kolmapäev, 31. detsember 2008

Hakka juba minema

31.12.2008
15.05
LÕPPU HEAD
Emmeliina ja Ökuliina soovivad

teisipäev, 30. detsember 2008

Seal, kus elavad Haldjad, sünnivad lood

Laupäeval veetsin õhtu iiri lugude ja sõbrannaga. See tähendab, et olime ära "Teisel pool". Saaremäe lavastas ja tegi sellest tüki, mille kuulamise ajal sai laua taga istuda, törts viskit rüübata. Kui lood räägitud pakuti süüa ja õlunaadi ka.
Olin sellisel teatriõhtul esimest korda. Mulle meeldis, kuigi toolid ei olnud ennastunustavalt pehmed ja mugavad. Mats, mis mats, mõtlete. Räägiks siis lavastusest või nii...
Ega ma mõni Pilleriin Purje pole. Minge ise kuulama, järjekord pidi aprilli lõpuni olema.

Ja jälle jõudsin arusaamisele, miks mul pole võimalik maale kolida. Sest ma ei juhi autot ja loomulikult autot mul pole ka. Kuidas siis kultuuri juurde tulla, kui kodune tubateater ei täida ootusi ja lugusid räägitakse vähe.

Ja Haldjaid ei usuta ega armastata või siis loobitakse nende teele kaikaid ja kodaraid. Nii nad enam ei käigi läbi minu toa. Mis sest, et kassi pole. Aga mina ilma ei saa. Muidu võib juhtuda nii nagu seal iiri kõrtsi kõige vanemal mehel, et headus on mööda külge maha libisenud. Või vähemalt nii ta ise arvas. Vanusega. Ja siis peab selle uskumustega tagasi tooma.

Mees teatrisse ei tulnud, ei tea, kas kartis. Tema vaatab kodus, kuidas televiisorist verd tilgub. Mina seda ei taha.

Mina armastan lugusid, viiulimuusikat ja tumedat õlut. Ilmselt armastaksin ka kauget Iirimaad. Just Haldjalugude pärast. Nii erinevad me siin...., mis sest, et ühtemoodi väikeste kõrvadega.
Ei oska midagi soovitada inimesele, kui ta ise ei usu, kui ta üldse ei usu ja isegi "Kääbikut" pole lugenud. Vaeseke!

Igatahes uuel aastal võtan kätte ja hangin endale Haldja. ja kodustan ära ka. Vot!

reede, 26. detsember 2008

Kogu elu on tee

Palju sai teha, kuid veel rohkem mõelda. Kui oled aastaid detsembrit võtnud kui valmisolekut nr. 1, mis sisaldas kolme poja esinemisi nii lauljate kui pillimängijatena ja korraga on esinejaid ainult 1, siis tekitab see kummalisi tundeid. Ühelt poolt tohutu kergendus (jäid ära öised lemmikvalgepluusipesud, varahommikused triikimised, esinemiskottide komplekteerimised, mahajäätud kikilipsud või mis veel hullem: pluus masinas, kiki rinnataskus, kontroll, kas kingad saavad ajalehti täis topituna kuivama või jäävad kilekotiga nurka, palavikud, haiged kurgud, sallid-sallid -sallid, noodid-noodid-noodid, põhikooliaegsed kontserdite kattumised, võileivad, sularaha, bussiajad, öised järgiminekud...)

Sel sügistalvel laulab ainult Poeg 4, kuid ka tema oskas kolmandaks advendikontserdiks 40 kraadise palaviku hankida. Õnneks lühiajalise ja õnneks sai Ernesaksa festivalikontsert Mustpeade majas enne haigust ühele poole.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida vaid sellest, et mul on nüüd päris oma aeg.

Mõtlemise tulemusena said Mõned tähtsad asjad uued mõõted ja mõned inimesed paigutusid puslesse. Kui maailm muutub tihti korteriahtaks, siis on mitu võimalust: kas mõtled üle ja jääd mõtetele alla või muutud mõttelaisaks. Proovisin seda viimast tõrjuda nii pildinduse kui luuletustega. Ühed armsad mõlemad. Ja blogindus ka.

Siiski jääb üle ikkagi nentida: ma parema meelega oleksin ise teel, kui loeksin teiste teelolekutest. Ausõna. Ja vaadates-kuulates tänast Jõulutunnelit tundsin suurt õnne, et olen vaatamata vääramatule välispidisele jõule suutnud nii kaua teedel püsida. Tahaks veel.

