KAKS PIDU
On 24 detsembri öö…
Koduse pereema hommikul nökerdatud salatid söödud, ahjuliha otsas, koer kondidki ära purenud. Laual haldjatele jäetud õunad, pähklid, rosinad. Väsinud laulu-ja pillipoisid naudivad pärast pikka esinemisterodu rahulikku und. Küll oli mõnus ümmarguse söögilaua ümber lõpukskoos kokku saada. Vanem perepoeg on oma jõuluõhtu töövahendi, punase mantli, koridorinagisse riputanud ja habeme külge jätnud. Seal ta siis valvab, olles pika õhtu jooksul nii mitmegi teiste perede väikemeeste silmad särama pannud. Pereisa on oma väsinud, õlist parkunud käed, teki alla pannud ja noriseb väljateenitud und. Ei olnudki nii palgavaene kuu, sai üht-teist lubada. Kõikide suurim soov, digifotokas vahib kummutil, nagu pildistaks läbi öö.
Pereema teeb mõttelist inventuuri: esivanemate kalmudel sai küünlad süüdatud, kodukirikus sai käidud, ainuke vanaema on õnnelikuna poja juures, vanatädi juurde saab teisel pühal mindud. Kell on kaks öösel, kortermaja rõdulaternas väreleb küünlaleek...
On 24 detsembri öö… Kütmata, täissuitsetatud korteris istuvad laua taga jopedes mehepojad. Laud linata, pudelite all lookas. Salaviin ja kange õlu, sekka konid ja vorstinahad. Tagumises toas norskab isa mingi uue tänavanaisega viinaund. Lohkuvajunud kušett on määrdunud, räbaldunud linadega, naise koristuskätt pole ka see tuba tunda saanud. Siis minnakse. Üksteise õhutusel ja viina toel. Mis kuradi jõulud, mis kuradi küünlad ja mis kuradi kuusk. Mehed, teeme ära, näitame neile, kes siin peremees on. Juba tiritakse maha esimesed pirnid…
/kirjutatud 25 dets. 2004/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar