reede, 31. detsember 2010

Selle aasta viimane



Lääne Virumaa, Lasila-Levala teel, 16.09
Lumi krudises nagu lapsepõlves ja me mõlemad Anneliga hakkasime ühest suust lugema:

Üle hämara, varjudest tume,
õrna ja sinava lume
heidab veerev, kustuv päike
punava läike.
Üle ääreta, lumise välja,
nii tühja ja palja,
viib üksik tee
üle jõe,
kus pruunikad pajud
on unesse vajund.
Mööda lõpmata teed
lähevad reed
kuu kahvatul kumal,
eha punal,
kaugele..
.
/Viillem Grünthal Ridala "Talvine õhtu" 1905/

aga teile kallid KIRJASÕBRAD tahaksin öelda, et
Kui vana oskab minna nii väärikalt, siis ehk uus oskab tulla ilusasti.

neljapäev, 30. detsember 2010

Haigus

Kaugel kooli ajal ma kohe tahtsin mõnikord talvel haige olla. Mitte hirmust õppimata tükkide pärast ja halbade hinnete saamise pärast, vaid põhjus oli hoopiski muus. Mulle meeldis üksinda kodus olla ja voodis sooja teki all raamatuid lugeda. Kõik kohustused kadusid kuhugi kaugele. Tavaliselt tekkiski mul väike palavik või tuli kraadiklaasile veidi kaasa aidata. Töölt koju tulev ema kiirustas ikka millegi maitsvaga tütrekese voodi juurde. Ikkagi haige.
Nüüd tagantjärgi tunnen, et see oligi lapsepõlv. Millegipärast tahtsime me kõik kiiresti suureks saada. Oleksin teadnud, et suurena elamine nii raske on, poleks suureks kasvanud.

Suurena (me ei öelnud kunagi "täiskasvanuna") ei tuleks nagu selle peale, et tekitaks endale haiguse. Sest suurena haige olla on rist ja viletsus. Keegi ei ulata sulle veekruusi või teekruusi ja ei too voodi äärele paremaid palu. Keegisid lihtsalt pole. Nii pead ise oma valu ja vaeva kandma. Kurgus elaksid nagu sada kuradit, kes tuliste oradega köhimislaadse seisundi tekitavad ja kui hästi läheb, siis jõuad õigel ajal vetsupotini või kraanikausini. Kui hästi ei lähe, siis pead kasvõi käpuli selle su seest välja purskava veelaadse olluse ise kokku kuivatama.
Palavikuga pole mind pea kunagi õnnistatud. Küll aga külmavärinatega. Kui oled läbi ööhämu selga ajanud kõik kättesaadava, siis võid hommikul moedemonstratsiooni tulemusi näha. Isegi värsked, kingikotist saabunud lambasussid võivad teki all jalas olla.
Ja toatermomeeter näitab 25 soojakraadi.
Nina käitub omasoodu. On hästi, kui tilgub, kui ei tilgu, on halvasti, sest siis tuleb mängida "kalakest kuival".
Peas valitseb kogu aeg mingi kerge udu. Kujutan, ette, et sellise taseme saavutaksin hommikul algava valge veini dieediga, mis jätkuks lõpmatult. See pole kaugeltki kõik.
Telefoni saab teha mõned häälikute moodi kraaksatused. Küsimusele "kas sul on ikka veel hääl ära?" tahaksin vastata "see pole mina, te räägite Varesega."

Ilma palavikuta haigus on hiiliv. Ta lubab end vahepeal unustada, võtta osa meele lahutustest, kolada bloginduses, et siis jälle enda olemasoluga lagipähe või ükskõik kuhu lajatada.


Ma ei tea, kuidas nimetetakse seda, kui võetakse üks tuntud luuletus ja asendatakse vägivaldselt sõnu. Kes teab, palun öelge. Originaali Autor Jüri Üdi.

26.dets.
haigus on kolmandat päeva
uksi käib seliti
üksindus toas kuhu alles
hiljuti koliti

haigus on neljandat päeva
mida me kardame
julged püüame olla
mida me kardame

haigus on viiendat päeva
teid ei seleta silm
mõnel on siiski meeles
seegi on Jumala ilm

haigus on kuuendat päeva
sinise teki all hang
vang on natuke vaba
kuna vaba on vang

haigus on seitsmendat päeva
haigusel on oma tee
taevas tee meile selgeks
aga taevas ei tee


Ma ei taha suur olla. Tahan lapseks tagasi, et keegi mu eest hoolitseks! (poetab pisaraid)

teisipäev, 28. detsember 2010

Anna edasi

Sõltuvuses olemist saab kontrollida ilmselt mitut viisi. Valisin käepärasema ja pea kaks nädalat polnud Arvut mu kõige suurem sõber. Mida ma siis selle ajaga peale hakkasin? Kui õue polnud vaja minna, siis sorteerisin vanu pilte ja lugesin vanu kirju ja mõtlesin inimeste ja enda käitumismustritele. Ega seda aega palju jäänud. Oleme ju traditsioonides ja suure pere harjumustes kinni. Ennast isoleerida pole ilus ja paraku ka võimalik. Ja nagu näha, olen jälle siin.


Helle saatis meemikese, miks ka mitte vastata.

1. Külastan oma blogi sagedusega…


Nigu hommikul kohvi kruusi saan nii kohe prantsatan arvutituppa arvutitoolile. Kui Postimehe pealkirjad loetud ja olen midagi värsket üllitanud, siis piilun kohe, kas keegi on midagi öelnud. Ja siis vaatan üle vähemalt kümme väikest sõpra, no et kas keegi on midagi kirjutanud.

2. Poliitikute blogisid loen…
pole selle pealegi tulnud :)

3. Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna...
nende kirjutajad on juba vanad tuttavad. Mõned ainult juttude kaudu, mõned käega katsutud.

4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele
enam ei käi delfis ega foorumites

5. Millal (ja kas üldse) sina viimati netisuhtluses solvusid?
vajan väga suurt isiklikku ruumi ja vahest võib juhtuda, et mõni tagasiside tekitab hämmingut. Aga üldiselt ma pole suur solvuja.
Aa, ikkagi, siis kui kirjutad omast arust "targa " üllitise ja keegi ei vasta, siis on küll kurb.


6. Millest sa praegu blogimaailmas kõige enam puudust tunned?
iseenda ajast ja pepu väsib ka kiiresti. Tegelikult oleks ikkagi väga palju huvitavat lugeda ja pilte ka vaadata ja süveneda.

7. Miks sa üldse blogid?
mulle väga meeldib

8. Kas oled kunagi postitanud midagi, mida hiljem kahetsed?
kunagi alustasin delfis väga anonüümselt, siis muutusin julgemaks. võib olla oleks pidanud esimest joont hoidma, oleks korralikumalt läbi mõeldud asju rohkem olnud. aga nüüd on juba hilja.
Emakeele vastu olen samuti häbematu. Ikka mõtlen, et ehk kunagi...

9. Blogide populaarsus on langenud, fakt. Milles näed sina peamist põhjust?

ongi parem, jääb muudeks toimetusteks rohkem aega. Aga põhjuseid peab igaüks ise teadma. Minul ikka see identiteedikriis, et kui palju on sünnis...

10. Sinu küsimus? (lisab iga uus meemitaja)
iseendale: kas kirjutaksid ilma blogimiseta üldse midagi?

Edasi ei oska anda, lähen parem loen teie vastuseid!

laupäev, 18. detsember 2010

Väike vägivaldne tõlgendamine

Lugesin üht bloogi, kus omanik muretses, et jääb raha vähesuse tõttu kultuurituks.
Mõtlesin, et võtan siis oma mätta ja vaatan sealt otsast.

Minule on igasugu tarbimine eelkõige emotsioonide ostmine. Ja kui need siis minu sees pesa teevad saan sealt edasi minna. Suurema osa emotsioonidest saan tasuta, kuid on neid, mille puhul tuleb vähema või suurema rahasummaga arvestada. Raha selle tarbeks ma ei leia (mis tobe väljend), vaid panen kõrvale. Pere eelarves mul selline lahter "vaba aeg ".

Mis on kõigel sellel pistmist kultuuriga ja mis see kultuur siis tegelikult on?

ÕS-ist selgub, et kultuur on alati + märgiga. Kas ette, või taha.
Esimene sõna agri+kultuur= maaviljelus. Täiesti päri. Kui ikka viljakas maa, siis iga seeme, mis sinna külvatakse kasvab. Saab sealt siis umbrohi, ilu-või söögitaim. Aga midagi saab alati. Aiakultuur ehk aias kasvatatav kultuurtaim eeldaks millegi ilusa olemist. Ega ma ju tea, kas võilill või nõges on kultuursed taimed. Ilusad, aga tülikad küll.
Keelekultuur on üksikisiku keeleline käitumine. Lapsest saati pähe tambitud, et "loll ei tohi ütelda", aga no kui ikka on, siis ütlen. Ja mõnikord neid teisi sõnu ka. Kuigi meie põlvkond on keeleliselt enam vähem tsensuurselt üles karjatatud.
Kehakultuur - millegipärast tuletab meelde nõuka aegseid kehalise kasvatuse tunde, kus poisid-tüdrukud koos, ühed võimla ühes ja teised teises otsas, kultuurselt oma keha harisid.
Kui kultuurfilm on tõsielufilm, kas siis kultuur on tõsine elu? Ja massikultuur ehk popkultuur on rahvahulkadele meelepärane kultuur ja tõsielust pole seal enam midagi räägitud?
Omakultuur on rahvuslik ehk oma, võõrkultuur on siis ilmselt võõras ja mitte oma.
Ühesõnaga, läksin arutlusega omadega rappa ehk võssa, mis teps mitte pole kultuurmaa, millel teostada kultuurkündi kultuurtehnikaga.

Proovime siis teisest otsast.
Kultuurne - kõrgel kultuuritasemel olev, kultuuriinimesele omane, loodusmaastik on asendatud kultuursega. Kas sellest tuleb aru saada, et mida kultuursem, seda loodusvaenulikum?


Aga on veel teisi allikaid. Näituseks EKSS (Eesti keele seletav sõnaraamat). Vohh, õige koht!

Kultuur - inimühiskonna loova mõtte ja sellest tuleneva tegevuste kogum.
Ja valikuliselt näiteid: aadlikultuur, venekirveste kultuur, rahavakultuur, kõrgkultuur jne. jne. jne.
Kultuur - mingil alal saavutatud tase.
Oi oi kui palju arusaadavaid, vahest meenuvaid, aga pahatihti mittemeenuvaid sõnapaare. Koopeerin:
/Sajandipikkune laulupidude kultuur. Suulise ja kirjaliku kõne, mõtlemise kultuur. Kõrge esteetiline, kirjanduslik kultuur. Suure sisemise kultuuriga inimene. Ls. ehitus|kultuur, elamu|kultuur, filmi|kultuur, hinge|kultuur, juhtimis|kultuur, kaubandus|kultuur, keele|kultuur, kirjandus|kultuur, kodu|kultuur, kohviku|kultuur, koori|kultuur, kunsti|kultuur, kõne|kultuur, käitumis|kultuur, laulu|kultuur, lava|kultuur, liiklus|kultuur, muusika|kultuur, mõtlemis|kultuur, olme|kultuur, sanitaar|kultuur, suhtlemis|kultuur, tantsu|kultuur, teatri|kultuur, teenindus|kultuur, tootmis|kultuur, tunde|kultuur, tõlke|kultuur, töö|kultuur, vaimu|kultuur, vormi|kultuur, väljendus|kultuur, värsikultuur; alasti|kultuur, kehakultuur./

Edasised kultuuri tõlgendused puudutavad jällegi kultuurtaimedega seonduvat. Loetelu lõppeb pärmikultuuri, segakultuuri ja vesikultuuriga (viimast mitte segi ajada vesi-iluvõimlemisega)

EKSSi-i arvates on kultuurne kõrgel kultuuritasemel olev, läbi ja läbi kultuurne inimene, kel kultuurne käitumine ja kultuursed harjumused.
Ja kultuurinimene on kultuurist mõjustatud.


