teisipäev, 20. märts 2018

Ta lubas tulla täna, veerand seitsme paiku...


Juuksed on lahti. Vaevalt, et märk saabuvast kevadest. Elukevadest ammugi mitte.
Ajan näpuga arvutist tarkust taga ja saan teada, et juuksed kasvavad tsüklitena. Ilmselt eemalduvad ka tsüklitena. 100 000 oletatavat karvanääpsu vajavad toitaineid. Rauda, rauda tuleks närida. Tsinki ja vaske ka. Ning igasugu muid: A-d ja B-d ja C-d ja D-d ja E-d ja...F-i ka. Neljandik tähestikku.
Toitu ikka ka. Näiteks kaera. See pani hobustel karva läikima. Mnjahh.

Olengi sel aastal hoolitsenud rohkem hingekese kui ihu eest. Nüüd on tasumise tund. Õnneks ta viibib veel. Saan mütsi kõrvuni venitada, suure salli kaela siduda,  tosserdamise saapad jala otsa panna, õue minna ja kujutleda, et mõne tunni pärast ta tuleb.

Vajab ikka väga suurt kujutlusvõimet.

teisipäev, 13. märts 2018

Joogituur Juku ja Juskega, Kalambuur ja kodune väikelu



Eile, koju saabudes vaatasin kohe Õhtulehe pildigalerii läbi. Tänatud - ei ühtegi tuntavat. Jalutuskäik Koplis, ei midagi intrigeerivat, aga jalutuskäik mööda Kopli baare-kõrtse, mis sest, et tuntud õpetaja-ajaloolase sabas pole just igapäevane. Aga ise me brannega tahtsime ja ei kahetse põrmugi.
Et olla esiliinil läksime tunnikese varem.



Kopli liinid on meie huviorbiidis juba kümmekond aastat. Ikka püüame korra aastas sealt läbi kolistada. Kindlasti ei saa paljud aru mis me sealt leiame. Ega ma ise ka oska vastata. Mulle kohe meeldib sealset olustikku pildistada.
Nüüd alustasime sellega, et tellisime Derevjaškas pelmeene ja pool õlut.


Peaaegu tühjas baaris.


Kui rahvas kogunema hakkas, siis oli istudes hea jälgida. Ega me teadnud, et Juku Kalle kaasatud. Retke ümber jutustama ei hakka, samuti puuduvad mul nende joogiasutustega igasugused sidemed. Lihtsalt tore oli koos 300 pealise salgaga matkata. Räägitu oli mahlakas, baarid  ka hoopis teistsugused.
...
....
....
Järgmisel korral lubati Kalamajja tulla. Tuurile.

Kogu lõbu algas sellest, et meil koolis vaheaeg. Alles või juba? Panime siis seiklused paika. Tuurijärgne nägi ette näituse, mis oli lukus ukse taga. Kamille Saabre "Õun on nagu eestlane". Oh Tallinn, oh itiriik.

Õnneks jalutasime edasi ja kohtasime teletuttavat.
Kutsus nautima.

Kalasupp oli maailma maitsvam. Nagu näha ei jäänud midagi järele.
Päeva lõpuks väik-elu lusika ja veiniavajaga. Taamal kaminatuli.

pühapäev, 4. märts 2018

Telefonist, televiisorist ja sajast ka natuke.


Need T- tähega sõnad on mõneti üksinduse leevendajad.
Telefoniga räägin palju, aga ainult loetud arv inimestega. Esikohta jagavad  ema ja E.

Ema kõned algavad üldjuhul etteheitega: Pole sust juba tükk aega midagi kuulnud. Seda juhul, kui üks päev helistamist on vahele jäänud. Tunnise kõne jooksul suudab üheksakümne aastane analüüsida ajalehtedes loetut, uudistes kuulatut, süveneda probleemi "kes nn. seltskonnatähtedest nüüd kellega elab ja kes kellega lapse sai". Kui tal on õnnestunud alevipoes käia, siis saab jagada vanade tuttavatega kohtumise kogemust jm. Need on üldjoontes toredad kõned, sest 90 on ikkagi soliidne vanus ja kui inimene suudab arutleda, siis on kõik korras. Halvaks pöördub siis, kui telefonihelinaga kaasneb minu südametunnistusele koputamine. Kus sa olid, et vastu ei võtnud? Kellega sa tund aega rääkisid? Siis järgneb "asi", mille pärast helistati. Et kuskilt valutab ja ravimit pole kohe võtta. Olen argipäeva õhtul sõitnud 30 km. ja tagasi ka. Aga selles pole midagi ülejõu käivat. Tegelikult.

E kõned on igapäevased. Algatajaks enamasti tema. Olles töövabadel päevadel maakodus omastehooldaja saan aru, et tal on vaja kellegagi jagada, et mitte lolliks minna ja  põgeneda. Need on tujukad ja pikad kõned - sageli paari tunnised. Vahest jääb kõrva mõru maik, mida raske alla loputada. Siis pean pea padjale panema ja öösel mitu korda patja keerama. Et kõik  sinna sisse koguneks ja kõrvust välja voolaks. Sellele vaatamata olen nende kõnede kaassõltlane.

Arutleva kõne ja infovahetuse partner elab ainult poole tunni kaugusel. No mitte pole seda kokkusaamisposti. Külm on ka ja vähemalt mina olen laisk. Need kõnevahetused toimuvad vahelduvvooluliselt ja pakuvad mulle rõõmu. Mõnikord saame ikka kokku ka.

Naiste poole peale jääb veel Pealinnabranne. Kui "arvetid" lakke ei küüniks, siis mina jagaksin temaga iga päev päeva.  Sest mida külmem talv, seda harvem kokkupuude.

Poegadest on ainult üks, kes helistab. Enamasti siis, kui pikka autosõitu sõidab. Meil on, mille üle vestelda.

Ah jaa, kaheksa aastane ristipoeg helistab ka. Vahest mitu korda päevas. Kui abi vajab. Vahest jääb mitu nädalat vahele. Kui abi ei vaja.

Televiisor on viimasel ajal meele lahutamise kohapealt esikohal. Õhtuti ja öösiti. Kui erutuse tõttu unenäorong ei sõida läbi toa. Näiteks kui tuled enne keskööd pojaga linnapea korraldatud vabariigi aastapäeva vastuvõtult. Norm. ajaplaneeringuga inimene valdavalt öösel ei helista.
Või siis, kui kaheksa paiku tukk peale tuleb ja südaööks läinud on.

Muuseas, vaatasin seda aastapäevafilmi kolm korda. Esimesel korral tekitas õudust, teisel korral sain enda arust mitmele asjale pihta ja kolmandal hakkas kõnetama.

Ausõna, ma ei ole ükski neist prouadest akna juures.