neljapäev, 27. oktoober 2011

arvamine

auahnust riivav

oo mulle meeldib blog trrrrr

nu see järjekord, see 100 piires liitmine ja lahutamine

nemad juba oskavad!

pärast Ringvaate saadet oli mu lugejaskond kasvanud
ütleme, et 200-st 1800-ni nagu meetripuu näitas

vaatsin siis edevusest et no kas olen saja loetava hulgas?

üks päev ja teine päev ja nii edasi...
ei olnud

loomulikult,

nüüd tean

aga kuidagi petetu tunne tuli peale

õnneks teised olid
neil ju ka meetermõõdustik peal







reede, 21. oktoober 2011

Avameelselt, pühendusega

Mina ei tea, kuidas teiega, aga minuga on lood nii, et kui mul on palju tegemist, seda vähem on mõtlemist.
Ja sel puhul tekkivad mõttevõlad. Tegematuse võlad tekkivad ka ja need tuleb kiiresti likvideerida: helistamata kõne, tagastamata võlg, tagastamata raamat, vaatamata saade, külastamata käik, koristamata sahtel, lugemata lugu ja veel ja veel ja veel.
Mõttevõlgadega on aega, need paned määramatuks ajaks kõrvale kuni nad üle pea kasvavad. Ja see pole just meeldiv tunne.
Ühel hetkel tabad ennast tundmas, et oled väärtusliku mõttejupi käest lasknud ja tagasi enam ei saa.

Nii on selle looga siin.

Peale üht teatud saatelõiku suurenes mu blogi lugejaskond. Peaksin ja olengi rahul, kuid ....välja peaks kirjutama üht teist kaadritagust. Muidu ei saa süda rahu.
Aga et enda mõte läks kaduvikku, tuleb teiste väljaöeldu appi võtta ja selle toel enda oma üles leida.

Tahaksin rääkida rõõmust ja leinast. Ja ütlusest "me peame eluga edasi minema". Seda kasutatakse tihti leinaaaja lõppedes ja sellega oleks nagu öeldud, et "mis teha, kõik mis juhtus, on juhtunud ja lõplik". Kuigi teatakse, et see pole nii.

Mulle meeldivad inimesed, kes naeratavad. Ma ise naeratan keskmisest sagedamini. Mulle meeldib.
Samas ma nutan tihti. Kas ma saaksin öelda, et mulle meeldib nutta? Kõlab imelikult.

Kunagi õpetas sõber Andry Ervald kahte väljendit: hardus ja härdus. Hardus on vagadus, püha olek, härdus seevastu liigutab.
Härdust tunneme vastavalt enda emotsionaalsusele. Mõnedel on silmad märja koha peal, teised nutavad sissepoole.
Nutetakse rõõmust, aga ikka rohkem rasketel hetkedel, kui mure murrab.

Olen nutnud ja nutan ka edaspidi jõuetusest. See on see tunne, kui "Jumalat ei olnud kodus".
Kui teisele poole lahkub inimene kellega said tuttavaks läbi haiguse, nagu juhtus tänavu südasuvel.

Ja nüüd mu süda valutab. Mu sees on selline tunne nagu oleksin nõrgemale liiga teinud.
Kuna ma tunnete kirjeldamisega igal koolitusel kimpus ja saan märkusi stiilis" ma ei küsi, mida sa mõtled, vaid mida sa tunned" siis paraku on niisamuti.

Ma tunnen sügavat kurbust, sest haigused murdsid maha meie kaasteelise ja tekitasid selle läbi tühja koha mälestused. Need mälestused oleksid võinud olla kunagi koos läbivaatamiseks. Nüüd on seda võimalik teha, kuid teine peaosaline on puudu. Tähendab, ta on mõtetes ja meeltes, aga teda ennast pole enam kaasa rääkimas.

Mina leian tröösti sõnast ja muusikast.


...ja seal kohvikus sööme me jäätist. Nagu möödunud aasta novembripühapäeval haigla koridoris.






neljapäev, 20. oktoober 2011

Õppimisest, heast hulkurist ja sõltuvusainetest

Mõttejärg loole "Viinakuu" ja sealsetele kommenataaridele.


Tegin moodsat ajakirjandust. See tähendas, et rebisin kommentaarist vägivaldselt ja küsimata Bianka mõtte ja hakkan sellele nüüd liha luudele kasvatama.

Emmeliina, selleks, et mõelda nii, et "mina olen homme kaine", peab selles homses midagi väärtuslikku (või vähemalt kohustuslikku) olema. Selles ongi see vahe, et kui enam pole homselt midagi oodata, siis milleks kaine olla...


Nüüd järgneb iva, mille eile õhtul üles noppisin. Nimelt tegin 11 aastase mehepojaga õppetükke.
Nüüd mõtlete, et kuidas seostada neid kahte teemat?
Aga vot niimoodi:
Emakeele õppekava neljandale klassile nägi ette töötada läbi August Jakobsoni poolt kirja pandud muinasjutt. Jagada see viieks osaks, panna kirja iga osa algus ja lõpp ja tekitada osale pealkiri. Kõik see kirjutis pidi mahtuma töövihikusse, kitsastesse vahedesse. Jutt ise rääkis Lausmaa ja Vooremaa inimestest, kes kõrtsis aega veetsid ja räbalates hulkuri ukse taha tõstsid. Teelisele ulualust pakkunud talumees sai heateo eest tasutud ja õelad pidutsejad karistatud - nende saagi võttis külm.
Närisime siis läbi lausmaa ja vooremaa, mis iseenesest hariv, jõudsime kõrtsini, kui sotsiaalse suhtluse asutuseni, mille mõte veidi ebaselgeks jäi.
Siis tulid küsimused: Mina küll ei tohi mingit võõrast tuppa lasta. Ta võib ju varas olla, või narkar?? Oi jummel, mida siis teha? Kuidagi laveerides sai see teema vanasse aega paigutada, aga mitte päris usutavalt. Ja kuidas saab räbaldunud riietes inimene ikka hea olla?
Igatahes ohati peale rasket tööd ja noormees siirdus kiirelt oma sotsiaalse suhtluse, ehk FB juurde.

Ma ei kujuta ette, et ükski selle klassi kaheksateistkümnest poisist emakeele õpetajat selle teema juures suu lahti ja huviga kuulas. Ja vaevalt et tüdrukud ka, sest kui püüdsin kunagi kaheksa aastasele Juhan Kunderi "Ahjualust" lugeda vaatas lapselaps mind siirasilmselt ja küsis: Vanaema, kas sulle endale see lugu meeldib?

Vanemates klassides on juba teine asi. Siis saab valikuid teha. Kui need poisid sinna vanematesse klassidesse jõuavad. Kui ikka õpetajad suudavad neid õppekavadest kinni pidades edasi sikutada. Lapsevanematel niikuinii selleks aega pole. Nemad peavad valima, kas olla Vooremaa või Lauskmaa inimesed, kas pidutseda kõrtsis või pakkuda räbaldunud teelisele ulualust, et külm saagi rahule jätaks.

Ärge nüüd arvake, et ma vana aja eesti kirjanduse vihkajate klubi liige olen. Sootuks mitte. Aga üks asi on mõista ja lugeda neid arhailiseid jutte täiskasvanuna, teadlikult ja teine asi varateismelise koolipoisina. See lihtsalt ei huvita neid. Usute. Ja tulemus võib tulla huvi kadumisena nii raamatute kui õppimise vastu, sest õppimine peab olema uue ja huvitava omandamine.

Just sellepärast jäi enne magama minekut õhku ootus: homme tuleb põnev päev! Meile tullakse rääkima sõltuvusainetest. Vanaema, kas sina oled sõltlane?




kolmapäev, 19. oktoober 2011

Lubadus

Olen praegu üks suur segadus.
Üks osa minust, see suurem tükk on rahul ja mingit moodi rõõmus.
Teine osa manitseb ja õpetab ettevaatlikkusele.
Teen sellele teisele "kussu-kussu" ja pöördun argiasjade juurde.
Aga eile õhtul lugesin neid ülestähendusi siin. Tagantjärele. Eriti ma sellega tegelenud pole.
Kuna kirjutan otse ja vigade paranduseta, siis pidin häbenema. Nii palju vigu! Mu eesti keele õpetaja poleks õnnelik. Eks ma siis võtan ennast ette ja parandan.

Kunagi.

Hiljem.

neljapäev, 13. oktoober 2011

Viinakuu

(padukarsklastele mittesoovitav)


Homme saab siis neli nädalat koduaega peetud.
Esimesed muljed esmaspäevahommikusest Rakverest olid kurvad. Ilm ilus, väikelinna keskus värviline ja puhas, aga inimesed...Inimesed olid kella poole kümne ajal mehed. Tähendab kehad, mis meestest järgi jäänud. Kümmekond värisevat kahvatut kuju ootas kella kümnest stardipauku. Et jätkata igapäevast ainumast tööd, mida nad veel oskasid.

Mõni päev edasi, samal kellaajal Tartusse sõites, leidis silm läbi autoakna Roela poe juures järjekordselt mõttetuid mehi. Miks mõttetuid? Sest õhtul, pool kümme olid nad muutumatuna seal samas. Maskotid eesti maaelule. Septembri keskel, põllutööde aegu.

Ma ei ole karsklane. Sinnapoolegi mitte. Kuid nähes sellist enda hävitamist pärast viit kuud võõrsil viibimist, elades külas, kus naps oli rõõm ja lõbu, mitte viha ja sund, muutun mõtlikuks.

Kui vähe on meie tänavapildis näha rõõmsalt švipsis inimesi? Ikka rohkem kas tigeda, hägusa pilguga habemikke või räuskavaid mehepoegi.
"Võtame mõnuga" toost on asendunud "võtame vihaga" sõnapaariks.
Ja see, mis vihaga võetud, saab vihaks. Viinavihaks või humalavihaks, mis tekitab tigedat meelt, sõimavat keelt ja meelemõistuseta tegusid.

Mina pole kohtunik ja "in vino veritas" on aastasadu enne mind lauseks raiutud.
Aga tahaksin nii väga, et viinakuu viinad tooks puna palge, naeru suule ja laulu huulile.


pühapäev, 2. oktoober 2011

Uljastjärv


Auto oli vahepeal oma esimese sünnipäeva pidanud. Seda rõõmsam oli kohtumine!


Kaunis kodune sügisilm viis tuttavale teele.
Koos järvega ujusid kohale mälestused. Esimest korda avastasin selle kandi olemasolu 1974 aasta suvel, kui sõbrannaga sihitult mööda kodumaad kolasime. Hääletades.

Edasiselt sai soodsa bussiühenduse tõttu ja järve haruldaselt sooja vee tõttu siin nii mõnigi kaunis puhkepäev veedetud. Toidud kotti, lapsed kaenlasse ja minek.
Ka sel suvel sain vahepealsel kodupausil varbad vette. Ja eelmisel ka.
Eriliselt on meelde jäänud üks imeliselt soe esimene september, mil noorima pojaga võidu ujusime.
Järve vesi on pehme ja mõnus.


Seekord oli asi ujumisest kaugel. Seevastu pühendusime kõndimisele ja sügisvärvide nautimisele.
Mööda oosi senikaua kuni soo ja raba vastu tulid. Vaated järvele olid hingematvalt kodused. Eestimaised.
Kuna järv laiutab sõna otseses mõttes mäe otsas, siis tuleb sinna ronida.

Vikipeedia ütleb järve suuruseks 60 hektarit ja sügavuseks kuni viis ja pool meetrit.
Ja mis eriti uhke: asub merepinnast 66 meetri kõrgusel.

Uljaste on veel sellepärast meeldejääv, et pool küla asub Lääne ja pool Ida Virumaal.
Mitte väga ammu olid järve kaldal majad ja isegi laululava.
Praegune vaikus ja tühjus on seda meeldivam, et üsna ligidal Kiviõli tuhamäed ja palju risustatud loodust.

1993 aastal järv suri. Ühel augustihommikul oli järv kaetud surnud kaladega. Vees polnud üldse hapnikku. Arvatakse, et Kiviõli pesupulbritehase tolm langes järvele, kus samal ajal röövpüüdjad lõhkeainetega kala püüdsid. Plahvatus paiskas järve põhjast soogaasid vette.
Nüüdseks on olukord paranenud ja kalavarud taastuvad. Talvel peetakse seal kalapüügivõistlust "Uljaste triibu".

Legendid on need, mis Uljastest niisama lihtsalt ei kao. Uljaste nime saamine on neist vahest kõige uhkem. Sõitnud kohalik mõisnik kunagi ammusel ajal kõrgeaulistele külalistele oma valdusi näitama. Hobuse seljas kõrgel oosi harjal köitnud ta pilku ühtäkki silmapiiril aimatavad suitsujoad – tunnistused inimeste eluasemest. Mõisniku teada aga ei elanud soodes kedagi. Et üldse seal soo piiril keegi kodu teha julgeb, oli talle üllatus. Eks olnud need osaliselt tema oma ärakaranud talupojad, kes rabade-karude keskel uut vaba elu alustanud. Uljad vennad, nentinud mõisnik ja jätnudki talupojad omaette elama.
Teine legend räägib järve ääres elanud taluperemehest, kes tahtis endale naist võtta ja rikastele mulgi pruudikandidaatidele talvekuul Uljaste järve näitas. “See on minu lume all olev nisupõld, kui hea saak tuleb, olen rikas mees,” lubas ta. Muidugi paistis 63-hektariline põld suurena, aga kas mõni pruudikandidaat ka õnge läks, pole teada. Ega ta palju petta poleks saanud – järv polnud küll rikkust tõotanud nisupõld, aga see-eest oli rammusat kala pilgeni täis.
“Enne oli siin kala nii palju, et paljaste kätega püüdsid,” mäletab Sinimäe. “Ja see pole legend, nõnda oli see veel paarikümne aasta eest. Olid suured latikad, haugid, angerjad. Legendi järgi olla kalarikkus nii suur olnud, et kui järve ääres Kalamehe talus ema pojale hüüdis: “Mine too kala!”, siis tiris poiss jooksu pealt särgi seljast, sidus särgikaeluse varrukatega kinni ning olles tõmmanud särgiga korra läbi järvevee, saanud pannitäie kala.
Uljaste kalarikkuski on nüüd legendiks vajunud. (Loodusesõber 5(2002)








Põnev metsarada, järv jääb paremale poole ja jalge all lirtsub mõnusalt


Kahtlaselt kutsuv, aga enam pole suvi
Tundub militaarne, aga võib olla lihtsalt on hoone pealt ära kulunud
Kas see on hunditubakas?
Need peaksid olema endise Sonda metskonna hoonete varemed.

Tore oli Eestimaad pildistada. Eriti lemmikut - sügist.