teisipäev, 30. juuni 2015

Oma prügiämber tuleb sul ikka endal tühjendada


Miks arvatakse, et kuna sul on lapsed ja lapselapsed, siis sul peaks olema nagu kõik korras. Paraku kui ikka nurkadest hiilib vanadus ning stress, siis pole sellest palju abi.
Nagu kõik inimesed on erinevad rõõmsad, nii on igal meist õigus olla erineval moel masendunud.

Palun ainult häid uudiseid
Ei tea, mil hakkasin seda enda juures tähele panema. Saabus periood, mil soovisin ainult häid lühiteateid ja väga häid pikki lugusid. Kas oli põhjuseks halbade ja väga halbade sündmuste jada või minu muutunud aju omapära.
Järsku ma ei talunud enam ajalehtede ja teleka kriitilisi ja problemaatilisi kajastusi. Ei talu tänase päevani. Kodukülas kõndides hiilisin mööda kõrvalteid. Et halb mind kätte ei saaks.

Ilu päästab
Kõige rohkem aitab mind muusika kuulamine. Õnneks on maakonnalinnas valikuid. Meie oma kammerkoor "Solare", linnaorkester, Poistekoorist välja kasvanud vilistlastekoor....
Aga ka külalisi väljast. Estonian Voices, Heli Mari Arder ja  suur elamus: kammerkoor Voces Musicales esitlemas Arvo Pärdi "Kanon Pokajeni". Mõtlesin, et see patukahetsuskaanon paneb punkti eelnevale aastale. Hea, et vene keelne esitlus oli kenasti kavalehel jälgitav. Muusikas on jõud, aga ka sõna jõud on tähtis.
Üks tore ja lahe sündmus oli Tartus toimunud poistekooride festival. Kuigi väljas kuulatu ei lähe nii südamesse, siis võlub see jällegi massilauluga ja võimsusega. Lihtsalt laulukaare all on raske keskenduda.

Üks imelik etendus
Olles  Tallinnas koolitusel ei jätnud branne tütar meid kultuurita. Piiga oli Rootsist ema juures käimas ja olles ise  sama ala inimene oli ta meile välja valinud .....oojaa. Alguses küll sterikisin, sest kartsin enda pea olematut võõrkeelt. Õnneks need kaks näitlejat ei rääkinud. tegemist oli Tallinn Treff festivali raames etendusega von Krahlis. Oh, ma polnud seal kaua käinud.
Tüki nimi oli "Rebitud". Ja seal oligi kõik rebitud. Miks ma selle alles nüüd kirja panen või miks ma üldse sellest kirjutanud. Ma ei tea. Järsku meelespidamiseks. See meelega kokkukortsutatud kava, mida prügikastist jagati, ei kõneta. Kahe Suurbritannia näitleja tegutsemist nimetati tutvustuses unikaalseks, sensuaalseks visuaaletenduseks, kibemagusaks tükikeseks elust enesest. Põnev oli ja meelde jäi.

Kas metsa või linna poole
Olen ikka läbi ja lõhki linnainimene. Kui on valida, siis sõidan pigem linna, kui lähen metsa. Võib olla kunagi polnud ma nii rikutud - urbaniseerunud. Aga sellele on kaasa aidanud täiskasvanuna kortermajades elamine, maamaja puudumine - isegi aiamaad pole mul elus olnud.
Ega see pane mind loodust vähem armastama.
Just eile kõndisin mööda kaunist niidust, kus karikakrad ja kellukad pilku köitsid.
Nii et on aeg blogi juhtlauset muuta.

Nüüd aga alguse juurde. Pole mõtet olla see, kes sa pole. Muidugi on väga kurb kui seeläbi teistele ei meeldi. Minul päädis pool aastat "tubli näitamine" suure raevupurskega. Oleks juba kohe alguses julgenud ennast rohkem kehtestada oleks mugavam olnud.
"aitäh" ema, et oled mulle nii madala enesehinnangu juba sündidest saati külge pookinud. Ning AK jätkas "kenasti" seda teed. Tahtmine kõikidele meeldida tähendab seda, et ei meeldi lõpuks iseendale mitte üks raas.

esmaspäev, 15. juuni 2015

Kalamaja kanged 2


Kõhud täidetud tuli Toompeale ronida. Lihtsalt meie isiklik kokkupandud kava nägi ette külastada muuseumiööks valitud

