laupäev, 31. detsember 2016

Uus postitus

Kõige originaalitum pealkiri, mille suutsin minutiga sisestada.
Teadmine, et üks päev jäi puudu. Lootsin lõpetada nii, et jõuan viimaste postitustega alates 2009-st tänase lõpuni, aga selleks tuleks teha kaks sissekannet.

Küsisin 15 aastaselt pealinna lapselapselt, kes nädalakese minu juures veetis: kas sul siin igav pole kogu aeg toas ja üks ja sama meelelahutus arvuti, telefoni ja teleka näol? Vastuseks sain: ole päris rahulik, ma ju tulin siia puhkama. Eks meil olegi puhkamisest erinevad arusaamad.

Nii proovin minagi puhakamist õppida. Miks mitte teha seda aasta viimasel päeval.

Peatselt saabuva aasta rõõmust niipalju, et tähendab ju iga uus aasta vananemist (pipart mulle keele peale), aga paraku nii see on. Nii et miks siis vananemise üle rõõmu tunda?

2015 oli selline







reede, 30. detsember 2016

Vanaema, mul on kodus väga palju isiklikke ämblikke

Kõik sai alguse sellest, et ega kipsiga ikka ei korista küll. Hiljem, ortoos jala ümber, tekkib õpitud abitus ja veel hiljem sulaselge kõrvalehiilimine. Sellepärast need kaks ämblikku vetsuruumis, mida Mariann käib vaatamas. Nüüd olen nendega peaaegu et harjunud.
Tütre rollist oma kodus pääsenud ei vaevu ma end erilise nühkimise-pühkimisega. Põhjusi leiab alati. Kord on lapselapsed külas- no mis ma kogu aeg sebin, lapsed tahavad mängida, kui lapsed läinud, aega küll. A siis tulevad jälle teised. Nii on see kuukene möödunud.

23.detsembril ootas mind linna kirikus poiste laul. Kuna PO 2 koos kaasaga Tenerifel peesitab tegi meeshäält PO 4 üksi. Elamusi suurendas see, et jagasin pinki külg külje kõrval praeguse maavanemaga. ja Hirvoga. Maavanem nautis poiste laulu ja Hirvo oli teel ida poole, vanematekoju. Huvitav, kas kunagi veel saab sellest läänest ja idast  ühtne Virumaa. Oleks aeg. Kui uuest aastast elan viie km. kaugusel Rakverest Rakvere vallas, mille vallamaja asub Sõmerul ei saa ma aru, miks vald peab linna nime kandma. Paljudest asjadest ei saa aru.
Hea, et koorid ei kanna vähemalt nime Lääne Virumaa Poistekoor, Lääne Virumaa Noorte meeste koor, Lääne-Virumaa Meeskoor.

Vaatamata jalatraumale on mu meel rahulik. Päeval. Ööseti võitlen mineviku varjudega. Seni olen võitluses alla jäänud.

Õhtune ämblik pidi õnne tooma. Miks mitte siis neid pidada.

2014

.....
Jõuluilm

neljapäev, 29. detsember 2016

Emad lendavad salaja mändide kohale...

luulerida Juhan Viidingu "Laul sügavast düünist"
Kahju, et Poeg 3 ei luba salvestust näidata


Pean jõudma, pean jõudma enne vana aasta õhtut õigesse aega.
Möödunud neljapäeval sain poeg 3 laulu nautida. Seltsimaja sünnipäeval. Mitte ei harju selle "seltsimaja" sõnaga ära. Mis sest, et ehitatud Põllumeeste seltsi poolt. Mulle on olnud see maja läbi aastate kultuurimaja, nagu nõuka aegsel ikka. Maja, kuhu meile väidetavalt kultuur toodi. Osalesin selles aktiivselt 20 aastat, alguses vaatlejana ema ansambli-ja kooriproovidel. Kooli ajal toimusid kõik esinemised nendel lavalaudadel, teismelisena tegin saalipõrandal oma esimesed tantsud, vaatasin "kinu" ja teatrietendusi. Abikaasaga ja toredate sõprade pundiga käisime igakuistel perekonna õhtutel. Isa saadeti samast saalist 1972 detsembris viimsele teele ja keskooli lõputunnistuse sain samuti seal. Ühesõnaga - päris oma maja. Ah jaa, raamatukogu asus samuti ülemisel korrusel. Seal paikneb nüüd lapselapse muusikakool. Ega ma majas väga haruldane külaline ole, võimalusel astun ikka läbi.
Nii nagu nüüdki. Eriliselt uhke olin poja omaloominguliste lugude üle. Kartsin vahepeal, et kolme lapse kantseldamise ajaks saab kitarre igavesti nurka visatud, aga ei. Kahju ainult, et ei saanud pidu lõpuni nautida. Lapsed ootasid vanaema. See oli üks ütlemata sisukas aja veetmise vorm, mis sisustati 7. 5 ja 3 aastase poolt ikka täiega ära.
Kui hilisõhtul ema juures Marianniga suures voodis und ootasime, ei tahtnud see kuidagi tulla. Lugesime siis ajalehti. Uudist, nagu Mariann ütles. Tundus, et talle see meeldis. Seitsmene loeb vabalt, arusaamisega on veidi raskusi :) Maaleht meeldis kõige rohkem.
Hoian pöidlaid, et ema jummala pärast oma korterist minu juurde tagasi ei kipu. Nii hea on kodukohta külla minna. Aga eks kõik olene ilmast. Külmast ja libedast.

