teisipäev, 24. aprill 2012

Järvamaa III

tegin ilusate ilmade tõttu mõne  päeva arvutipaastu, kuid kolmas Järvamaa osa veel kirjutamata.

Kui olime paar tundi Tammsaare mail trampinud otsustasime veel paar tundi päeva pikendada. Teeviit juhatas Albu. Kõigepealt ilmusid vaatevälja kolm lapsevankritega naist ja päris mitu kortermaja. Silt pakkus lugemiseks Manni. Oi kui vahva kohanimi, pole nagu kuulnudki! Pettumuseks pidin bussipeatuses tuvastama, et tegemist siiski Männiga. Läbisime veel toreda lastesalga ja ei jätnud otsingujonni. Eesmärgiks üles leida Albu mõis ja sild. Auto parkisime hoone juurde, millel silt Raamatukogu. Akendest piiludes paistsid veel jõusaalile omased atribuudid. Ja õues kena mänguväljak väikelastele. Mõisa külje all asus teine vägakorrastatud hoone sildiga Albu Toiduait. Et tegemist oli pühapäeva õhtuga, valitses vaikus. Ja lindude hääled.

Mõis mõjus kaugelt kaunilt. Lähemale seekord ei läinud. Ehk kunagi...1921 aastast asub mõisas kool.

Mõned faktid kunagi ülemeenutamiseks:
¤ Albu vald (1316 elanikku) on minu jaoks eriline, kuna  siin pole ühtegi asulat, vaid 16 küla
¤ Eduard Vilde romaan "Prohvet Maltsvet"  rääkib Järvamaa talupoegade vastuhakust 1861 aastal
¤ EW ajal elas valla territooriumil üle kolme tuhande inimese ja oli üle kuuesaja talu
¤ Albu ongi Lõuna Kõrvemaa
¤ Albu vallas on Valgehobuse mägi, kus olen kunagi käinud, kui see polnud veel kuulus suuskamise koht
¤ Albu vallas on Järva Madise kirik
¤ Albu vallas on Tammsaare muuseum ja Vargamäe
¤ Albus on Alburahva teater
¤ Albu vallas on Albu mõis ja Seidla mõis, mida olen Pärnu bussi aknast aastaid imetlenud.

Millegipärast mulle kõrvalvaatajana tundub, et tegemist väga kompaktse ja ühtse toimiva süsteemiga. Väike, aga tubli.

Põneva kujuga pargipuu
omapärane veeallee
Sillad on minu nõrkus. 
Albu kivisild on ehitatud 1873 aastal Ambla jõele.
Sild on kaheavaline, 19,2m pikk ja 5,7 m lai.
Allikas: www.albuvald



Ja oligi kõik. Fotoka aku väsis ja tagavara paiknes kotis ja kott omakorda autos. Kuna soov enne pimedat koju jõuda takistas tagasipööramist, siis jäi pildivaru kesiseks. Aga ükskord seisan ma siin sillal pildil niikuinii.
Tagasiteel tahtsime Käravetele, aga sattusime uuesti Aravetele. Ja siis juba koduteele. Tundus, et päev oli vähemalt kolme loo pikkune, kuigi kõik toimus 15 aprillil sellel aastal.


neljapäev, 19. aprill 2012

Järvamaal II


 Autoaknast teeviit tuvastatud ja õige suund võetud. Mis siis muud, kui Tammsaare maile. Teadmised tulevad kõik tagantjärgi, aga vahetud emotsioonid on põhilised.
Olen siin Vargamäe mail mitmeid kordi käinud. Viimased päädisid küll ülisuurte rahvamassidega ja etenduse vaheaeg kulus lapselapsega koos kempsusabas, aga mitte sellest ei tahtnud...
Aga millest siis? Valik on minu: kas kirjutada ja tsiteerida mitmeleheline üllitis, või rääkida enda viletsatest kirjandusajaloolistest teadmistest. Proovin olla seal kusagil vahepeal. Ja kui faktidega vassin, siis alati saab ümber õppida. Mille jaoks siis meil internett...

Eestlastele nii tähtis paik Vargamäe on tegelikult kirjanduslik nimi. Meil on tegemist Vetepere külaga Albu vallas Järvamaal ja Põhja-Tammsaare taluga, mille 1872 ostsid Peeter ja Ann Hansen. Noor abielurahvas oli tulnud soode ja rabade keskele jõukalt Viljandimaalt Suure Jaani lähedalt. Välja tuli käia 2325 hõberubla, mis minu meelest oli märkimisväärne summa. Selle eest sai küll maad üle saja tiinu, aga valdav sellest oli ju soo ja raba...
Kolimine toimus varakevadel, nii et andsime kujutlusvõimele tiivad. Meie auto polnud hobune, soosillast viis üle korralik, mitte vee alla mattunud tammepakkudest tee. Aga keegi ei keelanud lugeda ridu, mille noore pere neljas laps Anton oli Tõe ja õiguse I osa kirjutamisega võimalikuks teinud: "Seal ta ongi, see Vargamäe." lausus Andres ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid."
See soosild oli ka hilisemaks tüliõunaks, küll mattus mutta, küll vette.

Kirjaniku isa oli olnud haritud ja tõsine taluperemees, kes nagu Eespere Andreski pidas lakkamatut võitlust sooga ja tõrksa maaga: "Puhastad puhastad põldu, aga väljavõetud kivide asemel ilmuvad uued ja suuremad." Kuna soo kuivatamiseks oleks tulnud heinamaid ujutav vesi jõkke juhtida kraavide abil, mis läksid aga läbi Sikenbergi maa, olid tülid kerged tulema. Pearu prototüüp Jakob Sikenberg olevat olnud Peeter Hanseni vastand: pole osanud kirjutada, aga olnud krutskeid ja kavalust täis.

Sikenbergi ja Hanseni kemplemine on nii tões kui õiguses üles tähendatud vallakohtu protokollides ja otsustes.

Hansenitel kasvas suureks seitse poega ja kolm tütart. Neile anti korralik haridus ja võib olla just seetõttu jäi neile kodutanum kitsaks. Ema matuste ajal, 1903 aastal kogunesid kõik lapsed sünnikoju. Nüüd otsustas Peeter 62 aastaselt talu poeg Augustile üle anda.
Tulevane kirjanik oli siis just sooritanud küpsuseksamid Treffneri eragümnaasiumis ja võis mõelda ülikooli peale. Aga ainult mõelda, sest majanduslik olukord seda ei võimaldanud. Seepärast tuli tal hakata leiba teenima ajakirjanikuna Tallinnas. Alles 29 aastase mehena saab ta astuda Tartu Ülikooli õigusteaduskonda. Ilmuvad esimesed novellid. Anton Hansen võtab enda kirjanikunimeks Tammsaare.