Muuseumitund oli täis üllatusi. Kõigepealt kaasakiskuv jutustus  firmast Luscher ja Matiesen. Lugu algas sellega, et šveitslane Lüscher ja eestlane Paul Matiesen rajasid 1910 Moskvasse viinavabriku. Revolutsioon rikkus plaanid ja nii koliti Paul Matieseni kodulinna Tallinnasse
1920-st aastast imporditi Eestisse maailmakuulsaid jooke. 1929 rajati Toompeale üks Eesti suuremaid veinintehaseid, kus Matieseni kaubamärgiga valmistati aastas 400 000 l. veini. Paulil lapsi polnud ja nii saatis ta õepoja Dimitri Saksamaale õunamahla tootmist õppima. See kandis vilja ning peagi hakati kohalikest õuntest valmistama värsket kääritamata mahla. Eriti populaarseks sai naistele sooviatud madala alkoprotsendiga jook, mis olevat teinud põsed roosaks ja naised rõõmsaks. Kahjuks seda rõõmu jätkus 1940 aastani. Siis põgenes Lüscher sõja jalust kodumaale. Paul ei jäänud ootama, vaid lõpetas elu püstolilasuga. Dimitril õnnestus laevaga Rootsi jõuda.
Aga ma ei räägi teile kõike.
Seda teeb kolmveerandtunnine film "Mahlakuningas" (2014) BFM meediaosakonna tudengitelt. Ütlen vaid, et vana kaubamärk on uuesti patenteeritud ja veini tootmine jätkub

vaated olid vapustavad

Aga meid oodati sõidule
valida võis
see kollane oli TELLITUD...
selle juht tundus liiga noor
ja sealt ta tuli, punane unistus!
Algas tõeline nõukogude aegne trügimine. 
Eksite kui arvate, et jõudsime sihtkohta. Isegi Kalamajja ei viidud, vaid ringiratast tagasi. 
Aga ehk oli see uni, sest hommikul leidsime ennast...
mina jahtisin OMA
.......

aga branne veel otsis

...

...

Suure Jahiga oli kõht tühjaks läinud. Valisime kõige minimalistliku tänavakohviku. Ühe 70.st


Muidugi jäi kõht tühjaks, Seepärast otsisme uusi võimalusi

......
.....ja keldri tühjendusmüük
.....
:
inime ei ela üksnes leivast
.....

Kogu seda melu nähes tekkis järjekordne tahtmine koduküla tolm maha raputada ja Kalamajja kolida. Vaatasin siis kirka pilguga ringi.
Pole paha. Ühe ruutmeetri oleksin enda säästudest välja pigistanud. Aga kuna olen 1.63 pikk, siis laiusega oleks veel kuidagi hakkama saanud, aga pikkusega mitte. Tuleb leida uusi väljakutseid. 
kahjuks jäi välja selgitamata mitmes korrus st. mitmes oks?
ja veel üks lahke variant 
Sellises positiivses võtmes täna lõpetan. 
Pildistamiseks on luba küsitud. Ausalt.

reede, 12. juuni 2015

Kalamaja kanged

Tahaksin blogi abil meelde jätta selle kevade huvitavamaid sündmusi.

Esiteks oodatud ja enda kruusi täitvad Kalamaja Päevad. Möödunud aastal sain maigu suhu ja nüüd tahtsin jälle. Miks? Kuna linnabranne juba 25 aastat Kalamajas pesitseb, siis olen tema lahket kodu varjupaigana kasutanud ja nii see kant on mulle omaks saanud.

algas kõik ilusasti 15. mail, reede õhtul
 Kuigi rongi silt tekitas brannes segadust leidsime teineteist. Nädala väsimust ei saanudki Topsis välja loputada, sest Sergei Pedersen oli sealt lahkunud teistele jahimaadele.
Laupäeva hommik algas retroga. Just selline  kotike oli 10 aastasel "minul". Nüüd saan aru küll millest mu "punasekiindumus"


kui kõht vahepeal tühjaks läks võis fantaasiat rakendada...

või eputada 

ja nii see tuligi
http://jaankynnap.eu/kalamaja2015/pages/296.htm

Ringkäigule  koos Jaak Juskega oli kogunenud palju rahvast. Kõike ei kuulnud, aga ikkagi oli huvitav. Saime teada, millest sündisid Niine ja Köie tänavate nimed jm. põnevat..

aeg lippas meist kiiremini. lauad katsid ennast ise ja nii saime juba keks aastat järjest piiiiiii....ka laua taga branne sünnipäeva tähistada.
seekord jäime ette "Õhtulehe fotograaf Arno Saarele, mis ei meeldinud brannele teps mitte. 


riietus; ilmastikukindel
kompositsioon: "sibul vaasis" korraldajatelt
vein: Balti Jaama lähedalt, keeratava korgiga, topsid samast 
suitsuvutt, suitsusink, veel üks sink, koduleib: Kalamaja laadalt

Kokkuvõttes tundub nagu istuksime suure maantee ääres ja ootaksime muuseumiööd
järgneb...