kolmapäev, 31. märts 2010

Koht, kus ei loe

...ei rahvus, sugu ega vanus.

Loeb ainult iseenda olek - toimetulemine või toimetulematus valuga. Nii ihus kui hinges.
Kui lifti sisenedes üheteistkümnenda nupu peale vajutad, siis sõidad peaaegu lõppu st. taevale ja tähtedele lähemale. Vahest tahaks näha (nagu noorpõlveraamatu "A nagu Aabel" liftipoiss), mis on seal veel kõrgemal. Võib olla kunagi saab see ka teoks.

Enne ust, kui siniseid susse saabaste peale tõmbad, võid juba mõnd nägupidi tuttavat kohata. Ja võid teretada, naeratada ja pärida - keegi ei pööra pead kõrvale, sest mure tahab välja murdmist.
Oleks vaid kuulajaid. Asi seegi, kui saad kübeke kaasa aidata - on kohti, kus aeg saab teise mõõte.

Selle kahe ja poole kuuga on mulle järjekordselt peale pandud õppimise aeg. Mõtlesin, et kuna tükk maad juba seljataga, siis peaks tarkust jätkuma. Aga võta näpust. Ikka tuleb elu ise sind õpetama. Elamise kunsti ja seda teist ka.

Igaühel meist on oma lugu - oma esivanemate, vanemate ja lapsepõlvelugu. Oma ajakõvera, oma rõõmude ja muredega. See talvkevad õpetas mulle, et igaühel meist on lisaks veel oma haiguslugu. Oma tõusude ja oma mõõnadega. A 4 formaadis rohelise kausta sees, mida ratastega käruga transporditakse. Ausõna. Lood sõidavad lõpuks või vahepeal arhiivi oma lugu elama.

Seni aga valitseb argipäev. Oma igapäevarütmiga, milles vahetuvad nii tulijad kui minejad. Ja muidugi need, kes kogu sellel kooslusel kogu aeg silma peal hoiavad. Ei oska neid isegi kellekski nimetada, võib olla tundub vanaaegne /halastajaõde / sobilik. Nad teevad oma tööd. Kellel õnnestub see paremini, kellel mitte nii hästi - meil kõigil on paremaid ja halvemaid päevi.
Aga mida ma ei näe - see on halastamatus ja hoolimatus.

Äkki ma ei oska vaadata, tabureti pealt paistavad asjad teises valguses kui voodist. Hea, kui iga voodi kõrval oleks vähemalt üks taburet, kus keegi istuks, kuulaks ja avitaks. See on see, mis üle jõu ei käi. Või käib?

Kui hilisõhtul lifti sisenedes esimese nupu peale vajutad, siis sõidad peaaegu alla st. maapinnale lähemale. Vahest tahaks näha, mis on veel seal madalamal. Kas elavad seal maa-alused, nagu vanaema muinasjuttudes. Kas kaevavad nad kodus Ebavere mäe alt kulda ja kas neil on seal oma linn?

Aga senikaua kui pole veel sinna jõudnud kõnnin läbi pargi, kus paks vana häbematu isapart emalinnu eest minu visatud saiatüki ärastab.

On valgem ja õhus on kevadet.

teisipäev, 30. märts 2010

Igaühel on ju, igaühel on ju...

...üks kord aastas sünnipäev!

Kallis Juku Ruts, kasva suureks, meie kõigi rõõmuks!

Järgnev lugu on kirjutatud aasta tagasi:

UUEKESE SÜND 29. märtsil 2009

Kui tagasi vaadata, siis märtsikuu lõpus KÕIGE KÕIGE on loomulikult Uuekese sünd. Väga tähendusrikas selle juures oli, et kogu meie pere oli sünnihetkel vennanaise sünnipäeval. Nii me siis seal hoidsime pöidlaid ja ennustasime, sest tita sugu jäeti saladusse. Päev algas aga sellega, et pool kolm öösel helises mobla. Magasime siis veel ainukese lapselaps Johannaga, kes oli koos isaga meile külla tulnud, minu suures voodis. Haarasin telefoni, kus Poeg3 värisev hääl teatas: Tants hakkas peale. Hiljem mõtlesin selle lause üle. Eks ole see pereelu-kooselu tõesti nagu lõputu tants, erinevate rütmidega muidugi. Selgus, et nad juba 40 km kauguselt kiirabiga haiglasse jõudnud. Ei tahtnud toas rääkida, hiilisin koridori ja muidugi koperdasin pimedas koera otsa. Hommikul Poeg 1 naeris, et on ikka siin ööd: telefonid helisevad ja koerad kiunuvad!
Terve päev ei juhtunud midagi. Mis minu sees toimus jäägu minu sisse.