Mõtlen vahest, et kuidas juba sel ajal läksid lapsed kodust laia ilma, kui nad tahtsid midagi saavutada, mis nende jaoks tõde ja õigust tähistas. Vanemate kohus oli nad ilmale aidata, esimesed elutõed kätte näidata ja siis kulges nende edasiminek ainult nendest endist olenevalt.

Kahjuks pandi kõrgemalt poolt käsi ette ja noort kirjanikku tabas tõsine tervisehäda - tiisikus. Otsus jätta õpingud  ning leida raha, et täita arstide soovitust ravida ennast Kaukaasias, oli paratamatus.
"Kui sured, siis sured, aga raha annan siiski, " otsustas üks sõpradest ja nii sõitiski Anton Musta mere äärde (A. Looring, 1938)
Kaukasusest tagasi jõudes leiab ta peatuskoha Koitjärve ääres vend Jüri juures seitsmeks aastaks ja kus ta saab rahulikult taastuda ning kirjutada ja tõlkida.
1919 aastast viib tee jälle Tallinnasse, et abielluda ja elada seal vabakirjanikuna.
Anton ja Käthe Hansenil oli kaks last. Tütar Riita (1921-2004)ja poeg Eerik (1928-1980)

Sünnitalus toimetas sel ajal vend August. Isa Peeter suri 1920 aastal. August ehitas ka uue elumaja 1934 aastal. Kahjuks surid kolm poega esimesest abielust noorelt. Teisest abielust sündis tütar Õie s. 1930, kellest sai esimene Tammsaare muuseumi juhataja. Muuseum avati 1958 a.

A. H. Tammsaare mälestusmärgi avamise puhul 30. augustil 1936 oli Hansenite ja Sikenbergide suguselts sõitnud ligidalt ja kaugelt oma kodukohta. Suurpidustuste järelpäeval istuti ühises söögilauas ja käidi vängete Vargamäe meeste võitlusvälju – kraave ja karjateid – vaatamas. Kuid nii vee allalaskmise kui veepaisutamiskraavid olid kas ummistunud või täiesti kinni kasvanud. Peeter Hanseni ja Jakob Sikenbergi järglased pidid ühest suust kinnitama: „Kõik on kadunud, nagu poleks seda kunagi olnud” (nagu „Tõde ja Õigus” V, lk. 22). On veel olemas läbipääsematu soosilla tee, aga seegi kaob, sest lähemal ajal teostub Tammsaare kirikutee sillutamine. Nii kaovad jäljetult kohad, kus omal ajal Peeter Hansen ja Jakob Sikenberg heitlesid tõe ja õiguse nimel. Kuid unustamatuna püsivad eestlaste teadvuses nende võitlevate üleaedsete monumentaalsed kirjanduslikud kujud.
Allikas: K. Mihkla.Eesti Kirjandusest nr. 11/1936, kirjandusarhiiv.net


VEEL A.H. Tammsaarest
Kui see tagasihoidlik kirjanik seni on kõrvaltvaatajaks jää­nud oma peopäevadel, siis on ta järjekindel olnud oma enese­teostuses. Ta isikul poleks nagu avalikku olemasolu ka iga­päevases elus. Aastate eest on ta ju asunud pealinna, ta paneb kõike teraselt tähele, ja siiski pole teda kuski näha. Tammsaare teoste tegelased armastavad palju resoneerida, pakuvad üks­teist üle sõnasattuvuse ja kõneluste rohkusega, ja autor ise ei tõsta ühelgi kõnekoosolekul häält. See on kirjanik, kes ei hooli ühestki kirjanduslikust organisatsioonist, ei võta aktiivselt osa ühestki liidust või koondisest. Ühegi parteiplatvormiga, min­gite propagandatodedega pole ta piiranud oma vaadete vabadust. Ta laseb oma loomingut enese eest kõnelda rikkalikus kiirtemurdmises.   ( Gustav Suits,Eesti Kirjandusest nr. 1/1938 Tema 60 sünnipäeva puhul)

MIS SAI JÕEST ?
Jägala jõe üks haru kavatseti alla lasta juba enne Teist Maailmasõda, aga mõte teostuseni ei jõudnud. Küll aga tahtis "me ei pea ootama looduselt armuande" uus riigikord jõe süvendamise läbi saada Tapa sõjaväe hobustele 1957 aastal kenad hiidheinamaad. 
                                                  _
Jõe ülemjooksu 11 km pikkust lõiku (ka Vargamäe-alust osa) kaevati aastatel 1964-1969 Eesti Põllumajandustehnika Paide rajoonikoondise poolt.
Simisalu silla juures olev endine looge on praegugi rahvale kena ja õpetlik vaadata. Kokkuleppel looduskaitsjatega jäeti see looge veega täidetuks, näitamaks, milline oli Vargamäe jõgi enne allalaskmist. Endise lookleva jõesängi kõrval kulgeb siin täiesti uus, sirge, üle 700 m pikkune kanalilõik. Ühenduskohad vana jõega jäeti aga lahtiseks. Hiljem ehitasid metsamehed vanasse jõkke vee kogumiseks ülesvoolu regulaatori ja allpool sulgesid vana sängi muldvalliga. Kui varem sai Simisallu kuiva jalaga mööda nn. hüppamise kive karates (mis praegugi tee ääres, K.K), siis nüüd viib sinna lai kruusamaantee üle vana jõesäng metalltruubi ja kanalil oleva liimpuidust silla.
Paraku aga jõe süvendamisega kaasneva suurheinamaa rajamise idee vaibus, sest sõjavägi ja kommunaalosakond olid vahepeal läinud hobustelt üle autodele ja traktoritele. Jägala jõe kui eesvoolu süvendamise tulemusena rajati siiski mõned 500-600 hektari suurused kuivendusobjektid Paide rajooni Tammsaare-nim. ja Kaardiväelase kolhoosides. Neid oleks veegi tehtud, kui rahaliste vahendite nappus poleks töid piirama hakanud. Metsameestel oli rohkem raha ja nii tehti metsamaade kuivendust põllumaade omast ka tunduvalt rohkem.
Laskumata filosoofilistesse mõtisklustesse inimese ja looduse vahekordade üle, lõpetan Anton Hansen Tammsaare sõnadega: „Kui selle jõe küsimuse ajate korda, siis annan teile kõik patud andeks.” (1938)
Allikas: Vello Jõeloo, Karl Siimon 2005

TÄNAPÄEV

Lõuna Kõrvemaal, Tammsaare väljamäel võib ainult kujutluse või kompassi abil Järva Madise kirikutorni suunda aimata. Matkarada koos laudteega õle Kodru raba näitab vana aja talveteed-saaniteed kirikusse. Mida mööda liiguti suvel, kui Sikenberg oli Soosilla ära rikkunud? Ei tea. Kuidagi pidi ju vallamajja ja kõrtsi saama ja poodi ka. Praegune tee on hea, parkimisplatsid ootavad suvekülastajate busse. Põhja- Tammsaare ja Lõuna- Tammsaare talud pole teps mitte raamatu Mäe jaOru, vaid asuvad lähestikku. Ühes muuseum, teises nn. Pearu kodus käib vilgas taluelu. Seal toimetab   Sikenbergi lapselaps.
Meie aga astume muuseumiala väravast sisse, et ahmida endasse seda varakevadist kaunist õhtupoolikut
 ja seame sammud üle heinamaade metsa suunas.


Olen väga tänulik nii võimaluse eest viibida Tammsaare mail ja kodus veedetud tundide eest suure kirjanikuga, lugedes tema kohta kirjutatut. Olen jälle rikkam. Kui oleksin selle aja kulutanud ainult seepidele ja tänapäevalehtede poliitpropagandale - mnjahh...Õnneks on mul valikut.


Näib, et voorusi võib hulgale kõige pa­remini pahede kaudu külge pookida: kino ja propaganda   teevad   vastase   eitavaks.   Teise närususega õilistame iseendid…(A. H. Tammsaare)





Rõõmu teeb hoolitsetud ümbrus 

selline vaade siis...

Sikenbergide kants
muuseumimaja kuhu me seekord sisse ei plaaninud minna
...et väljas võimalikult rohkem elamusi koguda
pilk metsa poolt tagasi
sauna aken
soo ja raba
siin on enne meid keegi käinud
kaevul
ja kaevus
kes need metsa tõi?

kiigele kumbki ei kippunud

pakuti põnevat

õnnestus!

leitud leid ehk karjalaste kivi

järgneb...

kolmapäev, 18. aprill 2012

Järvamaal




Üks näib tõenäolisena: omapärast otsitakse ikka minevikust. Sellepärast muutubki kõik kalliks ja pühaks, mis on pärit läinud aegadest.  /A.H.Tammsaare/ (www.albuvald)


Paar pühapäeva kulus vahepeal pidustustele. Seda magusam tundus nüüd jälle teel olla. Ilm oli tellitud, pikem sõit planeeritud.
Niisiis ...viuhti...juba Tapa silt, viuhti ...juba paistis vasemalt Ambla kirikutorn ja paremalt Lehtse teeviit. Oot oot, paus.
Kuhu edasi? Kaardilugeja ehk mina polnud tasemel. Kodutöö kaks. Aga loogika ütleb, et kui otsid Järva Madise kirikut, siis peab ta ju Järvamaal asuma. Kas Aravete või Käravete? Otsustasime A kasuks. Oimilline koht st. esmamuljetu ja juba lõppes. Tööstuskompleksiga. Ümberpöörd ja uhkelt tagasi. No mitte väga uhkelt. Järva - Madise teeviit. Tee algas suure tuhinaga, aga kahanes kilomeetri möödudes peaaegu et metsarajaks. Loodame, et ikka enne otsa ei saa. Ei saanud.

JÄRVA- MADISE


Vaatevälja ilmusid mõned heakorrastatud majad. Siis tuli teerist, mida hiljem vaja. Kiriku juurde viis allee. Kell oli kolm saamas. Tühjus võidutses. Väravaid oli mitu, aga tutvustavat tahvlit netu. Seda ehedam oli kalmuaias kolamise rõõm. Võõrad nimed, võõrad surmad. Kaks kabelit. Kirikule ligemal vanad, kaugemal uued. Lisaks põnevust, mille kohta materjali nappis. 

Mõned faktid sai üles nopitud. Järva Madise kirik asub Järva maakonnas, Albu vallas Järva Madise külas. Kirik ehitati IX saj. See on Järvamaa väikseim kirik (sisepikkus 18,3m. laius 9,45)
Allikas: Vikipeedia

 Kõrvemaa südames Albu vallas soode ja rabade keskel seisab Püha Matteuse nimesse pühitsetud Järva-Madise kirik,  mis on üks väiksemaid ühelöövilisi kirikuid Eestis.  Järva-Madise kirik on koduks EELK Järva-Madise kogudusele. Just selle kiriku torniga võrdles sulane Juss „Tões ja õiguses“ laka redeli pikkust ja just selle kiriku kellad helisesid  üle soo Väljamäele ja andsid teada jumalateenistuse toimumisest Vargamäe elanikele.
Allikas: kiriku koduleht

1862-1905 oli kirikuõpetajaks FR. J. Nerling, keda peetakse A. H. Tammsaare teostes esineva kirikhärra prototüübiks (järva.ee)

Kuna olime hilinenud, siis saime sisemusse kiigata läbi väravavahede. Ühisosa kodukirikuga on Christian Ackermanni meisterdatud altar ja kantsel.

EELK kodulehelt leidsin mõndagi huvitavamat:
Kirik oma wanadusega ulatub kaugele halli aja sisse ja on katoliku usu aegne ehitus, nagu enamiste kõik meie Eestimaa kirikud. Ta on soo äärde Albu mõisa maa peale ehitatud, nii et ühelt poolt põld ja teiselt soo teda ümbritseb. Mispärast just nimelt see koht omal ajal kiriku aluseks on walitud, selle peale on praegusel ajal raske wastust leida. Ja kuni seni-ajani on see maanurk kiriku ümbruse peale nii rõhuwalt mõjunud, et veel praegugi, kus iga naabruses oleva kiriku juurde aja jooksul wäikesed alewikud tekkiwad, Madise kiriku ümbrus eluta olekusse nagu unustatud on. Selle seisukorra alalhoidmiseks on ka see asja-olu märksa kaasa aidanud, et Albu mõisa endised omanikud, niisama ka praegune - maanõuniku v. Lilienfeldi wäimees parun Wrangell, kelle maa peale kirik on ehitatud, kellegile ehituseplatsi ei ole müünud ega selleks luba andnud. Sest peale ühe poe, kõrtsi ja pagari-äri ei ole kiriku ümbruses mingit elumaja, mis edust märku wõiksiwad anda, sest ühtegi käsitöölist ja selle nimelauda ei leia siit kusagilt waataja silm, kuna aga naabruses-olewate Ambla, Jaani ja Koeru kirikute ümbruses neid tosina ümber wõib leida. Ka õpetaja ja köstri elumajad, mis puust ehitused ja harilikult kiriku lähedusesse on ehitatud, annawad oma wanadusest sammeldanud katuste läbi tunnistust
Kiriku sisemises ruumis ei ole midagi tähelepanemise-wäärilist wana mälestust, peale kahe inimesekuju, mis altari ette kahe kiwi sisse elusuuruselt on raiutud ja põranda-asemele paigutatud. Niipalju teateid on wanast ajast nende üle alale jäänud, et need Orgmetsa mõisa omanik oma prouaga olla (aga millal nimetatud mõisa-omanik on elanud, pole kindlaste teada), kes selle eest, et ta kirikule head olla teinud, kiriku eestseisjate soowil jäädawaks mälestuseks kiwi sisse on raiutud ja sinna põranda sisse kihelkonna-rahwa tallata pandud. Missuguse heateo ülemal-nimetatud mõisa-omanik kiriku wõi kihelkonna heaks on teinud, ei ole nüüdse aja elanikkudel enam selgeste teada; niisama teadmata on ka mõisa-omaniku nimi; kujudel on küll suurte Ladina keeli tähtedega kirjad all, mis selle küsimuse peale wististi wastust wõiksiwad anda, aga et need kirjad aja jooksul kihelkonna elanikkude läbi juba peaaegu tasaseks on tallatud, siis ei ole wõimalik sealt midagi enam wälja lugeda. Mispärast nimetatud kujud oma heateo eest kihelkonna-rahwa tallata on pandud, aga mitte mõnel muul wiisil nende mälestust alal pole hoitud, jääb küll igale nüüdse aja elanikule arusaamatuks.
Kirik sai 1902. aastal uue oreli (Tallinna orelimeistri hr. Terkmanni töö). Seda orelit peab kiriku suuruse järele otsustades ajakohaseks nimetama, sest ta täidab oma ülesannet rahuloldavalt. Uue oreliga ühel ajal walgendati kirik ära ja suurendati kooripealset. Kui kaugele kiriku ehituse-aeg ajaloosse tagasi ulatab, ei ole teada.
Mõnda Järwa-Madise kihelkonna elust. Ristirahwa Pühapäewa-leht, nr. 40, 1905





Kirikuaia kabel ja piirdemüür pärinevad 19 saj. torn on ehitatud 1858. Kirikuaias on hulgaliselt paest hauatähiseid, sealhulgas 1817 a. rajatud Douglase hauakabel.
1829 avati kirikaias mälestusmärk I maailmasõjas ja Vabadussõjas langenutele /autor Ferdi Sannamees)
Vanasti olid kirikul väga ilusa külaga kellad, mida mainib ka A. H. Tammsaare "Tõde ja õiguse" I köites. Sealpool kandis oli kombeks laupäeva õhtut sisse õnnistada. Kella kuue ja kella kaheksa aegu õhtul vaikse ilmaga kostis nii selgesti meilegi üle raba, aga nüüd enam ei kosta, rahvas räägib, et tuid olla kellad täis sittunud.
Allikas: www.albuvald



<



Uudishimu pani meid pastoraati otsima. Millegipärast leidsime esmakordselt Eestis mõne meetri kaugusel kirikumüürist sügava ja korras põrandaga keldri. All parkimisplatsi läheduses püsis püsti vana kivihoone, mille ees mitte just väga esteetilise aia sees kaks koerakuuti. natuke eemal aga halli värvi uuselamu. Kuna talvised teenistused pastoraadis toimuma pidid, siis võisime vaid oletada, et maja just seesama on. Nii et saladusi jätkub sealmail. Ongi põnevam.




Loodusraja alguse leidsime ka. Kuna auto ise ei sõida, siis rajale ei saanud. kes siis ikka viitsib viis versta ühele ja viis tagasi mööda laudteed turnida.

Järva Madise külas elab sadakond hinge. Andmete järgi. Kiriku juurest paistis markantne hoone. Arvasime vallamajaks. Nii se e oligi. Enne seda aga tasus viitasid jälgida. Nii juhatati meid hoopis vanale surnuaiale külast välja.





Järva-Madise vana surnuaed on kõnekas paik, mis jutustab omal kombel meie rahvaga juhtunust. Minge ja vaadake, kui palju on seal väärikaid, kuid roostes raudriste ja mahajäetud kalme. See on laialipillutud kodude, hävitatud elude, sündimata sugupõlvede ning lõhutud järjepidevuse tagajärg. (M. Koppel Kultuur ja Elu 2005)



Siin puhkavad Peeter Hansen (1841-1920) ja Ann Hansen (1852-?)
Õnneks on paljud hauakohad viitadega varustatud. Kuid kas möödakäijad ikka teavad, et Hansenid tähendavad A. H. Tammsaare vanemaid, Sikenbergid olid Pearu ja tema kaasa prototüübid ja Grossthalid Hundipajult.



Ja nüüd veel kihku kähku vallamaja poole. Oi, viit viitab kõrtsivaremetele. Pildistamistegevusega jään vahele bussi ootavale härrale, kes juhib tähelepanu kõrtsi keldrile otse tee ääres. Küsimusele, kuhu härra sõita soovib saan vastuses, et linna. Kus see teie linn on? Ikka Tallinn. Kas siis siit läheb buss Tallinna? Muidugi mitte, ikka Aegviitu ja sealt rongiga edasi. Niipalju siis transpordilogistikast.




Ja ongi kolmnurk kirik kõrts ja kohtumaja üles leitud.
Pildil Albu vallamaja koos A. H. Tammsaare mälestussambaga, mis valmis kirjaniku eluajal 1936




Meie jätkame teekonda uude paika, millest juba järgmises kirjatükis...











































esmaspäev, 16. aprill 2012

Rägavere (järg)

Rägavere mõisa osa minu kujunemisloos

25 aastaselt kutsuti mind tööle Rakvere KEK-i (Kolhooside Ehtuskontor) sekretäriks ehk tookordse peenema nimega kantselei juhatajaks.
See töökoht võimaldas mul tutvuda  restaureeritud Rägavere mõisaga. Oma elutööd näitas Ed. Vilde nimelise kolhoosi esimees Erich Erilt koos arhitektide  Fredi Tomsiga ja Leila Pärtelpojaga.
See, mis mind ootas, oli nagu vanaaegne film või kujutluspilt. Aasta oli siis 1983.
Hiljem hakkasid Rägaveres toimuma klassikalise muusika kontserdid ja teatrietendused. Rakverest oli võimalik sõita spetsiaalse bussiga kümmnekonna kilomeetri kaugusele mõisahäärberisse.

