kolmapäev, 31. juuli 2013

Kes või mis on "juuksurjänesed"?



Vastust küsimusele  läksime saama selle aasta viimasesse öömuuseumisse. Kunstiülikooli magister Kätlin Leokin oli enda magistritööst teinud lühikese, tunnise kokkuvõtte.


Ilu teema on naisi alati huvituma pannud. Mehi ilmselt ka. Seekordne lektor viis meid fotode abil 19 sajandi lõppu ning tõi siis pikkamööda poisipea aega. See tähendab meeste petmise aega, mil "naturell" hakkas tahaplaanile jääma. Nagu ikka, tulid kõik pahed linnast ja nagu ikka, tööstusrevolutsiooniga. 
Enne seda oli jalake siivsalt kaetud, dekolteed lubasid endale loomulikult ainult suurilmadaamid. Koos kääridega juustesse purunes igavesti meessoo müüt naisest, kui mehe pärisosast, mille loomisel mehed aastasadu vaeva olid näinud. Korsett ja juuksed prügikasti - ning midagi muutumatut olime kaotanud ainult mõne aastakümnega.

Kindlasti on teilgi pärandalbumis pilte vanaemadest või vanavanaemadest, kus naised lihtsas, kurguni kinninööbitud kleidis, juuksed kinni ja pilk tõsine. Ei mingit iluravi ehk neiu maalt. 

Pildil minu emaema 18 aastasena, 1913 aastal. Vanaema, kes suri 1994 aastal polnud kunagi juukseid lokkinud, rääkimata värvimisest. Minu meelest puudusid tema käekotis huulepulk, puudritoos ja lõhnaõli.

Ajad muutusid. Vanaemal talus polnud pildistamiseks aega.

Küll on muutuste tuules järgmine pilt, kus vanaema ämm st. minu ema isaema koos noorema poja ja miniaga. Aastaarvu pole, aga pakuksin 1930, mil vanavanaema seitsmekümnene. Pilt on tehtud Tartus, kus noorim poeg sõjaväelane ja tema naine ohvitseriproua.


ja veel üks ajakajaline ehk minu ema enda onu ja onunaisega Tartus 1933
ning ema vend, kes Tartusse onu juurde progümnaasiumisse  pandi



Rohkem mul sellest suguvõsast ennesõjajärgseid pilte pole. Vanatädi albumid jäid Tallinna põlemisse. 

Aga nüüd tagasi loengu juurde. Nagu need minu valduses olevad  vähesed fotod näitavad, sai selgesti eraldada linna ja maanaiste välimust . Ega siis poisipead kohe kahel käel vastu võetud. Pärast "ilmasõda" näis kõik tavatu normaalne. Kui sõja ajal näisid paksud kulmud kardinasoengu all OK, siis pikkamööda hakkas koos päevitunud nahaga moodi tulema punane huulevärv ja kitsad kulmutriibud. Mis moodi tulema, lihtsalt hakatigi huuli värvima. Peale sõda polnud ju vabadusega midagi muud peale hakata, kui pidutseda ja rõõmutseda. 

Fläpper, ehk vabameelne naine 20-ndatel aastatel - mnjaa, tundub ahvatlev. Pikk sigaretipits, sirge kleit, loomulikult lühike poisipea koos pottkübaraga ning keermega tulipunane huulepulk. Ja küünelakk! 
30-ndate sakiliste servadega kleidid ja kübarad nõudsid korralikku soengut. Polnud nii, et surud lätu pähe ja juuksed on nigu on. Eiiii! Ikka juustelahk sirgeks ja vasakule ning lokikuhi ka. Ja nii algaski juuksuritööstuse kuldaeg. Ja mitte lihtsalt nii, et käärid kätte ja oledki proff valmis. Isegi kool oli olemas ja juuksuritöö käsiraamat. Õppuritel polnud vaja karta töötuksjäämist, sest juuksurite -habemeajajate põud kummitas nii Tartus kui Tallinnas.
Muuseas, 30.ndate alguses  oli Tallinnas 50 juuksuriäri, Tartus 12 ja nende arv suurenes pidevalt.

Maal lõigati ehk pügati päid kodus. Veidi osavam pereliige tegi seda kääridega. Poiste pead pöeti nn. nulliga paljaks. Juukselõikusmasinaga. 

Eks neid tööriistu ilmus üha juurde. Pildil loengupidaja kaasa võetu, unikaalsed esemed tema isiklikust kogust. Föön ja lokitangid tekitavad veidi külmavärinaid
.....
Lühike soeng nõudis lokki. Alguses peadligi vesilaineid ja hiljem üha suuremaid rullisoenguid. ka juuste pleegitamine või punaseks värvimine sai hoogu juurde. Juuksuritöökodadesse jõudsid keemiliste lokkide tegemise aparaadid. Mnjaa, isegi voolu tugevust sai skaalal valida. Nii et ohtlik harrastus see ilu.


Reklaamid ja käsiraamatud  olid kapitalismikese kaasnähud.   Ühe kaas tundus tuttavana. Sellepärast pühkisin kodus tolmust puhtaks ja siin ta ongi. ...

Tänapäeva naine.1932 Koguteos igale naisele. 
Peatükk: kuidas jään ma ilusaks ja nooreks?
...tahtejõu ja püsivusega ning tarviliste teadmiste varal. Mõned neist, mida raatsin jagada
1. et ära tunda, kas seep on hea või mitte, seks võetagu väike tükike seepi suhu - hea seep ei tekita keelel kipitust
2. kuivatades ei tohi pühkida palgeid ülaltpoolt alla, sest see soodustab rippuvate palede tekkimist
3. kortsude vastu soovitatakse näonahk ööseks katta saia-piimapudruga kusjuures puder öö jooksul ei tohi kuivada
4. kreemi asemel, mis on väga kallid, võib tarvitada rõõska koort, mis jäetakse sinna kogu ööks
5. Toit on inimkehale sama, mis masinale kütteaine paraja hulga kütteainega töötab masin kõige korralikumalt. kerge sõiduga masinat pole vaja kütta äärmuseni
6. Noorik, kes kasutab raskemaks tööks teenija abi ja talle jääb tolmupühkimine, lillede kastmine, kuldkalakeste toitmine ja kaks korda päevas mõnusasti jalutamine  vajaks tarvitamiseks 2455 kalorit. 
7. Ameerika prouade salenemisnipp: päevil, mil käid kohvikus, loobu lõunasöögist
8. Vanadel naistel on väga sageli paksus tingitud hoolimatusest

ja nii edasija nii edasi. Eriti meeldib mulle kuldkalakeste söötmine. 

Lõpetuseks pealkirjaküsimuse juurde. Juuksurjänesed on nn. mustalt töötavad juuksurid, kes ei maksnud riigimakse. Kuna juukslatele olid kehtestatud ranged tervishoiu- ja töökaitsenõuded ning piiratud lahtiolekuajad, siis hakkasid katusekambrites tegutsema juuksurjänesed, kes pakkusid oma teenuseid odavama hinnaga. Ei ole midagi uut siin päikse all, eks?


Tudu muuseumist leidsin teemaga haakuva  kasti...(vot selline lõikur oli vanaemal ka)

neljapäev, 25. juuli 2013

Köök kui laboratoorium


Kolmas muuseumiloeng viis meid naiste - alasse. Lektor Kai Lobjakas Eesti tarbekunsti ja disainimuuseumist alustas nagu ikka, laiast maailmast.




Olin olnud eksiteel ja mõelnud, et pisikesed köögid kortermajadesse saabusid koos nõuka ajaga, mil propageeriti sööklates söömist. Hoopiski Saksamaal pärast maailmarevolutsiooni, kui töölisklass hakkas teadlikumaks muutuma ja kapitalistid - orjapidajad aru saama, et kes ei söö, see ei tööta. Vanad, pehkinud majad olid otsa saanud ja asemele ehitati uued ja modernsemad. Et eemale peletada igasugu pisilasi ja närilisi projekteeriti köök võimalikult puhtusekindel. Seintesse ehitatud kinniste kappidega. Korterite ruumid oli piiratud ja nii need pisikesed, valdavalt sahvriga linnaköögid tekkisidki. Oma osa andis ventilatsiooni kasutusele võtmine ja söögitoa ning söögi tegemise koha vaheline sahver ehk õhutusruum hakkas tähtsust kaotama. Lõpuks leiti lahendus ja hakati valmistama kahe poolega kappe, mis võimaldas võimalikult vähese jalavaevaga pesta nõusid köögi poolel ja võtta puhtaid söögitoa poolel. Elekter ja külmkapp, vesi ja kanalisatsioon - kui loomulikud need praegusel ajal tunduvad. Perenaise mugavusel mõeldes tegutsesid köökide projekteerijad umbes nii: istuti kõrgel taburetil ja kaardistati naise teekond kogu päeva vältel. Võimalikult optimaalsete lahenduste leidmiseks paigutati mööbel "käe järgi". Saksa ordnung mõtles välja geniaalse leiutise: sahtlid olid nagu kühvlid. Ja põrandale oli isegi koera aseme koht  oli märgitud.

Ka EW-s hakati kaasajastuma. Perenaistele mõeldud ajakirjad andsid tarkusi ja "pruutide koolid" said talunaiste seas populaarseks. Muidugi jäi sageli  perega ühetoalises üürikorteris  elava vabrikunaise unelm ajakirjapiltidele, aga eks ole see nüüdki nii. Kõik ei mahu marjamaale, muist peab jääma karjamaale. Ühes või heal juhul kahes toas, kiviterepikojaga maja teisel korrusel, kus kemps koridoris ja vesi õues tuli olla sama väärikas perenaine kui suures taluköögis. Uued, peened road nagu kartulisalat ja pasteet, kotletid, kartulipuder ja kapsarullid tõrjusid välja halli värvi igapäevase tangusupi ja uued maitseained võimaldasid katsetamisi.

Ikkagi olenes kõik perenaise lugupidamisest puhtuse vastu. Kuidas vanaema meenutas: selle naise köök on nii segamini, et võta kaigas ja hüppa üle. Mäitsu Miine sai eluaegse märgi külge ainult seepärast, et kogus mustad nõud suurde titevanni. Niikaua, kui kapis jätkus, polnud häda midagi. Kui naabrinaised manitsesid, siis oli Miine öelnud: mulle meeldibki segamini.

Pika elu jooksul olen kohanud mitmesuguseid "köögiloomi". Hiiri püüdis kass ja rottidele pandi ilmselt mürki.  Kärbseid tuli piitsaga peksta, eriti palju kogunes neid pliidi kohale müüri peale. Lapsepõlves tundusid mulle kärbselindid (nii neid meil nimetati) ühed kõige vastikumad asjad. Aga see polnud veel kõik. Aastaid tagasi, kui tuttuude kortermajja kolisime tabas meid suur nuhtlus. Nii tutvusin esimest korda elus vaaraosipelgatega. Kui te ei tea, kes või mis need elukad on, siis olete õnnega koos. Pisikeste, nööpnõelasuuruste sipelgate rida suundub mööda köögikappi näiteks saiani või pea ükskõik milleni. Ning lahti neist ei saa. Oma pesaks valivad nad kavalalt lohaka perenaise poolt tähelepanuta jääva koha. Näiteks meil olid nad külmkapi tagaresti sees. See ilmnes alles siis, kui kapi uuega asendasime ja vana (koos sipelgatega) emale viisime. Kingitus missugune. Nad peitusid isegi raamatute vahele. Likvideerida aitas maja üldtõrje, aga mul on ka oma isiklik arvamus. Kui pere, kellega nad kaasa tulid minema kolis, siis kadusid sipelgad nõiaväel. Prussakakogemuse sain Mustamäel. Vahtisid teised ööhakul mulle vannitoast ja köögist vastu. Prrrr! vastik! keegi blogikaaslastest soovitas nendega rääkida. No ma siis neile ütlesin kõik, mis ma nendest arvan! Hiljem ma neid ei kohanud. No ma tulin koju tagasi ka.
Ühesõnaga - kui valida, siis pigem laboratoorium kui katselava.

Muusikalise maitse eest hoolitses Gourmet Duo. Nimi haakus suurepäraselt teemaga ja ega ma midagi muud nendest teadnud. Millegipärast arvasin, et tegu rahvusvahelise kooslusega. Aga ei. Kena ja vitaalne madalahäälne  daam Yvetta Uustalu koos meeldiva kontrabassimängijaga avardasid muusikamaitset. Duol oma kodulehekülg ja kõigil võimalus tutvuda. Seltskonna arvamused lahknesid: naistele meeldis, noor mees raputas pead. Arvamuste paljusus rikastab.

Mina nagu ikka sõnadega kimpus, mis kumisema jäävad. seekord Kai Mai Olbri "Ehted". Vahest, suveööl olen ikka lootusetu romantik, eks.