Minu kultuuriharjumused:
Kodus tegelen kodukultuuriga, olme ja sanitaarkultuuriga - no et pesen ennast puhtaks enne kui rahva sekka lähen. Ja panen puhtad riided selga. Ühesõnaga harin ennast pealtpoolt. Muuseas olgu öeldud, et minu jaoks on kodukultuur väga tähtis ja koosneb nii pühkimisest- nühkimisest kui ka pereliikmete teretamisest ja näiteks vaikse häälega rääkimisest kui keegi magab. See viimane käib vist hingekultuuri alla. Või käitumiskultuuri? Kindlasti on käitumiskultuur see, et ma ei pillu prügi maha ega vii metsa alla, ei suitseta bussijaamas ega sülita kaaskodanike jalge ette. Ei vannu ega lärma avalikes kohtades - ühesõnaga ei kahjusta enda olemasoluga kaaskondlasi.
Teatris ei räägi etenduse ajal ja vaheajal ei kritiseeri teiste naiste mehi ega nende ebasobivaid rõivaid, sest olen kultuurne inimene ja mul on kultuursed harjumused. Proovin mitte teiste jutu vahele segada, mida on mõnikord raske teostada, sest siis ei saaks üldse sõna sekka öelda. Selle nimi on ilmselt vestluskultuur. Kavalalt viin jutu nendele teemadele, mida enam -vähem valdan ja kus valdkonnas pole suuri "ämbreid" karta. Siis olen kultuursem. Eesti mängus valin võimaluse korral teema "kultuur" või Varia tuginendes vanale rasvale. Ühistranspordis on mul kaasas vähemalt üks kultuurne teos, mille kaante vahele mahub kenasti Kroonika või Õhtuleht.


Minu kultuuriprogramm aastaks 2011
1. 1kord kuus käin teatris (just nimelt käin) ja räägin siis sellest ja võimalusel informeerin blogilugejaid. Kena oleks muidugi käia mitte teatris, vaid etendust vaatamas, aga arenguruumi on. Loen kollasest ajakirjandusest näitlejate kohta, et teada saada, kes kellega elab või kes kelle laps on.
1. 1 kord kuus käin klassikalise muusika või koorimuusika kontsertidel, ka kohaliku muusikakooli õpilaste omad lähevad arvesse. Ostan alati kava ja püüan meelde jätta tuntud ja tundmatuid heliloojaid ja luuletajaid. Kirjutan sellest kindlasti blogisse.
3. 1 kord kuus laenutan kohalikust raamatukogust ühe kultuurse raamatu (ma veel täpselt ei tea, missugused need on), õpin pähe autori ja mõne tsitaadi. Kirjutan sellest kindlasti blogisse.
4. 1 kord kuus käin kunstisaalis (kohalik läheb ka arvesse) Kirjutan sellest kindlasti blogisse.
5. Pidevalt tuletan meelde eesti ajalugu, eriti pööran tähelepanu aastaarvudele. (hea spikker on pisikeste koolipäevikute tagumistel lehtedel)
6. 1 kord kuus vaatan ühe väärtfilmi (kas kinos või telekas või arvutis) Kirjutan sellest kindlasti blogisse.
7. Õpin igas kuus pähe ühe luuletuse teades autorit ja tema sünniaastat, vajadusel ka surma-aastat

Vajadusel (no kui poolel aastal ei ole veel piisavalt kultuurne) täiendan nimekirja teie poolt pakutavaga. Kultuurne inimene on avatud inimene, sest kultuur kuulub rahvale st. minule.

Ühesõnaga tahan uuel aastal olla läbi ja lõhki ilus kultuurtaim.

neljapäev, 16. detsember 2010

Unenägudesse põgenemine


Iial, ah , iial ei ole me rohkem me ise, eales nii vabad ja ometi nii põhjatult üksi kui unes ja luules - ja võibolla armastuses (Doris Kareva)


Puhta juhuse tahtel sattusin eile Unenäokohvikusse. Kohvik oli rahvast täis. Millegipärast jäi mulje, et paigutuses kehtis nn. meeste pool ja naiste pool. Uskumatu, kuid tõsi. Üdini (Karevani) armastust täis etendust ei tuldud vaatama paariti, vaid...konniti. Nii era-sõprus-kui töö. Kurb mõtlemapanemise koht. Mina olin branne töökonnas, mis tähendas vähemalt viit naiste lauda.

Ja minu ees ja sees keris ennast tervikuks Doris Kareva luule.


Minutiga olin Mandragora (alraun) mürgituses. Kuna usutakse, et alrauniga võituna saavad nõiad lennata, nähtamatuks muutuda, kehastuda loomaks või linnuks, siis oleksin tahtnud valida nähtamatuks olemise tee. Mis oli kahjuks võimatu. Liiga Lichtfeldile ligidal oli me kohvikulauake, liiga sügavalt sukeldusin Unenäomehe tumedaks toonitet silmadesse, liiga Suur oli Tüdruku - Natali arm ja hirm. Seda kõike oli minu jaoks liig palju. Lõin silmad maha, kuid kõrvad ja meeled olid seda avatumad. Kuigi elu on teater, ei ole minu "tagasihoidlik mina" harjunud tugevate tunnetega intiimtsoonis koos olema. Ikka kaugelt olen neid kombanud. Ja rohkem ikka pimedas ja teki all.




Pärast vaheaega pinged paindusid ja nauditavus suurenes. Huvitava lavastuse on kokku pannud Jaanika Juhanson (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia) ja muusika teinud Tarmo Kesküll. Ilmselgelt noored ja avatud meeltega inimesed, kes püüavad Doris Karevat lahti võtta läbi Päevapiltide, Ööpiltide ja Mandragora. Mis mulle eriti hinge puges oli jällegi see "minu teema". Need kolm - tüdruk, naine ja vana naine läksid enda saatusejooni pidi unes ja ilmsi.

Boonusena sain kirja (kava). Must ümbrik, pealkirjaga Sulle. Kunagi pole Mulle sellise aadressiga kirja tulnud. Millest on tegelikult väga kahju.

kolmapäev, 15. detsember 2010

Ettepanek

Muuseas, mu riiulile on siginenud kaks kummalist plaati pealkirjadega "Elus on õlut" ja "Elus on jõule".
Koheselt peaks tekitama plaadi "Elus on lund".

teisipäev, 14. detsember 2010

Sõidab...ei sõida?



ehk üks õpetlik jõululugu.

Pean kohe tagantjärgi ühes asjas suskima. Kuigi on õpetatud, no ikka seda, et kui asju muuta ei saa, siis lepi ja ole vait.
Lugu sai alguse neljapäeva pealelõunal kui loodus hakkas Moonika käes ägama. Taevast tuli aga lund juurde ja vaated aknast muutusid üha ähmasemaks. Hoiatus tõsiselt võetud keeldusin enda olukorra halvemaks muutmiseks meetmeid tarvitusele võtmast. See tähendab, ei läinud kondama, ei vette ega lumme ega kuhugi. Hiljem oli hea parastada naiivitarist brannet, kes uhkes üksinduses liugles pimedas Aqvas üha jahtuvas vees ja elektri jõul käivituvast kapist riideid enne tundi kätte ei saanud. See kahjurõõm on ikka see kõikse suurem, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida
Vaid hea plaani raskest kordaminekust. Algas kõik sellega.

Kui onu kinkis teatripileteid

Tallinna lapselapsele ja Rakvere omale ka. Väike Mukk ja jõuluetendus laupäevaks, 11-ndaks detsembriks algusega kell 11. Loomulikult ei tundnud me nädal tagasi Moonikat. Seepärast sai kokku lepitud, et reede õhtul toob rong tütarlapse kenasti Rakveresse ja sealt juba orgunnib vanaisa piiga meile. Saabuski oodatud reede. Kella üheksa paiku hommikul hakkasid Meie Maja Mehed lund rookima. Tunni pärast ilmusid lumest nähtavale esimesed autod. Paari tunni pärast olid nad uuesti lumme kadunud. Ja nii edasi. Mina vaatasin aknast. Mehed loobusid ja imbusid keldrisse looduse üle kaotust tähistama. Viski ja Vana Tallinnaga.
Kuid üks nendest, see kõige noorem, elukogematum ja kohusetundlikum oli andnud lubaduse pärastlõunaks tööle ilmuda. Jutt on küll viiest kilomeetrist, kuid mitte üksi, vaid koos Moonikaga.

Meist vaevalt kahekümne kilomeetri kaugusel toimuv "padaorgia" andis ainet mõtiskluseks uurida, kas mõni liinibuss ikka sõidab. Uurida küll, kuid kust? netist, ikka netist, tegemist ju E Eestiga. Sebe poisid ütlesid kohe, et nemad välja ei tule. Ega meil nende peatust olegi. Ainuke kahju, et Türil studeeriv pere liige oli nüüd seal sunnitud seisus. Ikkagi oli Sebe vähemalt aus klientide vastu. Meil aga oli vaja kohalikku Go Bussi infot. Viskine AK (Abi Kaasa) väitis, et allikas peab olema bussireisid.ee. Seal püsis olukord muutusteta. Infotelefon aga laulis ja laulis ja aeg läks. Õnneks andis kohalik ajaleht-veebileht kinnitust, et ei mingeid busse, mida oligi vaja tõestada. Taksodispetšer, kuuldes soovitud sihtkohta, ütles kategooriliselt "ei" . Mida oligi tarvis tõestada, et väike Wolli järjekordselt lume alt välja ajada. Kuigi sahad sahkasid vänderdas Wolli rõemsasti üle viadukti nagu oleks keskmises joobes ja jõudis Krooni keskuse maa alusesse parklasse. Üks asi oli lahendatud ja Ostu öö hulludele võis alata.

Paralleelselt lahendas kriisikomisjon minu näol teemat, kas Tallinnast sõita või mitte sõita taustaks üheksa aastase ahastavad vahepalad: see on ju minu kingitus! Õnneks on mul isiklik salarelv Balti jaamas. Temalt sain teada, et rong väljub. Aga millal ja kas kohale jõuab, see on küsimus. Ja mis saab pärast seda? Kuidas saada ööks meile ja hommikuks jälle linna teatrisse.? Koos lapse emaga otsustasime, et kuna hommik on õhtust targem, siis austame vanu ja nende sõnu. Nii oligi. Usaldamata bussiinfot (sebe v.a) toimis isiklik võrgustik kenasti. Onust Autojuht, vaadates varahommikust maateinfot jõudis ära oodata Türilt (loomulikult rongiga ) saabuva studendi , laadis peale väärtusliku koorma lapselapse näol, korjas kodust üles lummemattunud vanaema, sest hommikune küsimus Go kodulehelt saadud numbril 631 0267 jäi vastuseta, sest number lihtsalt ei vastanud. Teist päeva.
Ja kuna vanaema on vana, siis meenusid talle need kauged ajad, kus igale busse puudutavale küsimusele sai vastuse Rakvere bussijaama infotelefonilt. Küll kellaaja, sõidugraafiku ja piletite kinnipaneku kohta. Olid ajad.

Etendus oli suurepärane. Eelkõige sellepärast, et ei laval ega koridorides ei valitsenud valge värv. Seda oli silmade ees isegi küll. Elagu kuld - kard ja kalliskivid.

Vanaema: kui sa veel üks kord laulad, et "lumi tuli maha ja valgeks läks maa. Kaks väikest hanepoega nüüd õue ei saa", siis sa koolivaheajal meile ei tule. Selge.

reede, 10. detsember 2010

Kui me küünlavalgel rehkendust tegime...


Loomulikult,
nagu eile õhtul hakkasin pilte laadima ja isegi "mingi lugu mõlkus meeles" läks elekter ära. Õnneks näitas kell üsna õhtust aega. Esialgu valdas mind paanika. No et kuidas ma nüüd saan ikka ilma arvutita ja mida kõik tahtsin veel lugeda ja mida arvutis toimetada. Vahtisin nagu segane musta ekraani lootes, et äkki ikka hakkab roheline lambike vilkuma.

Pärast pimenemist selgus, et korteris viibisid antud momendil peale minu veel Po4 ja Abi kaasa. Millest ma aru sain? Üks käskis ruttu ruttu vett varuda (hilja, peremees, hilja) ja teine küsis, et kus on taskulamp?

Appikene, nad räägivad!
Alguses olin hämmingus, kuid siis, kui olime kõik see kolm elutuppa kogunenud ootasin katsemaja perenaisena edasisi tulemusi. Ja asi oli pimedust väärt. Kõik me oskasime veel valjusid lauseid moodustada ja isegi mõttepojad kasvasid silmanähtavalt mõteteks. Meenutasime kahe aasta tagust kolme päevalist lumetorm - katastroofi, mil evakueerusime sõna otsese mõttes Po 2 juurde, sest meie kodus tähendab elektri kadu kohemaid kütte- sooja toidu-vee lõppemist.
Olles end selle meenutusega hirmust higiseks ajanud leidsime, et oleme ööks valmis - kõhud täis, mobiilid laetud ja tekke ja sooje sokke küllaga.

Tõmbasin kardinad kõrvale. See mis akna taga toimus andis kujutlusvõimele tiivad. Mina küll pole see, kes päästeameti hoiatusi eirab, sest minusuguse võib tuul juba majatrepilt ümber puhuda. Kuigi kiusatus pimeduses natikeseksi õue hiilida tekkis.
Enne veel, kui jutud otsa said tuli elekter tagasi.

Pärast kuulsin, et Rakveres oli vool kauem ära. Selle võrra said ju pereinimesed omavahel kauem rääkida. Kui oskasid. Millegipärast tuli enne und meelde raamat pealkirjaga "Siis kui loomad veel rääkisid". Ei tea, miks?

pühapäev, 5. detsember 2010

Jõulumeem.Teine advent

Jõhvi kirik 2004, Virumaa Poistekoor


1.1. Kas sulle meeldivad jõulud? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?

Jõuluaeg on minu jaoks hingedeaja lõpetus. Miski, mis saab selleks ajaks läbi mõeldud ja millest saab ennast läbi murtud hakkab pärast mu enda sünnipäeva lähenema.
Järelemõtlemine asendub uuesse vaatamisega. Ega siis uus pruugi alati ilusam tulla. Ka vana võib olla avastatud uus.
Valge lumi on muidugi kinnik(m)atmise sümbol. Selle saab kui kingituse!

2.2. Sinu ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid seda veeta?

Ideaali pole. Tuleb see vastu võtta, mida pakutakse. Aga kuna küsimuse asetus konkreetsust nõuab, siis sooviksin seda lühikest detsembrikuust aega jagada võimalikult paljude armsate inimestega.

3.3.Milline on su esimene jõulumälestus?

Kas just esimene, aga mälestus ikka: sõidame isa "töökojaautoga" maale. Ema koos väikevennaga kabiinis, mina taga. Lumi tuiskab, tee ääres on lumeredelid. Auto jääb vanaema teeotsas kinni, isa võtab labida ja hakkab kaevama. On külm, lumi krudiseb ja suust tuleb hingeauru. Kui vanaema juurde jõuame, on väikses toas laua peal kuusk. Pliidi all põleb tuli ja soemüür õhkab sooja. Õunalõhn ja uute villaste kinnaste lõhn.

teine veel: oleme isaga surnuaial. Läheme läbi lume, kaugemale, vanavanaisa hauale. Isa rüüpab vahepeal pudelist. Oleme nagu vandeseltslased. Suitsulõhn, ilmselt Bellamor (?)

kolmas ka: kirik ja palju inimesi. isa tõstab mu üles, et näeksin. Põlevad lühtrid ja laul. Pidulik

4.4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?

meil kodus ei käinud jõuluvan(a)u

5.5 Parim jõulumälestus?

kas nüüd parim, aga...mingil 1984-ndal harutasin kõik poekommid paberitest lahti ja valmistasin ise krepp-paberist uued. No et lastel oleks tõelised kommid, no need jõulu omad! Tegime seda mehega öösel ja toppisime need kõik minu kootud triibuliste põlvikute sisse. Kuna meil oli kamin, siis riputasime need sokid sinna ette.

6.6. Lemmik jõulutoit?

väga lapsena tegi üks vanatädidest ise komme. kui pidu läbi võis need ära süüa. maitsesid nagu nüüdiasaja "lehmakesed."
aga praegusajal uskuge või mitte ikka korralik enda ja ema tehtud sült mädarõika ja sinepiga.

7.7. Kus veedad sellel aastal jõulud?

ütlen veelkord, et minu jaoks on jõuluaeg terve detsember. Olen juba olnud Tartus, Rakveres ja saabusin just Tallinnast. Ühe öö olen isegi kodus veetnud.

8.8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone.

Väga palju, kuid olen paindlik. Jõululaupäeval surnuaial küünalde süütamine oleks viimane, millest loobuksin.
Kõige hinnatumaks pean alates 1994 aastast jõulukontserte, kus esinevad meie kallid pojad. Ja täna juba lapselaps.

9.9. Sinu jõulukingisoov?

Tervist ja rahu

10.10. Parim kink mida oled jõuluks saanud?

kõik kingid, mis tulevad südamest, on head.
Aga läbi muusika tulevad emotsioonid on kõige paremad kingid.

11.11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?
pahad lapsed :P

12.12. Mida soovid oma blogikülastajatele?
lugege minu blogi, ma kirjutan huvitavalt!

meemi sain kaamoselt (lingi paneku oskuse olen unustanud)

kuna pea kõik tutvad juba ringmängu haaratud, siis hommikul vaatan, see õhtust targem


teisipäev, 23. november 2010

Üks 481 000 -st

Eile sain ajakirjanduse vahendusel teada, et kuulun Eesti rahvastiku 36% protsendi hulka. Ühesõnaga, olen 1 viiekümne aastastest ja vanematest. Mida selle teadmisega peale hakata?
Kõigepealt valdas mind suur rahu. Küll on hea, et meid nii palju on! Siis nad ei saa ikka meid päris maha kanda, no seda hulka. Kuid edasi lugedes hakkas rahu mõranema ja asendus algul kõhkluse ja hiljem hirmuga.

Lause, mis rääkis vanemaealiste osatähtsuse pidevast kasvust mulle meeldis. No meeldis see sõna osaTÄHTSUS. Kes siis ei tahaks tähtis olla.
Edasine polnud enam nii roosiline, sest mulle tuletati meelde, kes ma olen. No et ikka see vanemaealine. Aga kui ikka öeldakse, et ühiskond peab rahvastiku vananemisega kohanema küllap siis saan ka mina selle vananemiskohanemisega hakkama. Õpetus ju olemas: minu sotsiaal- ja tervishoiuteenused kasvavad, tööjõud väheneb ja sotsiaalse kaitse kulud suurenevad.
Loogiline. Mida kõrgem vanus, seda kehvem tervis.

39% 50-59 aastasi hindas oma tervist heaks ja peaaegu pooltel oli pikaajaline haigus või puue. Ometi olevat nad teiste Euroopa riikidega võrreldes tööturul kauem aktiivsed. See tähendab, et tööd teevad puha haiged ja vigased, sest välja pole toodud konkreetselt kui palju nendest on töövõimetuspensionäre. Just see oleks olnud õige pildi saamiseks vajalik. Töövõimetuspension tööealisele on lihtsalt nii väike, et osalise töövõimega inimene pigem kahjustab enda tervist edasi ja pingutab vanaduspensioni eani täiskohaga töötades, tihti isegi töövõimetust maha salates.
Sest peale 60 eluaasta on nendel, kes on jõudnud enne töövõimetuspensionit tööl käia kasulikum vahetada töövõimetuspension vanaduspensioni vastu. Vot see ongi minu meelest üks mõtlemise koht.
Kas see, et naised oma tervist hindavad pisut kehvemaks kui mehed näitab, et nad on suuremad virisejad või on nende peas ohutuli kergem süttima. Kui meil teevad tööd pooled pikaajalise haigusega inimesed, siis pole ime, et 60-69 aastaste seas on puudega inimesi kaks kolmandikku.

Tegelikult oleme ju meie enamuses välja kasvanud külma vee ja välikemmerguga kodudest, kus pesumasin alles hakkas kodumasinaks, titad tegid oma häda marlimähkmesse ja kaks kolmandikku oma vabast ajast tuli kulutada piima ja vorstisabades seismisele. Vaevalt see meid tervemaks muutis. Või siiski?

Mida ma siis selle segase jutuga tahan öelda. Aga seda, et meie nõukogude inimene on ju hästi uhke selle üle kui ta haigena ja vigasena tööl käib. Ma ei räägi jõukohasest ja osalise tööajaga tööst, sest niisuguseid kohti peaagu polegi. Ja kui on, siis püütakse ikka täiskoht saada, sest muidu lihtsalt "ei ela ära".

Ja veel üks kiiksuke ei anna rahu. Nimelt, kui pensioniiga algab pea 65 aastaselt, kas siis ikka on põhjust 50 aastasi vanemaeliste uuringusse kaasata?

laupäev, 13. november 2010

Vihmast, tirtsudest ja muust

Ütlen otse välja: oh kuidas mulle meeldib see raagus, vihmane, mudane, sopane, tuuline, pime, päikesevaene, hallitav aeg!

Algab ta enamasti novembris hingedepäeval, kuid mõnel aastal saabub juba pooles oktoobris. Alguses hakkavad värvilised lehed maas üha pruunimaks ja märjemaks muutuma ja puud näitavad üha enam raagus võresid. Eriti lummavad on vanad vahtrad, nende oksad on nagu vanade inimeste kronksus käed ja sõrmed, mis sirutuvad taeva poole. Kui palju halle ja rohelisi varjundeid ilmub välja. Neid võib jälgida erinevate taevavärvide taustal ja kui veab, siis lisandub sinna allesjäänud roheline murukamar. Imposantselt mõjuvad lindude poolt puutumata pihlakakobarad ja minu lemmikud, kibuvitsamarjad.

Päike tõuseb normaalsel ajal ja päikesetõusu vaatamiseks ei pea lõokest mängima. Õue minekuks võid selga toppida võimalikult palju kihiti esemeid kartmata näida paks, mida sa tegelikult ju oled. Kõige peale saad siduda kolm korda ümber kaela mähkuva rõõmsa triibulise salli ja silmini tõmmata mõnusa kootud mütsi mille alt siis inimesi piielda saad nii, et nad sind ei märka. Veel üks varjumise vahend on kapuuts, aga selle alt näed ise liiga vähe. Jalga saad panna madalad mõnusad saapad, kindlasti koos villaste sokkidega ja pläterdada lapse kombel poriloikudes. Või sahistada pargis lehtedes. Kartes libisemisohtu võib ju kaasa tarida käimiskepid, need viimase aja penskarite moodne varustus. Meiki pole vaja teha, sest igal pool vaatavad sulle vastu kooljakaamed näod. Väga kahtlane on olla nendest erinev. Nii võid veel kitli peale saada.

Mida pimedamaks läheb, seda rohkem saab rõõmu tunda tuledest. No et meil ikka see elekter on. Eriti muljeterohke on sõita pimedas bussiga näiteks üle Emajõe ja vaadata mööda libisevaid tulesid. Kui jõe vesi mustab, ja vihma udutab, siis heidavad tänavalaternad huvitavaid varje pargipingitel kössitavatele kujudele. Ütlen veelkord - see on müstiline!

Veel parema emotsiooni otsingul soovitan minna kindlasti kirikuaeda. Raagus puudel kraaksuvad ennastunustavalt varesed, igast põõsast või puust võib kujutleda tondi ja just see on tõeline hingede liikvel olemise aeg. Paketi juurde peab kuuluma südantlõhestav tuule vingumine ja krabisev vihm. Võimalusel ka üksikud põlevad küünlad.
Just sügisvihm! Tema ühtlane sahin, sabin või ladin vastavalt prognoosile, annab silmad ette igasugusele parimale vihmapillile.

Ja elus tulel pole minu meelest ühelgi kuul aastas minu üle nii palju võimu kui enne nn. jõulumelu. Ma üldse ei imesta, kui metsamees, kellele külmade tulekul mugavustega sotsiaalkorteris ulualust pakuti, lõkke elutoa põrandale tegi. Korter põles muidugi maha ja mees oli metsas tagasi, aga tema meelest oli midagi elusat ju midagi ilusat.

Ja kui armsaks muutuvad nende ilmadega kodud ja kodused! Siis, kui külm näppe näpistama kipub ja kõhus tühjus valitseb, tuleb vist ots kodu poole pöörata. Võttes aluseks eht "eestimaise" valmi rohutirtsust ja sipelgast saab igaüks enda rolli ise valida. Panen selle kirja. Juhuks, kui teil seda öökapiraamatus pole.

ROHUTIRTS JA SIPELGAS
Ivan Krõlov
(deklameerida valjusti, meeldivaid kohti rõhutades ja ebameeldivaid kurval häälel)

Rohutirtsul muretult
lauldes möödus kaunis suvi,
polnud temal hoolt ja huvi
näha talve tulekut.
Aga varsti - hallad maas,
kolletanud põld ja aas -
polnud enam kodu tal
ükstaskõik kus lehe all.
Külm ja nälg, et kas või sure -
Tirts ei enam laulu lase.
Mis sa laulad,
kui sul mure,
kus nüüd leidub toit ja ase!
Nüüd ta, tuju hall ja hale,
läheb külla sipelgale.

"Kallis, palun mitte jätta
oma naabrit näljahätta,
kevadeni, palun sind,
soojenda ja toida mind."
"Tirts, su jutt on imelik!
Suvi on ju küllalt pikk
selleks meil, et teha tööd,
koguda, mis talvel sööd."
Nõnda üsna imestas
naabri muret sipelgas.

"Kullakene, kus nüüd seda
suvel, halja rohu peal -
hõisata ja häälitseda
meie süda lustib seal..."
"Nii ka sina?"
"Nii ka mina,-
laulda siristas mu suu,
lauldes ununes kõik muu."
"Kui on laul su suvetöö,
eks siis talvel tantsu löö."

Just see lõpumantra annab eriti hea meeleolu ja on nagu rusikas silmaauku. Täitsa eneseabi õpetus sügismasenduse vastu.
Nii et miks mitte"Olen soo, tantsime koos..."

esmaspäev, 8. november 2010

Häid uudiseid kodukandist




Parima koolisöökla tiitel läks sel aastal Sõmeru põhikoolile (Virumaa Teataja, 28.10.1010)

Täna, 28. oktoobril toidumessil Tallinn FoodFest peetud konkursi "Parim koolisöökla“ finaali võitis Sõmeru põhikool, mida esindasid Urmas Lindlo ja Marje Sõgel.

Sõmeru koolile tõid võidu kalarassolnik hapukoorega, porgandi-kirsikook ning panniomlett köögiviljadega. Žürii eriauhind läks noortele Valga põhikooli kokkadele, kelle eelvooru töö avaldas hindajatele kõige enam muljet.

Žürii esimehe, restorani C´est La Vie peakokk Vello Kivibergi sõnul oli tänavune võistlus väga tasavägine ja pingeline.

"Esimeste kohtade hinnete vahe oli vaid punkt-kaks. Sõmeru koolile tõi võidu nende ühtlane tase. Nende kolm rooga olid võrdselt head, kõigil nii ei olnud.“ Žüriisse kuulusid Kivibergi kõrval veel Tallinna Tehnikaülikooli toiduainete instituudi õppejõud Sirje Jaansoo, Tallinna Ülikooli dotsent Kaie Pappel, Elektrolux Eesti tehnoloog Astra Teelem, Jüri Gümnaasiumi direktor Maria Tiro ja Audentese Erakooli õpilane Elisabet Visnapuu.

Hindamisel võeti arvesse toidu maitset, välimust, serveerimist, aga ka roa toiteväärtust ning valmistamise protsessi.

Lisaks Sõmeru koolile osalesid finaalis Martna põhikool, Paikuse põhikool, Sargvere lasteaed-Algkool, Tartu Raatuse gümnaasium, Valga põhikool ja Ääsmäe põhikool. Võidukad kokad said preemiaks erialase täiendkoolituse ja messikülastuse Helsingis

Tervise Arengu Instituut korraldas parima koolisöökla konkurssi viiendat korda. 2009. ja 2007. aasta parima koolisöökla tiitel läks Kivi-Vigala põhikoolile, 2008. aastal Jüri gümnaasiumile ja 2006. aastal Urvaste koolile. Konkursi eesmärk on juhtida avalikkuse tähelepanu koolitoidule ning selle valmistajatele ning tunnustada parimaid. Omavahel mõõtu võttes ja häid kogemusi jagades paraneb toitlustajate professionaalsus ja koolitoidu kvaliteet ning tõuseb ka selle tarbimise populaarsus õpilaste seas.

ja teine jutuke veel
http://www.tarbija24.ee/?id=332217



Noore naisena tagasi tahtsin ma hästi vaimne olla ja mitte mõelda söögist.
Loomulikult see ei õnnestunud ja mida aeg edasi, seda rohkem mõtted söögi poole kulgesid. Mitte et mida ise suhu panna, vaid ikka seda, mida lauale. Alguses oli laua ümber karuema - karuisa ja kaks poega. Meil oli isegi selline nelja kausi komplekt. Suurem asi toidutegija ma polnud, küpsetamine tundus loomingulisem ja tulemused olid ilusamad. Õnneks soosis nõuka aeg mu tegemisi - lasteaed võttis suurema toidumure kanda ja abi kaasa (meelega lahku) lõunatas koos minuga asutuse sööklas. See oli sellepärast vajalik, et mul lihtsalt puudusid uues elukohas poetutvused. (no need viinerid, lihad ja vorstid, mis tundusid teiste naiste kottides igal õhtul koju minevat) Siis kasvas pere veel kahe poja võrra.

Nii et nn. näljast hakati minu mälestustes rääkima alles kaheksakümnendatel ja nii edasi. Mina ei mõista siiamaani, kus see Nälg ennast varjas, et siis äkki esile kargas. Tulid igasugused imelikud näljad: banaaninälg, ananassinälg, viinerinälg, lastevorsti nälg, jäätisenälg...
Mida ei olnud oli porgandinälg, kartulinälg, peedi ja kapsa ja kaalinälg. Need nagu polnudki need päris toiduained. Ja keldrimoosid polnud äkki need päris magusad, vaid ikka need pulgakommid, mis suu ära värvisid. Ja keldrimahlad polnud ka need päris mahlad, vaid Nälg ajas meetritepikkuselt riiulilt võtma kirjupakilisi nektareid. Kõlab ju kaunilt. Mis saab üks kodune õunamahl multinektari vastu. Õunanälga ju pole olnud? Või on, no talvel nii 25 krooni ulatuses.
Sest kaunilt kujundatud puuviljapüramiidid võistlevad ikka veel mahajäetud talude juures rohus ja puus kasvavate nn. pabulatega. Ja võidavad loomulikult. Sest meil on ju nälg.

Olen eriti kuri, kui kõnnin keset luksuslikku pakkumist, kus kohe kohe hakkab tähtaeg kukkuma. Minu lapsepõlvekodus tegi ema õhtul söögi valmis - supp jäi pliidile ja hakklihasoust praeahju. Kissell oli kapis kannus, küpsisepakk laual. Puudus "parim enne" silt. Hiljem, kui gaasipliidiga sõbraks sain, tulid maailma maitsvamad kõrbenud kartulid koos praemunaga. Nälg??? Moosisai ja piim aitas alati välja. Näljakustutuseks. Rääkimata seitsme kopikasest dropsist või koogelmoogelist.

Lugu sai kuidagi kallutatud, aga see on minu seisukoht. Nälga tunneme ikka peamiselt silmadega. Mitte kõhuga. Toidupangast abisaaja - naisterahva ütelus, et juba kõrini nendest makaronidest - no eks siis võiks ju vahelduseks kartuleid praadida.

reede, 5. november 2010

Udus

Siilike, kas sa moosi tõid?


Elas kord Üks tüdruk. Oma tavalist igapäevaelu - kasvas suureks, käis koolis, abiellus, lapsed sai. Kõik oleks võinudki igavalt edasi jääda, aga siis sattusid Tüdruku teele raskused. Neid tuli ustest ja akendest, ühekaupa ja korraga. Tüdruk otsutas raskused võita ja sõitis suurde linna. Raskustega võitlema. Õnneks oli tal seal sõber. Isegi mitu. Ei tulnud tal üksindust tunda, sest Bloginduse Branne oli ennast settinud klaasi taha ootama. Ole ainult valmis ja küsi. Saad vastuse või sõiduplaani. Mida iganes. Aitäh Helve!

Siia pidi tulema pilt. Kas näete? Mina ka ei näe. Udu ju...



Aga nagu veel vähe oleks olnud seadis saatus tema teele veel teisegi linna. Sõbraliku ja heade mõtete. Kõik oleks olnud OK, kuid kuigi linn oli sõbralik ja heade mõtetega, oli tüdruk seal üksi. Ühe päeva. Senikaua, kui ilmus Teine Hea Blogisõber. Ega tüdruk palju tahtnudki. Natuke teadmist, et Sõber olemas on. Kellega peale raskuste ületamist koos teed juua ja tähti vaadata. Aga kui vähe tahta, siis palju saad.

Aitähhh Bianka!

teisipäev, 2. november 2010

Esivanemad annavad jõudu

Meil kõigil on esivanemad.
Kunagi õpetas Mikk Sarv, et oma muredes ja küsimustes pöördu oma esivanemate poole. Õnnelikud on need, kes seda teha saavad nii, et silme ees konkreetne kuju kas pildi või peremälestuste toel.

Mulle on täna toeks kadunud eellaste elupaigad ja kalmud. Saagu mõttelised küünlad teie kõigi endiste kodude akendele. Et teaksite tulla sinna, kus kord õnnelikud olite.

Alustan isast. Kuna said elada väga kiire ja lühikese elu ja sellest ainult 17 aastat minuga koos, siis panen mõttes küünla meie ühise kodu elutoa akna peale. Sinna, mille all oli suur kirjutuslaud. Oled mulle sealt kaugelt õpetanud, et elu tuleb elada kiiresti, seda võimalikult mitmekesiste tegevustega täites, sest ei või iial teada millal tuleb sinu aeg. Olen nüüd juba 15 aastat vanem kui Sina. Veel oled mulle õpetanud, et ennast vormis hoida tuleb õppida ja veelkord õppida. Ja veel oled mulle õpetanud kui olulised on eluteel sõbrad. Ikka veel leidub inimesi, kes mind tuvastavad just sinu tütreks olemise järgi. Ja räägivad sinust head. Andsin su nime meie neljandale pojale. Ta on juba peaaegu Sinu pikkune. 1.86

Isaisa Eduard- see tark, pikk, mitme sentimeetri paksuste prilliklaasidega... Sulle panen ma küünla sinu kodumaja köögi aknale. Sinna, mille all Sa istuda armastasid raadiot kuulates või lehte lugedes ja vahel lihtsalt aknast välja vaadates. Kas nägid Sa seal aknatagustel karjamaadel oma endist auhinnatud tõukarja ja mõtlesid, et kuidas oleks elu läinud kui... Või mõtlesid oma õpetaja - aastatele, kui noore mehena andsid põllutöökoolis edasi enda teadmisi.
Hääbusid mõne aastaga peale seda kui olid mulda sängitanud oma esipoja kellest arvasid saavat maja pärija. Aga see käbi kukkus kännust kaugele. Masinate ja tehnikahuvi jättis loomad tahaplaanile. Ruttu, liiga ruttu läksid pojale järele. Olin siis 20 ja ei osanud ei küsida ega kuulata. Kahju, väga kahju. Sealt kaugelt õpetad mind jääma igas olukorras ja riigikorras väärikaks ja põhimõttekindlaks.

Isaema Anita - minu noor vanaema. Tulin Su ellu kui olid vaid 42 aastane, toibumas raskest operatsioonist. Meil oli Sinuga huvitav suhe, Sa nagu polnudki see päris vanaema, vaid rohkem nagu tädi sorti. Sa ei osanud lapselast poputada. Üha sagedamini taban endas neid sulle iseloomulikke jooni. Mida vanemaks ma lähen. Kui meil oleks teineteise jaoks rohkem aega olnud, siis oleksid meist väga head kaaslased saanud. Kui juba omaette elasin, astusid Sa alati haiglasse minnes sisse. Sa kurtsid palju. Nüüd tagantjärele saan aru, et tegelikult polnud Sul kellegile kurta. Sinu peres oldi uhked ja külarahva ees ei virisetud ega käidud silmad peos. Olid kodune proua, ei käinud laudas loomi talitamas. Arvan, et sulle meeldis ilu ja ilusad asjad. Nagu mullegi. Sellepärast on mul lõpmata hea meel, et pärandasid mulle oma isa mõisast pärit magamistoa mööbli. Sinu küünla panen sinu kodumaja suurde tuppa klaveri küljes olevasse küünlajalga. Mäletad, kuidas aitasin Sul suvel pärast keskkooli maja koristada. Kui tänulik Sa olid. Alles nüüd saan sellest aru. Läksid ju siis, kui olin 24 ja sina 71. Palju jäi rääkimata. Oleksin tahtnud Sult küsida, et kas Sa armastasid oma meest? Sünnitasid neli last kellest üks väiksena ära kutsuti. Olid sa õnnelik või igatsesid kogu aeg taga endist elu? Sinu vilets tervis oli su vaenlane. Ainult terved ei tea, mis tähendab elu koos sõralisega, kes üha uusi ja uusi kombitsaid ajab.
Aga õpetanud oled Sa mulle, et endast lugupidav naine ei käi süda peopesal ja ei laterda oma pere probleemidest nurga peal külanaistega. Need lahendatakse või jäetakse lahendamata koduseinte vahel.

Emaisa Rudolf- Sinu nime kannab meie lapselaps. Ma ei mäleta sind, sest olin "pooleteise aastakene" kui sinu aeg otsa sai. Sinu tervis oli sõdadest vaevatud, kus Sul tuli olla kokku seitse pikka aastat. Sellepärast võtsid naisegi alles kolmekümneselt, kui osavõtu eest Vabadussõjas saadud asunikutalu piirid olid välja mõõdetud. Vanaema jutu järgi armastasid väga oma kodu, oma põldu, oma hobuseid. Oma kahte last koolitasid gümnaasiumist läbi - ju pidasid kooliharidust au sees. Väike mina olin su haiguspäevade soojendaja. Kahjuks ei vedanud Sinagi seitsmekümneni välja. Oled mu mälestustes nagu pildil - vene tsaariarmee vormis. Vuntsidega. Tumedat verd, üldse mitte meie moodi. Sinu eel -isa oli Laiusel Karl XII -ga jahil käinud. Naljatan ikka, et äkki oli keegi su esivanematest mustlaste hulgast. Oma tütrele igatahes pärandasid süsimustad lokkis juuksed.
Sinult olen ma õppinud diplomaatiat ja kavalust - vanaema rääkis , et Sa teise sõja ajal oskasid läbi saada nii sakslaste kui venelastega. Kuigi ise väike viinamees, oli puskariaparaat igaks elujuhtumiks metsas tilkumas. Ja Vana Testamendi lehtdest keerasid plotskit. Sellepärast ongi Su ema Piibel ilma alguseta.
Olgu sinu küünal Sinu ehitatud ja nüüdseks lagunenud talu köögis söögilaual. Sellel laual, mille sahtel lõhnas tubaka järele ja kus hoiti pisikest teravat nahanuga.

Emaema Anette - vanaema Nete. Sind teame ja mäletame kõik, sest olid meiega peaaegu saja aastani. Pisike küürus eideke, kes kõrge vanaduseni luges raamatuid ja ajalehti, uskus Gorbatšovi uutmisse ja sai mitu aastat elada taasiseseisvunud riigis. Kõik Su jutud ja luuletused, Su väga hea mälu, millelt sugulased käisid tõestust otsimas - kui olen nendest kümnendikugi pärinud, siis olen rikas naine. Aga sinu headuse ja tingimusteta armastuseni on mul veel pikk tee käia. Olen Sinu eluloo viis aastat tagasi mälu järgi kokku pannud, lisanud sinna vähesed fotod, aga ikka tuled mu unedesse midagi ütlema. Olen kokku korjanud ja üles pildistanud Su käsitööd ja nn. Nete kirstus on Su neiupõlve salmikud koos sõle ja pearätiga. Sina olid tõeline Vanaema, Helde lahke - minu lapsepõlve soojendaja päikene.
Las Sinu küünal paistab täna mu magamistoa aknal - valisid selle kui kõige turvalisema, äraminemise kohaks.

Aga mul on Teid veel. Kõigi Teie kaheksa vanavanavanemate hauad teada ja osadel veel rohkem tagasi. Ainult lugusid ja pilte on vähe. Kahjuks. Kuid õppida saab sellestki.
*Ema vanaema Leenu oli enne oma poja sünnitamist heinakuhja otsas ja kui ta tahtis kiiruga kodu poole punuma panna, oli vana Kaarel pobisenud: ega sa kurivaim ometi kuhja pooleli jäta. Kuhi jäi pooleli ja Rudolf nägi ilmavalgust. Leenu oli soravalt lugeda osanud. Kui siis enne laulatust kirikuhärra juurde"katsuma" mindi, oli ta kogemata lugenud kirjakohta, kus majas riid: need päevad on pühad. Ei, mu laps, need päevad on pahad, parandas kirikhärra.
*Ema emapoolse vanavanaema Anni legend, kui noorparuni poolt "rikutud" toatüdrukust, sai tänu arhiivi dokumentidele kinnitust ja nüüd Johanni haual tervitame teda viisakalt: lugupeetud parunipoeg.
*Isa isapoolne vanaisa Jüri oli olnud "säärikutes" peremees, kes oma kahe poja vahel kõik ehteestlaslikult ära jagas: vanem sai talu ja pidi noorema ära koolitama. Nii läkski
* Isa isapoolne vanaema Ann oli olnud kõrget kasvu uhke naine - kui tema kirikusse läinud, siis valis ikka esimese pingi. Õnneks on üks tema lapselaps ta raamatusse pannud.
*Isa emapoolne vanaisa läks a1908 aastal Ameerikamaale sibiks, teenis seal miljon senti ja ostis tagasi tulles mõisa. Lõpuks jättis oma Marie maha ja sai "mustlase Liisuga" lapse

Ja nii edasi ja edasi....Nii need lood jätkuvad.

Ei tea, mida nad kunagi minust räägivad?

reede, 22. oktoober 2010

Kas patsient on haigla omand?

Tädi Maalide st. lihtnaiste jaoks on Eesti meditsiinis toimuv kaugtasand peamiselt ajakirjanduse ja televisiooni vahendusel ja lähitasand kas läbi enda haigestunud keha või lähikondlastega seonduv.

Haigete määraja järgi tean oma ringkonnas vähemalt kaht tüüpi inimesi - ühed on nn. polkovniku lesed, kes enda tervise pärast ülemuretsevad kui mingi eriti väärtusliku eest, mis ilma arsti pealpilguta halveneb ja üha halveneb. Teised on eitajad, kes ülekantud tähenduses kasvõi põlvili roomavad, hambad risti suruvad ja valu kannatavad. Kuni nende arvates väärika lõpuni.

Tegelikult on haigete välimääraja mõõtmatult laiaskaalaline. Täna tahaksin välja tuua ühe neist kelle nimeks võiks panna Kuulekas Patsient positiivsuse sugemetega. Ta jälgib ja järgib kõiki meditsiinitöötajate soovitusi ja ümbersoovitusi ja katsetusi ja kannatusi. Ühesõnaga on arstide unelm. Aga lisaks temale on tal satelliidid pereliikmete ja lähedaste näol. Ka nemad alluvad üldtuntud tõdedele eetika vallas, ei vingu ega virise, kuid näevad asjade toimismisnurka enda mätta otsast. Omaette olles ja mõeldes nad julgevad imestada süsteemi totakuse ja paindumatuse üle, aga vastu hakata ei söenda. Kes teab, mis sellest tuleb ja kui arst on pandud ja võtnud endale vastutaja rolli, siis on tükati nii hea vastutust veeretada. Kuigi sisemuses tahaks hoopis jagada.

Nagu filmis, kus läbi klaasseina annad edasi enda lähedalolekut ja samas saades osa Hippokratese vandest. Kui kogu protsess ja sellele järgnev toimub suletud uste taga ja usaldus ligineb pigem miinusteni, siis tahaks küsida: kelle oma?

esmaspäev, 18. oktoober 2010

Pojaga Toomemäel

Jalutades kahel ilusal nädalalõpupäeval pikki tunde Tartut pidi arutles Poeg 2: ei saa aru, miks inimesed üldse Tallinnas elavad, kui Tartu nii ilus on. Ega tegelikult neid kaht võrdlema pea - nii erinevad on, kuid kui valida, siis kindlasti kalduvad kaalud lõuna poole. Võib olla on osa meenutustel, mille algust väikese tüdruku mälu nagu peaks mäletama, aga tegelikku pilti kokku ei pane.
Sellepärast alustasime netiabist ja ema meenutustest.

...rongiga sõitsime koos vanaisa ja sinuga Tartusse. Oli varakevad, võib olla märtsi lõpp. Vaksalist saati kandsime sind kordamööda üles Toomemäele, kus asus haigla. Selle maja kavatsesin nüüd, üle viiekümne aasta möödudes üles otsida.

väljavõtteid artiklist "Lastekirurgia Eestis" Eesti Arst 2002; 81 (11): 727–730
*Eriala tegeleb kaasasündinud väärarengute, omandatud haiguste ja vigastuste diagnostika ning kirurgilise raviga.
*Esimesed laste eripalatid loodi Toome Haavakliinikus 1938. aastal dr H. Petlema eestvedamisel.
Ravivõimalused olid tol perioodil halvad. Puudus laste opereerimise instrumentaarium, isegi
lahaseid (puust) valmistasid haigla puusepad. Lapsi opereeriti nagu täiskasvanuid

Edasi räägitakse juba aastast 1960 kui loodi eraldi lastekirurgia osakond. Minu jaoks oli rong juba läinud.

*Tartu Haavakliinikus avatud lastekirurgiaosakonna juhatajaks määrati B. Maarits. Leidsingi enda raviarsti, kelle nime ema õnneks mäletas.

Maarits, Bernhard s.1918, töötanud haavakliiniku ortopeedina. Lõpetanud 1937 Valga Gümnaasiumi ja 1947 Tartu Ülikooli arstiteaduskonna. 1944 mobiliseeriti saksa sõjaväkke. Rohkem ei leidnud midagi, kuid asi seegi.

Rohkem räägitaksegi Toome haavakliiniku loomisest ja kõige vähem viiekümnendatest aastatest, mis just minu huviorbiiti jäävad.

Kahe aastane tüdruklaps ei mäleta midagi. Kui just mingid mälupildid suurtest ja hirmutavatest varemetest, mis ilmselt Toomkirik, looklevast teerajast ja mingist tagatrepist. Ja punasest haiglast. Vähe, väga vähe. Ka ema ei mäleta midagi. Ju tal olid muud mured, kui hooneid jälgida, sest haiglasse polnud ema ette nähtud. Ei tea, miks. Oleks ju personalil kergem, kui märjaks nutetud padja asemel oleks olnud ema kaitsev kallistus.

Ma isegi ei tea, miks ma varem neid hooneid ei otsinud. Loodsin, et siis ehk ei tule kunagi tagasi need lapsele sisse kodeeritud haigla ja arstihirmud, mis on kummitanud terve elu.
Kuni tänavuse talveni. Siis tuli nendega pidada üks suur võitlus ja mina, kes ainuüksi valge kitli nägemisest võisin peaaegu teadvuse kaotada, pidin vastu võtma elu poolt peale pandud uue õppetunni. Enda hirmu minetama ja haiglate ja arstide sõbraks saama. Alguses Tallinnas ja nüüd siis Tartus.

Vanad haiglad on küll Toomemäelt ammu Maarjamõisa kolinud, kuid nende vaim hõljub nii unustusse jäetud anatoomikumis kui tuttuutes, renoveeritud korterites. Kas teie tahaksite kuue miljoni eest haiglas elada - majas, mis ehitati haavakliinikuks. Mina ei tahaks. Mingisugusegi raha eest mitte. Kui seal oleks lihtsalt vahepeal olude sunnil haigla asunud, aga üle saja aasta...tänan, ei. Kuigi vaadata on neid erinevate sissepääsudega eksklusiivkortereid mitmel korrustasandil huvitav. Siis kui ei teaks, et tegemist haiglaga.

