reede, 8. juuni 2012

Kes näppas Anneli järve?

Pealkiri oleks naljakas, kui lugu poleks tõsisest tõsisem. Aga alustan algusest.
Kui köha keset Eestimaa kaunisilma kimbutab, saab abi põdrasambla teest.
Põdrasammal ei ole tegelikult sammal, vaid samblik, Islandi käokõrv

Meie samblametsad on ikka mere poole. Teejuht otsustas kasuliku ja meeldiva ühendada ja võttis suuna Palmse poole. Mõisast mööda Ilumäe poole ja Muikelt metsa. Veidike erimeelsusi sambla identifitseerimisel, telefonikõne Sagadi tarkadele ja saimegi kotid täidetud.




Islandi käokõrv. Meenutab minipõdra sarvi


Kauba peale tahtis Anneli mulle näidata imekaunist metsajärve, mida ta oli möödunud aasta sügisel kohanud. Kena liivarada viis autot edasi kuni....Puude vahelt, kus pidi veepeegel vastu sinetama, ei paistnud midagi.
Ja mulle tuli meelde kodus lahti jäänud arvutikoht: Muike järv jooksis veest tühjaks, mida ei jõudnud lugema hakata.


See siis pidigi järv olema.
Hiljem järge ajades sain teada, et järv lihtsalt murdis paisust läbi ja kihutas koos kaladega mere poole. Põhja jäi alles nire, mille nimi Võsu jõgi. Kui kalamehed lähenevast ohust teatasid, ei võtnud keskkonnaamet midagi ette.





Selline ta võis varem olla

Palmse paistab






See on ilmselt nüüd veevaba astmestik





Fakte Muike järve kohta , mida õnnestus leida:
Lahemaa Rahvuspargi territooriumil asub kolm Oruveski paisjärve: Reooja, Ojaveski ja Muike
Muike paisjärv, 9 hektarit, kaldajoone pikkus 3499m
Järv rajati Võsu jõele aastate??? eest
Nõukogude ajal kasvatati seal karpkalu
Väga hea kalastamiskoht



Keskkonnameti vee-elustiku peaspetsialisti Jaanus Tuusti sõnul looduskatastroofiga tegemist pole, sest suur hulk kalu läks allavoolu ja jõudis järgmisesse ehk Laviku paisjärve.
"Eelmise avarii järel taastus järv päris kiiresti, eks nüüdki jääb väikseid kalu sinna sisse ja need panevad aluse uuele populatsioonile," kõneles ta ning lisas, et kui kalameeste huvi on suur, siis võib tulevikus ju näiteks keskkonnainvesteeringute keskuse toel sinna kalu asustada. (uudistest)


Mis maa see on, kus järved lihtsalt kaovad?  Isegi rahvuspargist.



neljapäev, 7. juuni 2012

"Hullumaja suvepäevad"

Eile kutsuti mind hullumajja. Õnneks küll ainult läbimängule.  Spiel oli mõjuv. Oleks võimalust ja raha vaataks - kuulaks veel vähemalt korra. Siis rohkem teksti mõjusust ja katsetusi enda peal.
Pärast eilset sain juba veidi aru, miks ma psühhodraama kursusesse kahepoolselt olen suhtunud: üks osa minust on Uudishimu ja teine on Hirm. Seni on viimane peale jäänud.
Praegu tegelen hulluarsti lausega (ei pretendeeri sõnasõnalisusele):
Mis sa teed?
Vastaja: Mängin iseennast.
Doktor: Ole siis andekam.

Nagu olen ennegi öelnud pole ma mingi teatrikriitik, et hinnanguid anda. Lihtne inimene, lihtne vaataja. See, kes katsetab omal nahal ja naha all. Et kas kõnetab või mitte nagu moodsas keeles öeldakse. Meie aja rahvas nimetas seda liigutamiseks. Või loksutamiseks. Ühesõnaga loksutas ikka väga. Lisaks on teater saanud uue näitleja: nimelt proua Kägu. Väga kohusetundlik ja lavastaja ettekirjutusi täitev. (Urmas Vadi enda sõnad) Olevat kenasti trupiga ühel ajal lõunal käinud ja õigel ajal uuesti kukkuma hakanud. Eile õhtul tegi ta seda jälle. Mitmel ja õigel korral.

Lisan väikse pildiseeria


Kell 19.09 saabus esimene klient. Koti suuruse järgi otsustades on ta asja tõsiselt enda kätesse võtnud. Suurrätik, vihmamantel ja suurem kogus sääsetõrje vahendit Algab 800 meetri metsajooks. Pakett sisaldab lirtsuvat maad, libisevaid kive ja vikatiga mahalöödud käsivarrejämedusi putketüükaid. Teraapia toimis veel tänagi. 
Tasuta õpetus: lindude laul tuleb otse eetrist st. metsast. Ära seda kuulama jää, muidu võid ülespoole vahtides ninali kukkuda. Sääsetõrje vahend kanna peale enne kui autost nina välja pistad. Sekund hiljem oled lootusetult hilinenud.

Silte on palju. Lugemiseks seisatu.




Ohud teel. Nii. Kohal. Pildistatud vastu valgust. Tegelikult on majal katus ka.
üks ütlemata üksik tulp

eile veel ei avatud

üks ütlemata üksik kullerkuppHullumaja ehk mängu paik

Mängu lõpp - ase jäi järele (millegipärast tuli neid fotokast kaks ja teine ei tahtnud kuidagi minema minna)




Kliendid lahkumas. Kell 22. 40

Mängu lõpp

Täna leotan valgeid teksaseid ja tossusid. Milleks mudasse valged? Nu ma mõtlesin rohkem, et puukide tõrjeks.

