esmaspäev, 28. veebruar 2011

Metsarahvas - kas ka mina?



Kui meilikasti potsatab sõnum milles öeldakse:
Oled registreerunud üritusele "Eesti metsa lugu - mõisaaeg" ja auto maja ees ootab, siis asud rõõmsalt teele.

Laupäeval Sagadis toimunu oli alles algus. See Eesti Kontserdi ja RMK koostöös sündinu jõuab aasta jooksul mitmekümnesse Eestimaa paika targa jutu ja muusikaga.
Sagadi mõisasaal oli huvilisi täis. Mõnda kutsus päeva veetma võrratu Hortus Musicus, mõnda Ott Sandraku sugestiivse hääle ja meelega ette antud lugu meie metsast mõisa ajal.



Elamuse said mõlemad. Ja mõtlemapanevat kauba peale. Näiteks, kas teie teadsite, et
* inimesi elab Tallinnas ühel hektaril 26
* puid kasvab Eestis ühel hektaril 832

See tuletas meelde rohkem kui kümne aasta taguse loo, kui meie suvekülaliseks olnud Saksamaa neiu imestas võimaluse üle lihtsalt minna metsa, lihtsalt panna üles telk, lihtsalt teha õiges kohas lõket, lihtsalt korjata maasikaid. Meie imestasime tema imestamist. Lihtsalt.

Kuna tänavune aasta on kuulutatud metsa aastaks, siis on kasulik teada, et
* ühe inimese hapnikuvajaduse rahuldamiseks piisab viiest suurest puust.
Mõtlemise koht: kas on mul need viis puud? Kas ka kümne aasta pärast alles?

*Eestis elab 1,34 miljonit inimest ja meie metsades kasvab kokku umbes 3,7 miljardit puud.

*Praegu moodustab metsasektori osa 4,5 % sisemajanduse kogutoodangust ja puittooted annavad 15% ekspordist.

Vähemalt arvusid uskudes pole põhjust karta, et mets otsa saab.
Rohkem on põhjust karta seda, et oma kasvavas kultuurituses toimetame metsas nagu ei kellegi omas, omatahtsi. Olen koperdanud kodukandi metsa all sodihunnikute otsa.
Veelgi hullem on abikaasa kodukohas Ida Virumaal. Sinna Sompa metsa lapselastega minna ei saa. Nii rõve on. Mis inimesed need küll on, kes viivad oma tekitatud prahi metsa alla? Koormatega. Autodega. Või teevad lõket selleks mitte ettenähtud kohtades kuigi RMK on loonud suurepärased puhkamise kohad.

Ott Sandraku räägitud loost sain teada, et kuni 19 sajandi keskpaigani oli metsalangetamise tööriistaks kirves. Kui kahemehesaag "sulle mulle" Euroopast meile jõudis, siis püüdsid mõisnikud sae levikut tõkestada, sest metsavarastel oli nii kergem toimetada - kirve löögid olid palju kuuldavamad. Sellele vaatamata jätkasid talumehed metsas omatahtsi toimetamist, sest ega "Ega mõisnik puujuure pääle ei situ. Jumal kasvatas mõtsa (Eesti vanasõna)
Ka mina olen arhiivist leidnud 1877 aasta kohtuasju, kus esiisa metsavarguste eest karistada sai. Keelatud jahipidamise eest niisamuti.

*Vanimaks metsakaitse seaduseks peetakse Taani kuninga poolt 1297.a. välja antut, mis keelas metsa raiumise Naissaarel, Aegnal ja Paljassaarel.

*18 sajandi lõpul pandi ametisse Försterid, kes raiekohti määrasid ja kontrollisid.
Kõige rohkem kulus metsa loomulikult kütteks. Kuid...

* 19 saj. algas suur viina põletamise aeg. Eesti mõisates oli 1799 aastaks 731 viinakööki, kus aastas toodeti 680 000 pange, ehk 8,2 miljonit liitrit viina.

Kuna metsapuudust ei kardetud, siis hakkasid saeveskid varustama suurte hoonete ja laevade ehitust puiduga. Eriti Peterburgi. Suurem puidu väljavedu toimus Pärnus ja Narvas. Kui metsad lagedaks jäid, tuli valitsusel piiranguid seada.

*19 sajandi teisel poolel hakati paberivabrikutes kaltsude asemel puitu kasutama. Pärnus asuvas Waldofi vabrik, mis oli maailma üks suuremaid ja Põhja Paberivabrik andsid enne Esimest maailmasõda 70 % Venemaa tselluloositoodangust.

Kõike seda ja veel rohkemgi sain teada paari tunni jooksul ja kodus üle lugeda. Et ei ununeks.

Vahvat filmi näidati ka. Loomulikult metsast, erinevates aegades.

Lisaks sobis vanamuusikaansambel Hortus Musicus Sagadi saali nagu valatud. Jalg tatsus kaasa mitmest Euroopa maadest kokkukorjatud lugudele - küll oli seal Itaaliat, küll toretsevat Prantsusmaad, küll pubilikku Iirimaad, Saksamaad, Inglismaad, Hispaaniat. Muusikamatk missugune.



Kogu ettevõtmine toimus 0 raha eest. See olgu mõtlemise kohaks vinguviiudele. Muidugi jääb alati see transpordiküsimus. Ja see saaks olema koopereerumise ja organiseerumise koht. Kodanikualgatuse korras poleks vaja ainult kalleid teatrikülastusi kätte võtta. On palju muudki huvitavat.

reede, 25. veebruar 2011

Kuidas isad poegi meheks kasvatavad?