Leidsin tänu "Laulukarusellile" ammuotsitud noore Thea Paluoja loo. Pildis pole see nii hea kui lauldes. Kui keegi suudab laulu leida, andku märku.

Kogu elu on tee
Üle ja läbi sust käib
Kogu elu on tee
Peatuste riiv on nälg
Kogu elu on tee
Kulgeb surmani sünd
Kogu elu on tee
Külv ja lõikus ja künd


Kogu elu on tee
Edasi viib nagu kell
Pärleid päevade keest
Hea ja halva karusell

Paigal seista ei või
Palju leida on veel
Rahu kindlustab võit
Võites raskusi teel

Harjuda jõuad sa vaid
Jumal januneb uut
Teada midagi said
Ikka ei teagi sa suurt.

/ täpselt nii ta oli kusagil netis, andku autor andeks, kui midagi valesti/



kolmapäev, 24. detsember 2008

Kaks pidu






On 24 detsembri öö…

Koduse pereema hommikul nökerdatud salatid söödud, ahjuliha otsas, koer kondidki ära purenud. Laual haldjatele jäetud õunad, pähklid, rosinad. Väsinud laulu-ja pillipoisid naudivad pärast pikka esinemisterodu rahulikku und. Küll oli mõnus ümmarguse söögilaua ümber lõpuks
koos kokku saada. Vanem perepoeg on oma jõuluõhtu töövahendi, punase mantli, koridorinagisse riputanud ja habeme külge jätnud. Seal ta siis valvab, olles pika õhtu jooksul nii mitmegi teiste perede väikemeeste silmad särama pannud. Pereisa on oma väsinud, õlist parkunud käed, teki alla pannud ja noriseb väljateenitud und. Ei olnudki nii palgavaene kuu, sai üht-teist lubada. Kõikide suurim soov, digifotokas vahib kummutil, nagu pildistaks läbi öö.

Pereema teeb mõttelist inventuuri: esivanemate kalmudel sai küünlad süüdatud, kodukirikus sai käidud, ainuke vanaema on õnnelikuna poja juures, vanatädi juurde saab teisel pühal
mindud. Kell on kaks öösel, kortermaja rõdulaternas väreleb küünlaleek...

On 24 detsembri öö… Kütmata, täissuitsetatud korteris istuvad laua taga jopedes mehepojad. Laud linata, pudelite all lookas. Salaviin ja kange õlu, sekka konid ja vorstinahad. Tagumises toas norskab isa mingi uue tänavanaisega viinaund. Lohkuvajunud kušett on määrdunud, räbaldunud linadega, naise koristuskätt pole ka see tuba tunda saanud. Siis minnakse. Üksteise õhutusel ja viina toel. Mis kuradi jõulud, mis kuradi küünlad ja mis kuradi kuusk. Mehed, teeme ära, näitame neile, kes siin peremees on. Juba tiritakse maha esimesed pirnid…

/kirjutatud 25 dets. 2004/

neljapäev, 18. detsember 2008

Maa kool ja maa sool

Iga Suur, kes kahtleb jõulutraditsioonide, kui vajaliku atribuutika ellujäämises, peaks osalema väikese maakooli jõulupuul.

Kirjutasin meelega sõna "jõulupuul", sest puul on sellel peol peatähtis koht. Niisamuti stiilsel jõuluvanal. Lapsed esinevad ka igasugu teistel pidudel, hästi ja mõnuga. Kuid jõulupidu on eriline tunde tekitaja.
Sõmeru (endine Aluvere) põhikooli õpetajatel jätkus niipalju tarkust, et teha pidu õhtusel ajal. See tähendab, et mõeldi lastevanematele. Ja neid alglasside laste vanemaid ja muid külalisi jagus terve saalitäis. Kõige pisem minu mõõdu järgi alla kuu vanune.
Kes arvab, et tegemist vana, arhailise koolihoonega eksib, sest uus maja ehitati metsa veerde 1988 sügiseks. Maarja Nummerti projekti järgi. Koolitee tehti ka, alevini. Ainult jalgsi käiatele ja jalgratturitele. Ääristati õunapuudega, kust minagi igal sügisel õuna haukan.

