laupäev, 8. detsember 2018

Kes tegi? Ise tegi? Kas tõesti?



Jutt Jõuluhõnguline, ehk kuhu kaob empaatia ja  muu tunnetesse puutuv.

Kes teab, see teab, kes mitte, siis nendele kokkuvõte:

2009.a mais nägi ilmavalgust üks lõpmata armas ja oodatud tütarlaps, emmele teine, issile esimene. Lapsevanemad terved 30-sed, kaunis korter väärikas puumajas ootamas, suur venna üheksane koolipoiss. Jutt on minu, vanuselt kolmandast lapselapsest Annimannist.
Laste ema ehtis tütart nagu nukku, isa töötas töötas töötas- ta oli kasvatatud nii, et mees peab olema mees ja perepea. Kaasavarapoeg oli veidi viltu kasvanud, käinud käest kätte ja tahtis poputamist. Sai vahetud kool ja võimaldatud stabiilne pereelu.
Aga Urr passis nurga taga ning ootas, et saaks jala ukse vahele.
2010 a. jaanuaris tabas pereisa raske haigus, äge müeloidne leukeemia, mis nõudis viivitamatult meditsiinilist sekkumist. Nii oligi selle aasta märksõna Haigla, Haigla ja veelkord Haigla. Tallinnas ja Tartus. Mina olin eesliinil, teised olid tagala.
Aasta lõpuks selgines. Aga mina olin väsinud. Põgenesin iseendasse st. võtsin uuel aastal vastu töökoha Inglismaal, peres.
Kui sügisel tagasi tulin saime ühisel tutvusel 2,5 aastase piiga Waldorflasteaeda. Seal olid käinud meie noorim poeg ja üldse - see tundus parim.
Anni oli jumalikult hea laps. Leidis rõõmu igast hetkest. Mida aeg edasi seda enam hakkasid minuni mööda linna kõnetraate jõudma ohumärgid: vanemad ei käi lapsel järel, alaealine vend peab kogu aeg lapsega tegelema jne. jne. Uskusin ja ei uskunud ka.

Sisemuses ma juba teadsin. Võin olla "pea teki all", aga loll ma pole. Peale viiendat sünnipäeva saabus tõde: Nüüd on mul juba kaks erilist, sama vanad, sõbrad kogu eluks nagu nad vandusid. Andu ja Anni. Äkki oli kõik nii vale.
"see valgete kroksidega tüdruk, kes kõvasti karjub ja klaveri alla peitu läheb" nii iseloomustas aia muusikaõpetaja. Jah, seesama, see, kes aasta tagasi laulustuudios laulmas käis. "Ei pane riidesse, ei võta riidest lahti, ei ei ei. Samal ajal õppis piiga kodus lugema, teadis palju loodusest, aga oli juba rohkem kui häälekas endale mittemugavate olukordade väljendamisel. "ma kaevan endale tunneli, et ei peaks siin esinema" ütles kuuene tüdruk, kes veel viie aasta  künnisel õppis näidendis varese osa ja etles rõõmuga.
Kas meie süstisime talle mingit ainet? kas meie tahtsime, et ta selliseks muutus?
Kasvatamatu??
Ohjeldamatu??
Kuhu kadus minu sametkleidis, lakk-kingadega unistuste tüdruk? Haihtus, nagu unistused ikka. Asemele tuli vahva Printsess Xena, kes vehkis mõõgaga, mängis autodega, oli liikuv looduslaps.
Õnneks jäi lasteaed seljataha.

Armastusest selles peres küll puudust polnud. Me kõik olime toetavaks võrgustikuks.

Siis saabus kooli-aeg.
Kuna ristilaps Andu päälinna eeliitkooli sai , mis muu see Pätsu kool siis on, tasuta ja kõikide võimalustega  - erilistele, said mu mõtted 2016 suvel- sügisel küsimärke.
Kuhu siis panna provintsilinna Anni? Olin valmis pühenduma. 100 protsenti. Alguses lubati meile provintsilinna Vanalinna kooli. Ilmselt andsid head nõustajad nõu ja korraga oli selle erakooli uks meile kinni.
Jäi piirkonna põhikool.
Lubasin peale ristipoja tugiks olemist, et võtan puhkust, vaatan ja mõtlen. Nüüd aga kasutasin juhust ja võtsin vastu töökoha samas koolis, samas klassis. Ma ei teadnud, mis mind ees ootab.
See oli tagantjärele mõeldes rohkem kui kole.

1. septembri hommikul seisis ta, pilk selge, silmis hirm ja lohutas vanemaid: ärge kartke, ma tulen toime! Siis vist uskus ta seda ise.
Klassis oli 26 last, vähemalt kolm neist tugevalt erilised. Mina pidin tegelema nn. enda omaga, enda tööülesandega või nagu mulle sotsiaalpedagoogi poolt öeldi: sinu oma kakleb -kisab- karjub-taob jälle. Anni oli jäetud omapäi. Klassi õpetaja püüdis tõesti, aga kui ikka juhtkonnast kedagi ei huvitanud, siis ei huvitanud. Kehalise tundi minnes praktiliselt vedasin kolme ees ja lükkasin järel. Palusin, et ka Anni saaks pikapäevarühmas olla, et siis saan temaga hiljem koos koju minna. Selle peale tuli jutkonnalt sõnum: SELLISTE jaoks on omad kohad. Jaa muidugi, kallid eripedagoogid juhtkonnast. SELLISTE jaoks ei olnudki teie meelest kohta meie ühiskonnas.  Kaasav haridus oli mulle sellest saadik sõimusõna ja mõnitamise koht.
Pärast uut aastat visati Anni otseselt esimesest klassist välja. Ma ei unusta kunagi seda hommikut kui seitsmene nuttis põlvili maas enda klassi ukse taga: ma tahan oma pinki, oma lillade seintega klassi. Kedagi see ei huvitanud. Nii hakkas tüdruk, kott seljas käima ühe õpetaja juurest teise juurde - ühest ruumist teise.
Õnneks olid üks väga tore õpetaja, kel ikka jätkus kannatust. Aitäh Vilja!  Kevadeks saime endale tugiisikuks Kadri. Ta tuli kui värske tuuleõhk. Koolist oodati, et ma juba läheksin. Nägin liiga palju, kuulsin liiga palju, tundsin liiga palju ja mõtlesin samuti liiga palju. Loomulikult läksin. Meil oli ju Kadri!

Kuna diagnoosilapsele oli ette nähtud lapsehoiuteenus, siis tegi pere ettepaneku mulle. Jah, kes siis veel. Ma ju niikuinii...
Mõnikord mõtlen, et hea, et vanaisa Andres sai kirstu lapsekätest hoitud pisikese  ingli ja 13 aastase poisslapse lohutamatu nutu. Järgnevaga oleks temal olnud väga raske toime tulla. Mina olen sitkem.
Ma ei murdunud isegi siis kui mu sõbranna meil külas käies ütles: mõtlesin, et ta on hull, aga et nii hull, seda ma ei arvanud. Anni lihtsalt ei tahtnud tema toodud komme.

Mina pusin edasi. Mis sest, et nüüd on juba Kadri läinud parematele rahamaadele. Mitte päris omal tahtel, sest arvati, et kui on individuaalõpe, siis pole ju koolis toetavat tuge vaja. Anni on ikka selles samas koolis. Individuaalõppel, mis tähendab kuut erinevat õpetajat. Tegelikult on see lubamatu. Aga eks igaüks tahab teenida. Mina ka.

Lapsehoiuteenust rahastas linn piiratud ajas. Töötasu 2.30 tund. Kuus tuli ikka 80-90 raha kätte. Nüüd leiti, et põhjendamatult. Milleks lapsele hoidja?
Kuidas üheksane ei saa üksi hakkama? Koolist koju kilomeetri jagu - no mis see siis on. Astub ja kõik. Kui kukub tiiki - no kukub ja kõik. Kui jääb auto alla- no siis jääb ja kõik. Kui läheb kaduma - no eks me siis lahendame olukorra. No paneb kodus maja põlema - mis siis ikka, kustutame ära.

Tundub, et kõigile oleks kasulikum - eriline laps püsigu üldse kodus, tema ema püsigu kodus, tema isa püsigu kodus ja tema vanaema olgu üldse vait ja vaadaku pangaarvel enda pensionit.

 Meie ju hoolime!

teisipäev, 13. november 2018

Elu on teater, kus meie kõik tasuta näitlejad



Ma pole kunagi nii palju bussijuhtide käest õiendada saanud kui pärast seda tasuta-tasuga sõidujama.

Kasutan aastaid sõidukaarti - Tallinnas mugav ja kohalikus bussis ka. Elan nimelt Rakverest 5 km. kaugusel ja pilet maksab 65 senti. Kunagi maksis muidugi vähem, kunagi maksis palju vähem. Meelde tuli 10 kop. mis enne krooni muutus 10 rublaks. Millegipärast ei meenu krooni hinnad.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida vaid hoopis juhtide pahameelest kogu süsteemi vastu, mis tahes tahtmatult laieneb sõitjatele-klientidele. Kõik algas pärast jaani, kui mingid tropid olid vastu võtnud seaduse nulleurose piletiga sõitmiseks. Teised tropid täiendasid seadust ning arvasid, et Lääne-Virumaal vajavad lisaks noortele kuni 19 tasuta sõitu  vanurid alates 63 eluaastast. Ainult. Ja loomulikult teatud liinidel.
Meenutan:

Nulleurone bussipilet hakkab 1. juulist kehtima avaliku teenindamise lepingute alusel teostatavate maakonna- ja naabermaakonda ühendavatel bussiliinidel, kui lepingut haldav ühistranspordikeskus selleks soovi avaldab. Nulleurone bussipilet ei laiene kommertsalustel sõitvatele bussiliinidele, rongidele, parvlaevadele, lennukitele ega kohalike omavalitsuste poolt hallatavatel liinidel. 

