Eesti talurahva arhitektuuris olid valdavaks õlgkatused, mille vahetasid välja sindel ja pilpakatused, tähtsamatel hoonetel kivi ja plekkkatused.
Iga katus omal ajal. Kui praeguse, 21.sajandi algul, peaksime hakkama ehitama õlgkatusega maja, oleks see märk kas totrusest või ekstravagantsusest. Hullem veel on jätta aknad ja uks tegemata, mis näitab, et me pole isegi vigadest viitsinud õppida.
Seitse aastat tagasi, 1994.a. loodi puudega inimeste ühingute ja liitude katusorganisatsioon nimetusega Eesti Puuetega Inimeste Koda, mis tegutses ministeeriumidevahelise nõuandva organina puuetega inimesi puudutavates küsimustes Koja tegevuse põhieesmärk oli ühiskonnas puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomisele kaasaaitamine. Algatus koja moodustamiseks tuli puuetega inimestelt endilt, kuna oli palju vajakajäämisi koostöös hariduse tervishoiu ja sotsiaaltöö vallas. Sotsiaalministeeriumis olid oma ametikoha tõttu kõige lähemalt nende probleemidega kokku puutunud Vilja Kuzmin ja Eha Leppik, kes olid koja tegelikud kokkukutsujad (ajakiri “Sinuga” nr.1/94 )
St. maja oli, aga katuse ehitajad olid ikkagi võimu esindajad. Koja 20 liikmest olid ainult pooled puuetega inimeste organisatsioonide volitatud esindajad. Teises pooles oli esindatud sotsiaalministeerium, rahandus-, kultuuri ja haridusministeerium, riigikogu sotsiaalkomisjon ja sotsiaalminister Marju Lauristin. Koja presidendiks valiti Hagi Šein.
Koja põhikirja ja koosseisu kinnitas Sotsiaalministeerium.
Koda asutati puuetega inimestega tehtava töö koordineerimiseks ja juhtimiseks (Sotsiaalministri määrus 7.aprill 1994.a)
Selle jaoks asutati Eesti Puuetega Inimeste Fond , mille põhitegevuseks oli rahaliste vahendite kogumine ja nende sihitusega jaotamine puuetega inimeste vajadusteks.
Fondi riiklike vahendite allikaks on eraldised hasartmängumaksust. Fondi vahendeid kasutatakse puuetega inimeste tegevusvõimaluste avardamiseks, rehabilitatsiooni-, kohanemise-, töö- või muude keskuste loomise ja ülalpidamisega seotud kuludeks, osalemiseks puuetega inimeste rahvusvaheliseks koostööks, kongresside, seminaride korraldamiseks.
Mida hakati tegema?
· 3.dets1994.korraldas EPIK Sakala kultuurikeskuses puuetega inimeste perepäeva, mille peamine eesmärk oli saada ühiskonnalt moraalset toetust ja end avalikkusele arusaadavaks teha.
· 16.05.1995 kiitis valitsus heaks Eesti vabariigi invapoliitika Üldkontseptsiooni
Puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreeglid. Kuigi dokument ei ole veel seadus, andis see tegevussuunad kõikidele ametkondadele ja on oluliseks sammuks invaprobleemide edasisel lahendamisel.
Tuleme nüüd pealinnast Virumaale. Koltunud paberilt loeme viletsas masinakirjas: 16.veebr.1995.a LÄÄNE-VIRUMAA PUUETEGA INIMESTE KOJA ASUTAMISKOOSOLEKU PROTOKOLL. Asutajaliikmete hulgas selleaegne Rakvere haigla peaarst Aivar Tooming, haigekassa direktor Toivo Leemets ja oma praegusele ametile truuks jäänud Lea Kivipõld linna sotsiaalnõunik
Ajal, mil alles võeti vastu EV Sotsiaalhoolekande seadus, tegutsesid puuetega inimeste kojad ja ühingud maakondades nn. iseenese tarkusest ja põlve otsas. oodates juhtnööre EPIK ja raha Fondilt. Ikka valimine ülalt alla ja aruandlus alt üles.
Eemalseisja pilguga nendele aegadele tagasi vaadates tundub, et liikusid suuremad rahad, suuremaid tegusid tehti seal kus olid kobedamad eesotsas.
Saadi ja ehitati maju, loodi päevakeskusi, remonditi hooldekodusid, lastekodusid.
EPIK korraldas jätkuvalt kultuurifestivale, puuetega inimeste päevi, loodi kontakte põhjamaade organisatsioonidega. Invaspordiliit viis läbi spordivõistlusi, laagreid, käidi paraolümpial
Hakkasid tekkima töörühmad ja komisjonid ettevõtlikest, kes tahtsid reformida sotsiaalhoolekande ja sotsiaalkindlustuse süsteemi. Sellest tööst sündis
Sotsiaaltoetuste seaduse eelnõu ja selle seaduse rakendust tunnetame me täna, kus sügava puudega inimene saab toetust 640.- st. rohkem, kui mullu.
Augustis 1997. peeti Tallinnas Eesti sotsiaaltöö I kongress. Puuetega inimestele oli pühendatud sümpoosium ”Ühistegevus võrdsete võimaluste loomisel” . .9 ettekannet inimestelt, kes nõustusid, et puuetega inimeste õigusi-õigust tööle, haridusele, inimväärsele elule ei saa käsitleda üksnes puuetega inimeste probleemina, vaid nagu Euroopa riikideski tuleb seda käsitleda inimõiguste küsimusena.