EHTED
Liig palju sai ehteid –
ei tea, mida kanda.
Su pilk jäi kinni mu juuste taha,
enda oma kui pillasin maha.
Leebeid sõnu ütlesid vähe –
need jäid ainsa korraga pähe,
kallid käed jätan endale kaela –
enne kandsin vaid paljast paela.
Puudutust, mis oli teistest õrnem,
kandma vist hakkan väikeses sõrmes
ja su naeru torkan ma rinda!

Küll ma homme selle köögi ka läikivaks nühin. Homme....

homme olen jälle virtin. Täna aga mõisproua! (Bianka tabab võrdlus)

teisipäev, 16. juuli 2013

Retrospektiiv koos tolmu pühkimisega plaadiriiulilt



Pühapäeval sain võimaluse külastada Silvi Vraidi mälestuskontserti Tartu laululaval. Kuna tunnen ennast suure massi hulgas ebamugavalt, välja arvatud laulupeod ja Viru Folk, pole ma eriti väliürituste külastaja. Seekord oli kõik teisiti. Ma lihtsalt ootasin rahvast. Alguses oli meid vähe ja enamus hoidis päikese eest varju. Kuid korraga oli laululava täis. 




Silvi Vrait on minu põlvkonna naislaulja - sümbol. Seitsmekümnendad jagasid meid kahte lehte. Üks osa andis südame Anne Veskile või Marju Länikule. Mina olin see teine osa ja minu hing kuulus Silvi Vraidile ning Fixile. Tegelikult oli midagi juba varem. Koos esimese tõelise armumise ja pettumusega tuli minu ellu ÜKS laul. Tahan arvata, aga pole kindel, et just selliste sõnadega  loo lindistasin telekast aastal 1972 

Jah ma olen siin, olen siin aja serval
On mu süda siin, minu sees sinu kõrval
Siin on see mida aeg teiseks ei tee

Selliseks ma jäin nagu näin olen endine ja endiseks kui saad
Võta mind just nii nagu näin sest et siia jään ma

Jah ma olen siin kus on ruumi ka tuultel
On mu suudlus siin ja see on sinu huultel
Siin on see mida aeg teiseks ei tee

Selliseks ma jäin nagu näin olen endine ja endiseks kui saad
Võta mind just nii nagu näin sest et siia jään ma

Jah ma olen siin sina tõid mind kord siia
Kui mind poleks siin sa ei saaks tulla iial
Siin on see mida aeg teiseks ei tee

Selliseks ma jäin nagu näin, olen endine ja endiseks kui saad
Võta mind just nii nagu näin sest et siia jään ma

Jah ma olen siin poleks mind poleks sindki
Jah ma olen siin poleks sind poleks mindki
(olen otsinud netist sõnade autorit, kuid pole leidnud) 

Edasi tuli FIX. Esimene kohtumine ansambliga toimus ilmselt kolhoosi jaanitulel. Abikaasa pakkus aastaks 1977. See oli võimas. Ega ma lugude pealkirju teadnud, ikka ridade järgi:
....on neetult ränk see mäkketõus ja kahtlema pead oma jõus, vaev on liiga suur, surub ligi maad, liialt jõudu nõuab
...veel avatud on, veel avatud on uksed
....Ulila, Ulila, siin on aed, kus magab armastus

1979 ilmus esimene plaat. ......
Hankisin selle tutvuse kaudu. FIX koos Silvi Vraidiga läks üha paremaks.
.......

Tegelikult ma ei tahtnud mingit ajalugu kirja panna. See lihtsalt oli see aeg, mil mulle (minu arust Queenilik) selline vokaalne ansambel hirmsasti meeldis. Sobib tänaseni. Möödunud suvesimmanil rokkisime täiega, sest minu najal vaid seisab see terve tsirkus koos.
Need lood on kuidagi arukad, sõnad pole mingi "tilulilu" vaid just selle ajastukajaline tabamus. Pihtas! Täppis! Mõned minuvanused ei saanud aru, mida ma FIX-is leidsin. Minu jaoks oli seal uskumatu kooskõla. Harmoonia. 
Sellepärast on minu Silvi Vrait eelkõige FIX. 



Hiljem ma enam niipalju eestikeelset levimuusikat ei kuulanud. Ka praegu tunnen, et tähtis pole lugude paljusus, vaid laulust saadav emotsioon. 