 Lihtne - muidugi mitte.

Nulleurose bussipiletiga saavad sõita kõik, kes on bussist või muudest müügipunktidest ostnud kuni kaks eurot maksva ühiskaardi ning enda sõidu valideerinud. Ühiskaarti ei pea isikustama. Ühiskaart on ristkasutatav ehk kehtib kõigis nulleurose pileti üle võtnud maakondades.

Nulleurose piletiga busside esiukse juures on vastav silt.

 Lihtne - muidugi mitte.

Vabariigi Valitsuse tegevuskavas on ühe olulise punktina välja toodud nulleurose bussipileti kehtestamine kõikidel avaliku teenindamise lepingute alusel teostatavate maakonna- ja naabermaakonda ühendavatel bussiliinidel. Selle eesmärgiks on võimaldada maapiirkondades elavatel inimestele pääseda ligi töökohtadele ja teenusetele ilma, et inimene peaks kütuse või bussipileti peale kulutama suure osa oma palgast.

 Lihtne - muidugi mitte.

Olen soodustingimustel vanaduspensionär. Tallinnas sõidan ühistranspordis isikustatud kaardiga ja lunastan sooduspileti 55 senti. Kui kunagi 65 saan, siis hakkan saama tasuta sõita. OK- selge. valideerin kaardi ja keegi ei õienda.

Aga mis algas kodulinna bussides juulist ja jätkub variatsioonidega ilmselt 28 novembrini :)
Dialoog:
M (mina): palun üks pilet kaardiga Rakverre.
PB (püüdlik bussijuht) vajutab klahve. Ilmub kiri: sõiduõiguseta.
M: mul peaks kaardil raha olema?
PB: a kas te siis pole veel pensionär?
M: olen kül.
PB: ????
M: aga ma pole veel 63.
PB piidleb mind. Bussitäis rahvast ka. No et kuidas see mutt siis välja näeb? Tõmban pea mantlikrae varju.
Pärast teist katset ost õnnestub.

Järgmiseks päevaks õpin ära.
M: palun üks pilet Rakverre. Kaardiga. Raha eest. Oehh.
ÜB (ükskõikne bussijuht): ei tõsta õnneks pilku ja saan enda pileti.
Jee, õnnestus.

Aga see ei pea nii jääma.
Kasutan eelmist varianti, ainult marsruut teine.
VHB (vastik hajameelne või kurt  bussijuht) toimetab aparaadis midagi. Asetan kaardi. Seejärel tõstab juht pilgu. kaardiga???
M: kaardiga jah.
VHB: aga ma juba trükkisin teile sularaha pileti. Kas teil sularaha pole? Ja vaatab mind süüdistaval pilgul.
Sõit toimus Rakverest Väike Maarjasse. Pileti maksumus 2 eurot.
Mul oli küll 20 eurone aga ma ei kavatsenud lasta enda rahakotti metallikilo võrra raskemaks teha.
M: kahjuks ei ole.
Ootan.
Välja minnes öeldakse mulle, õieti visatakse näkku: no eks te saage siis rikkaks.

Pole saanud. Igas kuus kergendan kukrut nn. tasuta sõidu peale 30-40 euro ringis. Pluss nn. meelelahutustakso 5 euri. Mis see veel on? See on see kui soovin minna kuhugi, kust tuleb koju sõita pärast 19.30. Ja see ongi normaalne. Kui sõidad, siis maksa. Normaalseks pean ka seda, et mitteteenivad ehk lapsed tasuta sõita saavad.

Ühel korral kasutasin sõna "rahapilet" . Arvasin, et kui teistel on nullpilet, siis võiks minu oma  olla  rahapilet.
Aga ma  sain sõimata: sellist piletit pole olemas!
See on ainult paberilipakas.
Seekord polnud mina nõus. Võib olla on see bussijuhile paberilipakas, aga mulle on see konkreetne summa minu kaardilt.

Need on ainult mõned seigad, mis meenusid.

Nii me siis sõidame. Ikka päev korraga vananemisele lähemale. Sest siis on sõidul lõpp. Valdavalt pisikestesse bussidesse, kus pagasiruumi pole, tugiraam-käimisraam ei mahu.

Et mitte kultuurikaugeks jääda blogimaastikul, siis nähtud filmid:
Rääkimata lugu (Astrid Lindgreni elust)
Bohemian Rhapsody (Freddy Mercuri elust)
Tuulte tahutud maa (Eestimaa põtrade elust)


reede, 2. november 2018

Miks? Aga miks mitte?



Aga just sellepärast, et ÕE tahtis ja direktsioon kiitis heaks. Esimene pärast vaheaega nädal on niigi heitlik ja hüplik: kellakeeramine, soojalt maalt külma ja vihma maandumine (muidugi mitte kõik õpilased, aga mõned ikka) ja muidu perepuhkused peamiselt kodumaistes spaades. Kel vanavanemad varuks, sai need ka vaheaja ette rakendatud ja kõurikud kenasti kodust minema transporditud.

Sellepärast anti võimalus 31- okt. kostümeerida, pakkuda kohvikus igasugu mitte just isuäratavate nimedega isuäratavaid suupisteid, viia konkursile eriti nunnult skalpeeritud kõrvits ja kiita parimaid nõidadest õpetajaid.
Mullu olevat toimunud õpilaste kostüümide hindamine, aga oh õudu, emmed polnud tulemustega rahul. Miks mitte kutsuda püünele nõiad õpetajad. Need, kes vastu ei hakanud.

Uurisin ajalugu ja kirjutasin välja selle, mis mulle meeldis.
31. oktoobril tähistatakse kõikide pühakute ööd - iidset keldi kommet, millega austati surnute jumalat. Hiljem sai sellest haldjate, vaimude ja nõidade püha. Rituaal on 2500 aastat vana ja seda täiendasid iirlased. Õõnestatud kaalikast toodi ühislõkkest süsi. Hiljem asendasid Ameerikasse väljarändajad kaalika kõrvitsaga. Halloweeni ajal tehakse lõket või põletatakse küünlaid, et hoida endast ja oma kodust eemal halbu vaime ja eksinud hingi. Ennustamiseks kasutatakse õunu, kreeka pähkli koori, kastaneid.
1980-ndatest rakendati püha ette kommertsvanker-poodides hakati müüma maske, nõiamütse jm. rekvisiite. ( Alkeemia)

Wikipeedia: 31. okt. nimetus All Hallows Eve (läänekristliku pühakutepäeva, 1.nov. eelõhtu)
"Komm või pomm", originaalis "trikk või komm" küsimine võimaldab maskides ja kostüümides lastel naabreid kollitada. Kui naaber jagab komme on kõik korras, kui aga mitte, siis võib talle mõne vembu teha.

Selle sanditamise kohta on minul kui kortermaja elanikul oma arvamus. Trepikodade uksed on enamjaolt lukus, võõrad tekitavad kõhedust. Aga kui lastele meeldib ja nad teadvustavad päeva tähenduslikkust, siis las sanditavad minugi poolest nii pühakute - mardi- ja kadripäeval. Kannatan välja, kui just massiliseks ei muutu. Üks õpetaja teadis lisada, et kõrvits kodu ukse ees näitab valmisolekut külalised vastu võtta.
Aga peod koolis, lasteaias, töökohas - miks mitte.
Näiteks Poeg 3 õmbles pool ööd viie aastasele piigale nahkhiire kostüümi. Ja algklassides käivad  pojad said ka oma jao. Rõõmu jätkus sügisesse.

Pildil Mariann ehk emane luukere (tema enda sõnad), kes kahe ürituse kokkulangemisel pidi hoopis Perenaisena muuseumis leiba küpsetama
..
...

ja nüüd minu tähetund...

seekord ma tõesti nautisin rolli (hommikune meik oli veidi kvaliteetsem)

 ja nüüd parimad meist!

esmaspäev, 29. oktoober 2018

Ubuntu



Sõna suulu keeles, mis tähendab inimlikkust, vastastikust hoolitsust, ja harmoonilist kooseksistentsi.
Inimlik lahkus, inimlikkus teiste vastu, humanistlik filosoofia ja eetika, mille kohaselt  inimene on inimene läbi teiste inimeste. Selleni juhatas ühes hommikupalvuses õpetaja Annika Laats.

Võtsin seda kui märki koolivaheajaks.
Noored ja vana(d) - lapselapsed, ristilaps, enda lapsed, ema...Toetamas harmooniline keskkond ehk lapsepõlve - kooliaja ja noore pere loomise sünnikoht Väike-Maarja.
Saabastele kleepuvad vihmamärjad lehed, pannkoogi ja pirukalõhn. Õhtune ahjutuli, vahvlid ja väike vein. Raamatukogu laiad aknad ning pisikeste poiste kossutrenn. Muuseum.
Palju kära ei millestki, tahvel, arvut, telekas. Ja rõõm ning mure üheskoos.

Lõpuks pealinn ja kolm päeva iseendale.




Arvo Pärdi keskus Laulasmaal, kus laupäeva lõuna paiku fuajees seisev maestro oli kui märk, et olime täpselt õigel ajal õiges kohas.
...

Pühkisime männiokkad saabastelt, raputasime vihma juustest ja vaatasime suurepärast Jaan Tootseni ja Jaak Kilmi filmi "Muusikajanu". Seda saab näha ainult keskuse filmitoas. Muidugi oli veel vaadata. Keskust sobiks külastada igal aastaajal. Nii palju vaateid, sügavust ja mugavust!


Naeratavaid parklatöötajaid lakkamatus vihmas juba ei kohta. Või pole kohanud. Leti taga oldi samuti tasemel. Loomulikult on kõik veel arendamisel. Raamatukogud ja kuulamistoad ja..Ükski hoone ja sisu ei peagi valmis saama. Mitte kunagi.

Tagasi linna kulgesime lakkamatus autodevoos. Tundus nagu oleks kõik inimesed kuhugi teel. Kasvava tormi ootel varjusime hoopis Artisesse. "Tuultest tahutud maa" sobis õhtu jätkuks. Selle filmi puhul hämmastas kuidas ikka olid need kaadrid saavutatud. Minge kindlasti vaatama ja võtke sõbrad kaasa! Tagasi branne juurde kulgedes tahtis Lennusadama poolt keerutav tuul jalust pühkida. Kõik kolises, nagises, plagises, sahises, pahises, undas, ümises...
Ja jälle elus tuli ning loomulikult väike vein.


...


Hommikust ilma kartes eirasime Kumumõtted. Märts on veel kaugel ja ahvatlus lumisest Kadriorust tundus igal juhul kontimööda kui varrukatest sisse hiiliv tuul. Nii on jälle tulevikus põhjust linna tulla.
Sõelale jäi eelmise õhtu soe koht. Kino. Minu valitud "Rääkimata lugu" Astrid Lindgrenist. Ja see oli hea. Nii hea, et uurisin veel koduski üle. Pärti kuulasin samuti.

Kaheksa koolinädalat võis esmaspäeva hommikul alata. Tobeda kellakeeramise kiuste.


pühapäev, 7. oktoober 2018

Pikemad sammud


ÕPETAJATE PÄEV on mõeldud selle jaoks, et oktoobrikuu esimest nädalat elavdada,  arvan.
Eesmärk sai kuhjaga täidetud.
Omavalitsuse korraldatud vastuvõtt Johan Randvere ja Evelin Samuel - Randvere musitseerimisega oli oodatust meeleolukam. Mees mängib klaverit tõesti imehästi ja lugude valik oli õnnestunud. Ka Evelini vahetekstid ning kaunis sügiskollane kleit hoidsid meeleolu.
Musta huumorit jagus, ehk õpetaja on kannatlik ja kõigega nõus. Esiteks ajas bussijuht päevad segi ja teiseks oli suupistete ruumis sooja samapalju kui õues. Aatrium ikkagi ehk vanarooma arhitektuuri elamu keskne ruum kuhu valgus pääses aatriumi katusest. Soojapidavuse kohta puudub info. Aga peetud ta sai.

Koolis seevastu kulgesid asjad omamoodi. Üheksandikud olid enda pisikeste käekestega salateid ja võileibu valmistanud. Nii armas! Püüne pääle kutsuti ka. Ükshaaval. Nii hirmus. Loeti ette, kes on kes. Ma ei ütle, kes mina olen. Vilistlased lugesid luulet ja musitseerisid. Hiljem, omakeski laulsime ja  rääkisime naljalugusid. Paar neist jäi meelde.

Kaks keskealist naist arutavad.
-tead, ma nägin täna meie algklasside õpetajat-
-kuidas sa ta ära tundsid, ta peaks ju muldvana olema?-
-eks ikka sellesama talvemantli järgi...-

On hiline õhtu. Pikkamööda kustuvad kortermaja akendes tuled. Ainult ühes on valgus. Kes seal elab? Loomulikult õpetaja, kes valmistab järgmiseks päevaks tunde ette. Lõpuks on kõik. Keskööks kustutab ta tule ja suikub unne. Siis heliseb telefon. Ähmis õpetaja vastab viimaks.
Kuulda on ärritunud mehehääl:
-ja teie seal magate juba?-
-püüdsin jah, kell ka palju-
-magage magage, jätkab hääl sarkastiliselt, aga meie siin kümne aastase pojaga lahendame matemaatikaülesannet, mis te kodutööks andsite-

Tegelikult olen uhke
http://opleht.ee/2018/10/kas-opetada-voi-meeldida/
Vahest kripeldab, eriti sügisõhtutel. Kahju, et AK seda lugeda ei saa. Ka tema oleks uhke olnud. Onu niisamuti.


PÜHAJÄRVEL
Kingi sain muljet avaldava. Poeg 2 transportis mind koos lapselapsega paari päevasele puhkusele. Virukale on juba sõit lõuna poole elamus, kaunil sügisel eriti. Oi kuidas Manni mind ujulas proovile pani. Kõigepealt virises, et siin pole ju midagi teha ja nelja tunni pärast jätkas: juuubaaaa välja - see pole õiglane.
Isiklikus plaanis olin pärast õhtusööki kutu. Kas arvate, et läksin pubisse Raen Väikest kuulama. Muidugi mitte. Või Tornikohvikusse. Muidugi mitte. Mis ma siis tegin selle tõotatud vabadusega? Läksin ilusasse pehmesse voodisse tuttu. Mannil oli pärast koolitust isa ja tütre aeg. See tähendas bowlingut, noolemängu, piljardit ja muidugi pubi.
Mulle tähendas see olla hommikul värske ja ujulavalmis. Olin. Lõunani. Siis kordus see: juuuubaaa välja! Oehh.

Lause: vanaema, ma armastan sind nii väga, oled maailma parim! korvab kogu vaeva.


Keegi pole öelnud, et elu peab lihtne olema.


pühapäev, 30. september 2018

Seljatasin septembri




Kui pärast täiskuud saabub sügistorm ei sobitu see üldisesse pilti. Mida ma siis ootasin? Ikka kuldset sügise jätku. Õnneks panevad vahtrad tuulele vastu ja hoiavad oma lehti vägisi kinni. Ehk jõuavad niimoodi veel punaseks saada.
eelsügis
varasügis
südasügis
pärissügis
hilissügis

Eelsügis, mis nii väga suve moodi, kestis paar nädalat.  Üle kahekümne soojakraadi  21. septembril oli ikka ootamatu loodusnähtus. Järgmistel päevadel lõppes see pidu ära kuigi sügise sünnipäeval  kannatas isegi metsas onni ehitada. Jesper, kuue aastane pealinnapoiss: Vanaema juures on kõik tasuta. Saun on tasuta ja isegi metsas puuonni tegemine on tasuta. Vot nii. Tegelikult sai onnitamine alguse juba augustis ja jätkus nüüd täie hooga.

Enam ilmad ei hellitanud.
Enne Mihklipäeva oli Väike - Maarjas öökülma. Üldse oli iga septembripäev ettearvamatu. Kapis rippus korraga vähemalt kolm mantlit ja jopet.
Ühe tugeva nohu suutsin hankida ja õnneks kiiresti seljatada.
Neli koolinädalat niisamuti.

Kaks erilaadset kontserti sai kuulatud. Vanavanemate päeval Väike-Maarja seltsimajas Valss vanaisale (suurepärased esinejad Triin Arak, Mihkel Kallip jt.) Oli nii ilus ja südamlik, et meie 91 aastane Puruvana Ellen rääkis sellest veel pikka aega.
Teine oli Rakveres, Naised Köögis. Seekord küll Targas majas. Kaks kontserti. uskuge, ma pole niipalju naisi kunagi elus korraga Rakveres näinud.





pühapäev, 16. september 2018

Maailma parandamas


Eile tahtsime 9 aastase Marianniga maailma koristada. Enne vaatasime filme ja rääkisime plastikust. Partide pargis (meie pandud nimi) Rakveres Vee tänaval ei olnud õnneks õieti midagi koristada. Nii tore! Uued prügikastid ja üldse oli mulje hea. Leidsime katkise õhupalli, pingi vahele topitud mahlapaki, suure tühja kilekoti ja väikese klaaspudeli. Konisid korjama ei hakanud ja lapsel ka ei lubanud. Mis suitsetajad need küll on, kes viskavad mittemädanevad konid pingi kõrvale kuigi prügikast sealsamas. 

Üks noor naine hakkas koera situtama peaagu sealsamas, kus meie laps murul ojakese ääres mängis ja ei koristanud enda st. koera järel. Olin liiga kaugel ja liiga leebe. teinekord enam pole. Kokkuvõttes olime rõõmsad, et kott ja õhupall vette ei sattunud ja partidele viga ei tee.

Õhtul poodi minnes ostsin tomatite jaoks biolaguneva kilekoti. Polnud seda enne Grossi poes märganud. Maksis 0,05 raha ja saab teinegi kord pruukida.

Üksikuna olen plastiga kimpus Nutsakud ja nätsikud kipuvad toiduga kaasa. Loomulikult ei lähe ma taaskasutama st. enda taaraga poodi. seega viskan rohkem määrdunud suurde konteinerisse, sest pakendikonteiner kahe 24 korteriga maja peale on väike. hea, kui sinna tagastamata klaas mahub. Enamik ajast on see pungil täis ja kaas irvakil.

Ainuke, mida järjekindlalt teen on riidekoti kasutamine. Kui banaane, tomateid vm ostan, siis ei pane neid eraldi kilekotti, vaid kasutan vanu, mis kaasas. Miks siis veel kilekott? Kuna liigun bussiga on vaja, et riidekott ja käekott kaitstud saaks. Kes ikka tahaks käia piima või salatisaba taga. 
Pojal on mul mingid eraldi fruktide kotid, aga need on sellised võrgu moodi ja ühistranspordis veidi kahtlased. Nüüd siis hakkan biolagunevaid kasutama.