Mida edasi, seda enam jäeti liivakastimängud kõrvale ja sõnastati oma nõudmised arusaadavamalt. Novembris 1997.alustati tööd projektiga ”Puuetega inimeste sotsiaalne kaitse”
Projekti käigus uurisid spetsialistid mujalt riikidest Eestis kehtivaid seadusi ja võrdlesid neid EL puuetega inimesi puudutavate programmidega.
Tuleb aga meeles pidada, et puudega inimene on kõige parem asjatundja oma elu planeerimisel. Rõõmustas see, sotsiaalteenuste osutajate hulgas suurenes eriettevalmistuse saanud puuetega inimeste endi arv: proteesimeistrid, massöörid, heliraamatute valmistajad, nõustajad - tugiisikud.
Tänu puuetega inimeste kodade ja erinevate puuetega inimeste organisatsioonide poolt tehtud tööle mõisteti vajadusi sotsiaalteenuste järgi ka kohalikes omavalitsustes.
Järjekordsel puuetega inimeste päeval peetud konverentsi teemad puuetega inimeste tööhõive ja eurointegratsiooniprotsess andsid alust tõdeda, et puuetega inimeste valdkonnas töötajad on muutunud järjest professionaalsemateks ning teiselt poolt on keskkond, kus me elame, valmis meid mõistma.
3.märts 1998.a. istung oli EPIK senises ajaloos sisulise ja põhjapaneva tähtsusega, sest just sellel istungil käivitus senist strateegiat ja organisatsioonilist struktuuri muutev töö. Otsustati ,et EPIK liikmeteks on vabariiklikud puuetega inimeste liidud ja maakondlikud puuetega inimeste kojad. Selle variandi tugevateks külgedeks oli nii kodade kui liitude parem omavaheline koostöö, infovahetus, suuremad võimalused mitmesuguste kontaktide loomiseks. Nõnda tekiks struktuur, mis kataks kogu Eesti regionaalselt ja terviklikult, kusjuures kõigil on õigus osaleda otsuste vastuvõtmisel. Puudusteks arvati kohalike ühingute dubleeritud esindatust ja liiga suurt liikmeskonda(ajakiri Sinuga 3/98)
Nüüd kaks aastat hiljem ütleb EPIK eestseisja Helve Luik:
Kõigil puuetega inimeste organisatsioonidel on väga tähtis koht nii riigis tervikuna kui ka kohalikul tasandil, sest neil tuleb teha seda tööd, milleni ametnikud ei jõua-abistada, toetada ja nõustada neid inimesi, kes abi vajavad oma puudest tulenevate
probleemidega toimetulekul. Kui tahame, et meie organisatsioone võetakse ametnike poolt kui partnereid, kellega arvestatakse ja keda usaldatakse tuleb organisatsiooni tegevus muuta läbipaistvamaks ning asjalikumaks.
Ainult puuetega inimeste endi ja nende organisatsioonide aktiivsel kaasalöömisel ning tihedas koostöös poliitikute ja ametnikega suudame muuta elu Eestis-nii puuetega kui puueteta inimestele- sobivaks, sõbralikuks ja elamisväärseks.
Keskmine katus –kohalik koda. Mulle tundub, et seda praegu Lääne- Virumaal vahetatakse.
Et eterniitkatuse asemel pannakse kaasaegset materjali ja katuseparandajad oleme kõik meie siia kokkutulnud..
Ligikaudu 3000 puudega inimestest pakume katust umbes 400-le. On seda vähe või palju jäägu teie otsustada.
Sõna arenguruum koosneb sõnadest ruum ja areng. Et toimuks areng, oleks vaja rohkem ruumi. Kui meil ei oleks uut raamatukogu, vaevalt seal vanas majas niipalju lugejaid käiks. Sama juhtuks siis, kui puuetega inimestele pakutakse Lõuna tänavale haigla juurde mingeid keldriruume. Vanasti elasid keldrikorrustel kõige vaesemad ja viletsamad. Ega see tähenda ometi seda, et nii ollaksegi kohaliku omavalitsuse erilise hoole all(EV Põhiseaduse § 28) Puudega inimene ei ole ohver, ta ei vaja sümpaatiat vaid võrdseid õigusi.
Maie Sild on oma eestseisjana tegutsemise ajal küll palunud vana lasteraamatukogu maja, küll tehti projekt tervisekeskusele Lille, aga tulutult.
Mõnede ettevõtlike peas mõlgub mõte Pedagoogikakooli alumisest korrusest, kus oleks ideaalsed tingimused (kaldtee, inva WC, keset linna)
Suured ohud valitsevad aga siis, kui ühingud ei mahu ühe katuse alla-kurdid peavad tühjalt oma 3 toalist korterit, Rakvere ühing tahab oma ruume, võib olla hakkab kutsehaigete ühingu esimees näiteks oma sauna peakorterit ehitama) Mujal linnades küll nii ei käi, sest Pölvas, Viljandis, Tartus, Võrus mahuvad ühe katuse alla kohalik koda ja veel päevakeskus.
Kas on siis meie katus kehvem või oleme me ise sallimatumad oma ligimeste suhtes?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar