Paluda või mitte, toetada või mitte?

Avaldatud maakonnalehes 8.märtsil 2005

Kui tugineda sõnaseletusele, siis on sotsiaaltoetus isiku või perekonna toimetuleku soodustamiseks antav rahaline toetus. Sotsiaaltoetuse määramise ja maksmise kord reguleerib «Sotsiaalhoolekande seaduse» alusel riigieelarvest laekunud vahenditest toimetulekutoetuse ning omavalitsuse eelarvest täiendavate sotsiaaltoetuste määramist ja maksmist. Ümberseletatult tähendab see, et iga omavalitsus kinnitab vastavalt seadustele korra, mille põhjal on õigus toetust taotleda selle omavalitsuse elanikeregistrisse kantud isikutel.

Kui nüüd vaadata enamlevinud toetusi, siis on kindlasti selleks toimetulekutoetus. Niisiis, isikul või perekonnal, kelle kuu netosissetulek pärast alalise eluruumi alaliste kulude mahaarvamist on alla kehtestatud toimetulekupiiri, mille kinnitab Riigikogu igaks aastaks, on õigus toimetulekutoetusele.

Olen ilmselt küüniline, aga sotsiaalabi kaudu peaks riik tagama toimetulekuks piisavad elatusvahendid inimestele, kes ei ole suutelised ise endale selliseid vahendeid tööga või muudest allikatest hankima. Just nimelt pole suutelised. Sinna hulka kuuluksid tegelikult ju ainult raske vaimu- ja füüsilise puudega inimesed ja ajutistes raskustes perekonnad. Ajutise raskuse tekitab kas pere toitja surm või raske haigus, töökoha ootamatu kaotus, õnnetus, tulekahi jm. Miks on siis meil toimetulekutoetuse saajaid-tahtjaid nii palju?

Puudust kannatavate perede arvu hinnatakse umbes 70 tuhandele. Eesti on muutumas sotsiaaltoetuste riigiks.

Põgenedes kõige eest, mis iseloomustas Nõukogude Liitu, otsides kõige antikommunistlikumat sotsiaalpoliitikat, valiti äärmuslik sotsiaaltoetuste mudel, mis paradoksaalsel kombel rajaneb sotsialistlikel arusaamadel. Soovis vabaneda kommunismi painest, mis kõik kodanikud varaliselt võrdseks (õieti varatuks) oli muutnud ja kus riik oli tegelenud ümberjagamisega, ei saanud ometi lubada, et kõigilt maksumaksjatelt kogutud maksukroone mõningate valitud kodanikele antakse. Seepärast tuli neid jagada kõigile.

Selle tulemusena oleme olukorras, kus sotsiaalpoliitika keskendub õhukese võikihina üle Eesti määritud laustoetustele. Ei saa päriselt öelda, et abi ei jõua abivajajateni. Küll aga on selge, et abi jõuab ka nendeni, kes seda ei vaja, nendeni, kes omakasupüüdlikult seda ära kasutavad ning et abivajajateni jõudev osa on seetõttu täiesti ebarahuldav. (Allar Tankler EPL 08.01.2004)

Ilmekaks näiteks on Siim Kallase sõnad: “Toetused ja abirahad suurendavad ühiskonnas ebaõiglust ja pingeid, suurendavad rahva rahulolematust riigiga, mitte ei vähenda seda. Abirahad teevad saaja tänamatuks, sest ta ei ole kunagi rahul saadava summa suurusega, ja andjad pahaseks, sest nad ei taha oma teenitud raha ära anda.”

Sotsiaalhoolekande osakondadel ei ole piisavalt õigusi koguda infot toimetulekutoetuse taotlejate tegeliku majandusliku olukorra kohta, seetõttu on juhtunud, et riigi toetust võtavad aastaid vastu inimesed, kellel selleks hädavajadust ei ole.

Seadus on selles osas auklik, ei määratle täpselt, mis infot on abitaotlejalt õigus küsida ja millele ta on kohustatud vastama. Paika panemata on “toimetulekuks piisavad vahendid”, nagu on kirjas seaduses. Sellepärast pole välistatud juhtumid, mille puhul hiljem selgub, et toimetulekutoetust on saanud inimene, kes tegelikult elatub teistest sissetulekuallikatest. Näiteks võib tal olla lisaks elamispinnale veel kinnisvara, metsa, intressitulu või muud vara. Vastavalt seadusele pole aga taotlejatel kohustust oma varast ülevaadet anda.

Riigieelarvest toimetulekutoetuse maksmiseks kulutatavad summad on aasta-aastalt kasvanud, kuid samuti on kallinenud eluasemekulud. Toimetulekupiir ise on jäänud samaks. Enamik omavalitsusi rakendab toetuse maksmisel eluasemekulude piirmäära ega kipu seda just tihti elukalliduse tõusust lähtuvalt ümber hindama. Kuna toetuse saamise eelduseks on mingitegi eluasemekulude olemasolu on enamik omavalitsusi lõpetanud toimetulekutoetuse maksmise kodututele ja kroonilistele üürivõlgnikele.

Toimetulekutoetus on kaugenenud oma eesmärgist nii ettenähtud summa suuruse kui ka maksmise põhimõtete poolest. Keegi ei usu, et selle rahaga tõesti toime tuleb. Toimetulekutoetus peaks katma miinimumkulutused toidule, riietusele, arstimitele ja muudele esmatarbekaupadele-teenustele. Samas maksis aastal 2002 ainuüksi minimaalne toidukorv 669 krooni.

Seetõttu jäävad pered sageli võlgu oma korteri eest ja langevad vaesusredelil veelgi allapoole, võib olla isegi satuvad tänavale. Pikaajalised töötud tunnevad sügavat tõrjutust ja lootusetust, mis omakorda mõjutab ka nende valmisolekut oma olukorra parandamiseks ise midagi tõhusat ette võtta.

Teine, üha kasvav sotsiaaltoetuse liik on puudega inimeste sotsiaaltoetus. Selle rakendamisega taheti head, aga välja tuli nagu alati. Puude astmete järgi raha jagamise tõttu olla meil nüüd mõnes maakonnas juba veerand elanikest puudega.

Toetuse eesmärk peaks olema luua kõigile võrdsed võimalused inimväärseks eluks, kuid mida näitab statistika?

Eestis on juba 100 000 inimest lasknud end invaliidiks tunnistada. Võetakse loomulikuna, et puudega inimese toetus on nagu vanurite seaduslik pensionilisa. Seadus võeti vastu ja keegi ei saa enam hiljem öelda, et ega me vanaduspensionäre ei mõelnud, kuigi nad oma haigustega puude alla mahuvad. Ilmselt tuleks see kulutus lõpetada ja lihtsalt pensione suurendada. Arvata võib, et arstid ei tunnista kedagi kõrvalise abi vajajaks lihtsalt niisama. Paljudel eakatel pensionäridel on puude tasemel midagi viga ja raha on neil tõesti vähe. Neid ei saa süüdistada puude taotlemises, sest vastuvõetud seadus soosis sellist tegevust. Isiklikult tunnen sügava puudega pensionärist tädi, kes kappab rõõmsalt kahe töökoha vahet, on ühiskondlikult aktiivne ja hooldab teisigi.

Mida siis teha, et likvideerida olukord, kus tõelised abivajajad ei suuda ega oska ametnike vahet joosta ja jäävad sellepärast abita?

Ilmselt tuleks ka see seadus üle vaadata - muidu kulub suurem osa riigieelarvest varsti sotsiaaltoetustele. Kogu häda on selles, et oleme vaesed.