Väiksed kilekotid ja loomulikult satub sekka kas suuri, saadan prügiga konteinerisse. Millega siis veel?

Teema lõpuks pildid möödunud pühapäevast.



reede, 31. august 2018

Panen päikseprillid sahtlisse


oo, ma olen tubli. Pärast aastast pausi suutsin sahtleid koristada. te ei usu, aga tõesti möödunud sügisest polnud ma sellele tegevusele eriti tähelepanu pööranud.

Alati kui Mall meile tuleb siis ta imestab, et kuidas sul kõik nii korras on. Ta mõtleb just sahtleid ja kappe. Vastan talle, et kes mul siis neid segi ajab?
Jagan enda koristusnippe endale:

  • leia igale sahtlile, kapile, kastile kindel tähendus ja ära riku süsteemi. Muidu juhtub nii, et lemmiksukkpüksid on hoopis pesusahtlis ja kiirel ajal jäävad kadunuks. Hullem, kui dokumendid  segi õnnitluskaartidega jm.
  • võta üks karp või sahtel kuhu viskad kiirel ajal käest igasugu staffi: tsekid, piletid, jm. mida ei vaja, saada kohe prügisse. Sealt on hea tuhnida kui midagi tähtsat kadunud.
  • sorteeri kosmeetikat, pesemisvahendeid. Kui ikka ei ole kasutanud pool aastat, siis ei kasuta ka. Ära hoia viimase tilgaga pudeleid. kasuta ja viska ära, siis ei kogune.
  • viska kohe ära katkised sukad-sokid-pesu kui sa ei ole harjunud neid parandama. Kui oled, siis loo eraldi sahtel ootel asjadele ja ära pane neid teiste hulka. Kui on kiire ja leiad katkiseid - see ajab asjata närvi.
  • kui elad üksi ja ei taha argiselt eriti atraktiivne olla, siis võta üks sahtel mõnusate-pehmete -mugavate koduriiete jaoks. Ära unusta neid uuendamast kui augud väga suureks lähevad nii et p välja tuleb.
  • pane riietekappidesse riided puudele järjekorras vastavalt aastaaegadele. Nüüd hakkavad suvekleidid taha rändama.
  • koosta kohver pealkirjaga "väikesed". iial ei või teada...
  • kui kasutad mitut käekotti, siis loo käekotinagi. Korista käekotti vähemalt kord nädalas, parem iga päev. Mul praegu veel lemmikhuulepulk kadund. Sama käib ka mantli ja jope taskute kohta.
  • pane vanad mälestusasjad silma alt ära, ühte kohta. 
  • tee alati poenimekiri. muidu võid kolm korda vetsuvahendit ostmas käia ja tagasi tuled ikka õllega.
  • kole voodipesu viska ära või hoia külalistele.
  • hoia silm peal maitseainete sahtlil. no sinna ikka koguneb! Ja kuivainete kapil ka. Ja külmkapil. Selle vastu aitab nn. säästupäev. oo mida kõike võib näljaga ära süüa. 
  • puhasta jalanõusid
  • pese pesu sageli. külaliste voodipesu ja saunarätid kohe pärast kasutamist. ära triigi, see on mõttetu vaev. Hangi endale pesumasin, kus lühiprogramm.
  • kui elad üksi, siis kasuta olmeprügi jaoks nn. ühe päeva kotte. Papp-paber-klaas võivad koguneda, kui ruumi on. 
  • ära tee kraanikausikapist sodiladu. 
  • hoia arvuti laual märkmikut ja pliiatsit, öökapil ka. head mõtted võivad muidu kaduma minna.
  • hoia võtmed kindlas kohas. telefon ja rahakott ka. 
  • kui oled kaltsuhoolik, siis käitu nii; ostad ühe uue asja, viskad ära kaks asja
Minu koristamised algavadki just kappidest ja sahtlitest. Vahest muidugi lõppevad ka ja tolmu imemiseni ei jõuagi. Kuna mul  keskmiselt rohkem ruumi, siis üldiselt koristan tubade kaupa. Siis saab ikka korda ka. Kõigepealt sahtlid-kapid. Võtan kasti kuhu viskan kõik "ehk võib vaja minna" materjali ja tõstan kasti järgmisesse tuppa arvutilaua alla  ja vaatan kui palju läheb aega, kui sealt midagi otsima hakkan.

Nii käin kõik toad üle. Ideaalis korra kuus. Reaalis - siis kui keegi ähvardab külla tulla. Või kui voodis und oodates vahid ämblikuga tõtt.

teisipäev, 28. august 2018

Puruvana lood 2



Mis edasi?

1973 aastal moodustasid meie perekonna 45 aastane ema, 78 aastane vanaema Nete, 17-ne viimase klassi tüdruk Mina ning 9 aastane vend. Jätkasime, nii kuidas oskasime.
Ema töötas, meie õppisime, vanaema oli koduhaldjaks.
Uskumatu, aga muster kordus. Sügisel tuli minul õpetajaks minna. Alguses kooli, hiljem lasteaeda.

Puruvana ei jäänud kauaks üksikuks. Orbiidile oli ilmunud temast kümmekond aastat vanem leskmees. Ja siin ilmnes ema otsustusvõimetus. Või oli see mugavus, mine tea. Suhe jäigi vinduma kahe korteri vahel - kumbki alla ei andnud. Vollil olid täiskasvanud lapsed, see ei oleks seganud. Tal oli auto ka. Ühesõnaga- nädalalõpumees. Viks ja viisakas. Mind ta ei seganud. Küll aga vanaema Netet.
Nüüd otsustas praegune Puruvana teha otsustava sammu: tal õnnestus asutuse kaudu vahetada meie kahe-toaline kahekorruselise ridamaja vastu. Vanaema Nete sai oma toa, mina sain oma toa, vend sai oma toa ja "paarisrahvas" sai nädala lõppudeks elutoa.

Arvan, et ema oli õnnelik. Nad käisid kultuurimajas tantsimas, restoranis ja suvistel väljasõitudel Peipsi ääres telkimas.
Vanaema Nete ehk Puruvana ema oli üks ütlemata virk ja hoolikas inime. Mina ka. Kodu oli meil hoitud ning kõht täis. Probleeme püüdsime eirata, igaüks õiendas omaette.

Kui otsustasin enda mehe perega liita, siis sain peagi aru, et mis liig, see liig. Põgenesime koos aastase poisipõnniga alevi teise otsa, et Puruvana meie igapäevaelu korraldama ei pääseks. Tal jäi palgatöö ja nädala lõppude vahel energiat üle. Aga kui ma palusin konkreetselt lapsel silma peal hoida, siis leidis ta tuhat vabandust. Õnneks oli meil vanaema Nete.

Alev väsitas mind ja ammendas. 1982 saabus võimalus kolida linnale lähemale. Vend oli siis täiskasvanu. Ega me Puruvanaga ei riielnud eriti, aga 30 km. kaugusel olid omad plussid. Meie kahel pojal oli alati suvevaheaeg maal vanaema juures.
Puruvana oli kaval, sest nõuka aeg koolitas kavalaks. Enne pensionit, mis saabus naistel 55 aastaselt töötas ta ühe aasta maalrina. Raske füüsiline töö andis 120 rubla pinssi kuus.

80-ndate lõpus hakkas visiitabielu väsima. Kuna kaval Puruvana nägi, et temast 10 aastat vanem mees 70-le lähenedes pole ikka enam 55, siis suri suhe pikkamööda välja. Märkamatult oli ka vanaema Nete vanaks saanud. Ainuke, kelle jõud ei raugenud, oli Puruvana. Lisaks pensionile hakkas ta väravavalvuriks. Ja tegeles aktiivselt minu ja venna pere-elu korraldamisega. Endiselt oli minu lastel suvevaheaeg vanaema-vanavanaema juures. Olen ääretult tänulik.

Kuigi arveametnik, ei anna see veel majandamisoskust. Nõuka- aja küttearved, elektriarved jm. arved kasvasid 90-ndate alguses kohutava kiirusega. Vend koos perega lahkus samuti ridamajast linna paremat elu otsima. Ja nii saabuski tõehetk- kahel naisel polnud kahel korrusel mõtet ruumi hoida. Oleks me ette teadnud, et paari aasta pärast oleks see kõik võinud erastatud olla ja maha müüdud saada. Tagastatud vabadussõja talu eest. Seekord läks teisiti. Toimus lihtne korteri vahetus kõrvalmajja. Puruvana iseenese tarkusest.

1994.a. algusest meil enam vanaema Netet polnud. Talle anti pea 99 aastat. ja oligi Puruvana üksi. 67 aastaselt.
Oo, ta oli igiliikur, ta oli väsimatu! Kujunes tore pensionäridest naiste seltsike, Sõid koos kooki , lahendasid ristsõnu, tegid käsitööd, kudusid kangastelgedel vaipu, vaidlesid seebikate üle. Puruvanal sellest ei aidanud. Ta oli suurepärane lapsehoidja ja koduõpetaja. Nõutud. Nii täienes meie pere Puruvana "lastega" ja nende vanematega. Kõige vanem lõpetab juba ülikooli. See oli järjekordne tore aeg tema elus.

Lisaraha eest otsustas ta oma korteri kenaks remontida ja kaasajastada. Sisustas endale väikse mugava pesa. Aga üks unistus ei maganud. See kerkis ikka ja jälle päevakorda: Oma maja ja aed.
Ja lõpuks oli tal seegi! Poja pere uhke laenumaja. Suur, suurem, kõige suurem. Nii suur tükk, et ajas suu lõhki.
Kadus poeg, kadus maja...Tuli vanadesse kingadesse tagasi astuda. Ja ta tuli toime! Kange naine, peab ütlema.

Meie pere on kogu aeg vanadega harjunud. Nii oli minul tähtis võtmeisik vanaema, minu ja venna lastel vanavanaema Nete ja vanaema Ellen, kellest on vanuigi saanud Puruvana.
Mis on selles head?
Me oleme kõrvalt näinud vananemist ja me ei karda seda. Muidugi on meil hästi läinud. Vanaema Netet pidime väga vähe põetama. Aga ta elas aastaid meie pere juures.
Puruvana on kangemast tõust. Temaga on igapäevaselt raske. Mul on hea meel, et ta ei hääbu minu juures nn. "kapi taga" vaid on iseenda peremees. Käib suvel poes, loeb ajalehti, vaatab telekat, kütab ahjukest ja teeb lastelaste lastele väga häid pannkooke. Ja helistab. Ja helistab veel. Kahjuks on kõik temavanused juba teisel pool. Viimane läks kuu aega tagasi.

Ta on meie elu osa. Õnneks on meid palju.

Valla sots. töötaja soovib hommikul kell 9 õnne.
sõbrannaga
(ema käskis pudeli ära panna, ta peaagu karsklane, aga mina ei võtnud)

Meie vana kodu 1960-1975 praegu


neljapäev, 23. august 2018

Puruvana lood



Emast olen vist kunagi ammu kirjutanud.
Nüüd teen seda pärast mitmeid aastaid.

21. augustil sai ema Ellen ehk Puruvana 91 aastaseks. Jätkugu tal tervist, mis võimaldab võimalikult kaua endaga toime tulla. Osalise kõrvalabiga.

Pildil koos lapselaps nr. 2-ga




Lühike elulugu:

Ema sündis Vabadussõja eest saadud talus, uues elumajas, teise lapsena. Aeg oli selline, sõda oli meeste ridu vähendanud. Nii leidis vanaema Nete endale oma kaasa alles kolmekümneselt. Vanaisa Rudolf oli viis aastat vanem.
Lapsepõlv talus oli helge: loomad, lilled, liblikad. Lisaks vanematele vanaema. Lell oli Tartus ohvitser ja ema õde Tallinnas president Pätsu toatüdruk. Eks see jättis külaplikale oma jälje. Võib olla. Kuue klassiline kool asus mõisahäärberis, hilisem alevis. Sõja puudutus segas kõike. Ometi sai Väike-Maarja gümnaasium 1946 lõpetatud.
Pudiverest Virumaal ei küüditatud kedagi.

Pärast kooli viis saatus ta kõrvalkülla õpetajaks. Ajad olid ärevad, parimad olid koolist läinud. Arvan, et ega ema eriti tallu tahtnudki jääda. Vanem vend oli ju seda kohta täitmas. Ema oli liikuva loomuga ja pärast nelja aastat ootas uus õpetajakoht Tamsalus. Seal kohtus ta minu isaga, kes oli suurest talust ärevate aegade varjamiseks saadetud hoopis kaupluskooli järgsele kohustuslikule praktikale. Lugu päädis sellega, et noored pandi külanõukogus paari. Elamiseks said nad mitu suurt tühja ruumi Vajangul kaupluse peal. Nagu veri ajab rähnipoja puu otsa nii ajas mootorite mürin isa traktoristide juurde põllule. Kohusetundlik ema valvas siis poes. Ühel ööl tungisid poodi röövlid. Ikkagi viiekümnendad. Pärast seda hakati uut kohta otsima. ja kuhu siis mujale kui ikka MTJotti. Traktoritele lähemale.

kaks suguvõsa ehk langud. aastal 1952

Kui mina 1955 sügistalvel ilmavalgust nägin  õppis isa traktoristiks. Arvan, et ema väga õnnelik polnud. Küllap tundis ennast üksikuna. Raha polnud ka. Elati puumaja ärklitoas.
Aga ootamine tasus ennast ära. Jott kolis alevisse ja meie saime suurte akende ja vanniga kahe-toalise korteri. 1960-ndal. Arvan, et ema oli uhke ja õnnelik. Õpetajaks ta enam ei läinud. Valis mugavama tee ja muutus raamatupidajaks. Praeguses mõttes kontoritibiks. Vend sündis mulle ka. Mida aga tegi isa? Loomulikult läks järjekordselt kooli. Oli ta ju alles paar aastat üle kolmekümne. Kas ema oli õnneli? Küllap tundis ennast üksikuna. Raha ikkagi ei olnud.

Kui isa kolme aasta pärast kooli lõpetas hakkas õnn õuele tulema. Kolhoos oli see, mis kuuekümnendate lõpus võid ja leiba andis. Isa oli siis juba farmimehhaanik. Lisaks kommunist. Koos kasvatati kartulit ja söödapeeti. Koos turustati ja viidi raha hoikassasse. Ikka parema elu ootuses. Käidi isegi reisimas Musta mere ääres. Kollektiiviga. Korterisse ilmus külmkapp, diivan ja tugitoolid. Televiisor ja raadio muidugi ka.
Emal oli kaunis välimus ja kaunis lauluhääl. See oligi ta vaba aeg. Süüa tegi ta ka hästi. Ah jaa, korterisse ilmus veel emaema. Esialgu ainult talvedeks. Oli mõnus aeg. Õppisin hästi ja vend oli naksakas. Seitsmekümnendate alguses oli kõik paika loksunud. Niikaua kui....
Isa läks haiglasse. ootas, et kartul sai võetud. Siis läks. Niikaua köhis kodus. Ja kolme kuu pärast teda enam polnud. Sellepärast ta elaski nii kiiresti, et ainult 40 aastat oli antud. ja 20 aastat abielu. Kaks last, äsja 17 saanud lõpuklassi tütar ja üheksa aastane poeg. Ning 45 aastane lesk. Ja 62 aastane ema ning 65 aastane isa.

järgneb...

pühapäev, 12. august 2018

Paides ajas üks arvamus teist taga

kuni viimane lõpuks maksma pandi.
Pealkirja näppasin näoraamatu brannelt. Aitäh, Helve K.!

Paidesse jõuan väga harva. Pole seal ei sugulasi ega sõpru. Ometi on selles linnakeses midagi meeldivat. Nii ka seekord. Hea nõid pakkus õunu.
...


Prügi lahendus oli lihtsalt käepärane

õpetati ka

Päästke eakad
Alguses sulandusime eakohaselt lahtrisse 16: kas päästame eakad vaesusriskist? Helmen Kütt, Haukanõmm, Pentus ja Kaia Iva olid peaaegu lõpetamas. Juhtmees Jaak Aab lubas küsimusi. Tuligi üks, mille üle olen sageli mõtteid mõlgutanud: Millal jõuame sinna, et hooldekodu kohamaksumus on võrdne keskmise vanaduspensioniga? Vastus oli: ei iial. Aga alati saab see müstiline o/v õla alla panna. Kui ainult oskad küsida. Soomlased on enda vanad pere kaelast riigi kaela veeretanud. nendel pole mingit omastehoolduse seadust ega kohustust. Teine riik-teised rahad. Muigama pani see igakordne heietus: oma kodus, väärikalt kaua, koduhoolduse osakaal on madal võrreldes hooldekodudega. Üllatusena tuli, et üldhooldusteenustel on O/V osa järk-järgult vähenenud. Kavalad, mis muud. On aeg luua järjekordselt uus töökoht ametnikule: hoolduskoordinaator. See, kes hindab võimet. Niikaua hindab mu tuttav kodus kahe peaaegu voodihaige võimeid ise. Äi 98 ja insuldi läbi põdenud abikaasa varsti 70. Ta on neile nii oma, et isegi 19 euri ühele pole seaduse järgi õigust saada. 
Sotsid lubavad, et eakate õnn tuleb õuele aastaks 2020. Teenusmaja on see, mis peab tallinlastele päikese tooma. Mõttel on jumet. Aga meie? 
Tarkust saime ikka ka kui oskad küsida. Minister juhatas meid SHS § 16. Kui hästi otsida, siis leiab ülalpidamiskohustuse hindamisjuhendi. Abiks ikka.

Et kuidas siis saada palju lapsi?

Nagu ikka toimub kõik huvitav ühe korraga. Branne taandus mulgi putru sööma ja arvas, et meil see töö tehtud. Lastel ka, vähemalt osaliselt. Jäin lõppu kuulatama. Lastetusmaksust kui karistusest. Sõna võttis noorepoolne mees publiku hulgast. Ja jällegi kõlas nagu minu suust: rohkelapselised emad on oma karistuse kätte saanud. Valdavalt kodused, poolelijäänud haridusega, võimetud kodu kõrvalt karjääri tegema. Ja tulemus on keskmisest madalam pension. Sest tuli töötada madalapalgalistel kohtadel, hea, kui neidki leidus. Meelde tuli ämm, kümne lapse ema. Läks tööle siis, kui viimane  laps kooli. Valvuriks ja koristajaks. Õnneks jõudis ikka pensioni ära oodata. Nii et teema jäi lahti.

Õnneala juhataja ametikoht
Juba ülevalt silmasime üht omapärast maja. Kui alla jõudsime, siis astusime sisse
Hoidsin kõrvad lahti. Sellepärast sain kuulda (küsisin ikka ka), et tegemist tulevase Paide Riigigümnaasiumi hoonega. Kuidas siis nemad saavad ja meie Rakveres mitte? Vanasse tütarlastekooli hoonesse. Eile olid gümnasistid tekitanud arutelu: igasse kooli oma õnneala juhataja. Andekad, põrgulised! 2020-ndaks peaks saama sisse kolida. Näiteks siia kaarakendega ruumi võiks tulla kirjandusklass.

ja trepikäsipuu võiks ikka jääda nuppudega. Mine neid gümnasiste tea. Pärast püksitagumikud hõredad.
Ükskord nad avavad aknad niikuinii!

Mis saab, kui 65 aastane naine saab tundmatult numbrilt telefonikõne ja veel palju koledaid asju

Edasi läksid meie teed veidi lahku. Kaaslanna läks ja laskis ennast hirmutada. 

Mina piilusin lastealale õieti noortealale, et laikidest ja nutikatest veidi rohkem aimu saaks. Tundus, et noored pole rahul. Issid-emmed ninapidi telefonis. Nii kodus, kui autoroolis. Aga nemad.? Üks õpetaja pakkus välja: kui tunni lõpetan, siis ootan tagasisidet. laike, noh! 

Pärast arutlust maitses mulgipuder hea. Keefiiriga. Kõigil nii hästi ei läinud. Näiteks Riisalu oleks koos pannkoogiga peaaegu kolm herilast alla neelanud. Säh sulle kooki moosiga!

Poole tunnine paus, mille jooksul me asjatult otsisime ala, mida polnud.

Kuulates IN Boili laululugusid valisime välja ühisosa, mis pidi algama 16.00 alal 17. Tahtsime väga teada, mis on patriotism ja näha-kuulda Mihhail Lotmanit, Eerik Niiles Grossi, Katri Raiku, Annika Laasi, Ants Laaneotsa, aga võta näpust. 
Alal 17 olid hoopis vallutanud Ossinovski, Ligi, Pomerants. Ja kollastes särkides noororavad küpsetasid pannukaid. 
Oi kuidas me siis otsisime! Korraldajaid ka. Lõpuks ei jäänud muud üle kui all-linna infosse maanduda. Nojah, me olime need rõõmsad paberilapsed, mitte netivanaemad. Muudatus. Meid huvitav vestlus oli lihtsalt ära olnud.

Võimestuskasvatus
Mis või kes see imeloom on? Istusime ja saime teada. Rein Taagepera ütles. Et lapsi juurde rõõmutseda lubab võimestuskasvatus. uus sõna ei jäänud meelde. Mäletan, et omal ajal oli mul tegemist sõnaga "jõustamine". Kokkuvõtvalt on see selline kasvatus, kus tita sööb lillepotist mulda. Kui tahab. Kui sa teda keelaksid, siis oleks tegemist keelukasvatusega. Kui pärast suud puhtaks ei pühi ja mulda ära ei korja, siis oleks tegemist vabakasvatusega. raamat on ka juba ilmunud "Kaose ja korra piiril. Kasvatusest ja haridusest. Isiklikult." 
Mulle härra jutt meeldis. Sobis ka. sain teada, et kui hoidsin alla aasta vanust Poeg 3 köögi kraanikausis soojas vees ja ta sai rahulikult pihku püüda tilkuvat vett, siis tegelesin võimestuskasvatusega. Ja neid näiteid oleks meie peres veel ja veel. 

Jututoa pealkirigi kaunis: käi minu sõnade, mitte tegude järgi. Kahju muidugi, et Justin Petrone kohale ei tulnud. Aga pealkiri ju ütles...
Veel ühe toreda mõttepoja pani pähe Tartu Peetri Koguduse lasteaia juhataja Külvi Teder (vabandan, kui kuulsin valesti) : Millal ilmus meile vaba aeg? Ilmselt alles viimasel ajal.

Meie vaba aeg sai otsa. ees ootas veel vähemalt tunnine tagasitee. Nii nagu alustasin, nii tahaks ka lõpetada Helve K. sõnadega:
Ühine arvamus ei oma tähtsust, vastastel on enamasti õigus ja kõige olulisem jääb paraku ütlemata.


...

esmaspäev, 6. august 2018

Lõime zlotid sirgeks ja sõitsime koju tagasi


Kui sõit Zakopanesse Lõuna Poolas algas hilisel hommikul ja päädis järgmisel hilisel hommikul, siis nüüd tegime vastupidise valiku: alustasime koidikul ehk täpselt kell viis kohaliku aja järgi.
Eelmisel õhtul olime bussi pakkinud
mullimasina, nutribulleti, väikese omletipanni, kokkamisest ülejäänud maitseained, grillitud leivapooliku, tühjad einekarbid, kahtlaste plekkpurkidega täidetud autokülmiku (jääk Super Alkost Lätis) ja veel tuhat pisiasja köögist.
Äärepealt oleksime unustanud vannitoakaalu koos kaotatud kilogrammidega.

Kuus kohvrit - kotti  olid põrsasteks paisunud. Isiklikult suurendasin enda kotivaru Mohito musta värvi suure esinduskotiga (loomulikult ülisoodus) ja paari kohaliku "disainkleidiga", mis pealtpoolt oihh, aga pahemalt poolt natuke vuihh. Aga narmendavaid niite saab ju alati kääritada ja sõlmida.
Kuna sada aastat vanad ECCOD olid määratud risustama kohalikku prügimajandust, siis asendasin need kohaliku toodanguga nagu välisturistile kohane. 

Ning muidugi suveniirid! Külmkapi uks peab ju teadma, kust tulek. Seekord siis Zakopane, Wielicka soolakaevanduse topsike, Slovakkia Tatrad, Krakow.
Kotike puust lõikelaudu, pannilabidaid, pudru  ja meelusikaid moodustasid aukartustäratava summa, mille eurodeks kantimise järel oleks Eestist saanud vast pool puust lõikelauda.

TAGASI KOJU
Esimese kohvipausi tegime siis kui sõidetud 230 km. - kolm ja pool tundi. Udu ehk pilve sees sõit vaheldus 50-se kiirusega aladega ja 140-se kiirusega kiirteega. Pidi olema väga kiire ja väga paindlik. Kogu aeg võitlesime kiiruseületajatega, kaubakuutidega, rekatega ja loomulikult traktoritega. Ning uue tee remontidega.
Varssavi äärelinnas tuli teha toidupoepeatus. Ajasin kärusse kohalikku pudelisiidrit, mis varasemal testimisel maitses kui veidi käärinud õunamahl (hinnalemmik) ja sidruniradleri purke. Emale kommi ka. Oli vaja viimased 100 zlotti (25 euri) sirgeks lüüa, sest lambanahk, mille jaoks hoidsin, ei olnud odavam, kui kodus.
Kui ma ei eksi, loodan et poeg 2 loeb ja parandab, siis Poolat jätkus umbes kaheksasajaks kilomeetriks. Tuhande kuuesajast. Koos piknikupeatusega  jõudsime Poola-Leedu piiripunkti 18.30 Ühesõnaga rohkem kui 12 tundi teel. Hüvasti Poola. Nuuks.
Kell tuli tunni võrra edasi lükata.
Siis läks igavaks. Mina ja Juht ei maganud. Juht ei saanud, sest keegi pidi ju sõitma. Mina ei maganud, sest keegi pidi ju Juhti valvama, et ta sõidaks.
19.40 läbisime Kaunase, mis on minu arvates mittemidagiütlev linn ja ei peida endas mingeid saladusi. Kohvipeatus aga oli muljetavaldav, sest ülipuhtas bensuka tualetis mängis meeleolumuusika. Leedukad!!!
23 paiku jõudsime Riiga. Uni vaevas, pea tegi ikka nõksat-nõksat. Pärast Häädemeestet otsisime huvitavat ärkveloleku teemat. Võtsime ette maakonnakeskuse röövkapitalismi aegsed ärid ja ettevõtmised ning nende saatused. Otsustasime, et sellest materjalist saaks üks ütlemata vinge ajalookäsitlus.
Kella nelja ajal vastu hommikut hakkasid kodutuled paistma. Olime minekuga võrreldes kaks tundi kiiremad.
Poeg, kes on motikasadulas pool Euroopat läbinud arvas, et tema ikka rekajuhiks ei hakka. Minul tudisesid jalad ja maa kõikus. Nagu laevalt tulles.


LÜHIAJALUGU

Kasutasime 12 päeva nii puhkuseks, tööks (poeg) teadmiste hankimiseks kui ka isiklikuks eluks.

Oswiecimist (käisime nii Auschwitzis kui ka Birkenaus) võtsin kaasa mälupildid, millele lisandusid õhtul vaadatud "Schindleri nimekiri" ja Krakowis tellitud ekskursioon elektriautoga hävitatud Juudi kvartaleid mööda ja Schindleri tehase väravasse.
Tegelikult oleks Krakowi vanalinn väärinud kahte päeva, aga et 120 km. läbimiseks läks alati ligi kolm tundi, siis me lihtsalt ei suutnud järgmisel hommikul sama teed ette võtta. Nii jäi nn. hipide kvartal autoakna kaugusele. Ja veel. Just 1.aug. 1944 toimus Varssavi ülestõus, mida mälestati läbi linna marsiga sireenide huilates, tulevärgiga ning jumalateenistusega.

