kolmapäev, 25. juuli 2012

Loojangul lahkumine



Proovisin vahepeal nädalakest võõrutusravi. Et kuidas on olla ilma sõber Arvutita. Võõrsil polnud paha, aga nagu kodu uksest sisse sain, nii ta kohe avasin. Mis sellest, et ei kirjutanud, vaid vaatasin hoopiski Wallanderi ja Midsomeri mõrvade salvestusi. Peaasi, et sõber käeulatuses.

Täna avastasin, et olen sujuvalt läbi suve järjekordselt kolmapäevani jõudnud. Ja et nädal tagasi toimuv Sagadi öömuuseum kajastamata. Nu et kui mingitest mäluakudesse jäänut kobamisi tsiteerida, siis: Miski pole tõeline enne, kui see on paberil.

Sagadi öömuuseum III

Seekord alustan lõpust st. muusikalisest osast, mille suhtes mul mingeid erilisi ootusi polnud. Et kui harf ja flööt, siis ootasin kaht ebamäärases vanuses naisterahvast ja midagi väga barokiajastu hõngulist.
Kuid saali sisenesid hoopistükki kaunid noored neidised ja nende mänguvalik erines tavalisest.
Eneli Hiiemaa ja Tiinamai Keskpaik teadsid millega minu Elmarist läbiklopitud meeli (Abi Kaasa kodune muusikavalik) paitada. Nende valitud palad olid teatud ja tuntud, esitused noore hingestatusega ette mängitud, et sulasin ja sulandusin nii Brahmsi valsi (meenus raamat "Kas te armastate Brahmsi) kui Moon Riveri peale. Tegelikult iga tuttav pala kõnetas. Kas oleks aimanud Raimond Valgre, et tema teoseid harfil ette kantakse? Tavatult külma suveöhe sukeldudes jäid lootused, et ükskord tuleb suvi niikuinii.

Loengu "Loojangul lahkume Eestimaalt ehk baltisakslaste lahkumine Eestist 1939" pidas ajaloolane Olev Liivik. Umsiedlung ehk repatrieerumine oli toiming, mille käigus lahkus 13 500 saksa rahvusest inimest. Ümberasumine oli vabatahtlik, kedagi ei sunnitud vägisi minema ega jääma. Tegemist oli olukorraga, kus "füüreri kutse"ja kommunismihirm ei jätnud peredele teist valikuvõimalust. Nii tundus lahkumine päästmise või evakueerimisena. Kuna enamusel baltisakslastest puudus info toimuva suhtes, siis tabas neid oma kodust väljakolimine šokina. Kuigi kinni traditsioonides, näis Eestisse elama jäämine sünge tulevikuna vastupidiselt Saksamaal ootava lootusrikkusega. Tegelikult oleks  Eestisse jäämine olnudki kurb reaalsus, sest saksa koole suleti, organisatsioone likvideeriti. 
Esimesele lainele järgnes teine 1941 aastal, mil lahkujaid 7000 ümber, kelle seas sakslasi, eestlasi ja venelasi. Ja neid sundis kiiresti tegutsema hirm nõukogude võimu ees.
Tagantjärgi teame, et ümberasujatel tuli läbi elada kannatusi ja pettumusi. Nagu kõigil, kes jäid Hitleri ja Stalini ohvriteks.
Meile aga on see ajalugu. Väga hariv ja huvitav. Ja võimalus kaasa mõelda, et mis oleks kõik olnud, kui nii poleks olnud...

Täna veel ja seekord selle suve viimane.

teisipäev, 24. juuli 2012

Tundehetked II

ehk noored nõbud omavahel

Johannes Rudolf: Maliann, ma allmastan sind!
Mariann: Ei arrrmasta.
JR: Allmastan ikka!
M : No arrrmasta siis.



esmaspäev, 23. juuli 2012

Tundehetked


 Tegelikult ma ei oska videosid blogisse panna. Niimoodi, nagu peaks. Aga ikka tahaks jagada. 

http://www.youtube.com/watch?v=FqccZKVORzI

Rakvere Ametikooli bänd Teine Amet Rakvere Teatris kooli lõpuaktusel



Järgneva loo inspiratsiooniallikas ehk Väike Vend



Päev, mil perepoeg lõpetas kooli




Kallid venna ja vennanaise pojad!
Mul on suur rõõm teie tädi olla.







reede, 13. juuli 2012

Sakstel omad jutud ja omad tantsud


Teadmised baltisaksa mõisnike elust said jälle täiendus. Seekordne Sagadi öömuuseumi loeng kandis pealkirja "Baltisakslaste etnilised anekdoodid" Lektoriks filoloogiadoktor Maris Saagpakk.

Rahvast muudkui tuli ja tuli. Tuttavaid ja teretuttavaid jätkus, kabedamatele istekohti ka.
Polnud kunagi mõelnud sõna  "anekdoot" tähendusest.  Minu jaoks on nende rääkimine ja ka kuulamine-lugemine jäänud unarusse. Nüüd sain teada, et iga lühike, süžee, karakterite, tegevuse ja puändiga naljalugu sobib selle mõiste alla. Mis siis muud, kui omapere anekdoote kirja panema kuigi ristiksin need ikka parema meelega naljanditeks. No aga me pole ka baltisaksa mõisnikud :)


Olgu ära toodud üks vanaema (1895-1994) pajatatu, mis võib olla ka mugandatud, kuna olen mujalt samalaadseid  variatsioone kuulnud:
Pereisa ja pereema on kodukirikus jumalateenistusel. Vaikselt ja hardunult kuulatakse kirikuõpetaja manitsusi. Äkki läheb uks lahti ja sisse jookseb mitte veel kooliealine poiss. Vaatab ringi ja hüüab täiel häälel üle kiriku: Mis sa must mees seal mögised. Kodus Kristjan sittus sängi täis ja nüüd on ema appi vaja! (Kristjan ehk Kristo oli tõesti üks pere kaheksast lapsest)
Või teine, samuti vanaemalt: 
Vanaema oma pojale: No ja nüüd Otukene pane käed ilusasti risti ja ütle aitäh Taevaisale, et ta sulle süüa andis.
Perepoeg Otto: Ei andnud taevaisa, Otu ise sõi!


Mõisnikud pilkasid oma lugudes veidraid pärismaalasi juba aegade hämarusest saati. Tegelikult ma arvan, et nad isegi mingil moel kartsid seda metsa poole metsarahvast, kes võis nende arvates isegi karu kaisus kaks nädalat põõnata. Eks meie esivanemad omakorda pilkasid saksu ja nende kombeid ning tegemisi. Ajatu, et see, mis meelele võõras ja loomupäratu, on pilkamist ja põlgust väärt.
Sakste anekdoodid pilkasid neid endid ka. Eriti meeldis mulle järgnev lugu:
Tuleb mõisa külaline. Enne magamaminekut palub ta härralt mõnda raamatut, et und oodata.
Härra kodakondsetele: Palun tooge külalisele raamat! (üks neid oligi)
Või teine: Meile pole mõtet raamatut kinkida. Meil ÜKS juba on.
Millegipärast tuletavad need kaks anekdooti meelde Mõisa nimelise mehe. Kas tegemist pärilikkusega?


Tunniga ei saa midagi olulist räägitud. Võib ainult huvi tekitada või vähemalt mingigi järelmõteluse teha. Väikses vaheaja vestlusringis tekkisid arvamused, et kas suvised mõisaloengud peavad olema akadeemilised või pigem vabamad. Kas hea teadur peaks olema hea jutuvestja?

Mida mulle antud loeng andis? Jätkuva mõisahuvi, mille kodus uurimisel sain teada, et Eestis tegutseb juba rohkem kui kaks aastakümmet Baltisaksa Kultuuri Selts, mis koondab inimesi, kes on veendunud, et eesti ajalukku on andnud väärtusliku, olulise ning huvitava panuse baltisaksa teadlased, kunstnikud, arhitektid, kirjanikud, poliitikud (Seltsi kodulehelt) Äkki saan just sealt abi, et tõlkida üks minule tähtis ajalooline dokument aastast 1864?
Lektori artikkel "Olla korraga sakslane ja türklane" (Postimees, 26.06.12), viis mõtted multikultuurses ühiskonnas elamisele ja minu isikliku "mina" identifitseerimisele: kas ma ikka olen läbi ja lõhki eestlane ja kes või mis seda kinnitab. Kas piisab seitse põlve isapoolsetest kirikukirjadest mille läbi olen eesti talumatsi soost? Kas mängib minu geenides ja kujunemisloos mingit rolli see, et üks minu neljast vaarisast oli "paruni sohipoeg"? Kas see teadmine meeldib mulle? Võib olla ma isegi eputan sellega? Või hoopiski häbenen, et minu emapoolne vanaema vanaema pidi sellist rasket taaka kandma?
Ja järjekordselt meenub mulle juba pähekulunud ja minu poolt viledaks tsiteeritud "kui sa ei tea, kust sa tuled, siis sa ei tea, kes sa oled"

Muusikaline osa oli ajastu- ja mõisahõnguline. Mulle meeldis nii vanamuusikaansambel "Rondellus" kui kaks kaunist tantsupaari keerulise nimega ansamblist Saltatoris Revalienses. Tegelikult tähendab see nimi hoopistükkis Tallinna tantsijaid. Renesanssiaegsed ja barokktantsud (mina neil küll vahet ei tee) hämmastasid just meeste tantsulise osaga. Milline toretsev hoiak ja kõrk ilme! Mehed valgetes sukkades ja lokiliste parukatega. See mood ei tule, ebamugavust silmas pidades, ilmselgelt kunagi tagasi.
Arvan, et kõik selleaegsed etteasted rääkisid armastusest, õhkamistest ja suurtest armupiinadest. Muidugi oli ka koketeerimist ja õukonnaintriige. Need tantsud olidki nagu selle ajastu jutud.
Kaks kaunist naist mahtus kenasti  ukseavast sisse. Ju sellepärast olidki häärberites ja lossides nii suured ruumid, et vana aja daamid keerutama mahuksid. Vaesed korsettidesse rüütatud kehad. Kõik mõisaprouad ja preilid polnud ju tantsijatarid. Aga selja hoidsid ilmselt sirge ja pea püsti. Tõelised kostüümidraamad.
Järgmisel kolmapäeval jälle!

esmaspäev, 9. juuli 2012

Pildikesi Peipsi äärest

Alajõe


Laupäeva hommikul tekkis võimalus minna. Hästi kiire võimalus. Nimelt Peipsi äärde Alajõele. Lastevalvesse. Haarasin sappa "kindergardeni juhataja" ehk vanaisa ja panin kotti värske Eesti Ekspressi. Nu et rannas igav ei hakkaks. Lehe tõin lugemata tagasi. Ainult veidi niiskena, kui mitte öelda, et ligunenuna.
...ja juba me viiekesi sõitsime. Vuhh...Tudu...vuhh Oonurme...vuhh Tudulinn ja joogipeatus...kiina kääna tee Ranna Pungerja risti ja sealt vasakule. Appi, mis toimub! Kogu tee äär kaetud parkivate autodega. Kauksi, Katase, Alajõe. Oli ka viimane aeg, sest kell kiirustas meist kiiremini ja üles oli vaja leida koht, kust jalgratturite seltsike väikest (nende meelest) retke alustas. Kohta leida oli pea võimatu. Lihtsalt, Alajõe on niiii suur. Lõpuks laabus kõik nagu ikka ja rattur koos veepudeli, kiivri ja telefoniga kimas grupile järele. Alati, kui ma vaagin, et kas "järgi" või "järele" tuleb meelde koolis õpitu: poiss jooksis koerale järele. Või oli see vastupidi, et koer jooksis...

Alajõe, kui koht, ei jätnud mingit muljet. Aiad, tõkkepuud, "eravaldus" ja hooned saradest villadeni. Mäletan, et nõuka ajal oli see Kohtla Järve piirkonna kaevurite meelispuhkepaik. Kodus lugesin, et tegemist koguni vallaga, kus ligi seitsesada elanikku. Turismiportaal annab elanike arvuks alla viiesaja. Suuremad külad on Uusküla, Vasknarva, Smolnitsa, Remniku, Karjamaa ja 150-ne elanikuga Alajõe. Külade elanike arv valla kodulehel ei klapi teps mitte üldarvuga. Googeldamine tuletab meelde KOV-i valimiste JOKK poliitika, kus Vasknarva tarekesse kirjutati sisse 28 hinge. Magusad maalapid, Peipsi kalakuninga võimupiirkond ja allilmategelased on selle kandi märksõnad. Prrrr! Kas sellised siis ongi Peipsi kalanduspiirkonna arendajad?
Peipsivenelastest välja kasvanud elanikkonna tegevusaladeks on  kalandus ja turism. Õpilased käivad Iisaku ja Lohusuu koolides. Mõtlesin, et miks Lohusuu, kui Iisaku 13 km. kaugusel. Aga seks, et Lohusuu kool kakskeelne.

Kuna Peipsi vesi pidi olema soe nagu supp, siis polnud mõtet kaugemale sõita ja ajusid autos praadida.  Kohalik pood, õigemini kiosk, andis jätsuabi ja joogiabi. Hinnad muidugi olid suvised.
Niikaua kuni näljased einet võtsid anti mulle kümme minutit kirikuga tutvumiseks. Ja siis ootas meid liivarand ja vesi.

Pilt kiriku aiast andis mõtteainet - kas kadunukesed tõesti vajavad nii palju talvekütust?-




Silt mainis küll kalurite päeva, aga meil ei keelanud keegi kokkutuleku platsile parkida. Tualett lisaks kauba peale. Ja rannas oli päevane rahvas sõbralik ja viisakas. Kakskeelne, aga seda huvitavam. Puhas oli, põõsaste all ei vedelenud pudeleid ega midagi. Mehi ka mitte. No liiva sees konid on pea igal pool ja mõned tuule kantud pakendid ka. Prügikaste ja riietuskabiine polnud 

Pildil valvav "kindergardeni juhataja", kes kullipilgul jälgib oma hoolealuseid



Vette ja sügavale minemiseks sain saatja, kes küll minust veel peajagu lühem, kuid südi sügavust mõõtma. No et ikka millal üle pea. Mulle oli see tänavu esimene suplus. Mõõõnus! 


Pildil: kes keda turvab?


Vahepeal kaevas suur vend preilile oma järve, mille tüdruk kenasti Mudilaks ristis (Mudala või Mudila, mis vahet seal on) Waldorfpedagoogika kannab vilja. Eriti kui mänguasjad koju jäid ja tühjaks söödud küüslaauguleivatops pidi kõike asendama. No mitte just kõike, sest lusikas ikka ka!

Kui väsind ja õnnelik jalgrattur mitme tunni pärast meiega ühines oli paras aeg pisike preili liivalombist välja tõmmata. Kisaga muidugi! Ratas pakitud, laps tooli ja autonina Kauksi poole. Teel arutlesime teemal: rannarahva muutumine suvitusrahvaks ja kuhu kadus kala? Preili ja Suurvenna lasid nurru. Kauksi toidukoht oli laupäeva õhtuks toiduvabaks muudetud. 

Pildil: lapsevanema kehtestus ja kuuletuja nukker tagasivaade

Ranna Pungerjal leidsime kena teeäärse koha, kus mehepoeg lõpuks oma "päeva suurima ja parima burksi" kätte sai. Hinnad toetasid kohalikku kaubandust ja teenindaja piigad olid tasemel. Samal ajal nillis vanaisa ületee suitsukala müügikohta. Kolm ja pool euroraha ja käes meil latikas oligi. Üsna varsti kõhus ka. Laua ääres kõnetas meid kohalik veidi švipsis mees parimais aastais ja meie tuju muutus veelgi lõbusamaks. Kiideti meid linnasaksteks ja intelligentseteks ikkagi inimesteks. 
Tuletorni juures toimus kontsert, aga lastega koos kõike head ei saa. Sada kilomeetrit kodudeed ja
osa omasid ootas. Saun ka. 
Suvi ju!
Pildil: Männikväljal leidsime männivälja asemel kellukestevälja



Aga ma tahaksin sinna veel. Peipsi äärde. Hakkasin kohe tagasi tahtma kui koju sain.
Aitäh, Poeg 2, et kutsusid.



reede, 6. juuli 2012

Laudlinasse mitte nuusata !


ehk mõisaaegsed lauakombed ja käitumisetikett



Kogu tõde peitub protokollis ja etiketis saime teada selle aasta esimeses öömuuseumi loengus Sagadi mõisa härrastemajas. Lektor Kai Tomasberg.

Kui tihti mõtleme selle üle, kust ja läbi mitme sajandi on jõudnud praegusaegsed kombed või kombetus meieni.
Isiklikus plaanis meenub Inna Aasamaa "Käitumisest", mis polnud nõuka ajal teps mitte minu meeldivam lektüür. Sellele sekundeeris ema "käitu ometi viisakalt", kuigi ma ei mäleta, mida ma siis kogu aeg tegin või tegemata jätsin.

Kuna Balti aadel oli ennast meie maale kenasti ja mugavalt sisse seadnud mõisatesse ja omas märkimisväärset teenijaskonda (selles ei suutnud neid koguseliselt Euroopas pea keegi ületada) oli ju vaja seda luksust ja rikkust oma sõpruskonnale näidata. Selleks korraldati pidevalt külaliste vastuvõttusid, et mehed saaksid hiilata ja naised vähemalt viis korda päevas riideid vahetada. Sest midagi muud peale söömise, jalutamise ja musitseerimise neil vaesekestel ju teha polnud. Mehed võisid vähemalt jahti pidada. Kasvõi teenijatele, nagu näitab mu oma suguvõsa kohtulugu, kus 22 aastane mõisateenija Ann noorhärra 1864.ndal aastal kohtusse andis ja alimente nõudis. Aga see kõrvalpõikena selleks.

Kui Sagadi mõisnik Fock oli  Esku pühakoja valmis saanud, siis ei jätnud ta juhust kasutamata ja kehtestas kenad reeglid (Esko Kabbeli Seadus) kuidas kirikus astuda, istuda; mida sünnib kalmistul teha ja mida mitte.
Eks midagi sellest on ka meile külge jäänud. Ja see midagi on kiitust väärt.

Käitumismudelite  mõistmiseks viidi saalitäis rahvast loengutpidi tagasi Prantsusmaale "päikesekuninga" valitsusaega, et teada saada: kes on majas peremees, see kehtestab reeglid. Ja ikka mitmeteks sajanditeks. Saime teada, et vastuvõtul seisis kuningas alati kõrgemal ja tal oli kehtestatud kindel päevakava. Kuninga tool oli nii selja - kui käetugedega. See eest pereliikmed pidid kügelema pehme tabureti moodi istmel. Ülejäänud seisid püsti. Kui nad just kuningat tema "auguga toolini" ei saatnud ja paberit ei ulatanud, mis olevat olnud suur au.

Omaette peatükk on lauakombed. Kas teie teadsite, et sajanditetaguste õpetuste järgi ei soovitatud toidulaua ääres laudlinasse nuusata, vaid ikka käisesse. Pissimine oli samuti ebasoovitav toiming ja kõhutuult võis varjata köhatusega. Väkkk. Nu kas läks süda läilaks. Minul küll.
Noori mehi käituma õpetas Erasmus läbi kirjasõna juba 1500 aasta paiku.
Kuna olin just hommikul vaadanud filmi vanast ja keskaegsest Londonist, siis olin natuke nagu ajas sees. Mustus, katk ja kasimatus - märksõnad, mida tasuks meenutada.

Söögiriistadest vääris meie tähelepanu kahvel, mille harud inglased allapoole asetasid, et monogramm ikka välja paistaks ja mida käsitleti alati ka harud allpool. Ameerikast tulnud "kahvel, nagu kühvel" on selle vana igandi välja juurinud. Ja kus meil need monogrammid. Hea, kui kodudes jätkuvalt roostevabad terariistad mitte plastmass.
Ja miks olid vanal ajal taldrikud ainult ümmargused? Oh Euroopa!

Veel üks mõtteraasuke: Kui naised ükskord laua äärde lasti, siis pidid nad ootama, et mehed neile toitu ja jooki pakuksid. Mitte viisakusest, nagu mina arvasin. Hoopis sellepärast, et näidata oma peremeheseisust ja omandihimu ja võimu. Nii otsustasin tulevikus oma klaasi ise täita.

Söömiskultuuris valitses kaks suunda: Prantsusmaalt küllusliku kaetud laua mood, kus toitu jätkus terveks õhtuks ja Venemaalt käikudega nn. kahe tunni lõuna. Valikud on meie, nagu öeldakse. Kolmas oli veel, aga seda ma ei mäleta.

Poolteist tundi lendas lennates. Oleksin tahtnud rohkem teada. Näiteks seda, mida oleme meie oma talupoegliku kultuuriga sakstelt üle võtnud. Aga eks see ongi loengu eesmärk  - olla avatud ja otsimisaltis.

Muusikalise poole eest hoolitsesid Tuuli ja Teet Velling. Kava kandis nimetust "Õhtusöök kahele". Ise valmistatud laulud või võõrad lood enda tehtud kastmes ja omavalitud lisanditega.
Mulle väga sobis. Eriti see, et igal lool oli tähtis teadustada ka sõnademeistrit. Tihti unub see muusika tähtsustuses.


Aitäh pojale ja miniale meeldiva seltskonna eest. Järgmise kolmapäevani.

kolmapäev, 4. juuli 2012

Ilma rahata ja trepist üles


Pühapäeval on hea mõtlemise- ja vaatlusega alustada. Selleks sai leitud üks "unustatud mõis".
Tegelikult ma ei tea, miks mõisakoole "unustatuteks" nimetatakse. Minu meelest on just koolid eriliselt meeles kui keelel.
Unustatud on Virumaal hoopiski Neeruti, Uhtna, Einmanni ja veel palju teisi. Eriti mahajäetud Porkuni. Need häärberid, kus koolid sees, on elule valla.

Meie seekordne eesmärk oli külastada Kiltsi mõisa. Õieti lossi, sest nagu giid ütles: kui torne on mitu, siis on tegemist lossiga.
Ega ma siis siin kodu ligidal esimest korda polnud, aga küll ei tee küllale liiga. http://emmeliina.blogspot.com/2011/11/oh-roomu.html


Nüüd pean vast selgitama miks jutul selline pealkiri. Aga just niimoodi meile vastati, kui lossiõuel viltimisega tegelevat grupikest küsitlesime.
Juhtnööri järgides sattusime pea kohe kontserdisaali. See oli muljet süvendav. Valged kardinad heljusid tuules, lahtisest rõduuksest tuli sisse suvi ja iidvanal klaveril võlus pianist Diana Liiv barokseid helisid. Talle soleerisid tšello ja viiul. Mõtisklesin sõnade "kammermuusika" üle. Kas see on tulnud sellest, et muusikat tehakse kambris?
Wikipeedia kodus aitas.
Kammermuusika (itaalia keeles musica da camera) tähendas algselt õukonna tubades (salongides) esitamiseks mõeldud muusikat
Vaat sulle eesti keelt. Isegi oma tarede kambrid oskasid nad salongideks mõelda. Lossis muidugi "kambreid" polnud. Kui, siis kunagi alumisel, teenijatele mõeldud korrusel


Üldse on Kiltsi loss üks ütlemata põnev ja salapärane paik. Kui alustada keldritest, mis alles mõni aeg tagasi meetrisest kultuurikihist välja kaevatud ja korralikult puhastatud nii et paljastuvad kuuesaja aasta tagused seinad ja põrandad. Millise inimtöö ja raha jõul see kõik toiminud on, seda tahaks teada?
Ja muidugi mitte ainult keldrid, vaid kõik - fassaadini välja.
Vanad ajalehelood appi ja nii saan ühtkomateist teada:
Kiltsi loss saab 13 miljoni krooni eest iluravi 2010-ndaks aastaks tänu Norra abirahale. Väike-Maarja valla omaosalus kolm miljonit krooni. Mõisakoolidele mõeldud Norra Kuningriigi abiraha saamise tingimus oli see, et kool tegutseb neis ruumides veel 10 aastat (EPL, 2008):
Kiltsi mõisa peahoone (mõisakooli) renoveerimine ja mõisa üleandmise tähistamine toimus 27.nov.2010 (kooli kodulehelt)


Mõningaid fakte lossi ajaloost:
Loss püstitati XIV-XV aastatest pärit vasalllinnuse varemeile
Omanik R. von Gilsen (sealt siis lossi nimi Gilsenhof)
Liivi sõja lõpuks oli loss varemetes
1784 uus omanik Benckendorf asus varemetele ehitama ja nendega kokku sobitama varaklassitsistlikus stiilis mõisahoonet. Juurde ehitati poolkaarekujulised tiibhooned
1816-1846 kuulus loss meresõitjale ja õpetlasele Adam Johann von Krusensternile (1770-1846)
Krusensternidele kuulus mõis möödunud sajandi alguseni
1920-dast aastast asub lossis kool, mis kannab praegu nime Kiltsi Põhikool. Samas paikneb lasteaed
Alates 1994.st algas vähehaaval lossi restaureerimine millele pani õla alla MTÜ. Avati admiral Krusensternile pühendatud mälestustuba.
2008 valmis dokumentaalfilm" Spe Fretus-lootusele tuginedes"

Seinamaalingud, mis ilmusid välja restaureerimistööde käigus


Uskuge, seal on nii ilus ja nii hea ning sõbralik õhkkond. Olles giidiga ekskursioonil teadmisi omandanud ei pidanud me tühja kõhtu kannatama. Suurepärases ja suupärases kohvikus pakkusid perenaised omatehtud küpsetisi. Kartulikoogid ja igasugu muud hõrgutised kutsuvad tagasi minema.
Kõik hiilgas puhtusest. Hiljem jalutasime pargis ja nautisime päeva.

Nagu lossidaamid muiste. 