Tänavu värviti maja ja vuntsiti eriti ilusaks. Staadion ja suusarajad on otse kooli kõrval.
Poeg 1 ja Poeg 2 said seal põhihariduse tunnistuse. Kui maja valmis, tulid suured jamad. Mingi põrandakatte materjal oli nii mürgine, et õpilased pidid aasta tootmishoones tarkust taga ajama. Niikaua kui põrandad vahetati ja mürk välja aeti. Siis ma sellest koolist hästi ei arvanud. Kuigi asus praktiliselt koduõue peal. Hea oli kui suured lapsed sealt minema sain.
Poeg 3 ja 4 hakkasid linna kooli ja lasteaeda käima. Steineri meetodi järgi, sõbralikus puumajas. Nii katkes täielikult suhe oma valla kooliga.

Nüüd pöördus ajaratas tagasi. Poeg 2 pidas suure nõu ja tõi kaasavarapoja oma vana kooli esimesse klassi. Sellepärast peol käisingi. Ja üldse majas ringi. Fotokas jäi koju, ilmaaegu. Maja on teistele näitamist väärt. Käsitööd ja isetegemist täis. Nii aknad, seinad kui pidulava. Jätkus silmale ja kõrvale. Õpetajad ja muidu kaasaitajad olid suure vaeva ära näinud.

Meie noormees mängis sajajalgse viiendat jalga. Näitlejadebüüt missugune! Õpetaja oma geniaalsuses oli kõik 12 esimese klassi last ritta pannud, triibulised sokid jalas ja nii nad siis läksid mööda metsa. Ikka korrates: mina olen sajajalgse esimene jalg...Siis tuli hädaoht ja jalgne viskas pikali. Siis sai hädaoht mööda. Jaa nii edasi. Taustamuusika oli väga hea. Neljas klass tegi Lumekuningannat. Igaühele midagi.

Loodan, et see viis kilomeetrit maakonnalinnast kool ei sure välja ainuüksi sellepärast, et linn saab sisse osta kõrgemakvaliteedilist õpetajateenust. See, mida ta ei saa on "mina tunnen kõiki" tunne ja seda, et vahetunnil võib üle koolimuru silgata. Muidugi võib ka metsatukas suitsu teha, kuid see on juba eri teema.

Kuigi vallavanem meil linnast, teab mis teeb. Lasteaed ja koolimaja näevad välja väga ilusad.
Oma köök ja söök on ka. Ja suures linnakoolis ei käi vanaemad kooli jõulupeol.

kolmapäev, 3. detsember 2008

Ökuliina

Ta tuli mulle sünnipäevaks. Olevat sarnane. Nime panin ka. Palun saage tuttavaks - Ökuliina

teisipäev, 2. detsember 2008

Selle aasta viimane virisemine. Ausalt.

Kaua see vana postitus siin ripub, vaja midagi ette võtta. Räägiks elust. Aga millisest? Kas enda omast või üldiselt? Kas sellest, mis möödas, või sellest, mis tulemas?
Üldises plaanis enam ei oska, sest olen vanuselt siirdunud sinna lubjakivide hulka. Üha rohkem taban end tundmast: mis mina sellest noorte elust tean. Niiet parem räägin teemast, mida valdan, st. enda elust.

Nimelt juhtus selline lugu, et Poeg 3 kinkis mulle uunikumaparaadi. Vot sellise! Ma ei tea, kust ta selle välja taris, aastaarvu pole, ainult kiri "Kinoprojektor" ja veel mingi disainitud nõuka kaubamärk. Kaalub teine oma paarkümmend kilo ja on kenasti nahkkotti pakitud

Kogunesime siis mitmekesi vaatama 32 aasta taguseid jäädvustusi. Ikka seda nõukogude noorte elu tähtsamat sündmust - pulmapidu! Pean kohe tunnistama, et pildistaja ei olnud tasemel. Kuid see selleks. Tähelepanu keskpunktis loomulikult noorpaar koos asjaosalise "minuga". Mida teised mõtlesid, oli vähe kuulda ja mida mina endast mõtlesin oli ka vähe kuulda. Üht aga küll: kuidas ikka sel ammusel (1976, kas teil elekter ikka oli?) ajal üks praktiliselt kosmeetikumideta kahekümnene nii rõõsk ja klaar välja nägi. Aga noh, kes seda saba ikka kergitab...

