Järjekordses koolis õppides saime kõnekunsti tunde. Ja pidime oma koostatud kõne videosse etlema. Päris jube ettevõtmine, eriti pärast ennast vaadata – analüüsida. Kuna olin jälle vanaks saanud ja tahtsin originaalitseda tegin kõne iseendale. Selline see saigi:
Hei sina neljakümne kolmene, oled tee teisel poolel !
Missugune kandam on sul seljas?
On seal vaid põhk ja aganad või vili ja terad?
Kui põhk, siis on need kotid kerged tassida, kui vili , siis rasked vedada.
Kusagil seal keskel võiksid olla kaalud nagu lennujaamas: kas läheb üle punase joone või jääb allapoole.
Oled olnud paha laps - kass, kes kõnnib omapead, ristiks kodustele, jalus õpetajatele. Täiuse püüd juba lapsena veres: maailm lausa rõõm ja lausa ilus
Kuid stopp! Esimene seisak.
Kes ma olen? Mida tahan? Mida suudan?
Igaühel tuleb oma lollused läbi teha, kui ta on ainult valmis neist midagi õppima
Sest inimene on see, kes elab oma elu iga faasi..
Sinu maailm: taevani hõiskav ja surmani kurb, hing avanemas teise inimese jaoks.
Ja päevaring - mees, kodu, lapsed - vastu töö ja sõbrad.
Juba kakskümmend viis, juba kolmkümmend...
Tunnete jõgi nagu muutuks tasavoolulisemaks.
Ja sa vaatad esimest korda tagasi.
Esimene bilanss ja kurb teadasaamine: kui vähe olen suutnud,
kui palju jääb tegemata.
Heleroosa unistus haihtub kuhugi mere taha ja
asemele astub kindlate kontuuridega MÕISTUSHING
Kui igav ja kui rahulik.
Juba kolmkümmend viis !
Mees on, lapsed on, kodu on, töö on, raha, seda pole kunagi.
Siin oled sina ja seal on maailm mida pead võitma, valitsema, muutma, aga ka kartma ja arvestama.
Piirid on kindlad, üleastumine karistatav.
Ja jälle päevaring, järjekord ainult teine: töö, lapsed, kodu , mees.
Äkki juhtub midagi arusaamatut, hinge hiilib kahtluseussike:
Peaaegu nelikümmend, pensionini veel kakskümmend viis.
Ja veel kakskümmend viis aastat üks ja seesama...
Arst räägib tarka juttu stressist aga sina mõtled:
kui ma ainult teaksin, mida ma siin elus tegelikult tegema peaks?
Konfliktid, äpardused, ebaõnnestumised- see on tõeline kriis
Võitlus tühjusega nagu oleks kogu pind jalge alt kadunud.
Keegi on öelnud: nurjumised seovad meid reaalsusega takistades hullumist. Vaid hulludel ei ole ebaõnnestumisi.
Pikkamööda hakkaks nagu klaariks puhuma.
Igal eluperioodil peab inimene olema see, kes ta momendil on.
Ära karda olnud elu. Kui vähegi aega,
võta pane see kirja ja sa tunned üha selgemini Goethe tõde:
ei minda selleks, et kohale jõuda vaid selleks et minnes elada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar