kolmapäev, 29. mai 2013

Viiskümmend aastat tagasi


tegelikult märgiti venna sünniks 28. mai, sest täpismoment olevat olnud viis minutit enne südaööd. 

Need vanad lood on koopeeritud pereblogist ja kirjutatud viis aastat tagasi.

Kuidas mulle vend sündis
Esimese klassi viimase koolipäeva hommikul äratas mind isa ja ütles: sulle sündis täna öösel vend. Mis poiss, tüdruk pidi ju tulema, ei olnud ma asjaga päri. Aga noh, laps on laps ja kui suured niimoodi otsustasid, siis see oli nende õigus. Vanaema, lehma naabrinaise hooleks jätnud, oli selle tähtsa sündmuse pärast alevisse kupatatud. Muidugi sellepärast, et minul silma peal hoida, võib olla ka isal. Naabritüdruk põimis mu hiiresabad patsi, panin valge pluusi selga ja läksin tunnistust saama. Pärast seda andis Pärnametsa tädi mulle võimaluse nende suurest kasvulavast ise tulpe valida. No ma siis valisin, ikka suure ja kireva peotäie! Ja läksime vanaemaga haigla juurde. Sisse meid muidugi ei lubatud, aga ema tuli akna peale, pamp süles. Sellega kõik piirdus.

Kui ema titega koju tuli, oli pööningult alla toodud minu võrevoodi, selline raudvoodi, mille küljed käisid lahti ja olid nöörist punutud. Vanaema sundis isa, et ta ostaks tuppa väikese söögilaua, et kui katsikulised tulevad, siis on kust pealt torti süüa. Isa virises, et 22 rubla on ilmselgelt liiga kalli, aga ega ta vanaemale vastu hakanud. See lahtitõmmatav laud on emal alles tänaseni. Kui kontori naised katsikule tulid, siis tõid nad kingiks karahvini punase veiniga ja tordi. Karahvinil olid peale joonistatud triibud. Isale tegi see nalja, et joomise mõõt on peal. 

Vennale osteti igavene uhke lapsevanker. Ema rääkis, et isa oli selle komisjonipoest saanud ja seal sees olnud lutikad. Vaene ema, küll ta pidi tõrjet tegema selle madala ja uhke vankri pärast, mille külgedele olid pressitud luiged. Kuna venna sündimine on nii tähtis siis kirjutasin temast eraldi loo.

Pilt tehtud ilmselt 1964 talvel


Vend Andrese lapsepõlvelugu


28 mai öösel 1963 aastal saabus Elleni ja Lennarti perre oodatud rõõm - Väike Maarja haiglas nägi ilmavalgust priske ja terve poisslaps. Isa Lennarti õnn oli täielik ja veel praegugi mäletatakse kuidas ta sünnitusmaja akna all täie häälega laulis selle aja populaarset viisi: „..ja ja ja kõll, ees sädemest põlenud põll.... kirp rauad sai...“

Seitsmeaastase õe Liina tungival nõudmisel pandi vennale nimeks Andres. Ema Ellen, kes oli sel ajal 35 aastane, jäi võsukesega koju. 31 aastane Lennart töötas Väike-Maarja EPT-s mehhaanikuna. Elati selle aja kohta heades tingimustes: kahetoaline mugavustega alevikorter koos suure õue ja aiamaaga.
Andres, keda hakati hellitavalt Anduks kutsuma, oli hea söömaga rahulik laps. Suvel oli ta vankriga maja taga liivakasti juures, kus õde teda kiigutama pidi. Õel olid aga sõbrannad ja muud tegemised tähtsamad. Kord kui pisipõnn karjumisega liiale läks oli pisike naabrite poeg talle peotäie liiva suhu pistnud ja ise kiitnud: no nüüd see tädi Elleni beebi alles sai. Liina klassiõed käisid kõik titte vaatamas ja kuna Liinal selle mitterääkiva ja mittekõndiva venna vastu eriline huvi puudus, said teised tüdrukud vankriga kordamööda jalutada. Liina luges sel ajal raamatut. Ja sõi moosisaia kõrvale.

Aja karmide olude tõttu oli ema Ellen sunnitud oma kümnekuuse poja lastesõime panema, kus algas Andu kollektiviseerumise aeg ja tema mängukaaslasteks ( kui neid karjuvaid, üksteist näpistavaid ja hammustavaid tegelasi ikka võis kollektiiviks nimetada) olid hilisemad klassi- ja koolikaaslased.

Kõik suved olid Liina ja Andu maal Pudiveres vanaema juures, kus valitses tõeliselt last arendav keskkond: lilled, linnud, heinamaa, päikesepaiste, lehm, lambad, siga, kanad ja vanaema Nete kes kõik tööd nagu märkamatult ära tegi. Väiksel Andul oli kolme rattaline jalgratas, Liinal alguses ratast polnud. Siis mõtles Liina välja võimaluses kuidas elu veelgi põnevamaks muuta ja sidus vanaema puutoomise käru rattale järgi. Nüüd vend kärusse ja jälle midagi huvitavat. Hiljem, kui Liina ratta saimindi kahe kilomeetri kaugusele karjamaale lõuna aeg lehma lüpsma, Andu ilusti jalgratta pakiraamil, koos käidi poes kaubapäevadel meekooki ja doktori vorsti ostmas. Ja õhtul istuti kivi peal ja oodati, et kas kuuleb juba kaugelt isa mootorratta häält. 

Andu näitas juba lapsena üles tõelist kunstimeelt ja isegi lehma hunnikud ristis ta Kiti piparkookideks. Kuna Liinal olid suured ambitsioonid venna tõeliseks ja kuulsaks kujundamisel tuli algust teha sportimisega, sest see oli tugevaks ja terveks kasvava nõukogude lapse peakohus. Selleks tehti õue kõrgushüpe. Lati ületamine madalamatel naeltel oli igati jõukohane aga kõrgematega tuli raskusi. Juba siis ilmnes Andul teine ühiskonnas edasiviiv omadus st. kavalus: kui ikka enne sööma ei lastud, kui teatud kõrgus ületatud, tuli lihtsalt kõrgemad naelad vaikselt välja tõmmata -  ega siis naisterahvas ometi mehe kavaluse vastu saa. Igal õhtul oli veel üks hirmus toiming -  jalgade pesemine, kus Andu üksinda pidi kahe naisterahvaga võitlusse asuma tõestades lakkamatult: ma eile alles pesin... Sellest sai alguse tema tugev veenmisoskus ja musta valgeks rääkimine.

Andrese sportlikud saavutused ei lõppenud kõrgushüppega. Tema tõeline visadus ja julgus avanes suusaradadel. Uskuge või mitte, aga juba kolme aastase pambuna tassis isa teda Rennemäele kaasa ja poiss ei virisenud mitte üks kord. Oleks ema oma kontorilaua taga teadnud et suusatama mindi isegi 20 kraadise külmaga ( kooli ja lasteaeda minekuks oli liiga külm) poleks ta oma 12 aastast tütart küll vennaga kahekesi koju jätnud.
Suusatamise saavutustega kaasneb fotomeenutus mingitelt EPT suusavõistlustelt, kus Andu käis koos isaga ja tuli kindlasti oma vanuseklassis esikohale.
Sama populaarne oli ka uisutamine. Isa ei pannud paljuks pühapäevadel pojaga soo peale uisutama minna, seal jääd puhastada ja siis tundide kaupa oodata millal pojal isu täis saab.
Suvedesse kuulusid ujumise õppimine Porkunis ja Peipsi ääres. Alguses isa seljas, pärast juba iseseisvalt. Üks katsetus kummimadratsiga oleks isegi võinud õnnetult lõppeda. Üks suur võõras poiss ujus madratsi taha ja tõmbas punni eest. Kui isa märkas, et madrats koos pojakese kahtlaselt kiivas, siis sööstis vette olukorda lahendama. Võõras sai peapesu ja pojake kenasti kaldale.
Suvel, isa puhkuse ajal Peipsi ääres telkimine andis väikesele Andule skautlikud (sel ajal küll pioneerilikud) oskused lõkkepuude varumiseks, lõkke tegemiseks, lõkke peal purgisupi ja teevee keetmiseks ja järves rasvaste nõude pesemiseks.
Kõik see näitab kui tähtis on juba varases lapsepõlves panna alus tugevate iseloomuomaduste kujundamisele: nagu oskus mitte viriseda ja mitte kaotada pead ekstreemsetes situatsioonides.

Eradi peatükk on muusikalise maitse kujunemine.
Esimeseks arvestatavaks ettekandeks sai ansambel „Peoleo“ repertuaarist rahvalik laul „Liisa“. Seda laulis Andu viie aastaselt kõigepealt kodus ja kuna onupojal Raivol olid omakasupüüdlikud plaanid, võttis ta Andrese kaasa oma küla pruutide juurde, kus siis laul läks kordamisele. Selle laulu sõnad olid umbes järgmised:
Sõitsin oma setukaga linna poole traavi
ilm oli ilus nii et tolmas tee.
Vaatan mina tüdruk astub maantee äärest kraavi-
tundsin kohe ära, oli Liisa see.
Liisa, päikseline naine,
Liisa, kaunisilmne naine,
Liisa, unelmate naine,
aga hobu oli väsind ja piip oli kustund.

Võtsin Liisa vankrile ja sõit läks jälle lahti,
seal ta mul siis punetas, kui ladvaõun.
Enam ma ei saanud muud, kui ainult Liisat vahti,
ohjad läksid meelest,
aga rinnus oli jõud.

Liisa, päikseline naine....

Võtsin Liisa ümbert kinni
musu tahtsin võtta,
Liisa oli soe nagu värske sai.
Aga selles ürituses jäin ma kohe hätta,
Liisa mulle plärtsti vastu kõrvu lõi!

Kahjuks ei olnud lasteaia muusikakasvataja Tiia nõus seda laulu Andu esituses Entel Tenteli eelvooru kavasse võtma ja nii tuligi Andul onu Kalmerile ja komisjonile laulda Laulu Leninist, mis tähendas muidugi läbikukkumist ja mitte saamist lõppvooru. Oleks ikka Liisat laulnud, oleks edu kindel olnud ja see näitab kui tähtis on ikka õige repertuaari valik. Sellepärast ei saanudki Andust lauljat ja lapsepõlves alanud tähelend lõppes lauluga:
Prääks prääks
olen väike part pirr prääks
Prääksun siin ja prääksun seal prääks prääks.
Mul on väga ilus laulu hääl,
ilus laulu hääl, prääks..









esmaspäev, 27. mai 2013

Milleks eidele roosa kleit?

.......
Oi ma olen praegu  püha viha täis.
AK ( mitte Aktuaalne Kaamera), vaid isiklik Abi Kaasa tegi mulle märkuse, mis ei läinud kokku Ženja Fokini moesoovitustega keskmise eaga naiste kohta. Nimelt soovitab ŽF unustada musta ja keskenduda värvidele. Tarisin siis teise ringi poest koju igasugu värve ja mis oli tulemus:
- Varem sa ikka oskasid riides käia, aga mis neeeeed nüüd on?-
- Need on värvid ja meeleolu!-
- Rooooooosad ?????-
- Ei ole roosad, osa on siniseid ka. Ja punaseid? Ega sul nägemisega midagi lahti pole? Värvivalgus või hoopis pimedus?-

AK rehmas käega ja vaatas mind nagu teismelise isa tütart, kui viimane paksu värvikorra alt ripsmeid välgutab.

Seik pani mõtted tööle ja nii sündiski lugu VÄRVID JA MINA

Titeriietega sai roosa sisse kodeeritud. Ema jutu järgi oli "aastase minu" garderoobis roosa plüüsmantel, millele hiljem lisandus punane dress. 50-ndate teisel poolel oli  riietega ilmselgelt kitsas käes ja käiku läksid vanemate sugulaste taaskasutus või vanatädi sinisetäpiline siidikleit, mille viimane ülejääk paarkümmend aastat tagasi venna lipsuks moondus. Helesinine kohrutatud nn. kapronkleit pidi täitma 60-ndate printsessiunistust. Punane ja roosa domineerisid ka varateismelise garderoobis ema ihuõmbleja kättetööga valminud kleitidena. Need olid kaunistatud krae ümber pitsikesega või litrite ja pärlitega ja seelikuosa plisseeritud. Kuna olin sel perioodil rohkem jalgratta, kui klaveriusku, siis ei leidnud valminud üllitised erilist poolehoidu. Protestiks kandsin igal võimalikul ajal koledaid punaseid väljaveninud dressipükse ja onupoja pleekinud särki. Ning nokamütsi. Kuni tulid peod ja poisid. Ning ülilühikesed seelikud. Punase õmblesin just sellest vanast plisseerist. Vanaema abiga. Võimalikult kitsa, laia värvliga. Peale leidsin tädi kaltsukotist valge-sinisetriibulise kampsuni. Jalga valged pitssukkpüksid. Lisaks veel punased lakknahast kingad ja käekotike. Ma ei tea, kas olin maitsekas või maitsetu - keegi ei öelnud. Talvemantel oli punane ja õpilasmaleva jakk. Ja veel üks pihikseelik. Ikka punane. Kõik see oli enne 20-ndaid eluaastaid.

Millest kõneleb meid kattev  punane värv?
Punane on võitlev, ärritav, isekas, agressiivne. Punane õhutab tegudele. Inimene, kes armastab punast otsib endale üha enam uusi ülesandeid ja kasutab nende lahendamiseks kogu jõudu ja võimeid. Punane tõstab vererõhku ja pulsisagedust.

Inimene, kes igal pool punast värvi eelistab võib mõnede värvimõju uurijate arvates osutuda aga hoopiski kiitlejaks ja põhjendamatult kõrge enesehinnanguga indiviidiks. Ohtu tähistavad esemed värvitakse punaseks (tuletõrje ja foorituli näiteks) Punaste laternatega tänavatest rääkimata. Keskajal kujutatud kurat on punane, needus ja põrgutuli ka.
Punane on pidulik. Meie rahvariietes on alati punased triibud, mõnedel isegi punased sukad.