Nüüd on mul veidi kahju, et maja enne renoveerimist kaemata jäi. Kuid kas olekski vaja olnud.

Suurim rõõm ootaks ees hoopis siis, kui praegust suurt Maarjamõisa kolossi juba jõulude ajal kaugelt vaadates saaksime meenutada- oli väga ränk, aga nüüd on see möödas ja rebida laulust välja just selle killu

...
Kauni aia leian kus soovida soove
laia aia ja viinamäe
alla majja saadab mind kuu öö poole
sängi laia uinun ja näen kui`s me sõidame
isaga draakonil
kroonid peast rebib tuul
me ei hooli, me kuningad ikkagi
pungil purjed me draakonil
me eebenist draakonil
täna tuju tal hea, saab veel suhkrut me käest
ja me naerame
kui me lendame
üle lainete
isaga draakonil /Saatpalu/

teisipäev, 5. oktoober 2010

Edulood ja haiguslood

Ajast aega on inimestele meeldinud lugusid rääkida. Arvan, et alguses olid muinaslood. Ikka suusõnalised ja ikka õnneliku lõpuga. Raskest füüsilisestest tegemistest vaevatule said õnneliku lõpu jätkuks õnnelikud unenäolood. Kui said. Ilmselt tulid unes kõndima peale õnnelike vaeslaste ka kadunud ja kooljad, tondid ja kodukäijad. Aga nii said lugudest jätkulood.

Kirjasõna lood tulid Piibli kaudu. Nüüdsel ajal ilusa värvipiltidega raamatu pealkirigi "Piiblilood". Mõeldud lastele, kuid minusugusel, väheste piiblilugudega kasvanul kena lugemine. Eriti ikka need ilusa lõpuga, no kus pimedad nägijaks ja jalutud kõndijaks...
Siis ilmusid kirjasõnasse manitsuslood. Need, kus tikkudega mängida ei tohtinud ja jonnida ei tohtinud ja üldse pidi olema viks ja viisak ning vanemate sõna kuulama. Igatahes olid nendest poole huvitavamad seikluslood. Maalt ja merelt.

Kuna lood kaante vahel ja inimestel enamasti silmad peas, siis enam nii palju lugusid ei räägitud. Kohale oli jõudnud aeg, mil osades kodudes üldse ei räägitud. Kui, siis sosinal. Meil ei rääkinud keegi, miks vanaisa, kes Omal Ajal oli tunnustatud põllumees ja õpetaja, sovhoosi osakonna juhatajana üha sagedamini jooma hakkas. Tema sõbralikkus ja headus oli jäänud Tallinnasse ühe hirmsa maja ukse taha. Vanaisa äi, kes Ameerikamaalt tulles sotsialismiideedega meelestatuna mõisa ostis ja millegipärast tõsistelt talupidajatelt "kommunisti" sildi selga sai, andis küll mõisa õigel ajal käest, kuid kommunistide hulka ei võetud - kapitalist - külakurnaja. Need on lood, mis ma ise oma peas olen kokku pannud. Faktide ja killukeste järgi.

Minu kooliaja alguslood olid ikka need, kus kaks punast kaelarätti ära peideti ja Timur koos meeskonnaga aitas memmekestel puid lõhkuda. Head lood olid. Nendes ju tehti head. Kurvad lood olid ka. Väga kurvad. Nemcseki lugu. Ja Jüri lugu ja Kadri lugu. Kuid rohkem oli ikka neid rõõmsaid lugusid. Õudsed lood olid ka. Ümera lood ja igasugused sõjalood.

Siis tulid ajakirjas "Pioneer" esimesed loetud tublide inimeste edulood. Ikka sellest, kuidas tublid lapsed vanakesi aitasid ja igasugu tublisid tegusid tegid.
Mina olin ka ühes loos sees. Selles, kus tundsin huvi kooli koduloomuuseumi vastu ja veetsin kõik vahetunnid seal. Tegelik lugu oli ikkagi minu õpetajast.

Sujuvalt tulid teised lood. Kollasest kassist, Õhupalliga Nelest ja ilusa nimega tüdrukust Bianka, kes vaikis. Kuidagi väga vähe oli neid. Õnneks liikusid käest kätte noorte enda lood. Ja lugude kõrvale hakkasid tulema lauldud lood. Näiteks need, kus "teeniti kuuskümmend rubla ja maksudeks maha läks neli ja pool" või lugu inimlapsest, kes tõttab ja tagasi ei vaata. Või "õnnetud tüdrukud, kes põllul härradega ringi kõndisid" . Neid lugusid oli juba märksa rohkem. Neid võis ise ka teha. Nii tekkisid sahtlilood millega kaasnesid hoopis põnevad "tegelikud lood" No need maleva ja armastuselood. Suurema ja laiema maailma lood, mille tegelased olid teistest Eestimaa koolidest, kes oskasid lugusid paremini paberile ja muusikasse panna.

Oleksin peaaegu unustanud! "Noorusest" tulid ju Doktor Noormanni lood. Oo lapsepõlve "muretud mängud" millest juba varsti said "murelikud kannatused".

Korraga said lood otsa. Algas tõsine töömehe- ja pereelu. Nõukogude naise elu. Kusagil kaugel hõljusid siiski "vaba maailma" naiste lood. Rikkad, salapärased, filmilikud - ulmet täis. Vahetudes lugudega tublidest leidapeipsidest ja naistest treipingi taga.

Nüüd on meil juba paarkümmend aastat "teised lood". Ja korraga on neid lugusid nii palju rääkida, et vahel tundub, et kas ikka kuulajaid jätkub. Raamatud ja ajakirjad on täis elavate elulugusid ja mis kõige tähtsam - edulugusid. Iga päev nii vanad kui uued figureerivad nimed.
Ei tea, kas keegi õppur on juba teinud koolilõputöö edulugudest - elusate elulugudest. Kuidagi tühjatünnikõmisevad on tihti need lood.

"Hapud viinamarjad?" Miks mitte. Kuigi minu arvates piim läheb lastele toiduks, mitte vanniks. Koer on peremehe truu sõber ja majavalvur, kass hiirtepüüdja. Korraga tundub, et iga kolmas meiemaalane on kuulus või kummaline. No hea küll, iga neljas. Lasen peast läbi enda kuulsad isiklikud tuttavad ja pean nentima, keda vähe, seda vähe. No mõned provintsilinna väsind ajakirjanikud, üks kirikuõpetaja, mõned "valitud", keda tean terepidi ja see on kõik. Ei midagi intrigeerivat. Nendega Kroonika peole ei lähe. Nii et ikkagi on neid edulugude kuulsusi mingi linnatäis või ekraanitäis.

Kuid ekraani sisse ja paberi peale on üha rohkem hakanud ilmuma haiguslood. Mõtlemapanevalt rohkem. Erinevate ja keeruliste nimedega, omanikeks nii lapsed, naised kui mehed. Vanasti haigustest ei räägitud. See ei tähendanud seda, et "õitsenguajal" haigeid polnudki. Lihtsalt need ei käinud õitsva riigi juurde.

Haiguslooga koos ringi käia on tükati nagu sabaga. Ei tea, kas võtta teda, kui normaalset kaaslast, et noh, las ta ripub seal taga või proovida teist peitu panna. Näiteks tagataskusse. On muidugi veel võimalus sabale lehvike külge siduda ja teda sellega ilustada. Nii saab pealiskaudsemad ära petta. Tähelepanu läheb sabalt lehvikesele nigu niuhti.

Ei tea, kas Tartus on kangapood homme lahti?

pühapäev, 26. september 2010

Pigem süüa vähem ?

Selle asemel, et kirjutada oma lemmikaasta-ajast mõtlen hoopis söögi peale. Ja tõuke selleks andis Vahur Kersna lugu
http://www.postimees.ee/?id=317397&com=1&lk=2
koos kommentaaridega.

Tean, mis räägin, sest alusmaterjal ei pärine küll Tartu Kliinikumist vaid 150 päeva jooksul kogetud Põhja Eesti Regionaalhaiglast.

Mis on siis kõige suurem viga, mis ühiskatla toiduga tehakse? Või mis on see, mida ei tehta.

Hommikutega on kõik korras. Loomulikult nendel, kes on harjunud putrusid sööma. Sellepärast ka minu nõuanne pereemadele: õpetage lapsed hommikuputrusid sööma. Mitte sellepärast, et nad haiglasse sattuma peaksid, aga sellepärast, et puder on üks ütlemata odav toit, kerge valmistada ja kiire süüa. Ja kes sellele vaatamata leivakesi-saiakesi viilutab, peale margariini, vorsti või juustulaadset ollust lisab ja nuriseb, et toit on kallis - keetku parem moose ja kompotte, mis hommikuse süsivesikute vajaduse kenasti rahuldavad. Või kui suur sügavkülm, siis pangu marjad kenasti sinna. Suhkruga üle puistatud ja krõmpsuv jõhvikas on täielik vitamiinipomm. Astelpaju ka.
Ühesõnaga moosipurk või kui haigus lubab, siis värsked või külmutatud marjad (vastavalt meie neljale aastaajale) peaksid haiglas kaasas olema. Nendega saab hommikupudru suupäraseks.

Nüüd jook. Kes ikka kodus kange kohvijooja, see ehmub algul selle kolm ühes pakikese peale, aga kuna kuuma vett piisavalt pakutakse, siis võib ju endale selle pätikohvi kruusi sees valmis vüllata. Aga tervislik see pole. Muud jooki peale külma ja kuuma vee + tee ja kohvipakike, haigla menüü ei sisalda. Sellepärast on vaja lisa hankida, sest joodava peab mõne haiguse puhul lausa paberile kirja panema.

Kaupluselettide mahlavalik võtab nõrgemanärvilisel pea valutama ja rahakotti augu. Minu meelest pole normaalne, et liitri veega segatud nn. mahla eest tuleb 15 eeku välja käia. Kasutegur ka kuidagi kahtlane. Seepärast soovitan õunaajaks koopereeruda ja leida üks tubli mahlaagregaadiga indiviid ja siis leida tädikesi, kellel õunauputus. Tulemus on kodune õunamahl. Kui veel vanaema vanaaegse nõuka aja aurutajaga sõstramahla teeb oled või sees. Kui seda võimalust pole, siis tuleks poes lugema õppida ja analüüsida - ilmselt on 200 gr. turult ostetud jõhvikatest isetehtud joogist rohkem tulu kui poemahlast. Külmkapis jahutatud piparmünditee on väga hea janukustutaja ja külm roheline tee samuti.

Toidu kõrvale joomisega on üks imelik lugu. Mõni väidab, et ei saa muidu, kui jook kõrval, teine ei tee väljagi. Minu lapsed jõid hommikuti piima ja külmal ajal kakaod või marjateesid, mina koos kaasaga kanget kohvi. No piimaga on sellised lood, et praegu parem seda teemat ei puuduta. Ja kui veel ütlen, et meie pere piim tuleb lauale laudast, siis...Lihtsalt olgu saladuskatte all lisatud, et meil on see rõõm osta piima ühistust. Koor kauba peale. Ja oma pere pudrumaterjali ostan lapsepõlvekodu talupoest, korra kuus ja palju korraga. Küll kolme vilja ja spelta nisu ja odra- ja rukki- ja nisujahu.

Nii et kui haigus lubab siis on piim jälle üks toode, mis tuleb endal kohale tarida. Või keefiir. Heal ja paremal järjel inimesed võiksid muidugi jogurteid pruukida. Eriti neid Helluse omi nagu arstid soovitavad. Millegi pärast leidub neid soovitatud tooteid haigla menüüs haruharva. Rohkem ikka neid kõige odavamaid. Minu haige lemmikuks on Nopri talus tehtud astelpajuga jogurt.

