööle või kuhu iganes. Asemele tuleb teine. Algab uus omaksvõtmine ja nii pahatihti mitu-mitu korda. Lapsevanema ja klassiõpetaja vahel ei teki dialoogi, koosolekul tuleb välja ainult monoloog ja sedagi neljale-viiele kohusetundlikule kohaletulnule. Mina ei ole selle hindaja, mida tähendab klassijuhataja õpilastele. Olen selle hindaja, mida tähendab üks ja sama klassijuhataja lapse vanematele. See hinne on hindamatu. Õpetaja, kes teretab sind eesnimepidi, teab ja tunneb sinu pere lugu, on ju osa sinu perekonnast. Sellepärast võin kindlasõnaliselt öelda, et see oli meie lapsele parim. Nii oli ka parim meie teisele lapsele sama mudel kaks aastat tagasi, kui sama kooli lõpetas Tiina Ervaldi klass.

Teadmine, et klassijuhataja on alati varuks, aitab väikesel inimesel praeguses ebakindlas reformiderikkas või rikutud ühiskonnas, suureks kasvada.

kirjutatud Lennarti Erapõhikooli lõpetamise puhul 2005 suvel