Pärast kahtekümmet muutus punase osakaal väiksemaks kuni kadus garderoobist ja aksessuaaride hulgast sootuks.  Üks täpiline imetava ema pluus ja mummuline kodukleit ja kunstsiidist mummuline pluus, aga rohkem ei meenugi. Ühed tulipunased kingad ka ja see oligi kõik.  Punase tõrjus välja kollane. Kollane kui päikese ja vallatuse värv. Ikka kuldkollane, mitte kahvatu kadedus ja häbi.

Siis sinine - samet ja teksa. Sinine, mis rahustas meeli, lõõgastas ja ka aeglustas. Sinist eelistav inimene on nagu heasüdamlik ingel, kes on võtnud nõuks enesesalgamisest ja eneseohverdamisest rõõmu tunda. Tumesinine on kohanemine olemasolevate võimalustega ja valmisolek anda ning loobuda. Sinist vihkav inimene on kui saatan, kes esimesel pooltunnil on veetlevuse kehastus, teisel pooltunnil kannatav ja kolmandal jälle üksi. Sinine on mu lemmik tänapäevani. Mitte niivõrd riietuses, kui kodukujunduses.
Vahepalaks tekkis tükike lilla ja veinipunase - perioodi. Punase tugevus ja sinise alistuvus ühinesid salapäras ja fantaasias. Tundus daamilik ja peen, kolmekümnendate jäljend, kõrged kontsad ja valged pärlid.
Ja siis juba hallhallhall....pruunpruunpruun....beežbeežbeež, mustmustmust. Kolmekümnendateks eluaastateks olid värvid otsas. Jäi üle appi võtta valge. Eks mood aitas mingil moel kaasa ja igasugu valgeid varjundeid kogunes, aga ei mingit punast! Valge lipp tähendab ju allaandmist, või kuidas?

Nüüd olen õpetustest teada saanud, et inimene, kes punast väldib või isegi pelgab või põlgab, võib osutuda märtriks, kes alatasa on mures oma suure vastutuse pärast, kel pole kunagi millegi jaoks aega ja kes kahtlustab, et teda ei mõisteta ja ei kiideta piisavalt. Punase vihkamine sünnib siis, kui sind sunnitakse midagi tegema. Pihtas põhjas täppis! Tagantjärge tarkus, aga huvitav teada saada.

Mis sai edasi? Edasi tuli nn. metsamoori aeg, kus domineerisid rohelise kõikvõimalikud varjundid. Tegelikult hoian sellest joonest veidike praegugi kinni. Suveti. Roheline annab tasakaalu ja aitab ennast leida. Rohelises on vaoshoitud jõud ja eluvõimalus.

Ega see muidugi tähendanud, et mitu meetrit riidekapisisu ja riiulite koormat elu  teatud perioodidel ainult ühte värvi kandsid. Aga pilk peatus esimesena küll.

Pikkamööda olen jõudnud tagasi punase juurde. Algas see kümme aastat tagasi punasest rahakotist ja kalendermärkmikust. Siis läks veel mitu aastat kui punased saapad jalga tõmbasin. Sest mu jalad olid alati minekul. Ma tahtsin inimesi innustada ja kaasa kiskuda, mitte vaikselt ühe koha peal istuda. Punane andis oma jõu minu käsutusse. Olin juba paljunäinud, et mitte liialdada. Liiga palju tulipunast tekitab rabelemist ja ründavat käitumist. Alati on võimalik lahjendada, kui ei taha olla reformaator ja tähelepanu keskpunktis. Pigem võtta teadlikult omaks punase energia, mis suudab eimillestki teha väga palju. Kui mul seisab ees igav töö või olen hall ja tujutu, siis pöördun punase poole abipalvega. Seni pole ta mind alt vedanud. Kuni ei kuritarvita.
Huvitavat lugemist ja endaavastamist leidsin siit:http://www.hariduskeskus.ee/opiobjektid/varvusopetus/vrv_kui_smbol.html
http://www.sunisfun.com/page/varvide-energia-52

laupäev, 11. mai 2013

Pildikesi pioneerilaagrist, Elva 1963


eelmise jutu lõpetasin sellega, et sain apteegiprouadelt teavet endise Elva pioneerilaagri kohta.

SEITSME AASTANE Väike - Maarja  tüdruk  sõbrannaga  kuuks ajaks laagrisse.

Osalt on see kokku pandud ema jutust ja enda pisikestest mälestustest. Olen aru saanud, et tuusikute saamine polnud väga lihtne. Isa ja ema töötasid Eesti põllumajandustehnika ettevõttes ja tegelesid ametiühinguga. Igatahes mäletan ema marke kleepimas ja hilisemast asutuse kroonikast sain teada, et isa ametiühingu esimees oli.
Mis loom see pioneerilaager üldse oli?
Wikipeedia annab teada, et pioneerilaager oli kollektiivne suvine puhkepaik 7-15 aastastele lastele, peamisi lastelaagri tüüpe NSVLiidus ja sotsialismimaades. Pioneerilaagrid asusid enamasti selleks ehitatud või kohandatud hoonetes. Pioneerilaagri tuusikuid jaotati töötajate ametiühingute kaudu. NSVLiidu eliitpioneerilaager Artek asus Krimmis (seal viibis 1989 aastal meie vanem poeg, aga see on juba omaette lugu)
Laagrid olid ilmselt süsteemselt vanemate töökohtade järgi jagatud. Vahetus kestis kuu aega, vanemate külastuspäev oli ka.

Olen mõelnud, et miks mind üldse pärast esimest klassi nii kaugele laagrisse saadeti? Olin julge, pealehakkaja ja küllaltki uudishimulik.Võib olla oli põhjuseks maikuus sündinud väikevend ja soov vanemale lapsele mingitki meelelahutust ja sotsialiseerumise võimalust pakkuda, kui terve suvi vanaema juures? Igatahes mäletan Kiltsi raudteejaamas lehvitavaid vanemaid, ema süles väikevend ja suurt rohelist kohvrit. Oletatavasti oli meid rongis rohkem ja oletatavasti pidi meile raudteejaama mingi transpordivahendiga vastu tuldama, sest sammudes   nüüd, 50 aastat hiljem sama teed, tundus see ikka oma paar kilomeetrit pikk.
Lahketelt prouadelt apteegis olin saanud teada, et laager asus praeguse Verevi motelli maa-alal paarikümne meetri kaugusel järvest.
Vaadates seda huvitava arhitektuuriga pea saja aastast hoonet hakkab mälus midagi liigutama.







Just! All korrusel, ümmargusel verandal paiknes selle aegne pühamu  - pioneeride tuba. Kuigi laagri noorimad, asjatasime me mingi vihmase ilmaga seda korrastades. Selle teo eest tabas meid "kõige suurem autasu" - lipu langetamine. Vahemärkusena olgu öeldud, et lipu heiskamine ja langetamine toimus igal hommikul ja õhtul koos piduliku ülesrivistuse ja pioneerirättide lehvides ning fanfaarihelide saatel. 
Ühesõnaga mäletan järve, pioneerituba, lipuväljakut ja loomulikult pisikest väravaputkat, kus vanemad lapsed väravavalves olid. Ilmselt väravat koos tõkkepuuga ja mingit loosungit selle kohal. Äkki "tere tulemast!" Väravamajakese ees liival oli samblast, kividest ja käbidest kalender, mida rühmade kaupa iga päev uuendati. Mida ma ei leidnud oli meie elamise maja. Mälus ka pole, kui, siis midagi ebamäärast ja pikka koridori. Sööklat samuti mitte. Aga karneval on küll meeles, sest üks noor kasvataja tegi meist sõbrannaga neegritüdrukud. 


Internetis kolades sattusin Elva pioneerilaagri laulu esimeste ridade otsa.  Ja kujutage, peas hakkas lint kerima. Uskumatu! Mul ei olnud ju seda laulu hiljem kunagi vaja olnud. Ainult see üks kuu. ja ega ma tegelikult ei tea, kas need sõnad olid sellised või mängis mälu vingerpussi.

Kus järvi, mägesid ja metsi näed
kui tuled Elvasse sa seltsimees
siis tea, et seisad, vaba süda, käed
sa Elva pioneerilaagri ees.
Tere tulemast, nii seisab väraval
ja taeva poole paistab punalipp
kohtad sõpru silmil säraval
tunned laagri elu on see rõõmu tipp.
No ühesõnaga vaevalt see täpselt nii oli, aga  nüüd see mind kummitab. Juba mitu päeva. Viisi autor on neti andmetel Aleksander Blumberg ja sõnad Louis Pavel. 

Ootan hoolega mil põlatud pioneeriaeg moodi läheb ja sellest rohkem kirjutama hakatakse. Õnnelik lapsepõlv - nagu selle nimega küpsised! 

Ühtegi fotot mul laagriajast pole ja ühtegi nime ka mitte. Ometi tehti ka sel ajal kindlasti pilte ja kuhugi pidid need saama. Tean, et see tuhin läheb mul varsti mööda, sest uued teod ja mõtted tulevad peale, aga ikkagi - viiekümne aasta tagune. Ammu. ........





Veel tekitab minus hämmastust, et otse laagri aia taga paikneb(s) lastekodu. Mällu pole sellest imekaunist majast midagi jäänud. Kas olid plangud nii kõrged ja tagune varjatud?

Üks päev Elvas pani mind kulutama koduseid tunde ja koha ajalugu uurima. Üks asi on istuda kodus, aga hoopis teine kõndida ja veenduda ning olla kohal. Olen tõesti suur tüdruk ja tean, et igale poole ei saa ega jõua. Õnneks on palju kohti kuhu saab ja jõuab. Kohtumiseni, mälestuste Elva, vaikuse ja viisakuse linn!

neljapäev, 9. mai 2013

Vaikuse ja viisakuse linn II

Puust majad - minu arm ja kiiks!

Eelmise kirjelduse naise nimega linnast lõpetasin sellega, et asusin puumajade otsingule.
Selleks kasutasin turiismiinfost saadud voldikut, kus kenamad näited üles loetud.

Esimene hakkas juba varem silma. Siis, kui vaksalist tulin. Voldikus teda polnud. Võimas ja suursugune, isegi kinnipandud aknad ei heidutanud. Rõhutan veel, et algsed muljed tuginevad viiele meelele  - mitte internetist saadud teadmistele. Kujutlusse kerkis pilt tsaariaegsest võõrastemajast, mille keegi tolle-aegne rikkur raudteejaama lähedusse püstitas. Kindlasti koos peene restorani ja suveõhtute pidustustega. See "heal järjel olevate " inimeste oleskelu jätkus EW ajal ja lõppes ajaga, mil kirikutest said viljakuivatid.




Kesk tn. 40


Kui hoone olukorda pealiskaudsel ja mitteprofessionaali pilguga hinnata, siis pean nentima, et nii nagu paljudes teistes meie maa paikades pakuks see huvi eelkõige muinsuskaitsele. No et kui tahad renoveerida, siis oled teretulnud üliinimlikke nõudeid täitma, aga las parem laguneb - nii on iidsem. Ühesõnaga puithoonete säilitamine ja kaitsmine miinus vilets või lausa katastroofiline majade tervis on minu jaoks probleem.  Kes ikka tahaks ja suudaks remontida rohkem kui 50 aastaks hooletusse jäetut, mis sest, et hingega maju. Eks ikka väljamaalane, kes muu. Teine on puht majanduslik aspekt. No et mida selle kauniga hiljem peale hakata. Tasuvus ja ülalpidamine eelkõige.

Vana maja on nagu  vana inimene:  kena ja huvitav vaadata kui Aeg kortsudest paistab ja  elutarkusi kuulata, kuid kui pead tema eest igapäevaselt hoolt kandma, siis....
Vanade majadega on minu puhul nii, et palju oleneb akendest. Ausõna! Aknad on maja silmad. Hinge peegel. Põnev nende taha näha. Ja uks on suu. Teed lahti ja hakkab jutustama. Vanu ja uusi aegu. Puumajad on rohkem nais - kui meessoost. Soojad, värvilised ja armastavad ennast ehtida.



Nii ma siis kõndisin...
Pargi 32
Pargi 34
Jaani 10
Jaani 14
Turuplatsi 1

Supelaranna 27
Supelranna 25

P.S Palun siiralt vabandust maja elanike ees, kelle privaatsust pildistamisega rikkusin. Selline ma kord olen ja teisiti ei saa. 



Veel üks ehe arhitektuuri näide, küll hilisemast ajast:  kuuekümnendate aastate jäätisekiosk

Aeg töötas minu kasuks. Ilm oli endiselt suurepärane. Mingi sisetunde ajel sisenesin a tähega majja, mis oma kauni helerohelise "kleidiga" mu tähelepanu köitis. Üldse mitte rohtu ostma, vaid juttu rääkima. Kaks prouat olid sama lahked ja jutukad kui Paunvere proviisor. Punsliõli asemel oli neil mulle hea nõu, ehk kuidas jõuda kiiremini ja teist teed pidi endise pioneerilaagri territooriumile.

Kesk tn. 35
...ehk 1905.a. tegutsenud apteek
järgneb jutt sellest, mis ma endise pioneerilaagri ehk praeguse Verevi motelli juures nägin ja mõtlesin

teisipäev, 7. mai 2013

Vaikuse ja viisakuse linn


Uute paikade külastamise põhjused  võivad olla juhuslikud, sunnitud või soovitud. Otsus pakkuda ennast  kaasteeliseks oli tingitud poja sünnipäevast ja päikesepaistest. Ühesõnaga tahtsin teha midagi erilist.  Rakverest Tartusse jõuab paari tunniga. Aga see polnud seekordne sihtmärk, vaid hoopiski

ELVA - naise nimega linn.

Rollid olid vahetunud. Tundsin  ennast lapsena, kes oli emalt palunud luba töö juurde kaasa tulla. No et ma ei sega sind ja ei eksi ära, sest olen juba suur tüdruk. Sellele vaatamata näitas poeg autoaknast kätte nii järved kui kohviku "kus sulle, ema, kindlasti meeldib".

Jätsin meelega koduse eeltöö tegemata ja läpaka kenasti koju. Las juhivad mind seekord sisetunne ja emotsioonid. Poja manitsus "päev tuleb pikk ja sul võib igav hakata" sai mõtetes  kena varuvariandi: ma võin ju iga kell bussiga Tartusse sõita ja seal päeva õhtusse veeretada.

Raekoja kell näitas lõunatundi ja autode parkla maja taga oli muljetavaldav. Hiljem selgus, et metsapealinn pidas temaatilist konverentsi.
"Ajalehe tegemise toas" tutvumas käidud, tundis kõht lõunaaja ära.


OHOO- elamus
Kohviku silt "Ameli" näis ilma prillita "Anneli". No seda parem, kui kodukandibranne nimi ees. Välisilme oli veel veidi talveunine, aga see eest seesmine soojus ja sära lõid jalad alt. Lühtrid, maalid, laudlinad ning muusikavalik. Oli see nüüd Bing Grosby või keegi teine, aga igatahes see toimis! Küll oli hea, et taipasin linnariided selga panna. Enda pärast, loomulikult. Leti taga seisis valge pitskraega musta  kleidi kandja asemel  tumedate lokkidega noormees. Masinakohv serveeriti portselantassist, kõrval valge koorekannuke ja suhkrutoos. Kui kurvalt tühja pirukakaussi silmitsesin sain lohutatud: pirukad on ahjus ja tulevad sealt kahekümne  minuti pärast. Tegin veel ühe katse ja palusin kohalikku kaarti, et ennast rohkem turistina ja kindlana tunda. Selle ma ka sain. Kohalik Postipoiss rippus kenasti pulgaga seinal. Otsisin tegijate hulgast tuttavat nime. Leidsin muidugi. Hea, kui linnal oma leht. Paberil ja krabisev.



Pärast kohvi võtsin suuna raudteejaama poole lubades pirukate ajaks tagasi olla, mida ma ka tegin. Ausõna, maitsmismeel oleks kogu korvitäie hõrku peekoniga krõbekoorikuga suupisteid endale ahnitsenud. Minu ealised teavad, mis me tänapäeva "poekoogindusest" arvame või kui aus olla, siis ei arva. Toorjuustukook oli kirsiks, õigemini maasikaks maitsepunktile. Kenad käsitööd ehtisid seina, aga täna polnud see päev. Teine kord - siis leiab põhjust alati. Kohalikud ei tea kunagi, mis on nende linnale parim. Või teavad? Meelde tulid paarikümne aasta tagused kapitalismilapsukese ajad, mil suure maantee äärde toidutaret sobitasin. Toimis ja töötas kuni kiirtoidukohad selle kodukootud koha välja närisid. Oma lõbuks võib kohvikut pidada ainult väga rikas inimene. Või siis täielik friik. Igatahes pikka iga ja head tervist selle kohale ja pererahvale.

AHAA-elamus
Akna taga linn seisis. Argipäeva pärastlõunaselt. Üks lapsevanker emaga ja kaks rõõmsas tujus vennasrahvaste keelt vestlevat onklit, kes kenasti tervitasid. Ja kaks koolilast. Kes samuti tervitasid! On neil siin mingi viisakusnädal välja kuulutatud? 
Vaksalihoone mõjus kenana. Nagu väljamaal, oli meievanustel kombeks öelda, kui midagi ilusat nägime. Puhas, nii väljast, kui seest. Teabepunkti teenindus oli hooliv. Abivalmis meeskodanik juhatas visuaalselt kalmistutee otsa kätte. Tasuta kaardid leidsin ka. Igaks eksimise puhuks. 




Pöörasin siiski tagasi ja otsustasin jalgu linna peal kõndimiseks hoida. Ja järvede jaoks. Päiksega poodi ei lähe! Jutul lõpp ja kõik! Kuigi need "teise ringi omad" on võõras linnas nii põnevad. Teine kord- siis leiab põhjust alati. Siltide järgi tundus alguses, et iga teine maja on apteek. Pole paha, eriti kui tulevasi pensionärturiste silmas pidada. Raamatupood oli ka ja muidugi "consummonstrum", millest pääsu pole. Ega esimese korraga siis kõike...

Järv 1 oli otse Raekoja taga. Peas lõi tilluke "EHEE-elamuse" lambike põlema ja andis tiivad kujutlusele, kuidas supelmantlites linnaametnikud palaval suvepäeval lõunatunnid veedavad ja "einet murul" naudivad. Täna oli alles teine mai. Vara veel. Sellepärast kohtasin mänguväljakul uusi teretavaid lapsi. Suured olid tööl.