Igaks juhuks panen lingi ka, kuid niikuinii peate mind veidrikuks: http://www.rakvereteater.ee/teater/lavastus/hullumaja-suvepaevad-vaino-vahingu-ainetel/

kuigi mängukava internetti ilmudes olid kõik 11 etenduse piletid läbi müüdud.
Aga kui keegi mu blogi lugejatest sinna teel, siis veel üks viide http://www.virumaateataja.ee/864194/saased-rokivad-hullumaja-suvepaevadel/


Aitäh, see oli VÄGA HEA!

esmaspäev, 4. juuni 2012

See on Eesti



Koht, mida nõuka ajal polnud

Laul "See on Eesti" (sõnad ja viis Anti Marguste) koosneb üksnes kihelkondade nimedest. Neid on seal 74.
Üks nendest, ääretult kaunikõlaline kõnetas meid  Tartu - Jõhvi teel.
Sellepärast pöörasime  kõrvale, et jõuda Maarja Magdaleenasse. Polnud sellest külast mitte midagi kuulnud.  Wikipeedia  väidab, et nõukogude  ajal oli küla nimi hoopiski Järve. Või Maarja. Küla olevat isegi kandnud Viktor Kingissepa nime. Ja kihelkondadest ning kirikutest keset küla ei tahetud sel ajal midagi teada

Praegune Maarja-Magdaleena asub Tabivere vallas, Jõgeva maakonnas. Esimene mulje on väga väga suur kirik, mille ümber ei paikne traditsiooniline kirikuaed ja kalmistu. Leidsime ainult kaks kiviristi. Kõrval asuvast pastoraadihoonest kostis tümpsumuusikat. Asja uurides selgus, et sõbralikult on ühe katuse all pastoraat, rahvamaja ja raamatukogu.
Küla ajalooline nimi ennistati 2005 aastal.











Ma ei hakka väga vanasse aega kaevuma. Huvitavaid fakte leidsin netiraamatust "Maarja Magdaleena kihelkonna koolid läbi nelja sajandi"
1775 aastal elas kihelkonnas 2864 hinge ja neist 1711 oskas lugeda, mis oli kõrge protsent. Koolid asusid Kaiaveres, Saarel, Kudinal, Varas, Elistveres.
1772 keelati Katariina II ukaasiga surnute matmine kirikutesse ja kirikute lähedusse. Liivimaal täideti seda eriti täpselt ja uus surnuaed rajati pool kilomeetrit Kudina poole.
1882 aastal ehitati kirik põhjalikult ümber ja maakividest piirdeaed likvideeriti
Ümberehitatud kirik oli väga imposantne, pseudogooti stiilis, vägeva läänetorniga.
Kirikus kuni 700 istekohta!
Liivimaa Talurahvaseadus 1819 ütles, et kihelkonnas, kus vähemalt 2000 meeshinge, peab olema kihelkonnakool kuhu õppima võetakse poisslapsi vanuses 12-17
Maarja Magdaleena kihelkonnakoolis õppis tuntud keeleteadlane Johannes Voldemar Veski
Kuni XX saj alguseni oli kihelkonnakeskuses kirik, pastoraat, kõrts ja kilomeetri kaugusel asuv kool. Ümberrringi laiusid talumaade põllud.
Esimese majakese ehitas kogutud säästudest köstri teenija Sohvi mistõttu tekkinud küla hakatud kutsuma "sohvilinnaks".
Enne ilmasõda valmis uus pastoraat
1925 aastal polnud kihelkonnas ühtegi arsti ja ämmaemandat, küll aga oli apteek.
Juba mitmeid aastaid tegutseb aktiivselt Maarja Magdaleena Maarahva Selts





Kuna aeg kippus hilisepoolseks ja ilmaga oli nagu Eestimaal ikka, siis kalmistul ega kooli juures peatust ei teinud. Eravalduses mõisa juures ka mitte. Sõbralikku õpet jälgides pöörasime Saare poole.
Paremal pool teed kohtasime võsatuulikut.








Saare mõisa park ja tallid äratasid aukartust. Kusagilt oli meelde jäänud fakt, et peale mõisate võõrandamist tassisid kohalikud häärberi lihtsalt laiali. Näiteks ahi pandi hiljem püsti kohalikus kõrtsis. Ümber fantastilise pargi sõites läbisime sadakond meetrit ajaloolist munakiviteed, mis auto millegipärast tugevasti kerges kaalus juhi poole kallutas.



Mööda salapärast alleed otsustasime jõuda Manteuffellite matmispaika nagu viit näitas, aga meie teed oli takistanud suuur metsaveomasin, mis ei kavatsenud kuhugi minna. Nii jäi meie, kui väiksema osaks saba jalge vahele tõmmata ja väärikalt lahkuda. Mehed olid viisakad ja abivalmis, kuid sääsed tahtsid silmad peast süüa - sellepärast loobusime jalgsimatkast Saarjärve äärde.



Oli ju seljataga tööpäevapikkune Tartu päev, mis kinkis nii päikest, vihma kui rahet. Ägedaid üllatusi ka, nagu piltidelt näha.



   


Nagu juhtfiguur Anneli mõtiskles, kui Vooremaa väljade vahel edasi vurasime ja üksikutest taludest möödusime - elada saab igas paigas: üks kits, mõned kanad, korralik maantee on, joogivesi on, lapike maad ka.
Ja mina lisasin viidates pealkirjale ajalehes: varsti on Eestimaal ainult suur - Tallinn ja rahvuspark Eesti. Tartu ka, sest seal oli peale Tallinna iive positiivne.

Rahvuspargis elaksin hea meelega. Tagab ohustatud liikidele kaitse.