Ilmselt olen jõudnud ajajärku, kus mälestused on tähtsamad, kui unistused. Sellepärast pühkisin plaadiriiulilt tolmu. Mälust ka. 

reede, 12. juuli 2013

Vana postijaam, kaugeid aegu teab....



Kui kaugel olete, juba sada piletit müüdud! kuulen telefonis muuseumi perenaise häält.
Paar kilomeetrit veel, kohe-kohe! rahustan ennast ja teisi.
Kell näitab kümme minutit seitse läbi. Üritus peab algama kell kaheksa. See, mis  täna Sagadis toimub ületab igasugused normid. Kust ilmusid need argipäevaõhtused ajaloohuvilised? Lihtsalt ei jätku kohti ja kõik. Saali on toole triiki täis. Raamatukogu naised on ennast rahulikult ukse taha istuma sättinud. Ettenägelikumad - kiiremad  heidavad tagumistele üleolevaid pilke: oma viga, et nii kaua kodus kohmerdasite. Leian tuttavaid selgasid. Isegi Väike - Maarjast on kohale tuldud. Kolleegid lasteaiast teevad lihtsameelsele asja lihtsaks: see on ju Maarja - Liisi pärast. Muidugi, oleksin kohe pidanud arvama. Maarja- Liis Ilus ja Peeter Rebane sisustavad kavaga "Kuldne põld" 10 juuli öömuuseumi muusikatunni.

Kuid alguses oli loeng...

Kehastusin 19 sajandi kõrtsitüdrukuks, kes sai aastase töötamise eest rahapalka 20 rubla, kaks särki ja kaks seelikut. Appikene, need kuluksid ju kuu ajaga läbi! Või mitte? Ilmselt oli üks komplekt talvine ja teine suvine. Õpi, eideke, kui järjekordselt "kaltsukatuurilt" lookas koti all koju koperdad. Õpi kokkuhoidu vanast elust. Eiiiii taha! Ei taha korstnata ja klaasimata akna-auguga kõrtsi tagakambris õlgedel reisiväsimust puhata, hundinahk ümber.

Oehh, kui tüütu bussireis oli, kumiseb kõrvus. Mõtle, konditsioneer ei töötanud, telekas näidati mingit vana filmi ja vets haises. Nuujah....
Läheks siis ajas tagasi. Puuratastega väikevanker ja viis kilomeetrit tunnis. Ometi reisiti ka sel ajal. Isegi klaver transporditi Peterburist Tallinnasse.

Lektor oli reisikirjadest valiku teinud. On ju vanad reisikirjad põnev materjal kohalike elu - olu tundma õppimisel. Reisisid riigist riiki ikkagi haritud, kirjaoskajad  inimesed - koduõpetajateks või vaimulikeks suunduvad või kirjanikud - rännumehed.
Mis tunnise loengu sisse ikka mahub? Ja kus see teeline eestlasi rändude ajal kohtas? Teeäärsetes kõrtsides peatudes, loomulikult. Loengu materjal sisaldas Eesti ja Liivimaa kõrtside kirjeldusi 18-19 saj.reisikirjanduses. Hõreda asustuse tõttu oli raske öömaja leida. Kõik mõisad ja pastoraadid ei võtnud teelisi vastu. Sellepärast hakati juba Rootsi ajal iga 30 km taha maanteekõrtse rajama. Niisuguse  korralduse said maaomanikud - mõisnikud.

Siis kui jalgu puhkas hobu peeti külmarohust lugu....
Ega need eestlased õlut tahtnudki ja ega palju ei joodutki. Klaas viina ja hobusele heinad. Mehed meil ju vähenõudlikud. Eesti naised pidid kodu ja lapsi hoidma, ega neid suurde linna kaasa võetud. Nii ma arvan.
Meie kõrtsid olevat olnud sakslaste reisikirjade järgi äärmiselt viletsad ja vaesed. Sellepärast tuli ikka "oma moonakott" ühes võtta. Aadlikutel oma kokk ka. Õnnelikud olid need, kel sada vähki söögilauale toodi või värskelt püütud haugi pakuti . Saja vähi eest tuli välja käia 10 kopikat. Olete vähki söönud? Ma vist lapsepõlves...
Viletsamates kohtades tuli külmunud ja kuivanud lihatükiga leppida.

Ekraanile ilmusid  maanteäärsed kõrtsid 20-ndast sajandist. Päris uhked juba teised. Loomad toas ja puha. Suur ahi, mis sooja andis, pikad lauad ja pingid.

Kodus hakkas mind huvitama mis vahe oli teelistele postijaamal ja maanteekõrtsil?
Vikipeedia räägib, et Euroopat kattev postijaamade võrgustik kujunes välja 17 sajandil ja toimis 19 sajandini, mil postisüsteemi hakkas välja tõrjuma telegraaf ja hiljem autotransport. Eesti ja Liivimaale jõudis Rootsi postijaamade võrgustik 1638 aastal. Võrreldes rootslastega oli venelaste postiteenus viletsamal järjel. 1730 aastal andis keisrinna Anna Ivanovna välja rida ukaase. Näiteks keelas ta Liivimaal postitöötajaid sõimata.
Postijaamad rajati suuremate teede äärde: Tallinn- Peterburg, Tallinn - Riia jm. Postijaama töötajateks olid ülemus, postipoisid, sepp, sadulsepp, köögitüdruk. Ülesanneteks posti ja reisijate takistusteta liiklemise tagamine, hobusöödaga varustamine, reisijatele toidu ja ööbimisvõimaluse tagamine. Postijaam allus rüütelkonnale. Alates 1870.ndatest tõrjusid raudteed postimaanteed tahaplaanile ja neid hakati rajama kõrvalistesse kohtadesse. 20.nda sajandi esimesel poolel postijaamad suleti. Virumaal on säilinud Pikaristi postijaam (veidi Rakvere- Narva teest eemal)

Maakõrtsid kuulusid mõisnikele. Kõrtsmik oli vaid rentnik. Kõrts oli eelkõige teekäijate kokku saamise koht. Enne Põhjasõda on kokku loetud u. 200 kõrtsi.Vene tsaaririigi võimu all see arv kümnekordistus.
Kui riik 1900.ndal aastal keelas viina müümise, siis läksid kõrtsid üksteise järel pankrotti. Tuleb teha selge vahe külakõrtsi ja maanteekõrtsi vahel. Külakõrtse leidus iga viie  versta takka, aga maanteekõrtsil oli postijaama ülesanne. Juba Rootsi ajal olevat postitõllad liikunud teedel täpse ajagraafikuga - põllul töötavad talupojad said selle järgi lõunale minna.
Tegelikult vahet vist polnudki. Ainuke erinevus, mis netis tuulates tundus, aga ei pruugi põhjapidav olla on järgmine: Juba Rootsi ajal püüti maakõrtse postijaamadest lahus hoida sellega, et ära hoida joomist. Ühesõnaga, kes karske, läks postijaama, kes aga kesvamärjukest pruukida tahtis, see otsis üles maanteekõrtsi. Ka maanteekõrtsid ehitati talliga. Virumaal on taastatud Viitna kõrts. Aga postijaamas pakuti samuti teelisele süüa-juua.

Nüüd läksin jutuga hoopiski teise suunda, aga nagu olen öelnud: üks teema viib teiseni. Peaks ikka seal Varbuse maanteemuuseumis ära käima. Miks muidu mulle lektori näidatud foto Tille kõrtsist nii südamelähedane tundus. Ikkagi esivanemate elukoha ligidal Tilleorus.

Muusikaline osa sobis reisijutuga. Vanast vaksalist on laul kirjutatud. Miks mitte vanast postijaamast ja maanteekõrtsist.

esmaspäev, 8. juuli 2013

Igal meist jutud kuulata ja rääkida

Puhkuse neljas nädal sai õnnelikult läbitud.

Koos juuliga algasid Sagadi ÖÖmuuseumid. Kes kuulnud pole neile teadmiseks, et Sagadi mõisas toimuvad juulikuistel kolmapäeva õhtutel loengud, mida värskendatakse muusikaga.
Algus oli 3.ndal. Teemaks

Tallinna Ülikooli õppejõud Anu Kannike oli tasemel ja slaidimaterjal peletas päevaväsimust.