No oleme nüüd juba jutuga lõunani välja venitanud. Ja siis ta tuleb, see kurbmäng! Võib kihla vedada, kas rohekashall rasvane nn.supp, või kartul-soust-sardell -hakkliha (pihv, kalapulk) ja topsike toorest riivitud peeti või porgandit kui patsient on TAV (tavaline) või keedetult, kui pole.
Kui supp välja arvata, siis sellist toitu teeb tööl käiv pereema, kes õhtul muud ei jõua kui potitäie kartuleid koorida-keeta. Ühesõnaga minu meelest üks mõttetu söök. Keegi seda tegelikult ei taha, maitset tal pole, toiteväärtus on olematu ja raha on kulutatud. Mida siis patsiendid-kliendid lõunaks nosivad? Muidugi on neid, kes selle kõige odavama sardelli kiirelt paaki panevad ja lusikat limpsivad, aga tõesti - rohkem ikka neid, kes pärast lõunat koridori külmkapi ust kulutama hakkavad. Eks igaühe nutsakud ole seal isemoodi ja poole meetrine suitsutursk on ainult üks näide.

Tegelikult ei kujuta mina ka hästi kuidas seda suure paja suppi nii maitsmismeelt kui ka pilku nuumavaks teha. Aga mida ma tean, siis seda, et kõige kahjulikum on puljongipulber ja kuubikud ja igasugu maitsetugevdajad-teravdajad. Aga kunagise toidutare pidajana suutsime 30 liitrit seljankat valmis keeta nigu niuhti. Ikka päris kontidest tuli see puljong.
Viimasel ajal olen suur püreesüpi fänn. Ilmselt uue saumikseri pärast. Aga haiglasse läks see supp umbes selline: ahjukana kõige maitsvamatest osadest ülejäänu kees kenaks puljongiks + brokoli või lillkapsas + porgand + sibul ja mikserdatud ollusele sekka merevaigu juust.
Ega ma seda praegusaja kana eriti tõsiselt ei võta. Kuidagi kuiv teine ja ei tea millega nuumatud. Ja kas nüüd just õnnelik, kuid haigla menüüst hoitakse kana millegi pärast eemal. Minu haige armastas minu tehtud kana küll. Maitsestasin karriga, punega, kuivatatud nõgesepulbriga. Sõbrants nägi mu rohelist kana ja taktitunnet omades küsis, kas mul kogemata midagi halvaks pole läinud. Ei, see oli nõgese puru.
Kanast mitu korda olulisem on kala. Mida väiksem, seda vähem saastatum. Osta on kunst ja valmistada tüütu. Kõige parem osa kala puhul on söömine. Et praadimine mitte kõikse parem toidu valmistamise protsess pole, seega räimed vormi ja ahju. Lõhe ahju, forell ahju ja ega ma muud osanudki teha. TAV sai ka kilu, heeringat ja külmsuitsu kala.
Juurvilju tegin talvel ikka nendest külmutatud pakikestest. Kergem vastupanu, kui kaalikat koorida ja ahjus krõmpsuks küpsetada.

Haigla magustoitudesse suhtusin soojalt kuigi kohupiimakreemid olid kätteandmise kuupäevaga. Kuni kord hõbepaberi alt hallitanud kohupiim välja tuli, oli sellega ühel pool. Parem ikka ise kasvõi tavalist mannavahtu teha või kiselli või tervislikku rukkivahtu. Eriti siis kui teada sain, et haiglaköögis - söögis kisell jm. suurest pulbrikotist tulevad.
Minu haigel oli üks nõrkus ka. Selle nimi oli "jäätiseisu". Arukal kokkuleppel ja tarbimisel vedasin kohale ikka seda kõige tavalisemat st. värvitut st. valget plombiiri.

Saastatud ja hirmkallid lõunamaa puuviljad võib rahulikult poodi jätta. Ja keskenduda lapsepõlvele. See tähendab, kui on maasika aeg, siis tuleb osta ja süüa maasikaid; kui vaarika aeg, siis vaarikaid; kui mustika aeg, siis mustikaid ja sõstrate ajal sõstraid. Pohladest ja jõhvikatest saab magustoitu ja ongi juba õunte aeg. Kuid kui kõik toores on keelatud, siis on küll rahakotis auk, sest kuivatatud jõhvikate 100 gr. ikka 20 krooni maksab. Rosinad õnneks hulga odavamad.

Ja muidugi kurgid, tomatid, karulauk, murulauk, sibul ja veelkord sibul.

Õhtune söök ilmus nagu eelmisedki kenas karbis ja kell pool kuus. Suure poti risotto või riisiroog või makaronid hakklihaga või piimasupp, mille otstarbest pole ma kunagi aru saanud. Valku nüüd sellest toidust küll ei tulnud. Sellepärast pidi ikka õnnelike kodukanade munade omanikke moosima. Toompea ootas mitu päeva isiklikus kanalas, laulis ja luges kanadele luuletusi. Nii see abistamine toimuski. Poeg 3 tegi kodukandis niisamuti. Kvaliteetne liha on kallis, kuid ega seda kilode kaupa vaja pole. Kui vorsti üldse ei tarbi ja norm pool kilo nädalas, siis 60 eegu eest fileed ja talusinki saab ikka lubada. Mis saab, peab!

Lugesin nüüd selle jutu üle. Et mitte ühekülgseks jääda siis lisan, et jutt nagu Kersnalgi on pikaajalisest haiglas viibimisest.

Ma ei kujuta ette, kuidas olukorda lahendada. Ma ei kujuta ette, kuidas peaksid saama täisväärtuslikku toitu pikaajalised haiged, kelle omaksed kaugel ja need, kes ei mõista toidu tähtsust raviprotsessi osana. Selle aja jooksul nägin kuidas arukad haiged otsisid toiduabi kasvõi sugulaste tuttavatelt. ka väljapääsmatutes olukordades leidub oskuslikul tegutsemisel väljapääs.

Mõtlema paneb lugu siis kui keegi välja ütleb, et näiteks kusagil raamatupidamises on toiduainete kulu haige peale 75 krooni. Tahan arvata, et see on ikka ained + tööjõud + valmistamiskulud. Muidu on küll kuri karjas, sest 75 krooni eest toiduaineid päevas saaks seda toiduvärki küll paremini ajada. Raiskamist ja toidu narrimist pole ma kunagi sallinud. Toidu valmistamine on kogu elu olnud mu nõrgem lüli. Aga ühest olen aru saanud. Ei ole vaja palju mängida ja eksperimenteerida. Pigem süüa vähem, aga paremini.

teisipäev, 21. september 2010

Üks huvitav vestlus

...ehk kuidas nõukogude riik oma vaeseid lolle töölisi kaitses.

Millegipärast kipuvad inimesed minuga rääkima. Mõtlesin, et umbes 150 pealinnas veedetud päeva on mulle teise näo pähe teinud ja olen selle kunsti minetanud. Aga ei. Sain seda tunda isegi trollis, kauplusest ja turust kõnelemata.

Õnneks jätkus see täna kodulinna inimtühjas poes. Pood ise koosneb müügiartiklitest, mis praegusel ajal ei müü: peamiselt Leedu käsitöö - humoorikad õllekapad-kujukesed, minu meelest küllaltki kaunid ehted, sallid, vaibakesed, linikukesed ja nii edasi staff. Müüja oli uus, kuid välimuselt ja olemiselt vana. Meenutas mulle nii väga eestiaegset juudi soost pudupoe omanikku, vähemalt olen kujutlenud, et sellised nad olidki. Lahked, jutukad, aga samas oma ärist hoolivad kavalpead.

No nii, jagas see härra igatahes ära, et mul aega ülearu ja tegi juttu. Ja jutulõng keerles selle ümber, et praeguse aja inimene ei osta enam tühja tähja nipet näpet. Et näe, paar aastat tagasi veel ostis, aga nüüd on kõik muu nii kalliks läinud ja inimestel ei jätku lihtsalt raha. Et nõukogude ajal osteti peaaegu kõik ära, mis poe lettidele välja ilmus. Sujuvalt jõudsime kalli toidu, kütte ja elektri juurde, ka poliitikud tulid mängu ja siis saabus minu jaoks vestlusse üks täiesti uus mõte, mille see pealt 60-ne härra esitas.

Ütles ta umbes sedasi, et kas mäletate, et Eesti Nsv ajal saime kallimat kaupa osta järelmaksuga. Mäletan, mäletan ja meelde tuli mu kõige suurem sõber Vjatka pesumasin 400 raha eest.
Nuu vot ja kas mäletate, et kui teil oli üks järelmaks, siis enne te teist järelmaksu ei saanud, kui vana tasutud. Vaat seda ma ei mäletanud, ma polnud selle peale mõelnudki.
Ja siis ta ohkas ja ütles, et mõtle kui palju vaesumist oleks selline seadus ära hoidnud.
Olin temaga päris päri.

reede, 17. september 2010

kolmapäev, 15. september 2010

Räägi inimesega

Jutuajamine 1

Poeg 2: "Miks sina ema tahad kaua elada?"
Mina: "Aga sellepärast, et tahan näha lastelaste kasvamist, nende suureks saamist. Mulle on tähtis läbi selle tunda oma elu eesmärgi teostumist. Sest minu väikesuur elu mõte oletegi teie, minu järglased. Ainult teie läbi saan ma püüda maailma paremaks muuta kohtades, mis minu meelest muutmist vajavad. Muud väärtust pole ma osanud siia maailma luua - pole minu sulest ilmunud surematuid teoseid ja pintsli hoidmisel olen saamatu. Asjad, mis mul on, on vahendid, mitte eesmärk omaette. Kui nad teevad meid paremaks, siis järelikult on need head asjad."

Jutuajamine 2

Abikaasa (A): "sul pole päevad läbi muud kui illalla trullalla, muudkui leegid ringi ja midagi kasulikku sa ei tee."
Mina: "aga mida ma peaksin tegema?"
A: "no looma väärtusi, mis jäävad."
M: "aga omast arust olen ma seda ju kogu aeg teinud.
A: "näha küll pole."

pühapäev, 12. september 2010

Pärti või Madonnat?


Valik on minu! Maailmakuulsad mõlemad. Mulle Arvo Pärt, palun.

Juba mitmeid aastaid teeb Rakvere linn kõik selleks, et minusuguse muusikamaitset harida. Seekord siis eriti pidulikult ja sünnipäevalapse enda osavõtul. Kõrva ja südamesse läks Sümfoonia nr.3 (1971) pühendatud Neeme Järvile, kes seda ka juhatas. Nii karge, põhjamaine ja minusse sügissulanduv. Isegi spordihalli seinad ei suutnud oluliselt midagi ära võtta.

Väikeste laste lastelaulukesed tulid lastelikult välja. Kas oleksin pidanud teadma, et igale lapsele ümisetud: "Käin juba lasteaias, ei ole väike ma ja kodus lauast laiast võin üle vaadata" ja siis nende poolt lisatud: "ei ole enam beebi, vaid töötan nagu mees..." on Arvo Pärdi viisistatud? Igatahes ma ei teadnud. Hea, et veidi varem jõudis minuni, et kuuendas klassis õpitu ja laulupeol ette kantud kohutav kantaat "Meie aed" - samuti Pärt. Eile, kui sajad tüdrukud seda ette laulsid tuli meelde täpselt SEE TUNNE. See, kui tunnid olid läbi ja kuuendaks- seitsmendaks tunniks oli väljavalitutele päevikusse märgitud "koorilaul" . Kõht tühi, hinges suur soov ükskord koju saada tampisime pähe seda kuidas "meie kooli katseaias lapsi ootab töö" . Ja kui lõbusalt see nüüd kõlas!
Ühesõnaga - sünnipäevakontsert koos kallite inimestega läks täie ette.




Aga enne seda saime Turu platsile pisikese Pärdi. Seaküla Simson tegi ja et loole mõju anda, siis jalgratta ka. Kuju avamisel pakuti....no mida teie jälle arvasite? Pakuti jalgrattaballetti. Täitsa kreisi ;) linn! Rahvast oli palju, kuju pisike, aga ega ta kuhugi kao. Vähemalt nüüd pole pärnakatel vaja oma akordionistiga uhkustada. Meil on nüüd ka peale pulli koht, kus pilti teha.