Piltidega olen jõudnud 2013 aasta lõppu.
.....

.....

huvitav, et pildid ilmast peaaegu puuduvad, üldse on pilte väga vähe. 

Üks väeega udune Tallinna Raekoja platsi kuusk
...

esmaspäev, 26. detsember 2016

Et näha uusi tahke endas....

tuleb käia vanu radu pidi


Jalg on nädala aega vatti saanud, enda rumalust võib pehmel moel füsiteraapiaks nimetada. Nii olengi täna rohkem koti peal kui jalgel. Aga kirjutada tahaks ikkagi veidi möödunud nädalast.
Kolmapäeval sõitsime Marianniga väikse vanaema ehk Puruvana juurde Väikesesse Maarjasse. Mannu pole eriti bussilaps, sellepärast kartsin veidi. Ootamatus tuligi bussijaamas. Kui ikka bussi sildile pole kirjutatud Väike-Maarja, kas siis taasub riskida? Õnneks juhtus olema arusaaja bussijuht, kes seletas miks see nii on. Laps vanavanale üle antud kiirustasime lasteaia peole.
Maa-lasteaia viieste-kuueste pidu oli tõeliselt meeleolukas, hoogne ja põnev. Nii lastele, kui vaatajatele. Ja vana oli tasemel. Tantsis ja laulis, aga ei domineerinud, vaid lasi lastel olla. Meie Poeg  3 koos enda Poeg 2-ga laulis koos kitarriga vanavanaemalt õpitud laulu: aknast välja vaatab Mati, oi, kuis kõik on imelik, maa on täis kui valget vatti, kask on härmas habemik.

Sellega peod ei piirdunud. Esimese klassi pidu koos lapsevanematega algas tunnikese hiljem, sest nii mõnelgi olid õed-vennad lasteaias. Nende klassi õpetajale ja kõikidele osalistele tuleb küll pai teha. Kuna tegu väga kaunilt korda tehtud koolimajaga, siis leidsid mitmed ruumid rakendust. Kõigepealt pakuti kaunis kohvikus kehakinnitust, mida lapsevanemad olid kokku toonud. Tore oli vaadata, kuidas lapsed käitusid. Teises ruumis algas linnumajade meisterdamine, mis oli isegi isadele-emadele jõukohane :) Ja siis saali esinema. Esmakordselt nägin sellist asja, et jõuluvana tõi pakid peredele. Nii said kõik oma oskusi näidata. Meie omad muidugi laulsid, seekord kogu perega. Isa ja pojad julgelt laval, pisipiiga koos emmega natuke kaugemal. Kolme ja poolesel pole veel täit julgust.
Hiljem sai koos tantsida. Pidu oleks vist hommikuni kestnud kuigi klassis ainult 15 last.

Mina olin nostalgialainel. Oli ju see, algselt 1938.a. Tütarlastekooliks ehitatud maja minu esimene ja viimane koolimaja 1962-1973. Vahepeal käisime küll kaugemal nn. suurte majas, aga pärast selle põlengut, 1968 pidime kahes vahetuses väiksesse majja mahtuma.
Muutused ja investeeringud hoonesse on silmapaistvad. Kõigepealt söögisaal. Vaevaga saan kujutluses tagasi minna: jubedad pruunid toonid, logisevad pingid, plekk-kausid ja igapäevane toidulehk. WC- mis siis küll käimla nimetust kandis, oli nii õudne, et keeldusin seal kuueselt pissimast. Hiljem muidugi harjusin, aga jube oli ikka.
Praegusaja ülipuhas ruum jättis mulje, et kusagil on kogu aeg varjul koristaja. Kas tõesti oskavad maalapsed paremini puhtust ja omandit hoida? Ja seesama õudne saal, kus jaanipäeval lõpupidu pidasime. Jälle pruun ja pime - nüüd hele ja helge.
Johannese klass asub endise direktori elutoas. Ega mul muidu polnudki meeles, aga akende järgi tuvastasin.

Kokkuvõtvalt veetsin ülimeeleoluka päeva lähedastega. Kahju, et Mariann pole peoinimene. Tema mängis puruvanaga kodus. Kastanimunade ja muu kättesaadavaga.

Nüüd aga traditsiooniline jätk, ehk aasta 2012

lapselapsed kasvamises


Tartu

....Võrumaa
Simuna

reede, 23. detsember 2016

Jõuluvana, jõuluvana, kus sa panid näärivana?

Teisipäeva õhtul külastasime oma kooli jõulupidu. Just nimelt, külastasime, sest muud kandvat rolli meil polnud. Kokkuvõtvalt pean ütlema  - mingit tunnet pidu ei jätnud. Mariann ignoreeris näidendit, elavnes ainult "Tondipüüdjate" meloodia peale. Esimese klassi laste pakid jagas jõulumees klassis, lastevanemate kaasaelamisel. Kolmandik luges ühtemoodi salmi, umbes sellist: meil on päkapikud käinud, aga mina neid ei näinud...Kui Mariann laulma hakkas katkestas jõuluvana teda poole laulu pealt umbes nii: ah, tore, et sul meelest ära läks. Õudne. Kuna töötasin neli aastat lasteaias saan alles nüüd aru kui eriline töö seal tehti pidude läbiviimiseks ja õigete "vanade" leidmiseks. Hea meel, et lõpuks koju saime. Leidsime telekast kauni filmi põhjamaa loodusest koos Griegi muusikaga.

Fb-s käis sõbra blogis vahepeal elav arutlus jõuluvananadusest ja päkapikutamisest. Võib olla peaks koolipeod hoopis ümber nimetama aastalõpu pidudeks. Ja kommipakid saabuksid ilma jõuluvanata.
Nii jääks kogu tingel tangel "hea tooni" piiridesse. Vajab mõtlemist.

Seniks aga meenutus aastast 2011




 Ning ilm 2011 lõpus


.....


.....

teisipäev, 20. detsember 2016

Kui sa räägid, siis ma ei saa mõelda

Sellise lausega edastati mulle selge ja konkreetne sõnum. Rääkimine tähendab umbes seda:
-Pane riidesse!-
-Kammime pea ära!-
-Peseme hambad ja lähme magama!-
Eks ole, ilma nendeta oleks ju täielik puhkus. Aga nüüd tuleb tüütu vanaema, räägib ja ei lase mõelda veel ka. Mis elu see on.

Pühapäeva õhtul oli saunapäev. Kui puudub korralik vann tuleb selle pisikese titevanniga hakkama saada. Dušinurgas. Kunagi ammu paigutasin vanni koos Marianniga sauna põrandale. Ise koos sõbrannaga paigutusime saunalavale. Mariann sulistas kenasti vannivahus. Äkki kõlas uksele koputus. Alt -naabrimees, pehmelt öeldes mitte kõige paremas tujus: Te uputate mind. lagi tilgub! Järelvaatlusel selgus, et vannis oli vannivaht ja Mariann. Vett enam polnud.

Esmaspäeval lisandusid uued mängud. Lemmikutega - autodega. Ralliraja ehitasime kohalikust materjalist st. vanaema tühjadest veepudelitest. Asi läks nii loominguliseks, et mängisime lõpuks Hot Wheelsi (mingi rahateenijate leiutisauto) bowlingut. Hea, kui on pikk-pikk koridor, loomulikult ilma vaipadeta.
Kooli mängimine oli endiselt jõus, aga nõudis uusi väljundeid.
Kõige raskem on see, et tegevused vahetuvad tal 10 min. intervallidega. Keskendumisraskused.

Õhtul külastas meid Branne, kes oli kunagi maabranne, kuid kellest olude sunnil sai poole kohaga linnabranne. Mariannile see ei meeldinud, et pidime veidi tööd tegema. Branne toodud kommid ei sobinud ja ühtaegu ei sobinud enam miski. Võitlesin ennast kehtestama ja hiljem polnud väga vigagi. Alati saab hullem olla.

Fotomälestused aastast 2010

Aqva jõulupeol


......vanaemaga
ja vanavanaemaga

Ilmast ka



lumerohkus


pühapäev, 18. detsember 2016

Jõulutunnet otsimas ehk 10 päeva Marianniga

-Sa oled armas, vanaema!-
Kaks rohekashalli silma piiluvad triibulise teki alt. Tänasest hommikust, õieti eile õhtust algas meie ühisnädal lapselaps Marianniga. Saame ometi vanematest puhkust :D andes neile võimaluse reisiks soojale maale. Sättisime ennast minu juurde laagrisse - oma koduseinad ikka toetavad. Suur vend jäi maja hoidjaks, tal veel koolinädal.

Otsime mänge ja tegevusi. Õhturaamatuks valis preili Pipi Pikksuka lood. On ju Pipi sama eriline tüdruk. Lugeda eriti ei jõudnud, kui juba vajus unehõlma.
Lemmikmänguks on meil "emake loodus". See käib nii: mina olen väga vana puu (roll sobib suurepäraselt, puu püsib kindlalt savannis paigal) ja puu okste all on ruumi kahele tiigrile. Kõrvaltegelasteks on paradiisilinnud (minu salli tutid), kott-toolist vulkaan ja oranzist sallist laava.
Teine mäng on kool. Seal on kindlad reeglid. Lemmiktund kehaline kasvatus pallivisete ja veeretamisega. Kriidid ja tahvel on eesti keele ja mate tundides vajalikud.
Rohkem mänge praegu pole. Aga küll tuleb.

Kahjuks on meil erinev telekamaitse. Transformerid, Käsna Kalle, Simsonid - kordamine on tarkuse ema. Minu jaoks täiesti mõttetud. Nii nagu tema jaoks Miss Marple. Kuigi meil on kaks telekat jagame ikka seda suuremat. Rohkem püsib see küll kinni. Õnneks.

FB-st jälgime ema-isa teekonda. Öösel asuti Riia poole teele, sealt hommikul Londonisse ja veidi aega tagasi uuesti lennukisse. Nüüd siis juba sihtpunktini.

Söögiga on maitse-erinevusi. Makaronid singi ja ketsupiga pole minu menüüs. Aga see on nagu kingitustega: tuleb ikka kinkija maitset arvestada. Ühisosaks on meremari röstsaial. Jätkub, kakelda pole vaja.

Muusikamaitsest leidsime ühise Beethooveni "Ood rõõmule". Tema ümisedes ja mina arvutist klassikatähtede esituses tuge pakkudes.

Kui segadusse sattun meenub Ülokool: inimene kujuneb selliseks, milliseks teda peetakse. Kui last pidada halvaks, siis kujunebki ta selliseks. Kui pidada last arukaks, tubliks ja isiksuseks siis kujunebki temast suurepärane isiksus.

Natuke nalja ka. Ikkagi robootika õpetaja tütar. Vaatame pildilt inimese skeletti. Järsku osutab tüdruk labajalale ise küsides: kas sealt kukkuski sul see jublakas ära :D (diagnoos: hüppeliigese trauma)


Esimese koosjõuluaja meenutused aastast 2009







Ilmast ka. Esimene advent - õues jummala roheline....
jõululaupäev
ja vana aasta õhtu....

reede, 16. detsember 2016

Keegi on mu niigi kesise asjalikkuse pihta pannud

Kaks nädalat saab täna ümber sellest, kui Rudolf punanina mind kipsi sundis :)
Mis oli esimene teistmoodi tegu pärast kipsist vabanemist? Pesin puhtaks kõik pesu,mis selle kahe nädalaga seotud. Pesin nendest välja kõik öised ja päevased valutamised, nutetud nutud ja jõuetuspisarad. Andestasin nendele, kes mu muret ei murdnud ja tänasin neid, kellele see korda läks. Ja läheb, sest kahele kipsinädalale järgneb veel vähemalt uue aastani kaks ettevaatlikkuse nädalat.

Mäletasin kaks aastat tagasi õlavarremurdu ja sellele järgnevat õudusteraapiat mille käigus rebestasin kõõlused. Kuigi tunnustatud füsioterapeudi hinnang oli karm: Teie käsi ei hakka kunagi õlast kõrgemale tõusma ja kõõlused ei kasva iseenesest kokku pidi rehabilitatsiooniarst aasta tagasi nentima: mingi ime on sündinud. Ju nii oli vaja.

Nüüdne juhtunu näitas, et ma polnud ikka veel õppinud aega maha võtma ja enda kasuks pöörama. Kolm rabelemist täis koolikuud, kiirelt otsitud asendustegevused ja unetud ööd. Ilmselt kisendas keha: Võta aeg maha, aga ma ei kuulanud. Eks tal tuli siis teistmoodi vahendeid kasutada. Sügisel sain samale jalale roosi. Sellele vaatamata jätkasin tööd ja valutasin sissepoole. Ainult loll ei õpi enda vigadest. Nii võeti mult kõige ilusam ja kronoloogiliselt kõige valusam aeg. Jõuluaeg.

Aga pole viga st. tegelikult on küll viga. Olen söönud vähemalt kolm karbitäit põletikuravimit ja joonud iga päev suure pudeli vett. Hommikuti on tunne nagu oleks pool ööd pidutsenud ja pea õlgadel pole minu pea. Olen söönud seda, mis on mulle toodud - mida olen osanud paluda ja mida pole osanud paluda. Olen näost paistes ja tahan valedel aegadel magada. Jäängi magama, tukun nagu tudike teleka ees. Uimane ja väsinud. Ema pressib telefonis pidevalt: no on sul juba parem? Millal sa st. ma tema juurde minna saan? Ja siis, et ikka vähe pole: mul on ka jalad nii paistes ja väljas on nii libe ja toas on nii külm ja leib on ka otsas...Kuigi naabrinaine külastab teda iga päev. Aga noh mismasiissiinikka virisen.

Panen parem rõõmuprogrammi sisse ja pesu kuivama ning keskendun enda paremaks muutmisele. Nii tahaks midagi asjalikku kirjutada, aga mida enda sees pole, seda pole.

Ehee. Postitus teele saadetud, sain sõnumi: Kui õnn pöörab sulle selja, siis viruta talle. Nüüd pöördub ta kindlapeale tagasi, et vaadata, kes seda tegi.

neljapäev, 8. detsember 2016

Kas mu rõõm on elust endast?

Ritsiku blogist sain mõtte panna kirja 20 tegevust, mis mulle rõõmu valmistavad ja tuletada meelde millal neid viimati tegin.

Ma ei tea, kas pingerida on oluline - sel juhul läheks raskeks. Väga raskeks.

1. veekeskuse ja spaamõnude nautimine (välibassein, erinevad saunad) - viimati oktoobris, Rakvere Aqvas

2. reis hea sõbraga (sõpradega)  - 1, nov. Helsinki

3. autosõit loodusesse sõbrannaga, vestlus ja elu üle arutlemine- 27. nov.

4. kultuuri nautimine sõpradega - KUMU 30 okt.(Viktoriaanlik naisekuju...) , kohalik näitus 30 nov. (Riho ja Henri Hütt)

5. kontserdikülastused lähedastega - 2.dets Tapa Linnaorkester "Talvesving"

6. kaunis söögikohas hea toidu ja seltskonna nautimine - 30. nov. Rakvere Fresco, brannedega

7. laste- ja lastelastega koos aja veetmine, kallistamine - 5.dets. perekond 2 tuli külla

8. kokkamine, tulemuse nautimine koos veiniga - eile, vüllasin kokku lemmiksalati (roheline, oliivid, tomat, munad, õli) Vein Don J:M.Shafen Catalunia, allahinnatud, 3 euri)

9. telefonivestlused ja elu üle arutlemine - täna, eile, iga päev

10. kodu koristamine, settimine, mitte nühkimine, kappide ülevaatused - üleeile, sünnipäev kolis välja, natuke jõulut sisse

11. kodusaun koos sõpradega, õlu ja suupisted - 30.nov.

12. telekast saadete-filmide järelvaatamine - täna hommikul, OP

13. blogi kirjutamine, teiste blogide lugemine - 7.dets.

14.  juuksuris käik, enda ilusaks tegemine - 25. nov.

15. teistele kingituste tegemine -  kolleegi sünnipäevaks antiikne teekruus taaskasutuspoest

16. tantsimine abikaasaga - viimati aastalõpupeol 27. dets. 2014 ja nüüd ei kunagi enam

17. taaaskasutuspoodides kolamine, enda premeerimine  - enne sünnipäeva ostsin Sõbralt Sõbrale taaskasutuspoest espressomasina 15 euri.

18. vanade fotode vaatamine, korrastamine - eile, arvutis võtsin ette 2016 a. ja õppisin programmi abil punaseid silmi likvideerima :)

19. kingituste ja heade soovide saamine - möödunud nädalal

20. inimeste elude kuulamine - eile, telefonitsi - pealinnabranne tuli meerikamaalt poja perelt külast

Uskumatu, see võttis 10 minutit


Et mõnuleda, siis lisan toidupilte sellest aastast
Lihtne salat kanafileega, lehttaignast pirukad koduse õunamoosiga


Tatrajahust pannkoogid , mis kellelegi peale minu ei maitsenud. Külmutatud marjadega.

soolased tatrapannkoogid. kateteks omavalmistatud pasteet, suitsulõhe, munavõi
kilusalat keedukartuli ja pohladega

ise maitsestatud ahjukana ehk kana pudeli otsas

kolmapäev, 7. detsember 2016

Rudolf, sa punanina!

Vale jalaliigutuse tõttu leidsin ennast hämarast saalist välja hiilides käpuli maas, labajalga läbis terav valu. Puhkpilliorkester mängis Rudolf punanina, saalitäis rõõmsaid kuulajaid plaksutas. Kurb, aga pidulik nagu vanasti öeldi. Mulle. Ilmselt oli põranda langusel tobe aste, mille olemasolu ei osanud arvata. Vedasin ennast garderoobi ja jõudsin viimasel hetkel viimasele bussile. Alles siis sain aru, et midagi on ikka väga valesti. Pahkluuga. Aga ega ma uskunud. 30 kilomeetrisel teekonnal vilises kõrvus nii Milleri Moonlight Serenade ja Birdland. Isegi Valgre "Sa ütled mulle päikene" ei jätnud keerlemist. Kõige rohkem aga ikka see Rudolf.

See mis kodus saapast välja tuli oli 2X suurem jalg. Toitsin teda terve öö külmunud brokoli, riivitud kõrvitsa jm. sügavkülmahõrgutistega lootes, et hommikuks on suurus XXXL taandunud tavalissse mõõtu, aga tegemist oli lolli lootusega.
MajaBranne - autojuhtbranne  toppis mind vägisi autosse, suured sussid lohisesid lumes - pean ütlema, et tegu oli väga valusa ettevõtmisega. EMO-s läks lõbusamaks kui saime teada, et toolil istuvad kliendid on juba kolm tundi oodanud. NOMAEITEA, kas see ikka on parim viis laupäeva veeta. Püüdsin seda nii haiglas töötavale ja kohale rutanud teisele brannele ja autojuhtbrannele selges eesti keeles edastada, aga nad olid halastamatud. Selgus saabus pärast röntgenit: kips ja kargud kaheks nädalaks. Äh, siis olin juba nii ära valutanud, et mul oli sügavalt ükskõik.

Nüüd on mul kodus salong. Peale majabranne purjetas esimesel päeval kohale Päevalill, kott head-paremat täis. Veetsime mõnusa pühapäeva pealelõuna. Esmaspäeva õhtul ilmus perekond 2. Mariann (7) kallistas mind kõvasti Tundsin lausa füüsiliselt kuidas ta kaunis peakeses võttis väljaütlemist mõte:
- Kui vana sa vanaema oled? (27. novembril küsis ta sedasama sünnipäevalaulu lauldes) Ütlesin, et nüüd juba 61.
-A väike vanaema? (minu ema)? Ütlesin, et 89.
- Kui ta 100 saab, siis ta on vist väga vana? Nojah, seda küll. (esimeses klassis õpitu pole mööda külge maha jooksnud)
-Aga sina oled veel noor, sa ei pea veel jalutuskepiga käima???
(ei pea, ma olen nii noor, et käin karkudega)

Kokkuvõttes mulle isegi meeldib. Minust on viie päeva jooksul saanud Kanal 11 jõulufilmide ekspert. Pluss muud toredad uudised. Nagu tänane Riigikogu infotund.
Kohe kohe hakkan "Võlusoolestikku" lugema. Variante on veel. Küll nende tõsiste teemadega jõuab...
Kunagi...

Salong on endiselt avalik.