Veel valikuliselt ajalugu:
Allikas: Rägavere kooli lugu, Maie Männik 2009
Kuna mul kooliga isiklikku suhet pole, siis raamatut endale ei osta. Küll aga kuluvad ära väljakirjutused, et ajalugu paremini mõista.

Viru Jaagupi kihelkonnas asuv Rägavere mõis eraldati Mõdriku mõisast 1540
Mõis kuulus Taubedele, Stackelbergidele, hiljem Kaulbrsidele, kes alustas nii Rägaveres kui Mõdrikul uute hoonete ehitamist. Valmisid häärber, tall tõllakuur, ait, aednikumaja.
1860 ostis mõlemad mõisad A. von Dehn.
1918 a. võeti mõis üle. maad oli 939 tiinu ja hooneid 50.
Peale mõisate natsionaliseerimist lahkus von Dehnide pere 1924 aastal Tallinna, kuna põllumaa oli jagatud ja mõisnik ei saanud endale häärberi ülalpidamist lubada. Ruumid vabastati ja vara müüdi oksjonil.
1926 aastal kolis mõisa Vaekülas tegutsenud valla kõrgem algkool. Kolimine toimus valla küüthobustega. Endise härrastemajas paiknesid teisel korrusel saal ja viis suuremat tuba, mis sobisid klassiruumideks. Internaadiruumid ja osa õpetajate kortereid said alumisele korrusele. Koolile oli maaks arvestatud 2 ha põldu ja 8 ha heinamaad. sinna sisse jäi koht,mis kandis nime Põdrakoppel, seal asus mõisa kabel koos matmispaigaga. Mõisapark oli 3 ha suur. Pargi keskel asus suur muruplats, mis sobis lastele hästi mängimiseks ja võimlemiseks.
Kuna kooliruumid tundusid liiga pimedad võeti maha akende alla kasvavad punased vahtrad. Ruumide kütmiseks varuti 50-60 sülda puid. kooliaia rajamiseks võeti maha 90 kuuske läbimõõduga 20-30  sm. Õige varsti sai Rägavere kooliaed tuntuks kogu maakonnas.
Rägaveret peeti väga hea ja kauni sisekujundusega mõisaks. Millegipärast sai kooli juhtkond 1935 aastal käsu majast välja rookida kõik kauni kujundusega väärtuslikud pottahjud ja asendada need plekkahjudega. Võimalik, et plekkahju peeti vähem küttekulu nõudvaks või oli asi selles, et kõik mõisaaegne tuli hävitada. Tänu tolleaegsele koolijuhatajale Mikkalile suudeti kolm ahju säilitada. Kahjuks sellega asi ei piirdunud. Järg jõudis maja kõige kaunima ruumi kätte. See oli tahvlitega liigendatud valge saal, mis oli Toompea lossi valge saali variant. Rägaveres olid seintel saksa kuulsate filosoofide portreed (Schiller, Goethe,) Uste kohal olid pildid aastaaegade vaheldumisest, hirvejahist jm. Seintelt alla ulatuvatel tahvlitel olid eesti rahvamuusika motiivid. Ruumi kaunistamiseks oli rohkesti kasutatud stukki ja kunstmarmorit. Käsk on käsk. Meisli ja haamri abil raiutigi maha kõik karniisid, pärjad ja vanikud.  Armutult siledaks ja kõledaks tehtud saal kaeti tapeediga. Arvati, et miski kõrvaline ei saa enam lapsi koolitööst kõrvale sundida. Õnneks jäi osa väiksemaid ja tagasihoidlikumaid kaunistusi teistesse ruumidesse alles. Arutlusel oli ruumide ümbermuutmine ja juurdeehituse vajadus.
Ennesõjaaegsed õpilased mäletavad, et Põdrakoplis asuv  härraste kabel oli veel terve, seintel rippusid plekkpärjad. Hauadasid käisid korrastamas õpilased. Matmispaik oli ümbritsetud kiviaiaga ja suletud raudvärvaga. kahes reas asusid mustast kivist mälestussambad. kalmisule maeti Vabadussõjas hukkunute säilmed ühishauda. Põdrakoppel Rägaveres on ainuke koht, kus võitjate ja kaotajate säilmed on maetud ühisele kalmistule. Hiljem oli kabelis elanud üks uusmaasaaja oma naisega!
II maailmasõja ajal kausutas kooliruume osaliselt saksa sõjavägi. kannatada said kooli park ja aed, sest sõjaväe hobuste karjad hulkusid omapäi ringi. ka võeti pargist palju puid maha. Kooliruumides olid seinad naelu täis ja suitsunud.
Peale sõda jätkas mõisas tööd kool
1951 aastal puhkes mõisas tulekahi. põles 1893 aastal ehitatud juurdeehitus, kus paiknes kooli saal. Täieliku kahjustuse sai parkettpõrand. Täielikult hävis kaunis puidust nikerdustega saalilagi, sest tulekahi algas pööningult. Nii sai jälle üks kaunis mõisaruum oma lõpu. Ei tea, kas süütajad poisid paigutati hiljem "kurikalduvustega laste kooli"
Samal aastal alustati spordiväljaku rajamisega mõisa parki,milleks tuli palju suuri puid välja juurida.
Kool töötas 1972 aastani
Vilde kolhoos ostis mõisa 1974 aastal. Enne seda oli seal olnud nii sõjaväelaste ühiselamu kui porgandiladu.

Rägavere mõisa restaureerimisloo on kirja pannud raske haiguse läbi tubaseks aheldatud Erich Erilt, kelle peas oli tekkinud hulljulge plaan mõis uuele elule tuua. Selleks kasutati tutvusi ja materjale üle Nõukogude Liidu. Hangiti vana mööblit ja valmistati fotode järgi koopiaid.
Seintel paiknes Oskar Hoffmanni maalikogu. See kõik muutis Rägavere kordumatuks.
Erich Erilt: Võis arvata, et neid, kes kümnel restaureerimisaastal Rägaveres otseselt tööl käisid, on kindlasti üle 1000. Mäletan üht päeva, 1981 aastal, kui seal oli tööl 56 inimest. Ja lõpuks mina ise: nende aastate jooksul tuli lahendada tuhandeid küsimusi, ma käisin noil aastail mõisas rohkem kui kunagi oma kuuel siinsel kooliaastal kokku.
Tööd kroonis edu.
1984 aastal külastas mõisa u. 5000 inimest, sealhulgas 23 välisdelegatsiooni.
Rägavere mõisas ütles toona ühe ENSV rikkama kolhoosi esimees Erilt: Mõtlesin, et aitab sellest seakasvatuse laiendamisest. Ega Venemaale ikka lihast küll saa, tõmba või kogu Vilde kolhoosile katus peale. Aitab, nüüd restaureerime ühe mõisa ära.
Tsitaati kasutas Priit Vesilind ajakirjas National Geographic 1980 a. mille number Eestis kiiresti ära korjati ja "Ammerika Hääles". Esimees sai järjekordse parteilise noomituse.

Vilde kolhoos nagu teisedki majandid allutati sundlikvideerimisele. Mõisamaja, kunsti ja mööblikogu väärtuseks hinnati 23,4 miljonit krooni. Ostuhuvilisi oli, kuid missioonitundest välditi tehinguid, mis oleks mõisa siinse rahva kasutusest välja viinud.
1995 a müüdi mõis 5 miljoni krooniga riigile ootuses, et Rägavere, kui üle- Eestilise tähtsusega kultuurikeskus jääb püsima.

Minul koos kahe pojaga oli võimalus käia viimasel kontsertil, 1999 a. alguses, mil puupüsti täis majas mängis klaverit sinise parukaga Rein Rannap. Kindlasti oleks kultuurihuvilisi jätkunud hilisemasse aega, kuid...

Rägavere kultuurielust jäid järele varemed. Mõis, mida nimetati mõis- muuseumiks müüdi Lääne Virumaa maavalitsuse poolt maavanem Pomerantsi ja kultuuriosakonna juhataja Kulveri heakskiidul ja soovitusel 1999 aasta märtsis ameeriklasele, kes kandis küsitud summa, 350 000 ühe erakonna kontole. Nii kirjutas selle aegne Eesti Päevaleht.

Morgan Hammerbeck ei olnud halb valik.  29 aastaselt alustas ta hoonete ja kultuuripärandi säilitamisega. See on nõudnud rohkem kui kümne aasta jooksul palju tööd ja palju raha. Üle 2000 pealise lambakarja pidamine on aidanud mõisa majapidamise plusspoolele viia. Mõisnik ei panusta bussituristidele, vaid vanade hoonete renoveerimisele ja maa hooldamisele.
Ta on valmis ka kultuuriüritustega alustama, kuid...enne kontserte on vaja Rägaveresse mööblit osta, sest kogu mõis viidi sisustusest tühjaks. Nii võib sisustust leida nii Sagadi kui Palmse mõisast, Viru Nigula pastoraadist ja küllap mujaltki.



Miks ma sellest nii suure andumusega kirjutan? Sest see on minu aegsete ajalugu, mis küll mulle lähiminevik, aga minu lastele juba põlvkond kaugem.
Ma ei hakka siin eraldi kirjutama üritustest, mis Rägaveres toimusid. Mõnda mäletan teravamalt, mõned on ununud.
Tahan ainult meenutada kaht meie perele tähtsat sündmust. Esimene toimus 1987 aasta varakevadel ja teine 1989 aastal. Neid mõlemaid ühendas laste sünd. Nimelt oli sel ajal kombeks, et uutele ilmakodanikele anti pidulikult kätte sünnitunnistused ja nn. vaderitunnistused isikutele, kelle pere oma lastele välja valis. Üritust korraldas külanõukogu ja kuna Rägavere kuulus meie külanõukogu piirkonda, siis sai meile osaks au kahel korral seal viibida. Seda nn. nimepidu peeti kaks korda aastas, kevadel ja sügisel. Nii olid uued ilmakodanikud vanuses kuni pool aastat ja komme oli nad sinna kaasa võtta. Mõlemal korral osales nii kümmekond piiksuvat titte. Loomulikult koos uhkete lapsevanematega. Kogu värki juhtis eatu külanõukogu esimees (nägin teda möödunud nädalal valla 20 aasta pidustustel. See naine polnud grammigi muutunud.)
Lasteaia muusikaõpetaja piinas klaverit ja lapsed laulsid ning lugesid temaatilisi luuletusi.
Ükshaaval kutsuti pered koos vaderitega saali ette ja loeti kohustused ja õigused.
Minu meelest tähtsam osa oli pildistamine. Kuigi tagantjärgi peab nentima, et fotugrahv mitte just väga heal tasemel polnud. Aga minu jaoks on need meie pere lugu.
Ja viimasest  korrast on video, mis ootab plaadile panekut.

pildid reastusid eest taha 

1989 - külalised ja vaderid

1989 meie "väike" pere


1987 
tähtsad tegelinskid

1987 vaderid

meie pere 1987
Selline lugu siis

kolmapäev, 11. aprill 2012

Kolm hästi pikka pai

...ja palju palju rohkemgi jätkus mulle seoses lapselapse laenamisega. Mõtteid tekkis ka. Ja tähelepanekuid.

Kui nutikas peab tänapäeva äsja kolme aastaseks saanud  poisipõnni vanaema olema?
Hea, kui ta oskaks legodest vähemalt ATV kokku panna, helikopterist ei maksa ilmselt unistada.
Hea, kui ta teaks misasi on Pikne MCqueen.
Kena, kui ta leiaks Youtubest üles kõik Kummipea laulud (kuigi see on juba minevik) ja Jänku Jussi lood on hoopis etemad
Hea, kui ta leiaks õues sellist tegevust ilmadega, mis pole ei talv ega kevad ja kus heledapoolne kombekas (1tk.) kaitsevärvi ei moonduks.
Hädavajalik on, et ta ei sekkuks mängu tüütute vaheklippidega nagu näiteks "hakkame nüüd sööma" või "hammaste pesemise aeg".
Hädavajalik on, et need eelpool mainitud tegevused ikkagi sooritatud saaks.
Hea, peaaegu hädavajalik on teada vähemalt kümmet lastelaulu, mis pole unelauluks väga kurvad. Keelatud on "uinu vaikselt mu lind", "unemati juurde teele nüüd", "uni uue kuue annab", "mina ei taha veel magama jääda" , sest kõik eelpoolmainitud on liiga kurvad ja väljenduvad koduigatsuses.
Parimad palad on ise väljamõeldud regilaulud möödunud päeva sündmustest. Peale 75-ndat salmi võib teid oodata edu ja saate vaikselt toast välja hiilida.
Hädavajalik on, et "Hunt ja seitse kitsetalle" oleks leebe töötlusega st. et Hunt ei sööks tallesid (no mida ta siis lõppude lõpuks nendega teeks, kas kodustaks)

Praegu st. lõunauinaku ajal õpin arvuti abiga Kuusalu hällilaulu (Heia tuia - lase kiike käia, ää ????Muri tuli vasta, kepi käes, koti seljas, suured tossud jalas) ja pean ütlema, et mitte edukalt.
Lisaks püüan ühele legomehikesele raadiosaatjat külge monteerida ja pean ütlema, et mitte eriti edukalt.

Ja kindlasti te ei tea, et "papagoi" võib olla kokku kõik mis tahes, ainult mitte see kirevate sulgedega lind.
Unustage ära kõik "ära tee, roni, hüppa, jookse jne, kui te ei suuda küllalt kiiresti põhjendust leida, siis pole mõtet suud kulutada. Targem on olukorda muuta ja sujuvalt suunata teistele ja ohutumatele jahimaadele.
Lause: Palun mahla, sest see tee on juba nii vanaks jäänud (püüd sisse joota kummeliteed), on nii tõde kui tõde, sest tee sai keedetud tund tagasi.
Jälgimine on kuld, keelamine pole isegi hõbe, vaid tükk tühja sõnamulinat.
Reeglite teadmine on hoopis olulisem. 

Mis siis ikka - vutvutvut raamatukokku ja järgmine "Pere ja kodu" number öökapile.

Pildiseeria 29. märts manaisa - manaema juures






Sellele vaatamata olen saanud "kolm hästi pikka pai" ja maailma kaunimad salasõnad, mida ma teile ei ütle.




esmaspäev, 9. aprill 2012

Hoolekandest

Õhtuleht 7. aprill 2012
Aasta alguses ületas pensionäride arv esimest korda 30 protsendipunkti piiri. 30,2 protsenti elanikest ehk siis 404 525 Eesti elanikku on pensionil, kirjutab statistikaameti juhtivstatistik Marve Randlepp.
Võrreldes viimast kümmet aastat, torkab silma, et töövõimetuspensionäride arv on peaaegu kahekordistunud ja jõudnud 22 protsendini vanaduspuhkusel olijate üldarvust. See arv ei sõltu niivõrd inimeste halvenevast tervisest. Marve Randlepp oletab, et majanduskitsikuse ajal püüavad inimesed kõik võimalikud sissetulekuallikad ära kasutada ja eeskätt seetõttu ongi töövõimetuspensionäre plahvatuslikult rohkem. Teisalt tuleb arve uurides välja, et töövõimetuspensionäre on 18–39 aasta vanuste seas 21 269 ja 40–54aastaste seas koguni 36 430. Pensionieale lähemal, 55–59aastaste hulgas on neid 22 724. Esimesed arvud vihjavad siiski puuetele, mis on tekkinud kas ravimatusest või mitmesugustest õnnetustest.
Muret teeb töövõimetute pensionäride suur arv ka teisel põhjusel. Soome statistikaamet osutab, et kuigi ka põhjanaabrite juures on rahvastiku vananemine märgatav, siis töötava elanikkonna arv hoopis suureneb – kui 2000. aastal käis tööl 2 589 000 inimest, siis mullu juba 2 682 000. Põhjuseks on 60–69aastaste varasemast agaram tööleasumine – neid on eri ametites kolm korda rohkem kui aastatuhandevahetusel.

Helsingin Sanomate andmeil on võimalik tööle tuua veel paarsada tuhat inimest näiteks pikaajaliste töötute seast.
Ka Eestis jätkab hulk pensioniealisi inimesi töölkäimist, kuid töövõimetuspensionäre on raske kui mitte võimatu kaasata.
Enim on pensionäre Põlvamaal (37,9 protsenti rahvastikust) ja Ida-Virumaal (36,6%). Samas on Põlva maakond ka see, kus 23 protsenti pensionäridest on puudega, kirjutab Marve Randlepp.
Pensionäride osa rahvastikust on väikseim Harjumaal (25,7%), Hiiumaal (27,5%) ja Raplamaal (27,6%).

Artikkel tekitas meenutuse nõukogude ajast seoses pensionitega ja pensionäridega. Panen kirja, kes teab, ehk noorematel huvitav.

Juttu kirjutades avastasin, et minu teadmistes on palju valgeid laike. Esiteks ma ei tea, millal hakati ENSV-s pensioneid maksma. Tean ainult seda, et vanaema Nete (1895-2004) sai 60-ndatel aastatel pensionit 12 rubla. See pidi olema peale rahareformi (1961) Vanuse järgi oli ta peale sõda st. kolhooside moodustamise ajal umbes 55 aastane. Ema mäletab, et tema vanemad olid külast viimased, kes kolhoosi astusid. Veel mäletan, et tema pension polnud kõige väiksem, sest teine vanaema sai mingi 9 rubla, sest oli kodune. Hiljem hakkas vanaema saama 14 rubla ja vist EV ajal tuli juurde 50 rbl. sovhoosis töötatud aastate eest.

Ema jäi mul pensionile 55 aastaselt st. aastal 1983. Et naised pensionit saaksid, pidi neil tööstaaži olema vähemalt 20 aastat. Staaž ei tohtinud katkeda, sest see vähendas pensionit. Alguses tohtis imikuga kodus olla kaks kuud. Hiljem aasta. Emal oli maksimumpension 120 rbl., sest ta oli enne pensionile jäämist töötanud spetsiaalselt maalrina kaks aastat, et saada suuremat pensioni. Peale pensioni maksmist ei tohtinud ta seaduse järgi enam töötada, sest siis poleks pensionit makstud, vaid ainult töötasu. Nii kasutati igasuguseid variante st. otsiti inimesi, kelle nimele töökoht vormistada. 
Ämm, kellel oli 10 last ja kes oli lastega kodus ei omanud vajalikku tööstaazi. Vastasel korral oleks ta saanud pensionile jääda 50 aastaselt kui oleks olnud töötanud 15 aastat. See kehtis naistele, kel oli vähemalt viis last. Sellepärast käis ta veel vanemast peast tööl. Peale pensionile jäämist töötas ta ikka edasi. Kelle nimel oli tööraamat, ei tea. 
Mehed said pensionile jääda 60 aastaselt. Äi, kes oli kaevur, sai maa-aluse staaži tõttu, mida pidi olema  vähemalt 12 aastat, pensionile 50 aastaselt. Muidu said kaevurid pensionile 55 aastaselt ja tööstaaži pidi olema vähemalt 25 aastat. Äia pension oli 120 rbl. ja ta tohtis töötada kuni 45 aastase tööstaažini. Arvan, et äi käis tööl vähemalt 65 aastani.
Oli veel teatud elukutseid, kus pensionile sai jääda viis aastat varem.

Kui meie isa suri, siis hakkasime vennaga saama toitjakaotuspensionit. See määrati vastavalt isa töötasu järgi ja maksti kuni laste 18 aastaseks saamiseni. Pension oli umbes 40 rbl. ühele lapsele.


Noppeid kooli konspektidest:

Hoolekanne Eestis

Ürgajal hoolitsesid hõimu viletsate, vanade ja vigaste eest teised hõimu liikmed.
Keskajal läks hoolitsus selle pereliikme kätte, kellele määrati pärandus. See pereliige võis jätta kirikumaksu maksmata.
Sellele vaatamata tekkisid kloostrite juurde  pidalitõbilad, süüfilisehaigete varjupaigad.
Seek (põdurate maja) oli koht, kus sai süüa ja tasuta peavarju. Koos nakkushaigetega elasid seekides vigased, kerjused, pimedad, kodutud, vanadusest nõdrad ja lapsed. Meditsiinilist abi ei antud, aga igas seegis oli vaimulik. 
Rikkad seeki ei läinud, neid põetasid  kodus nunnad, kes olid võtnud enda elu eesmärgiks haigete eest hoolitsemise.
1783 asutati Balti kubermangudes ühiskondliku hoolekande kolleegiumid, mis olid kohustatud hooldama vaestemaju, orbude kodusid.
1866 võeti vastu vallaseadus,mille põhjal pidi vald oma vaeste eest hoolitsema. Vallavaesed võisid käia külakorda ning talupoegadel oli kohustus anda neile peavarju ja toitu.
Niisamuti toimis seadus linnas.

Vaeste abistamise vormid:
abi andmine koju (jahu ja küttepuud)
perekondadesse hoolekandele paigutamine (vaeste oksjonid ja külakorras käimine) Abi andja sai maksusoodustust
hoolekanne asutuses (1870.ndatel hakati valdadesse rajama vaestemaju)
kerjamine (oma vallas või linnas oli lubatud)

1866 esimene kurtide laste kooli avamine Vändras
1883 - esimene pimedate laste varjupaik -kool 
1889 - asutati Jooma ja Auta Elust Päästmise Selts. Muuseas, seltsi 25 tegevusaasta jooksul loobus 450-st hoolealusest joomisest 15

EW
1925 hoolekande seaduse vastuvõtmine. Hoolekande alla kuulusid kõik isikud, kes vajasid abi kusjuures tuli silmas pidada, et abi ei ulatuks üle nende elutingimuste, milles elasid teised kodanikud, kes hoolekande alla ei kuulunud. Hoolekannet korraldas elukohajärgne omavalitsus.
Tekkisid Karskusliit, Punane Rist, Pimedate Hoolekande Selts, Kurtide Selts.
1935 töötas 28 lastekodu , kus elas 1620 last
Täieliku töövõimetuse korral maksti kaks kolmandikku aasta palgast, muul juhul arvestati teatud protsent
Riiklikku pensioni maksti sõjaväelastele, hiljem riigi ja omavalitsuse ametnikele ja õpetajatele ning tööõnnetuse tõttu invaliidistunud põllumeestele.

1940 aastal oli riikliku pensioni saajaid ligikaudu 15 000


pühapäev, 1. aprill 2012

Esimene!

ehk Tove Jannson "Muumitroll ja Sabatäht"  Rakvere Teatris

Kolm Pühvliaasta põnni hakkavad järjestikku kolme aastaseks saama.
Nii otsustas "tädi Daaana", et on aeg kultuurikantsiga tutvust teha.
Muumitroll ja Sabatäht paistis selleks vägagi sobivat.
Pisikese seltsikese tugimeeskonna moodustasid üks isa, üks ema ja üks asendaja st. vanaema Liina.

Teatri esine täitus bussidega ja autodega. Tore, et ikka veel vaevuvad õpetajad põnne sappa võtma ja kohale tooma. Kes arvab, et see kerge on, siis katsuge ise. Kui isegi kolm väikest inimest otsustavad kolme eri suunda jugama panna, siis piisab täpselt kolmest täiskasvanust nende püüdmiseks. Saalitäis erivanuseid mõjus mõnusalt. Meie neljandas reas olime pehmelt öeldes sõnakad. Ilmselt pea kõige nooremad ka. Laval toimuv ei jätnud kedagi külmaks. Igaüks leidis kangelase, kellega samastuda. Vähemalt vanaema tabas küll ennast unistava pilguga kaugusse naeratamas ja ütlemas: asjad, no milleks meile telk ja katelokk. Neist vabanedes on palju kergem edasi sammuda. Kõik on ju minu oma - mets ja meri ja kivid ja ...Igatahes Nuuskmõmmiku roheline lilledega tikitud torukübar ja roheline mõtteviis kuluks talvetolmusele ajule kevadpesuks küll. Väga filosoofiline, oli "suurte" otsus. Igaks juhuks täiendasime vaheajal kummikommivaru kolme pulgakommiga, mis kolmes suus kenad kõnetropid moodustasid. Pisikestele oleks kulunud rohkem laulu ja mängulisust, et nende tähelepanu pingestada. Aga kust seda võtta, kui lastelavastusi niigi vähe. Sellele vaatamata võib esimest katsetust pidada täielikult õnnestunuks. Koduteel küsis kõige vanem st. eelmisel päeval kolmeseks saanu: kas nüüd käime kodus ära ja siis tuleme tagasi teatrisse? Tema kõige meeldejäävam tegelaskuju oli "piisonrott" kes tordi laiaks istus. Ja roti saba. Piigale meeldis mere kohin ja linnud st. helid. Kolmas, kõige noorem põnn on lausa Muumide fänn. Temal oli oma Muumitroll kaasas. Kahju, et süles olevate laste emotsioone kuklapoolelt vähe näha. Küll võis aga kehakeelest nii mõndagi välja lugeda. Vanaema, kui kõige vanem jätkas kodus filosofeerimist: Aga kui Sabatäht on tõesti juba teel, kas siis meil on see koobas kuhu me kõik koos kokkuhoidvalt ja sõbralikult ära mahume? Arvan, et on. Ja kui pole, küll me siis kaevame. Koos.
a>