Omaette elamuse moodustasid Bukowina termid, kus 20 euro eest võis aega veeta piiramatult, mida me loomulikult tegime. Erinevaid basseine oli vähemalt 12 ja isiklikult polnud ma midagi sellist näinud ega tundnud. Muuseas, karastusõlu maksis 2 euri.

Soolakaevanduse külastus koos kõrvaklappidega maksis 25 euroraha. Laskusime mööda treppe 378 astet.  Seinad olid soolased. Mariann limpsis neid salaja. Poeg tõlkis klapijuttu. Üles saime õnneks liftiga. Esimene kabel ja ilmselt ainuke, kus olen viibinud maapõue sügavuses 132 m. Ööbimiskohas hilisõhtul satusime Krakowi TV-st vaatama filmi. Saime teada, et neid soolakaevandusi on veel. Aga see üks on UNESCO maailmapärand.

Mäed, need mäed. Et ikka sõitu huvitavamaks teha tuli minna Slovakkia Tatratesse ja just sealt üles mäkke. Arvate, et ma nii väga ei kartnud. Ilmaaegu. Esimene tõstuk oli kuut neljale. Veidi ikka loksutas. Teine oli eurovagun, kaunis ja värviline. Raputas ikka. Veidike. Umbes nagu Kopli tramm. Ja siis saabus kõrghetk. Ehk lahtine. Istepink kahele ja ei mingit turvavööd. Arvasin, et ehk õnnestub kõrvale hiilida. No et lihtsalt ei saa sinna peale. sõidupealt. Aga võta näpust. Nagu klienditeenindaja mind lähenemas nägi nii võttis kiiruse maha. Valikuvõimalust polnud. Kuhu sa tema käest ikka pääsed. Äh, see polnud tegelikult üldse hirmus. Ainult jalgu ei julgenud kõigutada. Maabumise saabudes oli tunne, et mina isiklikult siit maha ei saa. Et sõidan lihtsalt alla tagasi. Igaks juhuks hüüdsin kõvasti: help pliis. Poiss sai aru ja tõmbas mu kiiresti käigu pealt maha. No kuidas sa ikka ilma rahata uuele ringile lähed. Ja siis olingi! Üle 2 tuhande meetri kõrgusel. Maailm jättis pööramise. Jumal hoidis meid, taevas oli sini-sinine. Muud ei oska öelda kui et tahan veel! Aardekütid, kes olid juba ühe aarde eelmises vahejaamas leidnud, siirdusid veel kõrgemnatesse kõrgustesse. (geopeitus) Mina jäin pingile. Tervitasin iga saabuvat turisti ja abistasin neid st. tegin nende telefonidega neist pilte. Aardeotsijad saabusid tunni möödudes. Jälle algas kõik, algas uuesti. Seekord vastupidises suunas. Alla. kogu see lõbu maksis seeniorile 25. Koos klienditeenindajatega. Ja vaadetega.

Slovakkia teed olid tavasõitja hirmuunenägu. Auk, augu kõrval auk. Aga loodus seevastu nautleja ilusaim. Tumedad kuusemetsad, mägijõed. Mida me otsisime. Noormees oli välja peilinud, et kuskil tundmatuses peab olema kolme riigi ühine piiripunkt. Navi polnud seda välja peilinud ja läks vahepeal lolliks. Seda huvitavam oli vastu ööd kolistada slovaki ja tsehhi külades. Kinni ei võetud. Punkti leidsime kell üksteist öösel. Lapsed hüppasid: nüüd olen Poolas! Nüüd olen Tšehhis! Ja nüüd olen Slovakkias!

Pätid, meid on petetud!

Loomulikult hindadega. Meid oli kuus. 1000 euro eest saime kaheteistkümneks ööpäevaks korraliku korteri, kus suur esik, suur köök-söögituba, kaks suurt magamistuba, kus peale voodite veel mahukad riidekapid, tugitoolid, diivanilauake, kummut. Ainuke jama oli dušikabiiniga, mis oli kujundatud võimalikult kõhnadele isenditele. See-eest oli vannioas ümberpööramise ruumi ja eraldi WC. Köögis pliit, pesumasin, nõudepesumasin, korralikud lauanõud. Olmest veel niipalju, et käterätid, mis hinna sees sisaldasid ühte poolrätikut.
Alumisel korrusel mürises pesukuivati ja paiknes üldkasutatav suur kaminaga puhkeruum. Talvel võiks seal mäesuuskajatel väega mõnus olla.
Korteriukse ees nahkdiivaniga fuajee, kus sai hoida näiteks tõuksisid ja noormehe rula. Seal sai hoida ka seda, kes mingil põhjusel ilma korterivõtmeta seltskonnast eraldus. Õues palju ruumi polnud, aga lillede ja pinkidega puhkekoht oli. ja meie jaoks kõige tähtsam - bussi parkimiskoht.
Eestis selle raha eest ei saa. Või kui saab, siis andke teada.
Broneering oli tehtud mitu kuud tagasi ja PO 2 ehk Jõugu Juhi sõnade järgi oli väga raske sellist majaosa leida. Enamus pakututest orienteerus tavalisele peremudelile: kaks suurt ja kaks väikest. ÄmmVanaemasid polnud ette nähtud.

Loomulikult kütuse hindadega. Ma ei pretendeeri täpsele arvestusele: poeg teab, aga momendil ta koolitab. Umbkaudselt läbisime viis tuhat kilomeetrit. Kui poeg ütleb, et rohkem, siis on rohkem. Kütust kulus 400 euroraha. Nii see oli. Väikebussile. Järeldusi teevad autojuhid. Mina olen õnnelik.

Loomulikult toidu hindadega. Käsitsi valmistatud pelmeenid ja vesi linnakese keskväljakul 3 euri. Maltsasalat ja suur klaas punast õlut Krakowi vanalinnas 18:4= 4,5. Pistaatsiajäätis vahvlitopsis Zakopanes eur, niisamuti tomatimahl.
Viimane ehk õhtusöömaaeg kuuele 50 euri. Sisaldas nelja õlut ja üht pepsit. Lasteburgerit friikatega ja megaburgerit. Veisesteiki juurikatega. Seasteiki maeiteamispadjal. Grillitud pardisalatit ja mulle grillitud lambajuust jõhvikamoosiga ning klimpidega puljongiga, mis oli menüü järgi eelroog ja maksis 10 zlotti ehk 2.50.
Mitmemeetrises koldes vuhises elus tuli, šašlõkivardad keerlesid ise  ja poiss loopis restile lihatükke. Selga soojendasid lambanahad. Toitu ootasime alla poole tunni. Kuidas nad seda teevad?

Rohkem ei jaksa muljeid jagada. Elu tahab elamist. Pilte panen hiljem.

Olen piiritult tänulik. Kõigepealt muidugi Pojale, kes mind oma nn. pereprojekti kaasas. Siis Miniale toiduvalmistamise ja tervisliku harimise eest. Teisele vanaemale, kelleta ma oleksin ennast tundnud üksikuna. Ja muidugi lapselastele.
Lõpetaksin üheksa aastase  Marianni sõnadega vennale, kes kurvastas, et peame koju naasma:
Nüüd tuleb minna, sest tagasiteed ei ole.

Enda rõõmuks pildid järgnevad...


laupäev, 28. juuli 2018

Sõitsime Poola!



Kuuendat päeva viibin turismilainel!

PO 2 otsustas minu eest ja nii veeresime koos kallitega esmaspäeva hommikul Poola poole.
Üks isa, üks ema, üks tütar, üks poeg, kaks vanaema

Teekond oli muljetavaldav.
10.00 Rakvere
Pärnu
Ikla
Super-Alko (esimene kord elus)
14.37 Salagrivas Novas, lõunapiknik
20.45 Leedus mingi hesburger
22.00 Poola piir, kell tund aega taha, Suwlakis kilommetrite kaupa rekasid
02.00- Varssavi läbitud
03.00 esimene ööpeatus bensukas, kohv, sirutus
05.00 teine ööpeatus bensukas, tunnike tukkumist, virgutus
07.00 Krakow, sihtkohta jäänud sadakond kilomeetrit
Läbimiseks kulus kolm tundi! ummiku, ummikud, ummikud.
10.00 Zakopane, Villa  kümneks ööks.

Tuduaeg ja uudishimu.
Mäed ja vapustava arhitektuuriga linn. Iga maja on nagu meistriteos!



vaade aknast

Turistitänav

Kui väikebussiga on 24 tunni jooksul läbitud 1551 km. siis võiks vahelduseks hobusega edasi liikuda.

teisipäev, 17. juuli 2018

Õiged vanaemad on paksud, sest nad on headust täis!


Jalajäljed kivitrepil
Poeg 3 koos kolme järeltulijaga (9-ne JR, pea 7-ne LJ ja äsja 5 saanud tütarlaps LM) on endale pesa teinud alevimajas, kus veetsin oma teadlikust elust viisteist aastat. Viiest kahekümneni.
Olen seal varem ka ümber maja luurel olnud ning  lahkel loal tolle-aegse naabripoisi elamisse külla kutsutud.

See on nagu vana lasteraamatu uuesti lugemine: midagi uut ja midagi vana. Meie minevik on see, mida me mäletame.