Peateema oli ikka mood. Et miks just kollane pits ja miks just selline? Aga vaat sellepärast, et kollane mu selleaegne lemmikvärv. Aga tegelikult rohkem sellepärast, et tutvuse kaudu (onu töötas kaubamajas) saadud saksa(!) pitsi värv oli just selline. Kogu esimese päeva komplekti disainis peigmehe õde. Kingad olid küll number suuremad, aga sobivamaid polnud, sest number väiksemad oleksid tõeline ikaldus. Ja soengu rokokootas rajoonilinna parim juuksur (kauplusejuhatajast tädi oma). Peigmehel oli samast pitsis pluus ja lokid õlgadeni. Ämm troonis toon tumedamas pitspluusis ja maani seelikus. Enamus pidunaisi kandis kirjusid krimpleenkleite, küll valge kraega, küll kraeta ja peenematel prouadel olid esimesel päeval registreerimisel maani kleidid või seelikud.

Näed, kippusingi moest vahutama, sellised need naised on. Pidu oli võimas, äi veristas sea ja kohalikust kolhoosist osteti vasikas. Suitsukanad peale selle. Õlu toodi Tartu õlletehasest vaadiga. Ja viinad (3.62) poest. Veini mäletan, see oli Põltsamaa Kuldne ja Tõmmu. Kui tähelepanelikult peilida, siis näeb selle ajaloo söögilaualt ära.
"Lilleseadeteks" olid punased ja valged nelgid klaasvaasides ja tuhatoosid iga kahe meetri pealt.

Külalisi oli 80, suurema osa moodustasid sugulased. Töökollektiivil oli samuti tähtis koht, sest lasteaianaised võtsid nõukogude pulmanaljade tegemise enda peale. Pulmavalsi teostasime akordioni saatel.
Aga tantsuks mängis meie oma bänd.

Suurepärane, ütlete! Superelu oli teil nõuka ajal! Lausa piimajõed ja pudrumäed ja vesi muutus keskööl viinaks. Aga kas ikka oli? Siis ma veel ei mõelnud, et see, minule ema ja onu poolt korraldatud pulmapidu oligi tegelikult mu nooruse lõpp. Elukutse oli, mees oli, nüüd tuli lapsed sünnitada ja oma elu hakata elama.

Miks ma sellest nii pikalt räägin, tegelikult tahtsin jõuda hoopis millegi muuni. Kui vanad tunduvad pildil kuldse nõukogude aja keskealised! Miks? Kas elati siis kiiremini, saadi ruttu elukutse, abielluti noorelt, rajati kodu noorelt, sünnitati noorelt ja mindi ka noorelt.
Selle aja 25-55-ste nägudelt paistab eatus väga selgelt välja. See oli keskiga, pärast mida saabus pension ehk vanadus.

Noorus lõppeski 20-25-selt. Tänapäeva kontekstis tundub aga, et selles vanuses meestel - naistel ei taha noorus mitte kuidagi lõppeda. Õige ka, kes ei tahaks meeldivat pikendada.

Sellepärast ma arvan, et kui üldse rääkida pensioniea pikendamisest, siis peaks see algama praegustest 25 - 35 aastastest. Nendest, kes pole isegi 30-selt valmis ilma emapalgata sünnitama, sest on enne seda ainult hänginud ja tšillinud ning mööda maailma reisinud, mitte iseseisvaks eluks ja oma tulevaste laste heaks veeringuid kõrvale pannud.

Kuid need, kes oma elust poole elasid - töötasid õitsva kommunismi loosungite all, laske need ikka 60-selt koju kotile. Muidugi vabatahtlikuse alusel.

Alati võib küsida "kes maksab"? Kuid alati on ju võimalik maksta vähem. Minu vanaema vanaema suri 1934-ndal pimedana valla vaestemajas, sest polnud ilmselt suutnud kasvatada selliseid lapsi, kes vanale toeks. Minu saja aastaseks elav vanaema elas miinimumpensioni ja hingerahuga vanaduspäevad oma tütre juures, ei vaevanud ta oma mõtteid probleemiga "miks mina rikkaks ei sündinud". Minu 80 aastane ema on oma miinimumiga rahul ja õnnelik, sest kuigi ta teab paremat tahta (seltskonnalehed ja televiisor!) ütleb ta endale: mida pole olnud, seda pole olemas.
Nüüd juba 53-ne "mina" kuulun rühmitusse "elan hästi, kui ei võrdle".

Minu põlvkonna elu on niigi nihkes. Kõigepealt lubati meile õitsvat sotsialismi ja head elu suurel kodumaal. Siis lubati kommunismi, kus mitte keegi ei pidanud tööd tegema, vaid kõik ainult ehitasid riiki.
Järgmisena lubati kapitalismi, kus need, kes teevad palju tööd saavad selle eest väärilise tasu ja väärika vanaduspõlve.
Nüüd lubatakse tulevikuvõimalust surmani töötada. Miks mitte.