Polnud kunagi mõelnud, et mõiste "kodu" praeguses mõttes hakkas tekkima seoses tööstusrevolutsiooniga. Ajal, mil hakati minema tööle ja tulema koju. Enne seda oli talu nii elamise kui töötamise koht. Kuigi mingi tükike talurahva koduinterjööri vanadelt fotodelt ja maalidelt nähtud hämmastab 18 - 19 saj.  vaesus ikka ja jälle uuesti. Õigemini, mitte niivõrd vaesus, kuivõrd ebamugavus. Olen püüdnud oma esiemasid sinna rehetarre kujutleda. Näiteks  aasta 1842 kui väikeses Võrumaa nurgas Kanepist kümnekonna kilomeetri kaugusel sündis mu vanaema vanaema Ann. Seitsmenda lapsena. Kas saunas? Või rehetoas? Anni ema oli 39. Oli ta õnnelik? Mis tähendas sel ajal mõiste "õnnelik olema"? Annil oli kolm ristivanemat. Üks nendest mõisapreili Julie Tiesenhausen. "Miksid" ei lõpe. Ann olevat läinud mõisa teenijaks. Kas tema murdis mustrit ja sattus ühel eluetapil talutarest häärberisse. Tegemist oli väiksemat sorti mõisaga. Aga ikkagi. Mitte laudadest kokkuklopistud säng õlgedega, vaid tõeline voodi. Ja peegel! Ann olevat olnud ilus inimene (vanaema väljend).  Kas ta sellepärast jäigi silma noorparunile, kes Tartus arstiteadust studeeris? Poisslast, kes 1863.a. ilmavalgust nägi ei võetud loomulikult omaks. Vastupidi - pere pidi mõisast lahkuma. Jälle tagasi vaesusse. Ka vallaspoeg Johann ei saanud kergema elu peale. Mõisamoonaka leib ja väike saunake EW ajal. Lasterikkus, kellest üks kõige tragim murdis järjekordselt talutarest välja. Loomulikult teenijaks. Sedapuhku küll presidendilossi. Ja muidugi mitte kauaks. Sedapuhku segas sõda vahele. Ja märtsipommitamine, mis hävitas kodu ja kõrvalepandu. Tädi Leida ei rääkinud sellest. Seda sügavamalt vihkas ta nõukogude korda. Ja kommuniste. Sellele vaatamata oli tema Tallinna korter 60-ndatel stiilne ja väljapeetud. Kas tegemist oli komisjonikauplustest ostetuga? Ma ei tea ega saa kunagi teada. Vanatädi lahkus autoõnnetuse läbi kui olin 20. Ei jõudnud küsimusteni ega vastusteni.
Johanni teine tütar, minu vanaema, ei murdnud talutarest salongi. Tema õnne piir oli oma talu. Üheksakesi moonakamaja ühest toast enda ehitatud majja. Ka siia astus uus kord vahele. Vanaema ei vihanud. Vähemalt häälekalt mitte. Tema mõtles pigem "on nagu on". Võttis omaks elektri ja kohviserviisi. Kuidagi loomulikult võttis.

Missugune oli minu esimene salong, mis pani mööda seinaääri kõndima? Arvan, et  tüdruku kujutlusvõimele andsid tiivad nii filmid kui raamatud. "Kolm musketäri" igatahes. Niikaua kui sain teada, et prantsuse preilid ei armastanud ennast pesta ja neil olid täid. Sugulastel tervikkodusid polnud. Liiga kitsas ja liiga madalad laed. Üksikuid kauneid esemeid ja pealesunnitud lauakombeid oli küll. Ja viisakaks manitsemist. Aga salonge ilmselt polnudki päriselt olemas. Vähemalt nii ma arvasin.

Võimaluse pärast  "aega sisse minna" mulle  need tunniajased loengud meeldivad.
Muusikatund meeldib jälle võimaluse pärast "ajast välja tulla". Olin peaaegu et unustanud ühe
omaaegsetest lemmikutest. Esinejanimega Kate ehk Katrin Mandel. Vaat mis tähendab  kui on olnud nati liiga vähe muusikat. Koos Tõuniga ehk Tõnu Timmiga, kes Jääääre aegadest teada, moodustasid nad mõnusvärske paari. Tuju heaks tegemiseks. Ei kriipinud kõrva ja ikka riivas hinge ka. laulud nagu jutud. Lubatud tund venis  kui laul ja kellalööke kuuldes avastasime koos saalitäie rahvaga, et peagi saabub südaöö. Nii ühtne vereringe tekkis. Perpetuum mobile.

Sõbranna, kelle kaasa kutsusin, oli üldse esimest korda. Metsamuuseumis ka. Lubas järgmisel korral jälle tulla. Veel üks inime nakatatud.

Juba kahe päeva pärast!