kolmapäev, 4. november 2020

Arenguruumi on


 Peale vaheaega hakkasin endale antud lubadusi täitma. Kõigepealt Aqva kuukaart, mis sisaldab lubadust "vähemalt neli korda nädalas" ja vähemalt pool tundi "ujumist minu moodi" (nu midagi sipleva konna ja vette visatud kassipoja vahepealset) Kannan ette - seitse korda käidud. Kui rahast rääkida, siis 2,5 t vee-ja saunakeskust maksab 68 raha, aga ühe korra pilet 10.-

Teine lubadus "vähemalt kord nädalas õhtusel ajal hommikumantlist välja, silmad pähe ja rahva hulka" algas "JÄÄÄÄRE" ülesastumisega Rakvere Teatris. Kevadel edasi lükatud ja nüüd rahva tahet arvestades kohviku asemel suurde saali viidud. Meessaatjast kuulus mulle u. kümnendik (ülejäänud oli ta abikaasa oma, kes ilutses härra vasakul käel). Ikkagi oleks kohvikus parem olnud. Neil sellised "vala veini, vala veini" lood. Mõned lood olid tundmatud, mõnede sõnad pähe kulunud. Uurisin huvi pärast - müüdi 160 piletit. Kohvikusse oleks mahtunud ehk 50. Täna lähen kirikusse Otsa-kooli õpilaste musitseerimist kuulama ja homme kingin endale "Luikede Järve". 

Lubadus hakata iga päev endale kokkama on seni täitmata, isegi algust pole teinud.

Lubadus koristada natike iga päev on samuti täitmata, algus on väga konarlik ja sisaldab esmavajalikku.

Lubadus kuulan rohkem ja räägin vähem  - täitmata. 

Lubadus lõpetada eputamine - na


gu näete, täitmata

kolmapäev, 21. oktoober 2020

Mis tehtud, mis teoksil



 Muumitrolli isa ja ema võtsid kõik nende tuttavad ühtviisi rahulikult vastu, tõid muudkui uusi voodeid juurde ja pikendasid aina söögilauda. Nõnda oli muumimajast ajapikku saanud seesugune segadusepesa, kus igaüks tegi täpselt seda, mis pähe tuli, ega tundnud kuigi tihti muret homse pärast." (Tove Jansson)

Selliselt kujutasin enda kodu, aga välja on tulnud hoopis midagi muud. Minu kõik neli last on rajanud enda pesakesed ja minu juurde satuvad üha harvemini. Et kohtuda, tuleb hoopis minul jalad selga võtta, et lapselapsi kallistada. Olgugi, et koolivaheaeg, on neil oma tegemised. Nii sain reedel osaleda(vaatlejana muidugi) algajate maadlustrennis. Jummala vägev elamus. Äge treener ehmatas mind alguses sõnatuks. Kui ennast tutvustasin ja palusin luba kaasa elama tulla, siis ta vastas: Eitohi! No mis seal ikka, tema on boss. Minu nõutut nägu nähes hakkas ta naerma ja ütles: mitte ainult ei ole lubatud, vaid on väga soovitud. Nii elasid minu 7, 9, 11 koos paarikümne samasugusega (noorim 4) tund aega ennast välja. Küll tirelid, saltod, turiseis, tagaajamismängud ja lõpuks veidi maadlust ka. Ja seda kõike lastevanematele 0 raha eest. Ei ühtegi konflikti vaid rõõm liikumisest. Pole ime, et oma valla lapsi transpordivad vanemad ka teisest valla otsast kolm õhtut nädalas. 

Järgmine, millest rääkida tahan on kohalik saun. pea samasugune, kui minu lapsepõlves. Kapid lukustamata, kivipingid, suur lava. 1.50 per nase. Käisime seitsmese piigaga, sest olime kokku leppinud, et see on "tüdrukute aeg". Poisid kasutasid samal ajal aktiivselt vanaema ehk minu nutiseadmeid. Nii aktiivselt, et pühapäeva õhtuks oli Arvut otsad andnud ja vajas poegade esmaabi. Nutsin natuke, sest hirm oli naha vahel rohkem kui 2000 foto pärast. Õnneks äratati massin elule tagasi. Aitäh, aitäh!

Kolm päeva ja kolm last oli paras annus. Ka minul peab koolivaheaeg olema! Sellepärast ei tulnud terve järgmise päeva hommikumantlist välja, telekas seltsiks. Lõpuks olin sunnitud, sest tahtsin ennast turgutada masaažiga. Mul on suurepärane massöör! Ta ei õienda, et materjali on liiga palju. 

Kuna mu kõndimistegevus piiratud (mitte rohkem, kui 5000 sammu päevas ja see ka hajutatult) siis jäävad paljud rõõmud kättesaamatuks. Kirurg - sugulane (vanavanaisad olid vennad) andis sellise käsu, proovisin sellest kinni pidada, kuigi mööndustega. Viimane ränk rikkumine sündis õpilastega Kadrioru pargis ja Jaapani aias. Retkejuhid olid ranged  vanemat sorti naesterahvad, kes alustasid 7-8 aastaste harimist Apollo kujust (mida suumides kasutasid õpilased pildistamiseks ja jagamiseks enne kui me jaole saime). Aga muidu oli tore. Kolm tundi möödus (lennates) kella vaadates, et saaks ikka selle 40 pealise karja kenasti bussi tagasi. Järgmisel päeval saime läbi viktoriini tagasisidet: Peetri või Jüri (mis tähtsust sel on) naise Kadri auks, kes kukkus orgu pandi pargile nimeks Kadriorg. Jaapani aias peab vaikselt olema, sest jaapani lastel on rääkimine keelatud. Ja Apollot mäletasid kõik. 

Täna sain viimaks kergkoristuse hoo sisse: likvideerida kärbeste surnuaed (ma ei saa aru, miks just minu korterisse!!) , likvideerida tolmurullid nähtamatutesse kohtadesse (küll on hea, et ei oma 60-ndate tikkjalgset mööblit) ja siis veel nipet näpet - nii kahe päeva ulatuses. 

Homme ootab mind  harimiskoolitus, kus saan oletatavasti teada, mis juhtub, kui lapsed mind tõsiselt ei võta. Reedel võin seda praktikas proovida olles 11 aastase saatjaks mingisse kohta Noblessneris, mis kõlas poja telefonis nagu PROTO. Laupäev jääb oletatavasti ristipojale, kes resideerub väikse vanaema juures. Ja ongi kõik.  

Öösel võiks ju minna seltsimajja diskole (oma jook ja 20 raha korgi eest nagu FB teatas), aga see pole mo koht (nagu keegi klassik ütles). Nii et öösel saab jälle filme vaadata. 





kolmapäev, 7. oktoober 2020

Vaated köögiaknast

 Kuna olud rasked (fotokas keeldub pilte välja andmast), siis kasutan vanu, sest kuidagi ei raatsi väljakutsest loobuda. Puudu jääb just see üks ja õige.

1. vaade üle  lillede paremale (2019)
2.vaade üle lillede otse (2018)


3. vaade tigeda linnuga (2017)

4. vaade üle lillede vasakule (2016)


5. Vaade laternapostiga vasakule (2016). Uskuge, need ei ole mäed :)

5.Vaade läbi metsviinapuude pigem otse(2015)


6.vaade üle küünalde jõululaupäeval (2014)

6. vaade grilli-ja lõkkekohale (2013)


7. vaade üle maasikate alajaama putkale, lisaks mets ka (2012)


8. vaade talve (2010)

Aitäh, lendav konn 

http://lendavkonn.blogspot.com/2020/10/valjakutse.html

sain meelt lahutada!

reede, 18. september 2020

Allmählich (järk-järgult, samm sammult, vähehaaval)

 

Viie kaaslase kommentaarid-kaasaelamised sundisid olukorra veel ja veel läbi kirjutama. 

Kujundlikult sõnastaksin situatsiooni "kui inimene naerab kaotab kurat oma võimu". 

Just  naer hakkas mind maha jätma juba möödunud sügisel. "Tärniga lapsi" tuli üha enam, nad klammerdusid minu külge ja kaklesid (ka füüsiliselt) minu tähelepanu pärast. Korraga mind nagu polnudki. Muutusin läbipaistvaks. Veidi andis köis järele kui saime kaks uut tugiisikut. Niikaua oli tore kui 10 aastane kurtis: ta ainult karjub mu peale ja riidleb - just nagu mu ema. Igaüks ei sobi, tean. Läbipaistev ka ei sobi. 

Tegin endaga igasugu trikke.Vesi ja spaatamine eelkõige. Sügisele järgnes tusameelne talv. Tundetu ja lumetu. Lisaks kolis minu juurde kontrolliv ja kamandav ema. Niikauaks kui tema korteris remont. Siis pandi kool kinni. Siis jäi ema veel mitmeks kuuks. Uskumatu, see aeg isegi alguses sobis mulle. Keskendusin söömisele. Püüdsin valmistada võimalikult toitvaid, võimalikult tervislikke ja võimalikult maitsvaid toite. Püüdsin iga päev võimalikult palju õues liikuda. Püüdsin, püüdsin, püüdsin...

Ema kolis ja mina püüdsin edasi. kilod vahtisid nagu sulaselge etteheide kaalult vastu. Kuhu nad panna? Hakkasin oma vananevat keha põlgama. Surnud ring, kus "Cogito, ergo sum" asendus sujuvalt "söön, järelikult olen". Sõbranna püüdis mind motiveerida sisendades "kui paks, vana ja mitteatraktiivne" ma ikka olen. Kadus viimane usuraasuke. Unedesse sukeldudes lootsin ärgata vähemalt 10 kilo kergemana. Kuidas siis teised saavad ja mina mitte. Olen nõrk, kole ja muidugi loll ka lisaks.

Piitsutasin ennast kõndima, piitsutasin vette. Kuni ühel päeval jalg lihtsalt loobus koostööst. Tundsin, et nüüd ongi kõik. Jääb üle tubane elu "kitse" ehk tugiraami toel. Või tuleb istuda hoopis ratastooli. Mähkmetes. Korraga sain aru, et vigasena pole ma kellelegi tähtis ja vajalik. Kõikidel oli äkki koletumalt kiire ja koletumalt palju tegemist. Ja juba nati aja pärast ma enam ei tahtnudki kedagi. 

Olin otsustanud tööle mitte naasta. Mis see paks, kole ja vigane seal ikka...

Siis helistas kooli direktor. Temal polnud mingeid kõhklusi. Loomulikult tuled tööle. Loomulikult on igasugu ravimeetodid võimalikud. Mitte võimatud-nii ta arvas. Läksin. Tasapisi. 

Kui ainult keegi sinusse usub ja mitmed toetavad pilguga, sõnaga, naeratusega saabub arusaam: võta vastu ja ole tänulik. 

Tasapisi, jalg jala ette. Naeratades.

laupäev, 12. september 2020

Tahtmine on taevariik, saamine on iseasi


 Proovin nurka muuta. Näib, mis välja tuleb. Olen väga tänulik eelmise loo kommenteerijatele. Ühesõnaga nende abiga alustan lõpust.

Asendamine ehk järg eelmisele postitusele. 

Pea 65-sena pean olema ja olen tänulik, et ma üldse  funktsioneerin, mõtlen, arutlen, tunnen huvi maailma vastu - ühesõnaga ajan oma rida. Kui arstirohtude peale peaks hakkama minema rohkem raha kui šampuse peale, siis on vanadus käes. Mul veel ei ole! Et endaks jääda ostsin järjekordse punase mantli stiilis "stiilsed vanainimesed" ja sain lõpuklassi noormehelt komplimendi: Õpetaja, mulle meeldib kuidas te riides käite. See asendamine puudutab kahte viimast pettumust.

Teispoolsusesse lahkunutele on võimalik andestada, otsida otsida otsida meenutada meenutada meenutada häid ja väga häid mälestusi. Surnutest räägitakse ainult head (või mitte midagi).

50-selt peabki hakkama allapoole veerema (hea, et mitte 40-selt). Vanasti ei elatudki nii kaua. Olen tänulik, et see piir ammu ületatud.

Esimene armastus oleks nii või teisiti aia taha läinud (tugine vanasõnale esimesest vasikast)

Tänapäeva koolis töötamine on näitlemise meistriklass.

Elagu blogimine ehk läbikukkunud ajakirjaniku rõõmud! Kirjutamishullus pole hullem mistahes kõrvalekaldest.


pühapäev, 6. september 2020

Kas pettumused aitavad areneda ja kasvada?

 

Esimene suurim pettumus  oli arusaam, et minust ei saa kunagi baleriini. Olin siis väike tüdruk, lamasin haige jalaga voodis. Õnneks see erilist traumat ei tekitanud, sest ükski minu hilisematest lasteaiakaaslastest ei läinud balletikooli.

Teine suurim pettumus oli see, et ma kunagi ei saa koolinäidendites peaosa. Õnneks jätkus mulle piisavalt kõrvalosi ja mõnikord pidin üksinda laval luuletust lugema.

Järgmine käib juba selle kolmainsuse sisse: lauljat minust ei saanud, annet ei olnud ja klaverimängu õppimiseks olin püsimatu ja ilmselt mitte väga auahne.

Neljas suurim pettumus päädis sellega, et koos 16 aastase malevakaaslasega ei õnnestunud põgeneda kuhugi, kus saaksime OMA elu elama hakata.

Selle jada lõpetan viienda pettumusega, kus mul tuli aru saada, et ajakirjanikuks õppima hakkamiseks ei piisa maakooli kehvapoolsest tunnistusest (lisaks mitte ühtegi ette näidatud artiklit ei "Sädemes", ega isegi"Tähekeses")

Numbriteta:

Pettumus, mil mõistsin, et abielus olla polegi nii tore. Seda ei saa lihtsalt kõrvale heita, sest järgmisel hommikul on see ikka veel olemas.

Pettumus, mil mõistsin, et laste sündimisest nende kasvamiseni kulub ikka suurem osa elust.

Pettumus, mil mõistsin, et plaanid võivad väga head olla, aga kui teostus jätab soovida stiilis "inimene mõtleb, aga jumal või Juhmid vallaametnikud juhivad), jäävad kümne-aastasest nn. elutööst järgi varemed. Ja seda auku ei lapi millegagi.

Pettumus, mille käigus omandasin arusaama, et intellektipuudeta, aga füüsiliste eripäradega  täiskasvanud on üks eriti kibestunud ja nõudlik (mina pean sambat tantsida saama) kamp. Kavalad ka veel, kuramused.

Pettumus:  Ütlus, et 50-selt alles elu algab on täielik jama. Vastupidi - sellest ajast hakkab kõik allapoole veerema.

Pettumus: Surnutelt pole võimalik võlga ja lubadusi sisse kasseerida.

Pettumus: kui kaalu on aastaid kogutud, siis ei ole enam võimalik seda ülejääki prügikasti visata.

Pettumus: Ütlus, et 60-selt on kõik veel ees on seniilsete vanainimeste väljamõeldis. Niisama loll kui see, et praegusaja 60-ne on nagu nõuka aja 40-ne. 

Ehh, ei saanudki nii palju, kui esialgu arvasin.

Suurim pettumus: ikka veel ei tea vastust pealkirjas esitatavale küsimusele.



esmaspäev, 31. august 2020

Kust leida head?

 Homme tuleb hakata jagama. Mitte, et ma seda suve läbi poleks teinud. Siiski, suvel ma rohkem kogusin. Kohati meenus kilplaste lugu, kes kotiga valgust tuppa püüdsid tuua. Suure kotiga. Kuna ma pildistamisel enam eriti tugev pole tahaksin siiski mõningaid hetki pauna panna. 

11.05. särav kimp emadepäevaks. Triin Soometsa "Unerong", lapselaste vaieldamatu õhtujutu lemmik.


07.06. Kunagine hiilgus - Võsu Grill, mis juba nõuka ajal oli mõnus ajaviitmiskoht. Nüüd kahjuks suletud.

...

12.06. lapselapse kooli lõpetamine 
...

14.06. selle suve esimene Toolse ja minu 4

...

15.06. Kirna mõisa kabel

...

20.06. Minu tallinlased Toolset vallutamas

21.06. Uljastjärv ja esimene suplus

...

25.06. pildid räägivad, meresupluseks veel külm

 

...Ja saigi juuni läbi!

Siis me lähme Mallega!


...
Laiusevälja 

Kohalik järv. Vette!
...

...


Laiuse kirik
ja pastoraat
...Kantküla vana kooli juures
...Jõgeva mõis 
vääriks omaette postitust

...
...vihmasadu rikkus Kuremaa pildid

Sadala laululava
jätkub...

esmaspäev, 17. august 2020

Koduarestis

 Otsisin tegevust, sest katus tahtis kuumaga ära sõita. Ainult filmidest ja raamatutest ei aidanud  - aju läks krussi. Tänu Päevalillele sattusin gruppi Eesti Tarbeklaasi fännid. 

Alustasin hommikul ja avasin vääga tolmuse vitriinkapi ukse. Tõstsin sealt välja esimesed esemed.



tegin igaks juhuks teise pildi veel

Ja mida huvitavat teada sain! Vaas ja taldrik, mis mulle ema kinkis 25-ndaks sünnipäevaks on nn. Tarbeklaasi "öötöö". Neid valmistati haltuurakorras ja turustati "hõlma alt". kahjuks on ema unustanud kui mitu raha ta nende kahe eseme eest maksis. Sinine tuhatoos kannab nime "Ants" ja autor on Ants Leinberg . Mul polnud aimugi, et tuhatoosil võib ka nimi olla. Siin ta nüüd on, see minu Antsuke (kuigi ma ei suitseta juba aastaid)

.....

...Järgmise leiu kallale asusin täis lootust. Seekord aga ütlesid asjatundjad, et tegemist tšehhi toodanguga. 


Nii läheb see tuvastamine üle kivide ja kändude. Uskuge, mul on tohutult palju vidinaid st. nõusid. Hea veel, et jala pärast keldrisse ei saa.

laupäev, 15. august 2020

Pahupidi puhkus (pealkiri vanast lasteraamatust laenatud)

 


Sel aastal  on kõik kuidagi pahupidi. Oleks nagu lõputu puhkus, aga tegelikult on hinges hirm, mis ei lase lõpuni lõdvestuda. Kas peaksin sügisel tööga jätkama või sõnastada pahupidi: kas saaksin...Hoogu annab juurde või õieti tõmbas piduri jalatrauma. See algas väikse "panin trepil hooletusest põlve maha" ja nüüd on päädinud vastikute valutamisteni. Eriti ööseti. Olen ju see tüüp, kes ei otsib märke "miski ei juhtu iseenesest". Et äkki on aeg kõrvale tõmbuda ja kasinusele pühenduda. Mõtlema pani, kui tõstsin lapselaste peale häält. Keset suvepuhkust. Ei ole minulik. Muidugi vabandasin, aga tegu oli tehtud. 

Reede hommikul, õigemini öösel, teostasime pealinnabrannega selle suve suurima väljakutse. Sõitsime Rakverest Kuusalusse, et kella viie ajal Tormise sünnikodu metsas tegeleda lindude äratamisega. 

https://kultuur.err.ee/1121761/varahommikul-esietendus-veljo-tormise-musteerium-lindude-aratamine

https://muusikaelu.ee/6737-2/

Kuna ei osanud aega ja vahemaad õigesti hinnata jäime viis minutit hiljaks. Sest sõitsime õigest kohast mööda kuna viimane juhatav silt oli olematu. Kui üldse millegi üle viriseda, siis toimumise aeg jäi lühemaks kui  piletilevis lubatud (1tund 20 minuti asemel 1 t 10) Ilmselt käis sinna sisse majas ja territooriumil ringi vaatamine. Kella kaheksa ajal Tallinna bussijaamas kodubussi oodates oli mahti kava lugeda. Ilmaga vedas, ei sadanud - see oli toetav. Jalg tegi vaatamata tabletile ja salvile valu - see võttis emotsiooni vähemaks. Magamatus ka. Enamus vaatajaskonda oli noorepoolne. Nemad ju suveööl ei maga. "Tormise tuules" filmi olen vähemalt kaks korda vaadanud. Väga hea film on. Järelvaadatav. 


Minu lugupidamine. Kogu meeskonnale.


P.S.

Kuna ei saanud poegi lõpmatuseni ära petta, siis nüüd olen koduarestis. Teisipäeva arsti ajani. 

Täna jäi ära Kaljuste koori Saabumissümfoonia, Väikeses Maarjas Tallinna Kammerkoor ja neid tuleb veel ja veel.

esmaspäev, 3. august 2020

Olme


Äraaaetud tugipersonal lastakse...
no mitte maha, aga koju.
Ikka sügisele mõeldes. Et kui tavapärane ja sissetallatud koolimudel tööle ei hakka. Et kui 60 pluss riskigrupp peab koti pähe tõmbama ja koju jääma. Kuidas sa oled 8 aastasele tugi kui tema juurde koju minna ei tohi? Kui laps jääb pea 10 tunniks (ema tööle minek, tööl olek, poes käik ja koju sõit)
üksi. Kui noortekas on kinni õues kurjad ilmad. Ah et siis läbi skaibi. Aga kui maal netinatuke kehvake ja üksikema ei jaksa Telia kiiret netti maksta. Kui kaaslastega enda eripärast tulenevalt riiud kerged tekkima ja peenematesse peredesse külla ei lastagi. Millega meelitada sõpru ühe toalisse, väsinud korterisse, kui seal pole seinasuurust telekat ega "iks poksi"? 
Puhh, nüüd on aur väljas. Pealegi, pole veel midagi otsustatud. Pealegi pole mul lahendust pakkuda.

Alati võib ju koju jääda ja pensionist elatuda. Tuleb lihtsalt vanaks hakata. 
Ega mul muud jama kaelas ole, kui suur muutmine. Nimelt soovib uus ühistu hakata meie 24 korterilist, 30 aastat vana maja renoveerima. Ja mitte ainult, vaid paigaldada maaküte. Meie vanad saurused, kes  juhatusest tagasi astusid otsustasid 2007, et me ei vaja keskkütet, vaid õhkpumpasid. Nii korraldasidki põhijõud elamise ümber: malmradikad välja, uued aknad, remont. Nüüd aga on õhus uus, suurem ja kallim korraldus. Vana kaardivägi (mina ka) muretseb. Õnneks jäi minul remont kaheksa aastat tagasi pooleli. AK ei jaksanud ja mina ei näinud suurt mõtet. Tädi elas mul linnas aasta aega kiletatud akende taga. Uued vanad aknad ära, uued radikad jne. Lisaks küntakse maja ümbrus põhjalikult üles (kõrvalmaja näide). Mugavuse roaks lähevad männid, kased, pihlakad, roosipeenrad ...ma ei tea, kas ma tahan selle progressi kaasosa olla. Praegu ei tea. Ja kui veel mitmeid kuid tulebki korteris selle sees olla nii, et tööle ka pole asja, siis...hakkab kurb. Ja vot üks kord nädalas penskaritega vallamajja suppi keetma ja keelt peksma ka ei taha. Võimlemine veel kuidagi sobiks. 

Bussireisid
On, ei ole?
Olen siis mina nädalakese kodust eemal. Liinibussiga kodupeatusse lähenedes tabab mind üllatus: Viadukt on üles küntud nagu kehva mehe kartulipõld, pulgaga poiss vehib suunda ja mida pole, on bussipeatus. St. on, aga jupi maad kodule kaugemal. Mis sääl ikka, suvised tööd, kannatan ära. Järgmisel st. laupä lõunal pakin ridiküli ja asun uuesti teele. Lähen varuga st. varun pool tundi. Jänes jookseb üle tee. Ei tea, kas on hea märk. Jõuan suure tee äärde ja mida ma näen: eile veel tekitatud bussipeatust pole! St. tundub, et on vanasse kohta tagasi viidud. No mis see mõnisada sammu teeb. Peaasi, et buss peatub. 
Ma ei hakka teile igaks juhuks kirjutama, mis täna juhtus. Loomulikult peatust vanas kohas polnud :))))

Sama päeva õhtul
Vöö kinni
21.10 astun Simunas "tunne kodumaad" bussi. Olin seekord  proua staatuses, sest tund tagasi lõppes imeilus kontsert kirikus millega algas Normanni orelifestival. Sinna jõudmiseks tuli veidi vaeva näha, aga see oli seda väärt!  Kirjeldus: 
13.34 kodupeatus - Rakvere,14.10 - Väike- Maarja buss. Maarjas tunnine paus ehk  blondiin lootis söögipausi. Alevi ainuke söögikoht oli reserveeritud. Mõtlen: ükski alevikohvik ei teeni tulu. Tean, 10 aastane kogemus. Aga kudakurat see Assamalla burgerimees leidis oma äriiidee. Nosin bussijaama pingil banaani. 15.50 väljub buss Simunasse. Küll kihutab. No ma ju üksi ka bussis. Kalmistu peatuses väljun, sest aega ju on. Meenub vana nali. Üks mutt teisele: eks siis surnuaial näeme. Branne tulebki. Tunnine jalutuskäik igavikuradadel. Kasta pole vaja, vihm on aidanud. 
Kirikukontsert lõppeb 19.30. Bussini on rohkem kui poolteist tundi. Rüüpame kiriku aias poest ostetud ...banaani, sest allika äärse on noored vallutanud. Ka Simuna bussipeatus on kolinud rahvamaja kõrvale, sest valmistatakse keskväljakut.
Ja nüüd algusesse: ...astun Simunas...piibitan kaardi ja valmistun nautima. Ja siis lausa käratab bussijuht: vöö peale! Mis vöö? (Voorusevöö) Uskumatu, selles pisikeses bussis on isegi turvavööd. Vabandan, aga mulle tõesti ei meeldi, kui vanamehed mu peale häält tõstavad. Päikesloojang ja Muuga tuuliku hääbuv kere ei tundunudki nii mälestustealtis. 22.25 jõuab buss Rakverre. Ja sealt on kodu juba taksoga visata. Õnneks ikka veel viieka eest. Üheksa tundi elamusi ja 47,5 kilomeetrit edasi tagasi(AK mõõdetud vahemaa Simunasse kodumaja eest) 

Võtke seal tagant koomale. Ja teie, prouad, pange kotid sülle. 
Ootan siis mina Jõgeval Tartust tulevat pühapäevaõhtust bussi. Igavese ägeda jaama on nad püsti pannud, mis sest, et pühapäeval pärast kuut enam pissile ei saa. (mina sain minut enne jala ukse vahele ja äärmiselt lahke teenindaja lubas oodata) Head sain ka teha. Juhatasin hiljem perekonna bensukasse pissile (teenindaja ütles). Imelik, bussi ikka ei tule. Äkki veereb peatusse pisike pimedate akendega bussilaadne toode pealkirjaga Tartu-Jõgeva- Rakvere.
See ei ole ju see! Oli küll. 19 kohta ja u. 19 inimest. Küsisin juhilt, et miks selline "kuut" on pandud maakondadevahelist liini sõitma. Tema ei teadnud midagi. Möödunud korral, mõni nädal tagasi jätkus neil veel norm. suurusega busse.Ei võtaks sõna, kui argipäeval koduliini kasutades istun sageli uhkes üksinduses 49 kohalises, st sõita 5 minutit maakonnalinna. Minu kõrvale istus suure seljakotiga, väga viisakas, vene keelt valdav meesisik. Kuna Tartu oli selleks ajaks juba ohtlikuks muutunud hoidsin kõrvad lahti. Teemasse: asjad ei peagi tasuta olema, aga olgu inimväärsed. Penskar peab 50 kildi eest maksma 4.10 Jõgeva-Väike Maarja. 

Pühapäeval väga ilusa bussiga Käsmu
See oli tõesti ilus buss. Uus, et lausa piinlik hakkas. Et olen vahepeal jälle olnud mitterahul. 
Kokku võttes: nii, nagu tee kulgeb "kiina kääna"(Marianni leiutis) , nii kulgeb busside ja juhtide eluolu nii samuti. Või nagu Reet Linna laulab: Paljugi võiks öelda veel... Meenus, kui lõpuks pühapäeval Võsult vana sõbraga, kellest on imeime bussijuht saanud, koju jõudsin.



reede, 31. juuli 2020

Virumaa ja Pandivere...(Hando Runnel)

Ma nagu lippaks ajaga võidu ja püüaks ette jõuda. Nii palju on kogu aeg tuulamist. 
Möödunud nädala teisipäeval sain ühe sõidupäeva ja ujumise naabrinnaga. Tänu lahtisele rõduuksele, mis andis märku, et valitsen hetkel  kodu. 
Marsruut, mille valisin kujunes kummaliseks: Rakvere - Kadila -Pandivere -Eipri - Rastla- Äntu tehisjärv ja kalakasvatus - Väike -Maarja, kuhu oli mul vaja jõuda.
KADILA
..on koht, mida vähemalt korra nädalas bussiaknast näen. Kunagi ammu pidin siia raamatukokku tööle tulema. Pelutav puumaja ei sobinud minuga. Nüüd näen seda bussiaknast - muutub iga päevaga madalamaks. 
Vana või õieti uus koolimaja ehitati 1936-ndal ja pidas vastu 1970-ndani. 1992 prooviti veel. 10 lapsega, juhatajaks minu kunagine klassiõde. Hääbus seegi, aga ajlugu on väga hästi talletatud
Kuna pildimasin passis kodus riiulil, siis jagangi linke.
Külaselts ja seltsimaja taastamistööd on muljet avaldavad. 

Naabribranne huvi pälvis küla sees mitu sarnast kortermaja, aga ma ei ole veel nende ehitamislugu tuvastanud.
Kadila on ju eelkõige Kadila raketibaas. Meil ikka veel käimata ja seekord oli ilm liiga ilus.

Ebatavaline kokku sattumine tabas mind õhtul
 Surma saanud noormees Mart oli minu põhikooli-aegne klassivend.


PANDIVERE
Küla nimi tekitas lõunaosariiklase päritoluga majabrannes segadust. Puistasin siis külale lisaks tähtsaid märksõnu: Pandivere kõrgustik (Emumägi, Kellavere, Ebavere) veekaitseala ja paeriik. Uhke.
Aga küla on pehmelt öeldes ...kaduv ääremaa. Kui valla lehelt vaatsin, siis imestasin: kuhu pragudesse need 99 inimest küll on pugenud. Vabandan, sest iga küla on ju kellegi kodu. Kadunud hiilgus, ehk mõis põlenud, nõuka aegne söökla koos poega lagunenud, villavabrikust alles varemed. 
Üllatus ka. Vaat mille guugeldades leidsin

EIPRI
Männisalu asemel pöörasime autonina Eipri poole. Eipril on vedanud. Siin on külamaja ja külaselts, kaunid majad ja õued. Mõtlemiskoht: mis teeb ühe küla elujõuliseks ja teise... Ikka inimesed, arvan. Külal isegi FB!

RASTLA
Sõites üle Maarja-Simuna tee otsisime viita. Mida pold, seda pold. Keerasime siis igaks juhuks metsateele. Vaist juhatas õigesti kuigi küla silti ei olnud. Ometi on sellise nimega küla vallas olemas. Isegi 29 hinge peaks olema. Maju nägime, elanikke mitte. Kaks autot tulid vastu.
Jõudes Pudivere-Äntu teele pidin siiski kohalikku abi paluma. Kus see kunstlikult tekitatud järv siis on?
Silte oli mitu, järv oli üks. 

JÄRANIKU ehk Äntu tehis
Alles kodus sain esimese nime teada. 
Jälle üks järv kollektsioonis.
Lisaks veel volikogu bossi kalakasvandusest ostetud forellid. Elu on elamist väärt.

Maarjasse jõudes ootas mind neljapealine pioneerilaager. Neljaks päevaks. 

teisipäev, 21. juuli 2020

Täidan või murran lubadust?


Kes mäletab siis lubasin sel suvel mitte toas konutada. Arvesse ei lähe taastumistunnid kuhu kuulub eelkõige uni. Vajan vahepeal oma kodus molutamise aega. Muidu tõuseb rõhk ja lähen peast katki. Selline intensiivne väljaspoole elaja olen. Kogu aeg näen, tunnen, arutlen, arvustan ja kritiseerin ja kiidan.