Igatahes kolmveerand kuus kostis telefonist: Olemas, tulge vaatama. Kuna olime haiglast vähem kui kilomeetri kaugusel ja lubati, läksime kõik. Neid emotsioone on raske kirjeldada kui nägin poja süles tunnivanust last, tillukest meest.

Nalja sai ka. Vanaisa oli vennapoja plätudega kohale tormanud. Vaene ämmaemand oli ikka päris ehmunud, kui kõik see kümnene kamp (kaks last ka) sisse hiilis.

Pildid on tehtud järgmisel päeval perepalatis, kui minu süles pole mitte ainult Uueke, vaid juba Johannes Rudolf.

Kallis lapselaps, vanaema armastab sind nii väga!












laupäev, 20. märts 2010

Rikkus

Üks Kaamose viimastest lugudest ei lase lahti. Nimelt see lastevanemaks olemine. ("Tasuta, ei tähenda....")

Kogen seda kogemust 34 aastat ja ei jõua tükati "puile ega maile".
Vahel on kõik nii hästi ja siis nii pahasti, et lähen metsa ja ulun kuu poole. Lisaks neljale pojale on nüüd mustrisse lisandunud neli naisterahvast (õieti viis, sest vanem poeg juba teisel katsel) ja neli lastelast.
Mõtlen hirmuga, et koorem kasvab ju kogu aeg.
Kas ikka on nii, et kellelegi ei panda rohkem, kui ta kanda jaksab? Miks k....radi pärast vaatad mõnda, kes lihtsalt hõljub läbi elu, kadedustundega?
Peaks ju lapsed olema emade suurim rikkus, aga miks sellega kaasneb nii palju muret?
Kas eesti keelne sõnapaar "laste muretsemine" on meile esiemadest sisse kodeeritud. Et kui muretsesid lapse, siis saad kõik mured elu lõpuni. Loomulikult saad ka kõik rõõmud, sest on ju "rõõm ja mure kaksikvennad".

Ainus pääsetee on keskenduda rõõmudele ja siis saab jälle kahe jalaga maas olles endale öelda - "Kõik läheb mööda."

Kui oled kas õnne tipus või kui oled sügavas augus, siis aitab see lause, vähemalt minul, oma elukangast edasi kududa. Seda kirjum see tuleb ja olen tähele pannud, et eriti kaunid on meie esiemade eredad rahvariidetriibud, kui sees on tumedad toonid. Taustaks, aga mitte põhivärviks.

reede, 19. märts 2010

Oma olemine

Kord mõtles minna üks ema,
kui lapsed magasid,
kord mõtles minna üks ema
lapseaastaisse tagasi.

See oli õhtuhakul,
siniroosakas videvas,
kui ta viivitas lävepakul
oma päevade pidevas.

Ta kohendas tekke kahel,
kes und nägid teki all,
ja oli kahevahel,
kas on aegagi minna tal.

Siis avas ta korteriukse -
ja oligi õige viiv.
Õhtupilvede valgusetukse
oli kutsuvalt eilsesse viiv.

Kui uks sai lükatud valla,
siis kõik äkki võimalik näis:
ema ruttas treppidest alla.
Nagu aastate astmeid ta käis.

Läks alla ja väljus majast,
kus suikus ta tänane päev.
Nii hõlpus on lahkuda ajast,
kus ainsamgi viiv pole jääv.

.....

Kuid ometi hüütakse "Ema!"
Nagu lambi tas süütaks see...
Aga tema ei hüüdnud ju...Tema
on see, keda hüütakse!

Tõstab näo ka see kallis kuju
seal päikesevihu sees...
Kõik üksteisest läbi sujub.
Igavik on ta ihu sees.

Oi kutset, mis viib läbi aja -
kojulendamist sulelist!
Oh lapsi! Neil ema on vaja.
Oh turteltulemist!

/Ellen Niit/

neljapäev, 18. märts 2010

17.märts 1989



Kui kõrgel on kõrguste lagi?
Kui kaugel on kauguste äär?
Kui kiire on kiiruselagi?
Kui suur on su võimete määr?

Kõrgusi ründamas paljud on nõus.
Teekonna hakul ei kahelda jõus.
Jääb vähemaks tõusjaid, kui järsem on tõus.

Ja teada saavad ehk üksikud,
kui kõrgel on kõrguselagi.
Ja tunda saavad vaid üksikud,
kui kaugel neist kauguseäär.

/Ellen Niit/

Palju õnne, peasamuna!

laupäev, 13. märts 2010

"Külastage meid jälle!"

...trafaretne sõnakõlks, mida võib kuulda paljudes teenindusasutuses. Vana aja müüjad, uudse kõnepruugiga klienditeenindajad, kasutavad seda lauset eriti väikestes poodides, ikka veel. Olin minagi eile sellises. Tegelikult ühes oma väikelinna lemmikpoes. Mitte ainult seal müüdava sortimendi pärast, vaid just nimelt valitseva õhustiku pärast. Sisenedes lumeläguselt tänavalt tundsin viirukilõhna. Pärast vestlust sain ninale kinnitust ja tõesti...viirukitikk suitses lillepotis ja andis kahest mõtlemisainet: lõhn ninale ja tuhk lillele. Ei, tegemist pole mingi idamaastaffi müüva kauplusega. Aga sellest edaspidi. Ajan halba lõhna välja, ütles (minu silmis) noor naisterahvas, kelle välimus oli täiuseni viimistletud. Ei mingit labast glamuuri, vaid kõik oli täpselt "niikuipeab". Minu jaoks on ilus naine siis, kui ta rõhutab oma tugevaid külgi st. just sisemist koos välimisega. Tasakaal on selle nimi.
Tegin oma ostu, vahetasime tuttavlikke fraase /pole kaua näha olnud, olen olude sunnil pealinnas jne./ jäin kodubussi ootama. Selle kahekümne minuti jooksul oleks saanud kirjutada vähemalt ühe romaani a la Maire Ernits.
Sisenejaid oli seinast seina ja küsimusi ka. Miks ostis paks mees 200 grammise Amaretto ja nelipakk õlle? Ta polnud nii oma ja jutt temaga jäi lühikeseks. Miks ostis kõhn, lapsega naine, odava Bollinno veini ja võttis selle lahtiselt kätte ega pannud kotti? Kellele viis kaunis proua neli magusat ja kaks veel magusamat Tintot? Jutust oli aru saada, et maale, et vanad armastavad magusat. Tuikuv, hägusa pilguga endine ilueedi, ladus lauale paberraha - täpselt kahe suure kange õlle jagu. Ei tea, kas jätkub hommikuni? Kaks taksoga poissi (minu mõõtes), keeled parajalt pehmed, uurisid, lisaks muudele ostudele, mitu neid komme Geischa südamekujulises karbis ikka on. Arve tuli üle viiesaja ja kuna lilli polnud sai müüjatar KarlFatzeri šokolaadi omanikuks. Naistepäev oli ju, võtsid mehepojad oma hilinenud väärikuse kokku.
Aga aeg sundis bussi peale ja nii jäi oluline, mis reede õhtul peale kella viit toimuma hakkab, minu jaoks jäädvustamata. Tont teab, kui huvitavaid kujusid oleks oma kollektsiooni korjanud, kuid seekord oli niimoodi.

Igatahes lähen sinna veel. Kasvõi kohalikku reedest ajalehte küsima.

reede, 5. märts 2010

Mõtteidu

Viimasele Bianka postitusele "Kuidas saada õnnelikuks?" tahaksin omalt poolt lisada ühe mõtteidu. Tähtis pole niivõrd see, kuidas õnnelikuks saada, vaid tähtis on see
KUIDAS OLLA ÕNNELIK

See õnnelikuks saamine on tegelikult vist ikka võrdlev seisund. Kas siis enda olekutega stiilis "oi kui õnnetu ma olin/olen versus oi kui õnnelik ma olin/olen "
Või võrdlev teistega: temaga juhtus nii, oi, nüüd on ta õnnetu /õnnelik.

Ei mäleta kellelt, aga ilmselt noorpõlve mõtteterade märkmikust pärineb selline salmike:
Mis ühele kuu,
see teisele päike.
Mis ühele suur,
see teisele väike.

Nii vist selle võrdlusega on.

Kunagi, kui olin 17, kirjutasin sellised read
"Olen õnnelik õnne üle!"

Hiljem, vanemana, nimetasin seda tunnet "ingli puudutus või ingli tiivalöök"
Argipäevas võib selline seisund tähelepanuta jääda, aga ometi on ta kusagil alati valmis. Kas ilusas ilmas, sõprade heades soovides, lapse ja lapselapse silmades ja tuhandes tuhandes pisiasjas.

Ühes oma delfi blogis püüdsin filosofeerida õnne olemuse üle ja sattusin kohe mädale maale.
Nüüd olen jõudnud järeldusele, et minu jaoks on õnn seisund. Viiv, hetk...

Ja õnne vastandsõna ei ole õnnetus. Minu jaoks on õnnetus olukord. Ka õnnelik inimene võib olla õnnetu olukorra pärast õnnetu.

Oi kui imelik jutt sai, aga need on minu mõtted. Täna.

esmaspäev, 1. märts 2010

Tallinn, mu Tallinn...

...sa tornide linn, laulis kunagi keegi. Kes, ei tule meelde ja nii laul, kui laulja ei tekitanud minu jaoks mingit emotsiooni.

Nüüd, kus minu sundlinnastumine on võtnud mõõtmatud piirid (juba kuues nädal läheb) ja jaanuarist on läbi mure märtsi murtud, olen pealtnäinud palju erinevaid Tallinnaid.
Esimene, see kõige tuttavam, on Kalamaja Tallinn. Kõigepealt Balti jaam oma uuenenud kujul, sest oli rong mu lapsepõlve liikumisvahend linna tädile külla. Vanatädi elas küll veel 35 aastat tagasi Pelgulinnas, Ristiku tänaval, aga seekord ei tahtnud ma sellest rääkida. Kui ütlesin kodus, et Balti jaamas oli minu jaoks turvalisem kui Mustamäel, siis kõik imestasid. Aga tõesti, nii see kujunes. Seal kakerdati peamiselt üksi, aga Mustamäe rimide lähedus moodustab nädala lõppudel suured seltskonnad. Pudelid tulevad trollidesse kaasa ja reisisaatja on tühi koht. Aga hirmule vaatamata on hästi läinud. Kalamaja soojustamata puumajas möödusid mu selle talve kõige külmemad ööd. See maaliline asundus mõjus usaldavalt ja julgustavalt. Ta on natuke vanamoodne, lihtne ja kuidagi õige. Aga ikkagi ei tuleks ma oma rikutuselt sellise eluviisiga toime, kus hommikuks kraadiklaas 10 peal pidama jääb ja ööseks kuidagi 15-ni kerkib. Muidugi SELLE talvega. Valdavalt on meil ju soojem. Vabariigi aastapäeval aknast välja vaadates (oli oli ilus selge päikseline ilm), eelistasime siiski brannega telekaparaadi ja kohvi sinna kõrvale. Las need, kes õueigatsuses, las need lähevad rahva hulka. Ja üldse, miks nad peavad selle asjaga nii vara peale hakkama...

Õhtu oli see-eest üllatust täis. Istuda 24 veebruaril Kalamajas ja tähistada vabariigi sünnipäeva koos prantslasest õppejõu sünnipäevaga - no kas pole ainulaadne kogemus. Ja juua Viru Valge asemel prantsuse vahuveini...minuga ikka juhtub. Igatahes pani see mind järjekordselt mõtlema rahvuste paljususest ja sellest, et lõplikult otsas on see aeg, kus igat välismaalast silmadega õgisime ja võõrast keelt kuuldes ümber pöörasime. Olid ajad...

Üks Tallinn on kohe pärast Balti jaama. Minu jaoks algab see Telliskivi peatusest ja see ei meeldi mulle teps mitte. Liiga räpane, tuikuv, teistkeelne, valjuhäälne ja kilekotiline on see kant. Sõitsin trammiga üles lõppu ja siis tagasi. Aknast oli põnevam vaadata kui maapeal kõndida. Aga kevadel on Kopli liinidel huvitav. kui ikka veel mõni puumaja alles jääb.

Kuhu ma siis veel olen jõudnud? Kadriorus käisin ka. Trammiga. Maha ei tulnud. Kui õhtul brannele rääkisin, sai ta suutäie naerda. Ega ta ometi arvanud, et põdesin SELLEL talvel igatsust jää- ja lumeskulptuure näha.
Draamateatris käisin ka. Esimest korda väikses saalis. Oli nii kõrgel! Sügissonaati vaatasime. Oli nii ...no nii nagu minu meelest Bergmann seda mõtles.

Veel oli üks Tallinn, millega tutvusin. Hästi ilus uuselamute kant. Segatud väärikate individuaalidega. See oli Kose poole minna. Seal Sisekaitseakadeemia ligidal.

Üldse on mul tunne, et Tallinnal on vähemalt tuhat nägu. Polnud varem pidanud selle peale mõtlema.

Ja Lepistiku pargil on partide nägu. Igal õhtul prääksuvad teised mulle vastu. Peaasi, et saia jätkub. Ja kuulajad on nad head. Lasevad kõik mured kõrvust mööda.