-2
Kogu park asub rohkem kui neljal hektaril.
Park on rajatud inglise stiilis admiral Krusensterni poolt ja selle korrastustöödega tegeletakse jätkuvalt
Rõdu ehitati admirali haiguse ajal, et tal oleks võimalik lossist väljumata värsket õhku hingata

Võrdlusmaterjali  annab mulle meenutus 2007 aasta suvel lossis toimunud mõisaööst, kus käisime kogu perega.

Kiltsi loss Väike-Maarja vallas on 17. augustil kõikidele huvilistele avatud öösel.
A. J. von Krusensterni nimelise MTÜ korraldatud “Öö mõisas” on omamoodi lõpetus ka külastusmängule “Unustatud mõisad”.
Öösel toimuva ürituse projekti kirjutaja ja korraldaja Kristel Lehtme seljas on üritust tutvustav mõisaöö logoga (pildil) pluus, mille tagakülg teatab uhkelt: “See pole T-särk. See on Ö-särk.”
Idee mõisaööst tuli Lehtmel ühe vestluse käigus Ahti Bachblumiga, kui ta plaanis teda ja Bonzot kutsuda Kiltsi mõisa esinema.
“Akustika mõisas on lihtsalt nii fantastiline,” rõhutas ta. Ühe esineja ümber kogunes teisigi.
Külastusmängu jooksul pidi teatud hulga mõisaid läbi käima ja seal käimist tõendava templi saama. Nüüd püütakse külastusele läheneda teisiti.
“Külastuspäevad saavad läbi, nüüd teeme midagi hoopis pahupidist,” viitas Lehtme 4. augustil lõppenud päevasele külastusmängule. “Öösel on ikka kõik natuke teistmoodi.”
Lehtme sõnul on eesmärk, et külastaja tunneks end täiesti vabalt. “Et ta ei mõtleks isegi sellele, mis ta autoga juhtub, ega sellele, et ta autovõtmeid mõisas ei kaotaks.”
Parkijad valvavad autosid ja nende kätte võib ka autovõtmed usaldada.
Kella kaheksast õhtul algavad kontserdid. Esinevad Sofia Joons, Maarja Nuut ja Janek Kesselmann. Duo Bonzo ja Ahti Bachblum annab kontserdi ja osaleb õhtuses võistulaulmises, samuti esitab Bachblum oma loomingut.
Muinasjutuvestja Piret Päär räägib mõisas elanud admirali auks meretaguse jutu. Regilauluansambel Kadrina Kadrid esitab eesti vanemaid rahvalaule ning Günter Kits ja sõbrad toovad kuulajateni iirlaste muusikat.
Ristatakse ka mõõgad - Tallinnas tegutseva Riveta klubi mõõgavõitlejad astuvad üles võitlusstseenidega ning tutvustavad huvilistele relvi.
Et öine mõis ei saa üle ega ümber legendidest, esitab Väike- Maarja näitering lavastuse ühest Kiltsi lossi valge daami legendidest. Millest legend pajatab, jätab Lehtme saladuseks. (Kadri Haavajõe, Virumaa Teataja 2007)


Oleks viis aastat tagasi keegi mulle öelnud, et sellest tegijast piigast saab mu kahe lapselapse ema, oleksin ma märganud, et öös oli tõesti asju. 

 Praegused ruumid ja fassaad on selleaegsega võrreldes nagu ...
Pildid suvest 2007




Kindlasti lähen ma sinna sel suvel veel. 



teisipäev, 3. juuli 2012

Kroonika, kroonika...tuult kroonib

Suur suvi on käes. Juuni on meid märkamatult maha jätnud ja kalendrileht keeramata. On olnud kena ja kiire aeg. Fotod on need, mis sellest kulgemisest märku annavad. Olen vahest mõelnud, et miks see märgi maha panek mulle nii oluline on? Võiks ju lihtsalt kulgeda. Samas, miks juba ammustest aegadest päevikuid peetakse? Naised ja tütarlapsed on ilmses enamuses. Mehed peavad kroonikaid. No vähemalt vanasti pidasid. Ju on siis minu "anima" ja "animus" veidi nihkes, et  täna pigem kroonika.

PISIPIIGA LASTEAIAPIDU
Minu väike lapselaps käib Waldorfkallakuga lasteaias. Seal, kus  kunagi ammu mu nooremad pojadki. Nende liitrühmast saadeti kooliteele kuus suurt sõpra. Peole olid palutud kõik.

