reede, 31. detsember 2010

Selle aasta viimane



Lääne Virumaa, Lasila-Levala teel, 16.09
Lumi krudises nagu lapsepõlves ja me mõlemad Anneliga hakkasime ühest suust lugema:

Üle hämara, varjudest tume,
õrna ja sinava lume
heidab veerev, kustuv päike
punava läike.
Üle ääreta, lumise välja,
nii tühja ja palja,
viib üksik tee
üle jõe,
kus pruunikad pajud
on unesse vajund.
Mööda lõpmata teed
lähevad reed
kuu kahvatul kumal,
eha punal,
kaugele..
.
/Viillem Grünthal Ridala "Talvine õhtu" 1905/

aga teile kallid KIRJASÕBRAD tahaksin öelda, et
Kui vana oskab minna nii väärikalt, siis ehk uus oskab tulla ilusasti.

neljapäev, 30. detsember 2010

Haigus

Kaugel kooli ajal ma kohe tahtsin mõnikord talvel haige olla. Mitte hirmust õppimata tükkide pärast ja halbade hinnete saamise pärast, vaid põhjus oli hoopiski muus. Mulle meeldis üksinda kodus olla ja voodis sooja teki all raamatuid lugeda. Kõik kohustused kadusid kuhugi kaugele. Tavaliselt tekkiski mul väike palavik või tuli kraadiklaasile veidi kaasa aidata. Töölt koju tulev ema kiirustas ikka millegi maitsvaga tütrekese voodi juurde. Ikkagi haige.
Nüüd tagantjärgi tunnen, et see oligi lapsepõlv. Millegipärast tahtsime me kõik kiiresti suureks saada. Oleksin teadnud, et suurena elamine nii raske on, poleks suureks kasvanud.

Suurena (me ei öelnud kunagi "täiskasvanuna") ei tuleks nagu selle peale, et tekitaks endale haiguse. Sest suurena haige olla on rist ja viletsus. Keegi ei ulata sulle veekruusi või teekruusi ja ei too voodi äärele paremaid palu. Keegisid lihtsalt pole. Nii pead ise oma valu ja vaeva kandma. Kurgus elaksid nagu sada kuradit, kes tuliste oradega köhimislaadse seisundi tekitavad ja kui hästi läheb, siis jõuad õigel ajal vetsupotini või kraanikausini. Kui hästi ei lähe, siis pead kasvõi käpuli selle su seest välja purskava veelaadse olluse ise kokku kuivatama.
Palavikuga pole mind pea kunagi õnnistatud. Küll aga külmavärinatega. Kui oled läbi ööhämu selga ajanud kõik kättesaadava, siis võid hommikul moedemonstratsiooni tulemusi näha. Isegi värsked, kingikotist saabunud lambasussid võivad teki all jalas olla.
Ja toatermomeeter näitab 25 soojakraadi.
Nina käitub omasoodu. On hästi, kui tilgub, kui ei tilgu, on halvasti, sest siis tuleb mängida "kalakest kuival".
Peas valitseb kogu aeg mingi kerge udu. Kujutan, ette, et sellise taseme saavutaksin hommikul algava valge veini dieediga, mis jätkuks lõpmatult. See pole kaugeltki kõik.
Telefoni saab teha mõned häälikute moodi kraaksatused. Küsimusele "kas sul on ikka veel hääl ära?" tahaksin vastata "see pole mina, te räägite Varesega."

Ilma palavikuta haigus on hiiliv. Ta lubab end vahepeal unustada, võtta osa meele lahutustest, kolada bloginduses, et siis jälle enda olemasoluga lagipähe või ükskõik kuhu lajatada.


Ma ei tea, kuidas nimetetakse seda, kui võetakse üks tuntud luuletus ja asendatakse vägivaldselt sõnu. Kes teab, palun öelge. Originaali Autor Jüri Üdi.

26.dets.
haigus on kolmandat päeva
uksi käib seliti
üksindus toas kuhu alles
hiljuti koliti

haigus on neljandat päeva
mida me kardame
julged püüame olla
mida me kardame

haigus on viiendat päeva
teid ei seleta silm
mõnel on siiski meeles
seegi on Jumala ilm

haigus on kuuendat päeva
sinise teki all hang
vang on natuke vaba
kuna vaba on vang

haigus on seitsmendat päeva
haigusel on oma tee
taevas tee meile selgeks
aga taevas ei tee


Ma ei taha suur olla. Tahan lapseks tagasi, et keegi mu eest hoolitseks! (poetab pisaraid)

teisipäev, 28. detsember 2010

Anna edasi

Sõltuvuses olemist saab kontrollida ilmselt mitut viisi. Valisin käepärasema ja pea kaks nädalat polnud Arvut mu kõige suurem sõber. Mida ma siis selle ajaga peale hakkasin? Kui õue polnud vaja minna, siis sorteerisin vanu pilte ja lugesin vanu kirju ja mõtlesin inimeste ja enda käitumismustritele. Ega seda aega palju jäänud. Oleme ju traditsioonides ja suure pere harjumustes kinni. Ennast isoleerida pole ilus ja paraku ka võimalik. Ja nagu näha, olen jälle siin.


Helle saatis meemikese, miks ka mitte vastata.

1. Külastan oma blogi sagedusega…


Nigu hommikul kohvi kruusi saan nii kohe prantsatan arvutituppa arvutitoolile. Kui Postimehe pealkirjad loetud ja olen midagi värsket üllitanud, siis piilun kohe, kas keegi on midagi öelnud. Ja siis vaatan üle vähemalt kümme väikest sõpra, no et kas keegi on midagi kirjutanud.

2. Poliitikute blogisid loen…
pole selle pealegi tulnud :)

3. Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna...
nende kirjutajad on juba vanad tuttavad. Mõned ainult juttude kaudu, mõned käega katsutud.

4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele
enam ei käi delfis ega foorumites

5. Millal (ja kas üldse) sina viimati netisuhtluses solvusid?
vajan väga suurt isiklikku ruumi ja vahest võib juhtuda, et mõni tagasiside tekitab hämmingut. Aga üldiselt ma pole suur solvuja.
Aa, ikkagi, siis kui kirjutad omast arust "targa " üllitise ja keegi ei vasta, siis on küll kurb.


6. Millest sa praegu blogimaailmas kõige enam puudust tunned?
iseenda ajast ja pepu väsib ka kiiresti. Tegelikult oleks ikkagi väga palju huvitavat lugeda ja pilte ka vaadata ja süveneda.

7. Miks sa üldse blogid?
mulle väga meeldib

8. Kas oled kunagi postitanud midagi, mida hiljem kahetsed?
kunagi alustasin delfis väga anonüümselt, siis muutusin julgemaks. võib olla oleks pidanud esimest joont hoidma, oleks korralikumalt läbi mõeldud asju rohkem olnud. aga nüüd on juba hilja.
Emakeele vastu olen samuti häbematu. Ikka mõtlen, et ehk kunagi...

9. Blogide populaarsus on langenud, fakt. Milles näed sina peamist põhjust?

ongi parem, jääb muudeks toimetusteks rohkem aega. Aga põhjuseid peab igaüks ise teadma. Minul ikka see identiteedikriis, et kui palju on sünnis...

10. Sinu küsimus? (lisab iga uus meemitaja)
iseendale: kas kirjutaksid ilma blogimiseta üldse midagi?

Edasi ei oska anda, lähen parem loen teie vastuseid!

laupäev, 18. detsember 2010

Väike vägivaldne tõlgendamine

Lugesin üht bloogi, kus omanik muretses, et jääb raha vähesuse tõttu kultuurituks.
Mõtlesin, et võtan siis oma mätta ja vaatan sealt otsast.

Minule on igasugu tarbimine eelkõige emotsioonide ostmine. Ja kui need siis minu sees pesa teevad saan sealt edasi minna. Suurema osa emotsioonidest saan tasuta, kuid on neid, mille puhul tuleb vähema või suurema rahasummaga arvestada. Raha selle tarbeks ma ei leia (mis tobe väljend), vaid panen kõrvale. Pere eelarves mul selline lahter "vaba aeg ".

Mis on kõigel sellel pistmist kultuuriga ja mis see kultuur siis tegelikult on?

