kolmapäev, 23. september 2015

Tuul sügab nina




Tuul sügab nina
vastu laternaposti
küllap tal on nohu
ehmatusest ehmuvad kaselehed kollaseks
ja langevad minestanult poriloiku
haavad punastavad vaid
ja vanad vahtrad
kahisevad etteheitvalt.

Mina kõnnin vihmavarjuga
ega lase ennast segada
tobedatest ümberkorraldustest
minu väikest tuba tuul
aevastusega ei kõiguta
Ta võib selle ainult rõskeks puhuda

Siis tulevad hallitusplekid
peegli taha nurka
ja õunte peale
riidekapi põhjas koti sees

Mina poen teki alla
ja kuulan
kuidas vihm tahab katusest
auku läbi närida
kui hea
et see tal ei õnnestu
muidu saaksid varbad märjaks
(kirjutatud 19 aastaselt)

pildid kaks aastat tagasi, Riia turult












Palju õnne sügisese pööripäeva puhul!

Tööinimese aeg möödub kiiresti. Alles oli Pärdi pidunädal koos meeli korrastava kontsertiga. Koguni kahega. Ning filmi Arvo Pärdist käisime vaatamas. Ja tegime jalutuskäigu tema noorpõlveradadel.
Pärdi muusika ja elufilosoofia on mulle väga oluline. Tähistasime tema sünnipäeva kodus vahuveini ja silmudega. "Aadama passiooni" vaadates kuulates. Telekast. Selline omamoodi naine olen.

Ilusad ilmad on toetanud töölkäimist. Kuigi hommikuti on uni mis uni. Õhtul ka. Päeval ka. Naljakas, kas selle nimi on unehaigus?
Tegelikult ma vist ikka armastan oma tööd. Kuigi vahest on tunne, et sõidan "ameerika mägedel". Ikka üles ja siis jälle südame värinal alla. Ega ma tegelikult pole sõitnud. Kujutlen, et olen.

Lapsed aias ja lapselapsed kodus. Ühe ja mitmekaupa. Vahetud ja siirad. Ilma MMS-ita. Ma loodan. See, mis toimub meist väljaspool pole enam üldse naljakas, et laulda
maailm on imeline
kui elad oma õue all
ei tea, mis sünnib kaugemal
oh sa pime, pime, pime...
(klassika, Vandersellid)

Korruptsioon ja altkäemaks, kaevandused ja petuskeemid. Vaesus ja rikkus. President ja pagulased. Pedofiilid ja pederastid. Eutanaasia ja õnne valem. ...mina ei oska enam selle kambaga ei ühineda ega samastuda. Pigem passin.


 pilt aastatagune. Mustjärve, Lääne- Virumaa



neljapäev, 10. september 2015

Õhus on õunalõhna ja juba veidi sügist


Armastan teid
 mu vanad raamatud
pööningulõhnased
kopitand kollased
ajast näritud
hiirtest puretud
unustusse jäetud
uuesti leitud
lapsepõlvega seotud
(kirjutatud 17 aastaselt)


Imelikud tagasivaatelised tunded valdavad mind kui otsin kuue aastasele vennapojale õhtujutu raamatut. Viplalaga sai proovitud, aga polnud päris see. Hulkur Rasmus sai juba läbi....Lappan riiulilt üha rohkem kulunud raamatuselgasid. Meie lapsepõlveraamatud on läbi ja lõhki "kapsaks" loetud.
Loetud nii alevis kui maal vanaema juures, küll köögilaua taga, küll voodis, küll põrandal ja isegi vannis.

Valin teistkordseks katseks Kukeleegua linna lood. See töötab, nagu tänapäeval öeldakse. Eriti joonistused. Mitu korda peab näpuga katsuma arvates, et küllap isa need lihtsalt ise sinna joonistanud on. Või mõni minu laps. Näiteks Rasmus. Tegelikult ongi mingil imeväel ühele lehele ilmunud pisike roheline viltpliiatsiauto. No see peab küll keegi minu poistest olema. 1969-ndal meie peres lihtsalt vildikaid polnud. Kui üldse oli. Ainult tergid ja nürinaadid.

Tegelikult hakkas kuuene suvel ise lugema. Koomiksid olid need, mis huvi äratasid. Siiski on ettelugemisel oma võlu. Nii nagu 13 aastane "mina" seda tegin enda kuue aastasele vennale. No mida me muud siis vihmaga teinud oleksime. Suvel vanaema juures, kus teisi lapsi polnud.
 ......

Üleeile sain näha ehedat rõõmu.
 Kuuene võttis lasteaias paberi, joonistas sinna FB märgi, poisi pildi ja hakkas kirjutama: KASSUKASSI ELU LÄHEB HÄSTI JA SINU ELU LÄHEB VIST KA HÄSTI

Liina, ma kirjutan, vaata, ma kirjutan!!!! Avastus, et enda mõtteid saab tähtede abil arusaadavaks teha võtab ikka väikese hinge kinni küll.

Siis joonistati teine pilt, allkirjaks enda nimi ja kirjutati vastus: JAH LÄHEB HÄSTI MINU SÕBER ATOA.

Küsisin, et kes on Atoa. Ah, see on üks mu sõber, kes praegu puhkab Indias. Me lihtsalt feisbukis kirjutame üksteisele. Vaat nii.

Meie vennaga saatsime teineteisele salakirju. Alguses joonistused, siis trükitähed, hiljem juba igasugused kodeeritud sõnumid.

Praegu on öö. Kisub sügiseks. Ajaks, mil üha rohkem hakkan pimedasse taevasse vaatama ja vastuseid küsima. Kas olen enda Pärandiga toime tulnud, hoidnud ja kaitsnud, hoolitsenud ja õpetanud. Peaaegu et "jah"

Ega muidu toodud mulle tarkusepäeval  kaunis kaart sõnumiga: Võta vastu meie tervitused Sulle. Me hoiame ja armastame Sind alati. Sinu kaitseinglid.