"Piibeleheneitsi" tegelased

Seni veel kõige noorem

RAKVERE LINNA PÄEVAD 8, 9, 10 juuni
Seekordsed Rakvere linna päevad olid peale kaht vahelejäänud aastat oodatud sündmus. Kõigepealt pettumusest: Raamatulaat, koos meeldivate külalistega oli maha maetud. Kulude ja tulude tasakaal... nagu nii mõnelgi teisel kultuuriüritusel. See eest panustati deviisile: terves kehas terve vaim ning ööjooksule oli kogunenud pressi andmete järgi osavõtjaid kuue tuhande ringis. Pealtvaatamine haaras kaasa küll. 

Pildile pressis ennast Põhjakonn Põhja keskusest. 


Laupäevahommikune põnnide paraad, ehk "Pinnide pannide apalaat" nagu teadustas pea kolmeseks saav  tehnokraadist vennapoeg 2, läbis linna oma tuntud headuses. Meil oli vanaisaga kandev (õieti lükkav ja juhtiv roll). Väiksele preilile rahvahulgad ei sobinud ja nii pidi vanaisa temaga hiljem koju varjuma.


Kuna linn ennast metsapealinnaks nimetas, siis polnud väga keeruline põnnile kõrvad pähe kasvatada, et siis h(t)ardunult venna tehtud muusikat kuulata
 
Rakvere Ametikooli bändi "Teine amet", kus oma lugudega tegi ilma vennapoeg 1. Kui muusika ikka enda sees ja tahab välja tulla, siis pole noorel mehel parimat väljundit kui laule luua ja laulda.

Pildikesi laadalt
Kahel sündmusel kirikus käisin ka. Kammerkoor "Solare" oma kuuldud headuses ja kiriku lipu pühitsemine. Ja muidugi Pika tänava laat rahvamassidega nii laupäeval kui pühapäeval. 



Kõige harivam oli ekskursioon mööda linna puumaju. Juhatas meid Kaja Visnapuu. Laulsime kenasti linna vanima lasteaia (nüüdse lapselapse lasteaia) ees Arvo Pärdi "käin juba lasteaias, ei ole väike ma", kuna Pärdi ema seal ammustel aegadel kasvataja oli. Nii 60 aastat tagasi. See kõnd oleks väärinud pikemat lugu, aga ega ma mõni ajakirjanik ole. 
Kokku võttes: 
Linnas viibijale mõnus, aga kui poleks osa võtnud, poleks ka millestki olulisest ilma jäänud.


PÄIKESEPOISI SÜNNIPÄEV 18 juuni
Päiksepoiss, ehk vennapoeg 2, kes sündis kolm aastat tagasi päiksetõusuga, tõi kokku kõik mu neli lapselast. Üks kümnene, kaks kolmest ja noorim mitte veel aastakene. Huvitav oli vaadata iseloomusid ja iseloomukesi  - oskusi ja käitumist. Kui on ikka kodumuru ja päikesepaiste, siis mis veel lapsel vaja. Jalgratast ja oma lille kindlasti.
Ja võimalust loominguga tegeleda, et kui kunagi suur venna kivil istub ja ainult pilli tinistab, ei pea pisike ennast väsinuks töötama...



KVALITEETAEG LAPSELAPSEGA
Pealinna preili oli oma laulud ära laulnud ja lubas endale puhkuse provintsilinna lähedal. Algselt meenutas tema saabumine printsessi viimist seltskonda. Vanaema, kuidas sul nii palju tuttavaid on. ja kõik nad teavad mu isa. Ja kõik nad ütlevad, et ma olen tema nägu! Käidud sai nii raamatukogus, suve alguse pargilaulmisel, Zenja Fokini moešõul, kalmistul ja kaugematel sugulastel ning kokku kolmel jaanitulel. Sai tehtud küpsisetorti ja küüslaauguleibasid. FB konto ka. 



omapärane ja mugav valla raamatukogu siseõu
Keegi ei lähe koju enne kui esinduskohas kohas pilt tehtud

Üks kolmest jaanilõkkest

Sai vaadatud vanaema lemmikpilte ja loetud üks luuletus:
Sa ei ole kellestki parem.
Sa ei ole kellestki halvem.
Sulle on antud maailm.
Näe, mis seal näha.

Hoia seda, mis on
su ümber, hoia, kes kõrval.
Kõik olendid omamoodi
on naljakad.
Kõik on õrnad.

(Doris Kareva)



Enne lahkumist sai taevasse läkitatud üks soov


Nii ta läkski...








Nagu näha, on tükk tühja ruumi veel ees ja ootab tagantjärgilugusid