ÕS-ist selgub, et kultuur on alati + märgiga. Kas ette, või taha.
Esimene sõna agri+kultuur= maaviljelus. Täiesti päri. Kui ikka viljakas maa, siis iga seeme, mis sinna külvatakse kasvab. Saab sealt siis umbrohi, ilu-või söögitaim. Aga midagi saab alati. Aiakultuur ehk aias kasvatatav kultuurtaim eeldaks millegi ilusa olemist. Ega ma ju tea, kas võilill või nõges on kultuursed taimed. Ilusad, aga tülikad küll.
Keelekultuur on üksikisiku keeleline käitumine. Lapsest saati pähe tambitud, et "loll ei tohi ütelda", aga no kui ikka on, siis ütlen. Ja mõnikord neid teisi sõnu ka. Kuigi meie põlvkond on keeleliselt enam vähem tsensuurselt üles karjatatud.
Kehakultuur - millegipärast tuletab meelde nõuka aegseid kehalise kasvatuse tunde, kus poisid-tüdrukud koos, ühed võimla ühes ja teised teises otsas, kultuurselt oma keha harisid.
Kui kultuurfilm on tõsielufilm, kas siis kultuur on tõsine elu? Ja massikultuur ehk popkultuur on rahvahulkadele meelepärane kultuur ja tõsielust pole seal enam midagi räägitud?
Omakultuur on rahvuslik ehk oma, võõrkultuur on siis ilmselt võõras ja mitte oma.
Ühesõnaga, läksin arutlusega omadega rappa ehk võssa, mis teps mitte pole kultuurmaa, millel teostada kultuurkündi kultuurtehnikaga.

Proovime siis teisest otsast.
Kultuurne - kõrgel kultuuritasemel olev, kultuuriinimesele omane, loodusmaastik on asendatud kultuursega. Kas sellest tuleb aru saada, et mida kultuursem, seda loodusvaenulikum?


Aga on veel teisi allikaid. Näituseks EKSS (Eesti keele seletav sõnaraamat). Vohh, õige koht!

Kultuur - inimühiskonna loova mõtte ja sellest tuleneva tegevuste kogum.
Ja valikuliselt näiteid: aadlikultuur, venekirveste kultuur, rahavakultuur, kõrgkultuur jne. jne. jne.
Kultuur - mingil alal saavutatud tase.
Oi oi kui palju arusaadavaid, vahest meenuvaid, aga pahatihti mittemeenuvaid sõnapaare. Koopeerin:
/Sajandipikkune laulupidude kultuur. Suulise ja kirjaliku kõne, mõtlemise kultuur. Kõrge esteetiline, kirjanduslik kultuur. Suure sisemise kultuuriga inimene. Ls. ehitus|kultuur, elamu|kultuur, filmi|kultuur, hinge|kultuur, juhtimis|kultuur, kaubandus|kultuur, keele|kultuur, kirjandus|kultuur, kodu|kultuur, kohviku|kultuur, koori|kultuur, kunsti|kultuur, kõne|kultuur, käitumis|kultuur, laulu|kultuur, lava|kultuur, liiklus|kultuur, muusika|kultuur, mõtlemis|kultuur, olme|kultuur, sanitaar|kultuur, suhtlemis|kultuur, tantsu|kultuur, teatri|kultuur, teenindus|kultuur, tootmis|kultuur, tunde|kultuur, tõlke|kultuur, töö|kultuur, vaimu|kultuur, vormi|kultuur, väljendus|kultuur, värsikultuur; alasti|kultuur, kehakultuur./

Edasised kultuuri tõlgendused puudutavad jällegi kultuurtaimedega seonduvat. Loetelu lõppeb pärmikultuuri, segakultuuri ja vesikultuuriga (viimast mitte segi ajada vesi-iluvõimlemisega)

EKSSi-i arvates on kultuurne kõrgel kultuuritasemel olev, läbi ja läbi kultuurne inimene, kel kultuurne käitumine ja kultuursed harjumused.
Ja kultuurinimene on kultuurist mõjustatud.


Minu kultuuriharjumused:
Kodus tegelen kodukultuuriga, olme ja sanitaarkultuuriga - no et pesen ennast puhtaks enne kui rahva sekka lähen. Ja panen puhtad riided selga. Ühesõnaga harin ennast pealtpoolt. Muuseas olgu öeldud, et minu jaoks on kodukultuur väga tähtis ja koosneb nii pühkimisest- nühkimisest kui ka pereliikmete teretamisest ja näiteks vaikse häälega rääkimisest kui keegi magab. See viimane käib vist hingekultuuri alla. Või käitumiskultuuri? Kindlasti on käitumiskultuur see, et ma ei pillu prügi maha ega vii metsa alla, ei suitseta bussijaamas ega sülita kaaskodanike jalge ette. Ei vannu ega lärma avalikes kohtades - ühesõnaga ei kahjusta enda olemasoluga kaaskondlasi.
Teatris ei räägi etenduse ajal ja vaheajal ei kritiseeri teiste naiste mehi ega nende ebasobivaid rõivaid, sest olen kultuurne inimene ja mul on kultuursed harjumused. Proovin mitte teiste jutu vahele segada, mida on mõnikord raske teostada, sest siis ei saaks üldse sõna sekka öelda. Selle nimi on ilmselt vestluskultuur. Kavalalt viin jutu nendele teemadele, mida enam -vähem valdan ja kus valdkonnas pole suuri "ämbreid" karta. Siis olen kultuursem. Eesti mängus valin võimaluse korral teema "kultuur" või Varia tuginendes vanale rasvale. Ühistranspordis on mul kaasas vähemalt üks kultuurne teos, mille kaante vahele mahub kenasti Kroonika või Õhtuleht.


Minu kultuuriprogramm aastaks 2011
1. 1kord kuus käin teatris (just nimelt käin) ja räägin siis sellest ja võimalusel informeerin blogilugejaid. Kena oleks muidugi käia mitte teatris, vaid etendust vaatamas, aga arenguruumi on. Loen kollasest ajakirjandusest näitlejate kohta, et teada saada, kes kellega elab või kes kelle laps on.
1. 1 kord kuus käin klassikalise muusika või koorimuusika kontsertidel, ka kohaliku muusikakooli õpilaste omad lähevad arvesse. Ostan alati kava ja püüan meelde jätta tuntud ja tundmatuid heliloojaid ja luuletajaid. Kirjutan sellest kindlasti blogisse.
3. 1 kord kuus laenutan kohalikust raamatukogust ühe kultuurse raamatu (ma veel täpselt ei tea, missugused need on), õpin pähe autori ja mõne tsitaadi. Kirjutan sellest kindlasti blogisse.
4. 1 kord kuus käin kunstisaalis (kohalik läheb ka arvesse) Kirjutan sellest kindlasti blogisse.
5. Pidevalt tuletan meelde eesti ajalugu, eriti pööran tähelepanu aastaarvudele. (hea spikker on pisikeste koolipäevikute tagumistel lehtedel)
6. 1 kord kuus vaatan ühe väärtfilmi (kas kinos või telekas või arvutis) Kirjutan sellest kindlasti blogisse.
7. Õpin igas kuus pähe ühe luuletuse teades autorit ja tema sünniaastat, vajadusel ka surma-aastat

Vajadusel (no kui poolel aastal ei ole veel piisavalt kultuurne) täiendan nimekirja teie poolt pakutavaga. Kultuurne inimene on avatud inimene, sest kultuur kuulub rahvale st. minule.

Ühesõnaga tahan uuel aastal olla läbi ja lõhki ilus kultuurtaim.

neljapäev, 16. detsember 2010

Unenägudesse põgenemine


Iial, ah , iial ei ole me rohkem me ise, eales nii vabad ja ometi nii põhjatult üksi kui unes ja luules - ja võibolla armastuses (Doris Kareva)


Puhta juhuse tahtel sattusin eile Unenäokohvikusse. Kohvik oli rahvast täis. Millegipärast jäi mulje, et paigutuses kehtis nn. meeste pool ja naiste pool. Uskumatu, kuid tõsi. Üdini (Karevani) armastust täis etendust ei tuldud vaatama paariti, vaid...konniti. Nii era-sõprus-kui töö. Kurb mõtlemapanemise koht. Mina olin branne töökonnas, mis tähendas vähemalt viit naiste lauda.

Ja minu ees ja sees keris ennast tervikuks Doris Kareva luule.


Minutiga olin Mandragora (alraun) mürgituses. Kuna usutakse, et alrauniga võituna saavad nõiad lennata, nähtamatuks muutuda, kehastuda loomaks või linnuks, siis oleksin tahtnud valida nähtamatuks olemise tee. Mis oli kahjuks võimatu. Liiga Lichtfeldile ligidal oli me kohvikulauake, liiga sügavalt sukeldusin Unenäomehe tumedaks toonitet silmadesse, liiga Suur oli Tüdruku - Natali arm ja hirm. Seda kõike oli minu jaoks liig palju. Lõin silmad maha, kuid kõrvad ja meeled olid seda avatumad. Kuigi elu on teater, ei ole minu "tagasihoidlik mina" harjunud tugevate tunnetega intiimtsoonis koos olema. Ikka kaugelt olen neid kombanud. Ja rohkem ikka pimedas ja teki all.




Pärast vaheaega pinged paindusid ja nauditavus suurenes. Huvitava lavastuse on kokku pannud Jaanika Juhanson (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia) ja muusika teinud Tarmo Kesküll. Ilmselgelt noored ja avatud meeltega inimesed, kes püüavad Doris Karevat lahti võtta läbi Päevapiltide, Ööpiltide ja Mandragora. Mis mulle eriti hinge puges oli jällegi see "minu teema". Need kolm - tüdruk, naine ja vana naine läksid enda saatusejooni pidi unes ja ilmsi.

Boonusena sain kirja (kava). Must ümbrik, pealkirjaga Sulle. Kunagi pole Mulle sellise aadressiga kirja tulnud. Millest on tegelikult väga kahju.

kolmapäev, 15. detsember 2010

Ettepanek

Muuseas, mu riiulile on siginenud kaks kummalist plaati pealkirjadega "Elus on õlut" ja "Elus on jõule".
Koheselt peaks tekitama plaadi "Elus on lund".

teisipäev, 14. detsember 2010

Sõidab...ei sõida?



ehk üks õpetlik jõululugu.

Pean kohe tagantjärgi ühes asjas suskima. Kuigi on õpetatud, no ikka seda, et kui asju muuta ei saa, siis lepi ja ole vait.
Lugu sai alguse neljapäeva pealelõunal kui loodus hakkas Moonika käes ägama. Taevast tuli aga lund juurde ja vaated aknast muutusid üha ähmasemaks. Hoiatus tõsiselt võetud keeldusin enda olukorra halvemaks muutmiseks meetmeid tarvitusele võtmast. See tähendab, ei läinud kondama, ei vette ega lumme ega kuhugi. Hiljem oli hea parastada naiivitarist brannet, kes uhkes üksinduses liugles pimedas Aqvas üha jahtuvas vees ja elektri jõul käivituvast kapist riideid enne tundi kätte ei saanud. See kahjurõõm on ikka see kõikse suurem, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida
Vaid hea plaani raskest kordaminekust. Algas kõik sellega.

Kui onu kinkis teatripileteid

Tallinna lapselapsele ja Rakvere omale ka. Väike Mukk ja jõuluetendus laupäevaks, 11-ndaks detsembriks algusega kell 11. Loomulikult ei tundnud me nädal tagasi Moonikat. Seepärast sai kokku lepitud, et reede õhtul toob rong tütarlapse kenasti Rakveresse ja sealt juba orgunnib vanaisa piiga meile. Saabuski oodatud reede. Kella üheksa paiku hommikul hakkasid Meie Maja Mehed lund rookima. Tunni pärast ilmusid lumest nähtavale esimesed autod. Paari tunni pärast olid nad uuesti lumme kadunud. Ja nii edasi. Mina vaatasin aknast. Mehed loobusid ja imbusid keldrisse looduse üle kaotust tähistama. Viski ja Vana Tallinnaga.
Kuid üks nendest, see kõige noorem, elukogematum ja kohusetundlikum oli andnud lubaduse pärastlõunaks tööle ilmuda. Jutt on küll viiest kilomeetrist, kuid mitte üksi, vaid koos Moonikaga.

Meist vaevalt kahekümne kilomeetri kaugusel toimuv "padaorgia" andis ainet mõtiskluseks uurida, kas mõni liinibuss ikka sõidab. Uurida küll, kuid kust? netist, ikka netist, tegemist ju E Eestiga. Sebe poisid ütlesid kohe, et nemad välja ei tule. Ega meil nende peatust olegi. Ainuke kahju, et Türil studeeriv pere liige oli nüüd seal sunnitud seisus. Ikkagi oli Sebe vähemalt aus klientide vastu. Meil aga oli vaja kohalikku Go Bussi infot. Viskine AK (Abi Kaasa) väitis, et allikas peab olema bussireisid.ee. Seal püsis olukord muutusteta. Infotelefon aga laulis ja laulis ja aeg läks. Õnneks andis kohalik ajaleht-veebileht kinnitust, et ei mingeid busse, mida oligi vaja tõestada. Taksodispetšer, kuuldes soovitud sihtkohta, ütles kategooriliselt "ei" . Mida oligi tarvis tõestada, et väike Wolli järjekordselt lume alt välja ajada. Kuigi sahad sahkasid vänderdas Wolli rõemsasti üle viadukti nagu oleks keskmises joobes ja jõudis Krooni keskuse maa alusesse parklasse. Üks asi oli lahendatud ja Ostu öö hulludele võis alata.

Paralleelselt lahendas kriisikomisjon minu näol teemat, kas Tallinnast sõita või mitte sõita taustaks üheksa aastase ahastavad vahepalad: see on ju minu kingitus! Õnneks on mul isiklik salarelv Balti jaamas. Temalt sain teada, et rong väljub. Aga millal ja kas kohale jõuab, see on küsimus. Ja mis saab pärast seda? Kuidas saada ööks meile ja hommikuks jälle linna teatrisse.? Koos lapse emaga otsustasime, et kuna hommik on õhtust targem, siis austame vanu ja nende sõnu. Nii oligi. Usaldamata bussiinfot (sebe v.a) toimis isiklik võrgustik kenasti. Onust Autojuht, vaadates varahommikust maateinfot jõudis ära oodata Türilt (loomulikult rongiga ) saabuva studendi , laadis peale väärtusliku koorma lapselapse näol, korjas kodust üles lummemattunud vanaema, sest hommikune küsimus Go kodulehelt saadud numbril 631 0267 jäi vastuseta, sest number lihtsalt ei vastanud. Teist päeva.
Ja kuna vanaema on vana, siis meenusid talle need kauged ajad, kus igale busse puudutavale küsimusele sai vastuse Rakvere bussijaama infotelefonilt. Küll kellaaja, sõidugraafiku ja piletite kinnipaneku kohta. Olid ajad.

Etendus oli suurepärane. Eelkõige sellepärast, et ei laval ega koridorides ei valitsenud valge värv. Seda oli silmade ees isegi küll. Elagu kuld - kard ja kalliskivid.

Vanaema: kui sa veel üks kord laulad, et "lumi tuli maha ja valgeks läks maa. Kaks väikest hanepoega nüüd õue ei saa", siis sa koolivaheajal meile ei tule. Selge.

reede, 10. detsember 2010

Kui me küünlavalgel rehkendust tegime...


Loomulikult,
nagu eile õhtul hakkasin pilte laadima ja isegi "mingi lugu mõlkus meeles" läks elekter ära. Õnneks näitas kell üsna õhtust aega. Esialgu valdas mind paanika. No et kuidas ma nüüd saan ikka ilma arvutita ja mida kõik tahtsin veel lugeda ja mida arvutis toimetada. Vahtisin nagu segane musta ekraani lootes, et äkki ikka hakkab roheline lambike vilkuma.

Pärast pimenemist selgus, et korteris viibisid antud momendil peale minu veel Po4 ja Abi kaasa. Millest ma aru sain? Üks käskis ruttu ruttu vett varuda (hilja, peremees, hilja) ja teine küsis, et kus on taskulamp?

Appikene, nad räägivad!
Alguses olin hämmingus, kuid siis, kui olime kõik see kolm elutuppa kogunenud ootasin katsemaja perenaisena edasisi tulemusi. Ja asi oli pimedust väärt. Kõik me oskasime veel valjusid lauseid moodustada ja isegi mõttepojad kasvasid silmanähtavalt mõteteks. Meenutasime kahe aasta tagust kolme päevalist lumetorm - katastroofi, mil evakueerusime sõna otsese mõttes Po 2 juurde, sest meie kodus tähendab elektri kadu kohemaid kütte- sooja toidu-vee lõppemist.
Olles end selle meenutusega hirmust higiseks ajanud leidsime, et oleme ööks valmis - kõhud täis, mobiilid laetud ja tekke ja sooje sokke küllaga.

Tõmbasin kardinad kõrvale. See mis akna taga toimus andis kujutlusvõimele tiivad. Mina küll pole see, kes päästeameti hoiatusi eirab, sest minusuguse võib tuul juba majatrepilt ümber puhuda. Kuigi kiusatus pimeduses natikeseksi õue hiilida tekkis.
Enne veel, kui jutud otsa said tuli elekter tagasi.

Pärast kuulsin, et Rakveres oli vool kauem ära. Selle võrra said ju pereinimesed omavahel kauem rääkida. Kui oskasid. Millegipärast tuli enne und meelde raamat pealkirjaga "Siis kui loomad veel rääkisid". Ei tea, miks?

pühapäev, 5. detsember 2010

Jõulumeem.Teine advent

Jõhvi kirik 2004, Virumaa Poistekoor


1.1. Kas sulle meeldivad jõulud? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?

Jõuluaeg on minu jaoks hingedeaja lõpetus. Miski, mis saab selleks ajaks läbi mõeldud ja millest saab ennast läbi murtud hakkab pärast mu enda sünnipäeva lähenema.
Järelemõtlemine asendub uuesse vaatamisega. Ega siis uus pruugi alati ilusam tulla. Ka vana võib olla avastatud uus.
Valge lumi on muidugi kinnik(m)atmise sümbol. Selle saab kui kingituse!

2.2. Sinu ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid seda veeta?

Ideaali pole. Tuleb see vastu võtta, mida pakutakse. Aga kuna küsimuse asetus konkreetsust nõuab, siis sooviksin seda lühikest detsembrikuust aega jagada võimalikult paljude armsate inimestega.

3.3.Milline on su esimene jõulumälestus?

Kas just esimene, aga mälestus ikka: sõidame isa "töökojaautoga" maale. Ema koos väikevennaga kabiinis, mina taga. Lumi tuiskab, tee ääres on lumeredelid. Auto jääb vanaema teeotsas kinni, isa võtab labida ja hakkab kaevama. On külm, lumi krudiseb ja suust tuleb hingeauru. Kui vanaema juurde jõuame, on väikses toas laua peal kuusk. Pliidi all põleb tuli ja soemüür õhkab sooja. Õunalõhn ja uute villaste kinnaste lõhn.

teine veel: oleme isaga surnuaial. Läheme läbi lume, kaugemale, vanavanaisa hauale. Isa rüüpab vahepeal pudelist. Oleme nagu vandeseltslased. Suitsulõhn, ilmselt Bellamor (?)

kolmas ka: kirik ja palju inimesi. isa tõstab mu üles, et näeksin. Põlevad lühtrid ja laul. Pidulik

4.4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?

meil kodus ei käinud jõuluvan(a)u

5.5 Parim jõulumälestus?

kas nüüd parim, aga...mingil 1984-ndal harutasin kõik poekommid paberitest lahti ja valmistasin ise krepp-paberist uued. No et lastel oleks tõelised kommid, no need jõulu omad! Tegime seda mehega öösel ja toppisime need kõik minu kootud triibuliste põlvikute sisse. Kuna meil oli kamin, siis riputasime need sokid sinna ette.

6.6. Lemmik jõulutoit?

väga lapsena tegi üks vanatädidest ise komme. kui pidu läbi võis need ära süüa. maitsesid nagu nüüdiasaja "lehmakesed."
aga praegusajal uskuge või mitte ikka korralik enda ja ema tehtud sült mädarõika ja sinepiga.

7.7. Kus veedad sellel aastal jõulud?

ütlen veelkord, et minu jaoks on jõuluaeg terve detsember. Olen juba olnud Tartus, Rakveres ja saabusin just Tallinnast. Ühe öö olen isegi kodus veetnud.

8.8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone.

Väga palju, kuid olen paindlik. Jõululaupäeval surnuaial küünalde süütamine oleks viimane, millest loobuksin.
Kõige hinnatumaks pean alates 1994 aastast jõulukontserte, kus esinevad meie kallid pojad. Ja täna juba lapselaps.

9.9. Sinu jõulukingisoov?

Tervist ja rahu

10.10. Parim kink mida oled jõuluks saanud?

kõik kingid, mis tulevad südamest, on head.
Aga läbi muusika tulevad emotsioonid on kõige paremad kingid.

11.11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?
pahad lapsed :P

12.12. Mida soovid oma blogikülastajatele?
lugege minu blogi, ma kirjutan huvitavalt!

meemi sain kaamoselt (lingi paneku oskuse olen unustanud)

kuna pea kõik tutvad juba ringmängu haaratud, siis hommikul vaatan, see õhtust targem