Vanaema, istume õue ja räägime vana-aja jutte!
Seda ma siis teengi. Mõnuga. Niikaua, kui on kuulajaid. Pikkamööda rullub lapselastes lahti muster: Minu ema ehk puruvana, vanavanaisa Lennart, keda nad pole kunagi näinud, onu Kuntu ehk Väikevend ning mina. Ning aeg. Viiekümnendatest seitsmekümnendateni. Ja ikka küsimused: kas mina siis olin? Kus mina siis olin? Kas minu isa oli? jne. Ma ei mäleta, millal minul see peredünastia selgeks sai. Oli vanaema ja vanaisa haud ning nende vanemate  hauad. Olid teine vanaema-vanaisa ja nende vanemate hauad. Õnn, et lähestikku ja õnn, et ei mingit kärgperendust. Segadust vähem.

Milline vanaema ma olen?
Toivo Niiberg puistas mitmesuguseid vanaema tüüpe:
https://60pluss.postimees.ee/4435705/kellele-ema-kellele-vanaema-kellele-amm
Nii nagu pole stiilipuhast temperamenditüüpi, ei leia ma endale sobivat.
Jah, ma jätkan pensioni kõrvalt töörabamist ( oleme autoriga pea ühevanused).
Sellele vaatamata püüan olla priitahtlik pühapäevavanaema kolmele.
Innustunud vanaema-lapsehoidja ühele.
Kauge vanaema ühele.
Ja lihtsalt vanaema kahele peaaegu täiskasvanule.
Praegu veel seitse.
Grupeeringu järgi peaksin olema vana vanaema. Vanimate lapselaste järgi. Noorimate järgi aga noor vanaema. Kolme lapse peale. Niisiis olen ebatraditsiooniline. Ka seda varianti pole, et kas lapselaps on poja või tütre oma. Lihtsalt tütreid pole :)

Milline ämm ma olen?
Ilmselgelt kehv. MI 3-eks ei kannata mu varjugi. MI 1- eks on minu headust ja rahakotti kenasti kasutanud.  MI 4-eks 2 kadus nelja tuule poole. Ehk nagu puruvana-minu ema lausus: jälle tuleb pildiraamis pilti vahetada.
Järgi on praegune MI 1, tujukas ja ettearvamatu, aga noh, tulen toime.
Ja MI 4-eks 1, kellega endiselt sõbrasuhetes.
Ainuke, kes on minuga leppinud on MI 2. A mis tal muud üle jääb.
See kõik on hullem, kui kärgperendus. On "minijaid" ja on "tulijaid". Ja lõppu pole näha.
Õnneks lõppes võimalus artiklit lõpuni lugeda. Lõpulause oli ängi tekitav: oma poega haletsev ämm on minial jalus. Ja eks see 60 pluss olegi üks vanamuttide lugemisvara :D

Tean ise, et olen maailma parim vanaema. Teised vanaemad on samuti maailma parimad.

Pildil neli põlve Pandivere talupäeval kakukesi küpsetamas


Elu möödub nii ruttavana:
kes on laps on ju suur õige pea,
kes on suur, õige varsti on vana,
ja küllap see nii on hea.
Kuid et aastad kaovad nii ruttu,
on üks mõte mind vaevanud vahel:
Rohkem peaksime ajama juttu
enne pimedat veel omavahel.
Ellen Niit


teisipäev, 10. juuli 2018

Baltoskandaal


ehk "Suuseks paavstiga" ( näpatud Andres Pulverilt) Virumaa Teataja, 8. juuli.

Olen alati mõelnud, et Baltoscandal on minule liiga keeruline. Noh, et mis mina, lihtne inimene, sellest peenest kunstist taipan. Sellepärast pole ühelegi festivalile trüginud.
Seekord tuli minna, sest kingitud hobuse suhu ei vaadata. Laupäeva hilisõhtul võtsime Pealinnabrannega selle tee ette. Tema tütreke juba ootas meid, olles eelnevad kolm päeva etendustele pühendunud. Ma ei tea, miks ta just selle meile valis.

Saali uksetagune oli põnevust täis. Ei olnud nagu Rakvere! Kostis võõrast keelt ja võõrkeelset naeru. No see on selline naer, mida naeravad noored ja kompleksivabad. Mitte nagu meie, kes itsitame ja punastame pihku. Selline maskideta olek jätkus saalis. Ainult mina üksi piidlesin silmanurgast. Teretuttavaid nagu polnudki. Etenduse jätkudes sain aru miks polnud. Ontlikud pereemad-õpetajad-kasvatajad lihtsalt ei tule midagi nii õudset vaatama. A kust nad teadsid? Eks festivali nimi ütles.

Tõlge oli tasemel ja kuna olin teinud veidike eeltööd st. lugenud tüki tutvustust, siis arvasin teadvat, mida oodata. Tegelikkus oli ikka mitu korda õudsem. Kui see kõik lõpuks lõppes, siis mõtlesin, et ma ei saa tükk aega sellest mudast välja. Sumedassse suveöhe sisendes kerisid kurjused ikka veel silmade sees.  Ja maha saetud rist. Selline etteaste.

Kas juhus? Järgmisel päeval loen, et meie väiksel niinii nunnul eestimaal on lapsi, kes nõustuvad burgeri eest võõra onu juures ööbima (Kelli Kukin, Tartu Postimees, 9.juuli) ehk kuni 500 seksuaalselt väärkoheldud last aastas.

Aga mida minusugune üldse elust teab? Inimesed on ju nii ilusad ja head.

reede, 6. juuli 2018

Osta auto, kui bussiga sõita ei jaksa. Lõpp


Viimane peatuskoht oli Kirna mõis. Viie aastaga on nii mõndagi muutunud, viieteistkümnega veel rohkem.
Minu esimene kokkupuude selle kohaga sündis umbes 15 aastat tagasi. Kõike-teada-tahtev reisijuht viis meid Kirna, kus me aias otsisime energeetiliselt tugevalt mõjuvaid kohti, kuhu olid pingid paigutatud. Oli uskujaid ja oli umbusklikke. Mina kõikusin vahepeal. 

Kümme aastat mõis ei kõnetanud. Asus teine ka minu elukohast piisavalt kaugel ning Virumaal mõisate puudust pole. Aga 2013 jäi ta ette olles just muutuste tuules. Helle Anniko  oli taevaste teede poole teel ja Henn Hunt tema tegevust jätkamas. Ütlen vaid, et meie brannega ei jäänud öist munkadega kohtumist ootama. Tervendavatel pinkidel istusime küll. Näiteks viie kuuse vahel asetseval "hea une pingil"

Nüüd tegime seda jälle.  Jälgige netis. Peale niisama vaatamise toimub mõisas mõndagi huvitavat.
Laupäeva õhtuks oli loeng lõppenud, kohvikutoit otsas, aga lahked oldi ikka. Kostitatud üle 200 inimese. Meie soovisime lihtsalt olla. Ja seda meil lubati. Keegi ei tülitanud, jälitanud, soovitanud. Suurepärane vaikelu.

Ja ikka veel seesama unine taburet.

Kõik muu oli lilleline, purskkaevu vulinaga, puude ja lillede salakeele sosinaga. 


...

Nagu peaaegu alati, saime õhtuks koju

...magab maja, tukub tuba, tudub kaja, uinub uba, tuulgi uinub, kell ei tiksu, ainult ainult süda tuksub... (Leelo Tungal)
See kõik oli ilus, nagu alati. 

Aga nüüd pealkirja juurde. Täpselt sellised sõnad paiskas mulle üks tige inimene, kui panin kahtluse alla tasuta bussisõidu ebamäärasuse. Siis ma veel ei teadnud, et alates esimesest juulist pean bussi sisenedes kõigepealt ütlema oma vanuse ja alles siis saab minust klient. Alguses tegi nalja, aga kümnendal sõidul muutusin kurvaks: kes ikka tahab, et teda vanemaks peetakse. Isegi tasuta sõidu eest ei ohverdaks. Või mine tea.


esmaspäev, 2. juuli 2018

Osta auto, kui bussiga sõita ei jaksa järg


Hooldekodust, lihtsalt ehk kuhu kõik need lapsed jäid?



Viiratsi Lastekodu avati 1938.a. 44-le orvule. Kaunis koht, linnalähedus, suur õu, aed. Peale sõda lisandusid sõjainvaliidide lapsed ja orvud. Oli ühine majapidamine koos vanadekoduga. Edasi jätkus elu vastavalt nõukogude sotsiaalsüsteemile. Lastekodus oli kasvandikke 60 ümber. Uute tuultega püüti suurtele lastekodudele alternatiiviks püstitada väiksemaid peremajasid. Nii juhtus ka siin.
Et pole midagi uut siin taeva all, siis  renoveeriti hooned kauniks koduks eluõhtut veetvatele eakatele.

Kuigi tükati puhus tuul pärnaõisi pähe ja vihm piserdas nägu, sain ümbrusest lühiülevaate. Hoonetest välispidiselt ka.
..
...

ja midagi kaunilt vana

Viljandi paistab!

Viljandi on suvel linnade linn! 
Või nagu ütleb Anneli: linn turistidele! Mulle on antud meie rännakutel seal kolamiseks alati loetud tund või kaks. Lühikesele ajale vaatamata olen tänulik. Esimene üle-hulga-aja Viljandi 2013 sügisel, järgmine kenal kevadel 2015, siis mullu jõululaupäeval ja nüüd - suvel. Nii, et kõikide aasta-aegade lühike pildilõige. Mida võtsin seekord kaasa?
Kena kohviku
Kena automobiili
Kena sõnumi
Kena Raekoja
Kena veetorni. (kahjuks ajas aeg takka ja üles ei jõudnud, ehk kunagi...)
Kena uudise: kunagine kultuurikooli hoone Tombi platsil saab uue kuue!
Kena mälestuse, et Poiss kalaga on endiselt alles.
ja lõpuks igavikutunde
järgneb