Kolemaja kohtasin ka. Suurt ja nõukogulikku. Olen selliseid näinud. Istutatud ilusasse kohta ja unustatud valmis ehitada. Tegelikult tänatud - arhitektuur või asi (sorry). Ainult et igaüks peaks oma prahi ikka ise ära koristama.



Sinise taeva ja päikese mõjul tundub kõik helge. Lõhnad ja linnulaul aitab kaasa. Kõik puud, mis linnas kasvavad on raudselt männid. Osa neist meeste nimedega.
Ainult see tuul....



Voldikule tuginedes asun otsima oma lemmikuid. Kõike seda, mis on vanem, kui mina. Kaunist puitarhitektuuri nimelt. Sest olen täna linnaturist. Mitte matka. Teostan  mõistatamismängu mille tulemuse fotokasse talletan.

jätkub....

kolmapäev, 1. mai 2013

Kes saab suurema tüki?



Esimese mai hommikul vaatavad teki alt kaks säravat silma.
- Kevad tuli!-
Kust Tirts teab niimoodi öelda? Ise pole veel neljanegi. Edasi öeldakse vähemalt kolm korda "vanaema". Lihtsalt ütlemise rõõmust ja iga kord eri intonatsiooniga.
Enne eilset ööund sai veel pikalt naeru lagistada. Lihtsalt. Lõpuks vajus väsinud pea vanaema laia voodi oma poolele. Hetkeks tuli koduigatsus "tahan oma voodisse", mis kiirelt möödus.
- Ma tulen ikka sinu poolele?-
Tegu selles, et kaks madratsid tekitavad prao, mille unustasin kinni toppida.
- Pätu (hingega mängukass) kukub sinna sisse. -
Leiame teki ja lahenduse.
-Miks tuled õues põlevad? Kas nad muidu eksivad ära?-
Kell on juba üle keskköö, kui uni uue kuue annab.


Õhtul heliseb telefon.  Põnn nõuab vanaema.
- Ma tegin sulle kaardi!Kas tulete täna grillima? -
Kuulda on võitlust toru pärast ja Pisipõnni häält:
- halllooooooo, kallikalli...-
Ja nii pea pool tundi, enne kui lapsevanem jaole saab.


- Vaata, ma hakkan nüüd kive koguma. Isegi õpetaja ei tea, mis selle kivi nimi on. Mingi metall vist?-
Kolmeteistkümnene toob oma hinnalised aarded pihu seest nähtavale.
Tunneme teineteist juba üle viie aasta. Sinna sisse mahub nii ussikese kasvatamine liblikaks, suhkrusaia söömised pärast tunde ja väiksed matkad poodi. Ja suhtlemine FB-s. Kui üks meist oli Inglismaal ja teine Soomemaal. Õhtul hilja, siis kui mõlemat vaevas unetus ja kojuigatsus. See oli siis, kui veel väike oldi. Nüüd ollakse suur, kasvamise ja raskustega. Kuni järgmise etapini.

Heliseb mobiil:
- vanaema, ma panen kõlari peale. Ütle mu sõbrannadele, et Eda Ines Etti on meie sugulane!-
-mmmmmm, on muidugi. Kaugelt. Ja ma võin veel öelda, et tunnen Elina Pähklimäe õde ja ta on meil külas käinud. Evelin, mitte Elina. Ja Gerli Padar tantsis kuue aastaselt onu Rasmusega peotantsu.-
Oh, liiga vähe kuulsusi teismeliste kohta. Oleks seda varem teadnud, oleks vähemalt mõne kodustanud.

Tallinna Titt, see kõige uuem, ei tea veel elust midagi. Tähendab tema teab küll - seda, mida meie ei tea. Niikaua kuni mõte sõnadeks vormub. Senikaua on ta lihtsalt emmekas ja vanema sülle ei kipu. Aga küll me kohaneme.   Tegelikult mulle meeldib, kui tited on titeeas emade jagu. Turvaline ja õige süli. Hiljem saab neid juba vanaemale jagada.

Nüüd aga jutu mõtte juurde. Kui enda lapsed kasvasid, siis ikka tükikaupa ja omas kodus. Ei olnud laiali pudenenud nagu võililleudemed ja neil oli hea ning kerge silma ja kõrva peal hoida. Armastust ja hoolt sai anda kamaluga ja ühte kohta.
Nüüd aga tekib vahel selline mitmestumise tunne....no et kas ikka jätkub kõigile ja võrdselt. Ning nii noor  ka enam pole, et mitmekaupa toimetada. Elu muutub vanemaks saadeks aeglasemaks ja ise ka. Ning tänapäeva põnnid ning tirtsud on kiirema käigu ja taibuga.

Lohutan end sellega, et suvi ja puhkus pole enam kaugel. Ega ise tahaks küll olla lapselaps, kelle vanaemal pole lihtsalt aega. Et emadel, see on iseenesestmõistetav, aga vanaema peaks olema alati varuks.