teisipäev, 29. oktoober 2013

Karmid sügistuuled (täiendustega)

Nagu tööpäevade õhtuti, pugesin eilegi varakult raamatuga voodisse. Ärkasin kella kahe paiku ja see, mis akna taga toimus isegi hirmutas veidi. Õnneks elekter ära ei läinud, tuli isegi ei vilkunud kordagi.
Seekord jäi majakatus peale (eelmine sõitis koos 2010-nda augustitormiga. Ja ühel sügistalvel pidime evakueeruma, sest meie kortermaja oli viis päeva elektrita.

Seevastu laupäev ja pühapäev olid mõtlemapanevalt meeleolukad. Kultuuritöötajad olid külla kutsunud Hedvig Hansoni. kes tutvustas raamatut Ellen Kaarmast. Minu jaoks oli kohtumise märksõna harmoonilisus. Raamat oli mul loetud ja avaldas sügavat muljet. Nüüd lisandusid veel noore, minu laste vanuse kauni naise elufilosoofia ja laulud. Minule jäi kõlama sõnum: rohkem mõtestatud tegevust ja vähem tilulilu meele lahutamist.

Tasakaaluks kenadusele sattusin kodus taifuuni meelevalda. Mida oligi vaja tõestada: vägivaldne telekas ja sealiha on saatanast. Haige mees ka. Kahjuks pean tööle rühkima ja ei jõua siia trükkida üht luuletust. Aga mälu peale pole kindel.

Autor Rudolf Rimmel, kogumik Haldjasaar. )1974)

"""
Astud küsimuste rippuval sillal:
õrnus, armastus kadusid, kadusid...

Millal?

keegi õrnuse alla ehk lükkas,
aga armastus alla ehk hüppas,

üksi, üksinda suutmata olla?
Sild see kriiksub: võib olla.

Võib - olla ?

Pühapäeval oli pisike seiklus teemal "head inimesed pole ilmast kadunud". Nimelt aitas üks härrasmees Kundas meid avariist pääseda, juhtis tähelepanu tössile tagarattale ja vahetas rehvi terve vastu nigu niuhti. .......

Tänu sellele saime mere äärde, kolasime koos peremehega Richard Sagritsa õue peal ja nautisime soolast ning sooja mereõhku. Pildid on meelega udused. 






Ja nüüd veel veidi oktoobrilõpu merd

Ja veel veidi Rimmelit:

need aastad aastad
kallis meile kahele
on klaasist seinaks
mida õhemaks ei muuda

see sein kui needus
kerkib meie vahele
sealt üksi läbi näha
kumbki meist ei suuda

laupäev, 19. oktoober 2013

Kas kummiga saab kustutada vead?



Tähtsad majad ja kohad

vaade koolimaja aknast surnuaia poole

alumise korruse kivipõrandal on minu sümboolseid jalajälgi pea kaheksa kooliaasta jagu


kell seinal pole muidugi enam see....

1993 
ja 20 aastat hiljem
50-s lend ehk meie

Lugesin eelmist postitust ja jäin rahule. Olin tabanud endale olulise. Tegelikult olen kooli ajast ja kokkutulekust varemgi kirjutanud. Püüdes üldistada ja tähtsustada ühtteist aastat elust. Seekord jõudsin juttu kerides enda jaoks "alevi kooli" sündroomini. Jällegi midagi uut.

Tuttavaid on palju, aga kedagi ei tunne... Ei mäleta, kes need read kirjutanud on. Selleni jõudsin ka. Kokku tulemine kooli juubeli sildi all annab hoopis teistsuguse tunde, kui oleks oma klassiga eraldi kokku saanud. Sellist kokkutulemist pole meil olnud. Ja ei tulegi. Keegi ei taha ka ...vist. Mina ka mitte. Näiteks kohtun sagedamini hoopiski üks klass varem lõpetanud "Sagadi Maiega". Ühisosa -see moodne sõna liidab.

Lõpetuseks
Koju sain kenasti mugava autoga maja ette. Klassivend tõi. Kakskümmend aastat tagasi ka. Kodulinn meil üks. Muidu oleksin öömajale jäänud. Majja, kus 15 aastat elasin, kust 51 aastat tagasi kooliteed alustasin ja 40 aastat tagasi lõpetasin. Räägin ju, et alevi värk.

teisipäev, 15. oktoober 2013

Hea koduvein tahab selitamist. Muljed ka.

Sulnis oktoobriõhtu. Loodus ja lehtede sahin toetab nostalgiat. Valgustatud koolimaja aknad ei kõneta, sest see pole see maja. Vana lihtsalt põles ära. Juba seitsmekümnendal.Füüsika tunni ajal. Õhus on oodatava ärevust. Kohtumiste eelkõige. Juba fuajees registreerimislaua juures saad naeratusi. Osa neist on tuttavad, osa lihtsalt rõõmsad. Avan ukse, millel silt 1972, 1973, 1974. Nii on olnud iga viie aasta tagant. Üllatusmoment. Et kes kohal?

Sel hetkel astun ma endast välja. Vaatan kõrvalt seda setitud ja seatud naist ja olen temaga peaaegu rahul. Mulle hüütakse tervitusi. Valjusti. Lihtsalt käin ja emban kõiki. Mõnda poissi pole ma vist iialgi kättpidi teretanud. Valin tooli klassi kõige edumeelsema poisi kõrvale, lasen teisel poisil endale plasttopsi Aramist kallata, mida ma ei joo. Tüdrukud on veine toonud. Alevipoest ja kilekotiga. Mingeid suupisteid ka. Mina mitte. Ma ei tea miks, aga mulle meeldib see vana komme, et poisid välja teevad. Natuke romantikat ja hoolitsuse tunnet. Mitte kokkuhoiu pärast, ei, kindlasti mitte. Edumeel joob õlut. Jäägermeistriga. Mulle ei paku. Aarnel üle laua paistab üks huvitav vein. Aarne on rohkem tuttav, tema lapselaps käib minu lasteaias.

Keskendun detailidele. Kui meid on üle kümne, kas jõuan kõigini. Vaevalt. Edumeel, kes noorpõlves veidike poolvenna eest (me emad käisid läbi) kallab mind komplimentidega üle. Tema abikaasa teisest lennust naeratab soojalt üle laua. Ju ta teab, et minust pole talle ohtu. Pole kunagi olnud. Olen õnneks sattunud poistepoolsesse nurka. Nad räägivad rohkem omavahel. Mina maitsen veini ja arendan Edukaga juttu. Temaga on huvitav ja tema lemmiktüdrukut pole veel. Ehk ei tulegi. Ka seekord pole ma kellegagi kontakti võtnud. Ma ei suhtle enamiku klassiõdedega ja nemad minuga ka mitte. Välja arvatud mõned toredad juhukohtumised turul või surnuaias. 40 aastat lahuselu on teinud oma töö. Ometi kunagi lubasime kaheksa tüdrukuga, et jääme sõpradeks elu lõpuni. Nüüd on üks nendest juba surnud. See vana sõraline sai ta kätte. Lõpuks saab meid 15, mis on märkimisväärne tulemus. Teen ettepaneku istekohti vahetada. Et muidu ei jõua kaugemateni. Klassituba sumiseb. Tüdrukud laua teises otsas ka. Ei tea, mis nad minust mõtlevad. Kui mõtlevad. Mina mõtlen neist küll. Mu detailimälu annab võimaluse igaüht neist minevikku panna. Aga suurt pilti ei tule. Üheteistkümne aasta jooksul liiga palju. Oleksin võinud neid natike tirriteerida ja algkooli klassipilte kaasa haarata. Kell on üheksa. Alles. Läheme pilti tegema. Seisame pikas koridoris. Veel rohkem sõbralikke kontakte.

Alevi kool on hoopis midagi muud kui linnas. Sellest olen aru saanud. Mängu tulevad lapsevanemad ja õed-vennad. Sellepärast jätan ühe klassivenna viimaseks. Pole teda 15 aastat näinud. Meie isad olid sõbrad. Tean, et ta tahab sellest rääkida. Alati kui mu varalahkunud isast räägitakse pean endaga ettevaatlik olema. Surm, kaks kuud kestnud haiguse  ehmatus, lein ja kooli viimane klass. Su isa oli vapustav inimene, ütleb ta. Noogutan. ja ema oli ilus. Noogutan. Sa oled vanast peast üha rohkem ema moodi läinud. Ainult juuksevärv on teine. Ohumärk! Ma ei taha oma ema moodi olla.. Miks, ma ei tea. Luban klassivenda kindlasti Peipsi ääres külastada. Arvan, et teen selle suvel teoks.


Mõned tunnid enne:
Mõnedega sai juba kirikus pilke ja repliike vahetatud. Ja manalateele lahkunud õpetajate kalmudel. Olen meie klassist üksi. Teised tulevad hiljem. Keegi ikka ju tuleb. Ja kui ei tule, siis lähen õhtuks tagasi. Mulle meeldib varem kohal olla. Siis leiab hetki iseenda jaoks. Ja väikse koolimaja külastamiseks. See, kust alustasin ja olude sunnil lõpetama pidime. Sest suur ja uhke põles ära. Olime siis kaheksandas klassis. Nüüd on algkool, mis 30.ndatel tütarlastekooliks ehitati alevi tõeline iludus. Nii seest, kui väljast. Otsin tuttavat. Leian akna, millest meeldis sügist vaadata. Ja muidugi trepi ning alumise koridori põrandaplaadid. Mälestusteks aitab küll. Surnuaiale on meid saatnud kõige vanem õpetaja. Meesterahvas ja minu ema klassivend. Sünniaasta siis 1927. Mnjaa, pole paha. Meile andis ta mõned aastad matemaatikat. Ja juhatas poistekoori. ja mängis mu pulmas akordionit. Küsin, kas ta pole kunagi siit ära minna tahtnud. Seal on hea, kus meid ei ole.... Lapsi tal pole, aga vanapoisist peast kosis endast palju noorema naise.
Huvitav, mida tema minust mõtleb. Mulle meeldis matemaatika kuni keskkoolini, kus ma enam mitte millestki aru ei saanud. Integraalid ja logaritmid - õuduste unenägu. Ta ütleb, et oli kindel, et minust saab õpetaja. Ei saanud, mul puudus süsteem ja elu valem. Lasin elul kulgeda ja ei juhtinud.

kui jätkub, siis jätkub

laupäev, 5. oktoober 2013

Tempo, tempo...

Oktoober murdis ennast sujuvalt sisse. Lemmikvärvid, märgade lehtede lõhn koduteel ja rohule potstavad õunad. Viimased tähendavad küll mahlatööd, aga minu osaks on vaid kuumutamine või külmutamine. Suures külmkirstus peaks vist olema 100 liitri jagu erinevates plastpudelites saaki ja riiulitel kuumutatuna pea samapalju. Kõik kulub ära ja tassitakse laiali.
Minu rõõm mulksub venna juures. Loodan temaga oma sünnipäeval sinasõprust sobitada.

Eile juhtus minuga  lugu. Lõunavaheajal hüüti tööl koridoris: Naised, kes tahab veel kulme teha? No kes teab, see teab, mida selline lause tähendab. Kuna õhtul terendas õpetajate päevale pühendatud vastuvõtt, siis mõtlesin, et miks mitte, kui kaup vaevata kätte tuuakse. Oi kuidas ma eksisin. See polnud mitte üksnes vaev, vaid sulaselge piinakamber. Kulmud - OK. Need on mul veel tänagi naha küljes kinni ja päris viisakad, kuigi veits asümeetrilised. Aga siis läks asi ripsmeteni. Olin sinna seni ainult teatud vana kooli prouat ligi lasknud. Ja seda ka vaid paar korda aastas.
Nüüd asus kolleegi soovitatud noor küünetehnik mu silmade kallale.  Alguses oli kõik enam vähem. Kuigi ettevaatlikuks oleks mind pidanud tegema see, et kõrvaltooli kinnisilmne kolleeg ei saanud kuidagi silmi lahti: nii paks ja kleepuv oli see kõrgtasemeline kallis ollus. Pagan, kunagi kaugel nõuka ajal oleme isegi lehmavärviga.......ja häda polnud midagi, ripsmed jäid pähe.
Värvi eemaldamine tõi ülekantud  mõttes pissi püksi. Nii ta siis nühkis ja nühkis, rääkides midagi allergiatest, mis nõuavad värvi täielikku eemaldamist.
"Vanakooli proua"  polnud allergiaid kartnud. Sain oma säravad silmad pea kohe peale rohke kraaniveega loputamist tagasi. Nüüd oli asi teine. Sõna otseses mõttes poolpimedana ja valust hambaid kiristades komberdasin töökaaslaselt abi paluma. Klienditeenindaja veel soovitas mingeid silmatilku. Et võib järgmisel korral kaasa võtta. Üks pealtvaataja sõnas, et tema meelest käis üleliigse värvi eemaldamine valet pidi ja ei killukestki kreemi. Mina ei näinud, minu silmad olid kinni ja valu tahtis mõistust võtta.
Ometi kasutatakse tema teeneid ja keegi pole virisenud. Ju ikka häda minu vanades silmades. Kuna mul mingit kreemi kaasas polnud, siis mätsisin näkku nii palju kätekreemi kui tuubis oli. See aitas ja sain tööle asuda.

Õhtuse vastuvõtu jaoks juukseid kohendades vaatasid peeglist ikka veel tõelised pilukil küülikusilmad.
Nii kaua oodatud pidu ja selline ebaedu.
Kolleege fotokaga peletasin eemale. Ajapikku leevendasid olemist Indrek Kalda ja tema poja nostalgilised laulud ja meloodiad.
Peolaua ajaks oli asi kombes. Olen ikka nautleja. See tähendab toidunautleja. Aqvqa spaa konverentsikeskuses oli linna õpetajatele suurepärane suupistelaud tekitatud. Veinid ja puha. Linnapea liikus ringi ja tänu noorematele kolleegidele jaguvast tähelepanust sain minagi oma osa. Hoidsin igaks juhuks seina äärde ja loobusin kõrgetest kingadest. Õigesti tegin, sest peagi kostis tagant poolt kõrvulukustavat killuklirinat. Eks keegi kõrgemaealistest libises läikival põrandal....Õnneks mitte. Purunesid  ainult mõned  mahakukkunud taldrikud.
Vaatlesin, mis erinevas  vanuses pedagoogidel seljas. Siis ma juba nägin päris hästi. Veiniklaasi tagant.
Klassikalised tumedamates toonides vanad ja kirjute sulgedega noored. Peamiselt naised. Koos linnapeaga kümmekond meest ka. No mida te tahate - see ju õpetajate päeva tähistamine. Mitte mõni äriühingute või poliitikute vastuvõtt.

Selline reede siis.

Täna on nagu ikka töövabal hommikul. Ei oska ega taha midagi teha. Mõõõõõõõõnus. Praadisin pannitäie peekonit munaga. Tervislik, eks? Loen ajaviitekirjanust ja varsti hakkan Kättemaksukontori salvestust vaatama. Nägemismeeled on taastunud.