Sünnipäevalaps koos perega oli nii elus ja rõõmus, et minul, paadunud vanakesel hakkas piinlik küürus selja ja väsinud jalgade pärast. Kuna süda oli aga kõike seda avatud vastu võtma, siis sain sellise energialitaka, et öösel istusin rõdul ja juurdlesin. Kuidas mul on ikka vedanud, et elan just siin ja praegu.
Enne kontserti kohtasin Murelikku Tuttavat, kes rääkis kui raske on elu ja kui kalliks nüüd kõik läheb. Ühesõnaga rääkis seda, mida ma ise ka tean. Ja siis ma vastasin talle oma "lapsesuu" läbi, et ma nagu isegi ootan juba seda aega, mil peavad hakkama toimuma meie sees ja ees mingid muutused. Kõlab naiivselt, kuid ikka tahan uskuda, et need, kes minuga koos kuulasid Arvo Pärdi loodud kellamängu kiriku tornist ei unusta tema sõnumit, mille ta meie südamesse laotas:
"Patused, hoolige üksteisest! Austage üksteist!"

kolmapäev, 8. september 2010

silmad peas

nii ma loen ja loen...
ja leian midagi jagada

  1. Olen kaugel nõukaajal töötanud mitu aastat lihakombinaadis ja ilmselt kõik ära näinud, liha söön sellegipoolest. Suure aia omanikuna arvan endiselt, et üks tapmine puha, surnud taim või surnud loom, selles mõttes on taimetoitlus üks kohutav demagoogia…halvasti koheldud taim piinleb samamoodi nagu halvasti koheldud loom, on ainult hääletum, kuna häälepaelu tal lihtsalt ei ole. Midagi peab aga elu ringkäigus sööma ja sööma tasakaalustatult.

    kommentaar by thela - 6 september 2010 18:53

nii siiras ja nii südamest :)))

kolmapäev, 1. september 2010

Mõnedel ikka veab :)))

Aitäh doktorid Maire ja Rita! Aitäh toreded õed ja kõik, kes te seal kodus olete!
http://www.tarbija24.ee/?id=306395

Selgusid Eesti parimad perearstikeskused31.08.2010 13:16

Perearstide selts teatas, et valis enda koostatud kvaliteedijuhise alusel välja 18 Eesti paremat perearstikeskust.

Paremate nimekirjas olid pooled pealinnas asuvad praksised, lisaks viis Tartus tegutsevat arstikeskust. Väiksemad kohad – Sõmeru Lääne-Virumaal, Elva, Räpina ja Pärnu olid esindatud ühe keskusega.

Valik tehti nende perearstikeskuste hulgast, kes omal soovil enda andmed esitasid ja nende alusel kõrgeima punktisumma said. Perearstide seltsi juhatuse esimees ning Tartu Ülikooli peremeditsiini professor Ruth Kalda ütles, et valikut teha oli raske, kuna hästi töötavaid keskuseid on väga palju.

Paremate nimekirja jõudsid tema sõnul aga siiski need keskused, kes võiksid teistele eeskujuks olla ja seda eelkõige patsiendikesksuse, töö organiseerimise ja tegevuste läbimõelduse poolest.

Parimate praksiste nimekiri

1.Sõmeru Perearst OÜ (Lääne - Virumaa)

2.OÜ Perearstikeskus Ülle Kaasik (Tallinn)

3.Panakeia OÜ (s.o. Pirita Perearstikeskus) (Tallinn)

4.Kodudoktori PAK Sinu Arst OÜ (Tallinn)

5.OÜ Perearst Piret Tammist (Tallinn)

6.OÜ Ülikooli PAK (Tartu)

7.Elva Kesklinna Perearstikeskus OÜ (Elva)

8.OÜ Perearst Anne Kaldoja (Räpina)

9.Mähe Perearst OÜ (Tallinn)

10.Jürgenson PAK OÜ (Tallinn)

11.,Perearst Sirje Saar OÜ (Tartu)

12.OÜ Perearstid Pullerits ja Peda (Tartu)

13.Linnamõisa Perearstikeskus OÜ (Tallinn)

14.OÜ Mai Perearstid ( Pärnu)

15.Ädala Perearstikeskus OÜ (Tallinn)

16.Perearst Hiie Karelsoni OÜ (Tartu)

17.OÜ Perearst Tiiu Kaju (Tallinn)

18.OÜ Perearstid Plaks ja Pilv (Tartu)

/Natuke nalja ka: väiksemad kohad nagu Sõmeru (vallas 3500 nägu) ja Pärnu :))))/ oi Siirikene



teisipäev, 31. august 2010

Linnalapsed

Vestluse panin kõrvale loomulikult trollis.

Juttu ajavad umbes kümne aastased tüdrukud ja poiss.
Poiss: Kas lähme enne kodust ka läbi? Tahaksin küll korraks ära käia.
Kõige naksakam tüdruk: Oi ei, sina küll mitte! Sul läheb ju nii kaua!
Poiss: ????
KNT põhjendab: Aga sa elad ju nii...kõrgel!!!

laupäev, 28. august 2010

kuulan televiisorit





Pildid on Rakvere Galerii sügisnäituselt 2009









Ood tänapäevale
Birk Rohelend

küll on hea, et elame
paljastuse ajastul
et on täiesti legaalne
kõigi meie alastus
juba sünnist saadik netis
ripub piltidega kaust
järjekindlalt sinna tekib
uusi, millel teine taust
küll on hea, et me ei põe
muljete jaoks on meil blogi
seda lahkelt jagame
kuidas muidu nähtaks meid?
kujuta, kui õudne oleks
olla nähtamatu, üksi!
rängas suhtlemise paines
ise kaeda oma püksi
küll on hea, et elame
suures kokkuseotud võrgus
keegi üksinda ei jää
selles interactive põrgus


reede, 20. august 2010

Käisin ära

19 aastat tagasi.

Olime nagu ikka vanaema Elleni sünnipäeval. See tähendab, et kogu meie, siis veel ühe ootel, väike suur pere, kogunes ridamajja.
Päris hirmus oli. Üks meist tahtis kogu aeg Tallinnasse minna ja mina hoidsin kinni, et kuhu sa hullvaim lähed! Tema, see tähendab, mees, tahtis ikka kaugelt kaitsta. Kuid meil oli kohapealset kaitset ja tuge rohkem vaja.
Tugevam osa läks magama. Nõrgem kuulas raadiost ja vaatas seda, mida näidati.
Ausalt, mina küll kartsin. Väikeettevõtjana ja vana meenutajana lugesin siis nimekirja kokku:
*vanaema Nete -96 aastane
* vanaema Ellen - 64
* mina ja
*abikaasa - 35
*poeg 1 - 14
*poeg 2 -11
*poeg 3 - 4
*poeg 4 - 2
*vennas - 28
*vennanaine - 21 + *kõhutita - oktoobris sündiv

...ja siis 2008 öölaulmisel oi kui palju meid oli juurde tulnud! Mõned päris uued.

...ja 2010 on meid veel rohkem!

Soovin meile kõikidele ollalii-vellalaii!

kolmapäev, 18. august 2010

osta.ee

Ära anda 3,5 (kolm ja pool) prussakat. Poolikane oli lihtsalt nii pisike ja kuna identifitseerin antud isendeid vurrude järgi, siis pole päris kindel.

Kui keegi teab prussakate kohta mingit luuletust, loitsu või veel parem - manamist, oleksin ütlemata rõõmus. Kutsuksin kohvile. Boonuseks prussakate poolt puutumata, ise valmistatud kaeraküpsised.


teisipäev, 17. august 2010

soov.ee

Vahetan 10+ Mustamäe kajakat ühe koduaasa rohutirtsu vastu. Soovitav koos aasaga. Pakkujail kes soovitavad koju tagasi kolida, palun mitte tülitada. Teretulnud on ideed kuidas aas koos tirtsuga neljanda korruse rõdule paigutada. Vaevatasuks kutsun kohvile. Eile küpsetasin kaeraküpsiseid.

kolmapäev, 11. august 2010

Tundmatu



Kader küsis enda seadmiskohas: Kus olid sina 8. augusti õhtul?

Vastan kohe suurelt ja pikalt: kell kaheksa hoidsin Viru Folgi lõppkontserti oodates pöialt, et see tume moodustis, mis Käsmu kohale oli tõusnud, on minu päikesepiste. Olime just lõpetanud ergutusnapsu kohviga ja valmistasime Haydamakyga kohtuma. Esimene lugu...moodustis lähenes, teine lugu - asi muutus tõsiseks.

Ja siis hoidsin juba kümne küünega kinni kohviku terrassipingist. Läbi peksleva vihma suutsin vaid mõelda, et kui ikka cocacola päevavari pähe katki kukub on see küll üks vääritu surm. Alt platsilt liugles rahvas katkematu joana suurde kohvikuruumi. Sõbranne unustas enda ja prantsatas ebadaamilikult märgadele põrandalaudale. Aga sisse me saime ja kõik see rahvas samuti. Oli pime ja väiksed mobiiliussid valgustasid olematult. Suurte akende taga tuulutas tinahall meri.

Kaugemalt nurgast alustati laulu. Võite kolm korda arvata, mis laul see oli.
Aitan teid meeleldi:

Puhu tuul ja tõuka paati,
aja Kuramaale mind..."

Mina ei tahtnud teps mitte Kuramaale, vaid ikka oma koju. Kuna see antud momendil võimatuks osutus, lõugasime siis laulda nagu torust tuli. No et ikka tuul puhuks ja paati tõukaks. Poole tunni pärast kiskus nagu klaarimaks. Kas nüüd või mitte iial! osa korraldusmeeskonda oli ennast räästa alla püsti sättinud nagu pääsukesed. Eks nad kõik ju tahtsid Kuramaale jõuda...

Branne 1 koos abikaasaga sukeldus tundmatusse, meie koos Branne 2ga pühkisime järele. Linase kleidi sabad unustasin vöö vahele pista ja nii need laperdasid mõnusalt vastu sääri. Ülevalt saatsid piksenooled siksakke. Kui hakksin silmi kasutama mitte ainult tee jälgimiseks, siis nägin kuidas kergemad müügikohad mööda pealava platsi ringi liiguvad. Ühesõnaga kinnisvara koos vallasvaraga. Peatänava ääres tehti huumorit. Müüja pakkus CD-d nende peaesineja lauludega, mis kuulmata jäi. Vihmavarjudega kaupleja oli kenasti koju kadunud, kuid tasuta jagati kollaseid keepe. Nii lirtsusime parkla poole. Õnneks õiget teed pidi ja kella üheksa paiku istusime sooja autosse. Küla oli mattunud halli värvi.

Ühtegi kiirabi ja päästeautot ei tulnud vastu, millest meil siiralt hea meel oli. Teel nägime nii mõndagi, kuid Haljala tee äär oli lihtsalt teiseks kohaks muutunud. Oksad, eterniidid ja plekitükid teel ja need murdunud puud! Minu lemmikmaja (Osvald Toominga oma) oli kaetud murdunud puude ja okstega. Ja nii edasi.

Kergemasisulised teeäärsed reklaamid olid läinud tuuleroaks, raskemad laperdasid sisutühjalt. Kodu ligidal pilt selgines ja kurg vana Aluvere kooli korstna otsas vahtis meid stoilise rahuga. Seekord vist läks mööda! Veel viimane kurv ja kodumaja katus peaks hakkama paistma. Aga mida polnud, seda polnud.

Kallistasime kodustega, saime teisi koduseid levialasse ja kuuldused Tormist hakkasid veel ähvardavamaid noote võtma. Juba oli kohal vallavanem, seljas enam ei mingeid folgi linaseid riidemeenutusi. Lendas või???

Kiskusin märjakleidivooru meenutuse üle pea. Vett polnud, st. oli vales kohas ja elektrit muidugi mitte. Panime küünlad põlema ja millegipärast tahtsime kõik kangesti ühes toas olla. Koos.

Alles täna tahtsin vaatama minna kuidas see Tundmatu oli mu sünnikodu kirikust vasalllinnuse teinud. Ühe puhumisega.

esmaspäev, 9. august 2010

Katus sõitis

Kui ma eile õhtul pool kümme folkimast koju jõudsin, oli katus juba ära läinud. Kodus olnud majanaabrid ütlesid, et kaheksaste uudiste ajal, kui oli edastatud hoiatus, et nüüd ta tuleb, siis kohe kadus elekter ja Ta tuligi.

Pildid tegin täna hommikul. Kindlustusele ja endale. Metsa enam fotokaga ei läinud. Rakveresse ka mitte. Ei tahtnud.

Auto aknast nägin piisavalt ja Käsmus ka. Mul on hirm selle Vääramatu Jõu ees.