Nii olen selle suve ise teinud. Ütlen kohe, et sammuprojekt ei saanud täit hoogu. Piduri pani koridori kivitrepil komistamine. Pesukauss oli liiga suur. Sellele vaatamata kõige pikem "hambad huules" tulemus on 13 930 sammu. 
Mina pole mina, kui lahendusi ei leia. Soolane Käsmu vesi oli just see, millega põlve ravisin. Mitmeid kordi. Õudukas tundus küll tund aega sihtkohta ja tagasi loksuda, aga see eest sain inimvaatlusi teha. Maakonna bussides. Tänapäeval on ju nii, et enamus rahvast liigub oma transpordiga. 
Nii kogunevadki maakonnalinna bussipeatusse vanemad prouad ja vanemad naised. Neil on kerge vahet teha. Prouad sõidavad suvitama, kannavad kübaraid, aga naised kannavad toidukotte ning väljuvad vahepealsetes metsapeatustes. Mis need on? Need on need, kus on peatus ja enne seda küla silt. Metsas. Küla ennast ei ole. Näha.

Mind tituleeritakse ikka prouade nimistusse. Välja arvatud üks tige bussijuht. Lisaks veidi kurt ka. Kui tasuta kaardiga vehkisin ja palusin: tasuta Käsmu, siis sain vastuseks, et kaardil pole raha. (Muidugi pole, ma pole ju ammu päälinnas käinud.)
Öelnud siis kohe, et pensionär, pobises juht.
Jah oleks võinud ju öelda, lisaks veel, et lesk ja lombakas.
Muidugi mehi sõidab ka. Pea kahe erandina (sepp Palmses) ja joodik Ilumäelt tulevad nad Põhjakeskusest, tumedates, värvitutes riietes, vanuseta, pehmelt öeldes pole ammu pesuvette kastetud ja väljuvad vahepealsetes metsapeatustes. Või sisenevad vahepealsetes metsapeatustes ja väljuvad Võsul, et võtta suund poodi. Ning järgmise bussiga tagasi.

Bussiliinid on erinevad. Kuna sõltun kodubussist ja suvel eriti ei poodle, siis 10.30 ajaliselt hästi ei sobi, sest eeldab 1,5 tundi hommikul Rakveres meeleolutseda. Korra küll, aga siis läheb igavaks. Kell 9 ka ei sobi, joon alles rõdul suvekohvi. Need on otsebussid, 35 km.
Mulle kõige sobivam on 12.10 (ei välju kõikidel päevadel loomulikult), mis läbib...oh ikka läbib küll. Viitna, Palmse, Ilumäe, Koljaku. Ühel korral 12.30 sõitsime hoopis Sagadisse ja ühel korral Vihulasse. Arvan, et 70-80 kilti tuleb ikka ära. Kindlalt üle tunni.
Nimistust jäid välja õpilased ja mõned pered väikeste lastega. Viisakad ja vaiksed.

Nüüd on veidikeseks käsmupaus. Ehk augustis, kui taevaisa päikest annab.

pühapäev, 19. juuli 2020

Mis eile välja tuli?


Selgus, et olen Eesti parimal kartulikasvatajal juukseid lõiganud. Ta ise ütles. Noormees oli siis neljandas klassis, aasta 1974 ja moes nn. "prantsuse poisipea", millest maal töötavad juuksuritädid ei tahtnud midagi kuulda. Soeng nüsiti pealt lühikeseks ja taha jäeti pikem kukal. Omandasin selle tehnoloogia iseseisvalt (oh kui palju selleks pügatud poistepäid vaja läks). Juuksuri karjäär ei tulnud mul mõttesegi, eks see oli niisama enesenäitamise soov.

Aga see selleks. Veetsime eile tõeliselt kuuma päeva, kuumade kartulite ja muu hea paremaga: kauboikartulid, prantsuse kartulid, kartulikoogid, kartulivahvlid, kartulikroketid...mulle tundus, et nimistu oli poole pikem.


Väga hästi orgunnitud ja kui palju vanu tuttavaid! 

Algselt küll olin skeptik, keset säravat suve tundud liiga mullane, aga esimene tund lükkas selle kohe kummuli. 
Olen varem ka Simuna kartlit ostnud, pakendi pildi pärast, mida praegu ei õnnestu eksponeerida.
Enne uinumist, ümisedes "Kartuliõis, kartuliõis ja ülepannikoogid pruunis võis...Juhan Viidingu suurepärased sõnad ja viis" andsin lubaduse oma toidulaual edaspidi kartulile suuremat austust avaldada. Unenäos muldasin kardulaid ja korjasin kiva.


Kahjuks jäi pildimassin koju, muidu oleksin (tagasihoidlik nagu ikka :D) vennad pildile palunud. Kõige rohkem rõõmustas mind järjepidevus: isad, pojad ja tütred teevad Eesti maal põllumehetegusid.
Aitäh!

teisipäev, 14. juuli 2020

Aitäh võõrustaja Päevalill!



Olin vahepeal jälle nelja kohaga vanaema - sellepärast "beethoveni pikk paus".

Eile sain järjekordse elamusreisi. Brannedega Tudus ning matkake mööda presidentinna avatud laudteed. ...
Võimalik vaid Eestis: Viimase peal vuntsitud laudtee juurde viib  kruusatee, mis suurte killustikutükkidega lapitud. Kuna oleme (parim osa meist) küllaltki kaalukad, siis tuvastas autobranne põhja all mitu sügavat kriimu. Tagasi tulles olime targemad - jalutasime autot üle ohtliku koha.
Panin selle seiga meelega jutu algusse, sest kõik muu on parim osa.

Lisaks turvalisele jalgealusele sai iga natukese aja takka pingil jalgu puhata ja teadmisi juurde. Väga äge!


...

Mugavused ja võimalus konte puhata


....


...ning lõpuks järv


Branne pardiisiaed, võimalikult maalähedaseks jäetud, kuid kaasaegseks mugavdatud alevimaja (maakoduks ei kvalifitseeru), suupärane Jaama Trahter ning minu oskus nautida ning veelkord nautida.

Ahjuliha bataadifriikadega 4.-
Kohalikud mahemaasikad 5.-kilo

...

Tudust olen mitmeid kordi kirjutanud
https://emmeliina.blogspot.com/2019/07/aarestunud-maa.html

Milline päev!
Veelkord pean nentima, et sellist kodu ei rajata üksinda. Ikka kaksinda ja mõlemad peavad oma osa väga hästi teostama.

teisipäev, 7. juuli 2020

Vana maja sosinad



Mul oli see au veeta pea nädalake Väga vanas majas. Olen nendele hoonetele ja omanikule kaasa elanud ja paraku ka kaasa tundnud rohkem kui 30 aastat. Esimest kohtumist ei mäleta, eks see pidi olema pärast pärisperemehe lahkumist siit ilmast kui maja tühjaks jäi ja lapselapse poole hakkas hoidma. Vanaperemehe poeg, kes samasse külla koduväiks läks on nüüd ka juba 10 aastat mulla all.

Esimesel õhtul ei tahtnud Maja ärritada ja tuld ei teinud. Viimati ööbiti siin ikka paar suve või rohkem tagasi. Õnneks hoidsid Majavaimud madalat profiiti ja hommikuäratuseks kluuksus (?) metstuvi ning häälitsesid teised tundmatud linnud.

Minu spetsialiteet oli nn. kultuurikihi või peenemalt öeldes, arhiivi korrastamine. Suurtes pappkastides, kummutis, kappides leidus ...kõike.
Vanemad dokumendid ja raamatud aastatest 1870, vahepealsed perepoja Treffneri aegadest enne sõda, siis kolhoosiaegne (kes näiteks varastas bensiini ja kui palju) ja kui palju rublasid sai sea müügist. Järgnesid branne koolikraam, kirjad ja salamärkmikud 60-ndatest, mis tee olid leidnud teisest Vanast majast, nii kilomeetri kauguselt. Ning i-le täpi panid 90-ndatest branne laste vihikud-joonistused.

Õnneks või õnnetuseks olid närilised tööd lihtsustanud. Millegipärast ei maitsenud neile pea rohkem kui 10 aasta tagused "Kesknädalad". Juhuslikke Kroonikaid jm. sellelaadseid nad lausa vihkasid - need olid kenasti alles. Võib olla oli sisu nende jaoks liiga kommertslik või seksikas.

Kahjuks jäi aeg piiratuks, sest lisaks paberitele soovisime ümbruskonnas ringi kolada, järves ujumas käia, kaunist koorilaulu kuulata. Nüüdne Perenaine pidi ju ka tööd tegema, et Maja ja ümbrust kodustada ning endale allutada.
...

Ah jaa, majast veel niipalju, et ta polnudki seal kasvatatud vaid oli hoopis küla teiset otsast kohale kõndinud. Kolm ühte tüüpi maja külatee ääres.

Teise õhtu tuletegemine leivaahju oli branne tõeline võitlus pliidiga, aga võitjaks ta jäi. Maja võttis kodustamise lõhnu. Piparmünditee tegi ka veidi selleks tööd. Ja praekartulid.
Reedel ootas ees "maailmaprojekt" ehk kaevu puhastamine, sest mida polnud see oli vesi. Kaks noort meest olid ülesannete kõrgusel, õieti üks neist sügavusel. Kuna ümbrus küllaltki vesine ei olnud kaevu sügavuseks üle viie meetri. Branne mäletas, et isa oli rääkinud, et sauna taga oli mitte väga ammu (nii 100 aastat tagasi) olnud tiik. Kuna mehepojad jäid esimesel, kokkulepitud ajal autoga teeremonti kinni, siis tekitasime pahameelest "pahupidi muinasjutu" pealkirjaga Meestepõud maal:
...kui kaevupoiss kaevu laskus tuli kaas ruttu peale panna. Hommikuks sai kaevust konn ämbrisse püütud ja teda musitades Mees endale saadud.
Kaevupoiste kasuteguri tõttu saabus kiirustades kohale naabrivalve ehk Viljar. Ta lõbustas mind lugudega kuidas karu üle viljapõllu tema hoovi tuli ja koos poegadega naabrinaise õues ringi kolas. Jeerum, jäta või hilisõhtul pissimata (kemps kaugel üle õue) või sorista toanurgas ämbrisse.

Hommikuks tuli kauaoodatud vesi. Ja lõpuks saun.

....

...

Ilma elektrita, küünal saunalaval. Meelde tuli muinasjutt vaeslapsest ja nurgas õpetavast hiirest: ütsi ütsi õeke! Üldse oli hiiri ja hiirelugusid natuke liiga palju.

Viimasel päeval mõistsin, et olin suutnud ainult kultuurikihi ülemist osa õrnalt puutuda. Kolmes toas ja köögis jätkus kaste veel ja veel. Ilmselt nad paljunesid öösiti.

Kui maja mind veel kutsub, siis järgmisel korral saab juba rohkem vajalikku ja mittevajalikku (brannet tundes mittevajalikku ei ole) läbi tuustida.

...
Reisilood ümbruskonda panen eraldi kirja.