Paraadiga ja ajalooga. Olen sinu üle uhke, kallis poeg!

Igaks juhuks küsimuse vastus ka :)

kolmapäev, 23. veebruar 2011

Eksperimendid


Küünalt ja kultuuri ei maksa vaka all hoida. Niisiis olgu endale aastate pärast meeldetuletus teemal: Mis tehtud? Mis teoksil?
Veebruaris sündis minu kui kodumuti jaoks kaks sündmust. Vaatasin filmi "Polli päevikud" ja vaatasin-kuulasin teatrietendust "Eksperiment õhupumbaga". Mõlematele lähenemine sündis väga külmadel päevadel ja peab ütlema, et ega linal (laval) toimunu eriliselt soojendanud.

Kuna Polli on paljudel nähtud ja õhupump alles teist korda laval, siis alustan viimasest. Pean koheselt ütlema, et ma eriline teatraal :) ?pole. Noh see tähendab, et ikka külastan nii nelja etendust aastas - kohalikku. Et ennast rahvale näidata ikka selle kultuurisuse tasemelt ja rahvast vaadata. Kui veel tubli tükk juhtub olema, on see boonus kauba peale. Seekord oli. Välja arvatud pealkiri. No midagi nii hullu annab ühele tükile pealkirjaks panna. Kui sisenesin, siis küsisin brannelt üle, et mida me vaatame ja kui koju sõitsime, siis küsisin uuesti, et mida me vaatasime.

Koopeerin teatri kodukalt natike. Rohkem endale memoriks, aga ka huvi tekitamiseks.

Shelagh Stephenson
EKSPERIMENT ÕHUPUMBAGA

Kired ja saladused kahel sajandil

Lavastaja Peeter Tammearu
Kunstnik Silver Vahtre
Sajandite kirgi ja saladusi vaevad Margus Grosnõi, Liis Haab (külalisena) või Kertu Moppel, Lauri Kaldoja, Natali Lohk, Maarika Mesipuu, Tiina Mälberg, Toomas Suuman

Kakssada aastat kiusatust. Lahata maailma osavalt skalpelliga või lasta kõnelda poeedil?
1799. Katseklaasid, väävliving, eliksiiride kihin kabinetivaikuses. Mehed ei armasta naisi, vaid progressi ja tõde. Kirg teadmiste järele on ekstaas, mis viib hukatusse.
1999. Geenitehnoloogia ajastu. Naisteadlased on edukad, kuid kahtlevad endas. Mehed on poeedid ning pelgavad täiuslikku maailma.

Sajandivahetuse piiripealsel hetkel sünnib ühes majas kummalisi asju. See on ohtlik reegliteta aeg, mil kõik võib äkki teiseks saada. Ning mererannal kõnnib tüdruk, kaheldes ja otsides – kas kuulata mõistust või südant?

*****
Igal osalisel oli oma roll (õhupumba rolli ma pole veel leidnud). Kuna olen veendunud, et midagi ei sünni iseenesest ja juhuseid pole, siis haakus teema minu jaoks, uskuge või mitte, nii tugevalt Haapsalu lastekodu põlenguga. Vigane Tüdruk (Natali Lohk) saab eksperimendi ohvriks nii nagu sealsedki ohvrid. Mis sest, et möödas on enam kui kakssada aastat. Inimloomus on ikka sama. Kui oled vigane, siis anna oma osa selleks, et teised saaksid ...mida? Väita, et 21 sajandil oleme Jumalad. Kuigi Jumalad tahtsid olla juba 1799 aasta arstid -mehed -teadlased. Ja 1999 aasta geenitehnoloogid. Imelik nimi, nagu oleks "asi". Teadlane kõlas väärikamalt.
"Mul olid väiksemad ambitsioonid- tahtsin olla vaid jumal." Nii ütleb naistegelanna kahekümnenda sajandi lõpus. Midagi pole muutunud. Kui, siis hirmu ja armu on vähemaks jäänud.

Füüsilise keha ja kõrvalekalletega aju nihked on eksperimentaatorite huviobjektiks olnud sajandeid. Keset etendust tabas mind teadmine: See on ju Polli päevikud. Laboratoorium, katsed, kurjuse alged ajus, väärkehad - geenitehnoloogia.

Nii saidgi need kaks mu peas kokku. Ja kolmas, Haapsalu juhtum, jõudis järele.
Eksperiment meiega. Kõrvalkäijatega. Meie emotsioonidega. Meie reageeringutega, artiklitega, kommentaariumiga, käitumismustritega.

Kahjuks pole ma teatrikriitik, sel puhul saaksin etendust mitu korda tasuta vaadata ja väga häid jutukohti ning muidumuigeid kirja panna. Teise vaatenurga alt, sest igal tegelasel oli seal oma lugu. Isegi tükike mind käis laval ringi - punases kleidis, veiniklaas peos.

Sellepärast need tänased mõtted nii konarlikud ongi, et olen vaid iseenda kriitik. Paraku.

ÕS ütleb: eksperi.men't <20:-men'di, -.men'ti> (teaduslik) katse. {Viidi läbi}→ korraldati, tehti mõtteline eksperiment.

laupäev, 19. veebruar 2011

Fotojaht Nõu



üks ütlemata mõttekas nõu
kaks momendil mõttetut nõu

Fotod tehtud koduõues, 10 veebruar 2011

teiste nõud http://www.blenza.com/linkies/links.php?owner=p2evik&postid=07Feb2011

esmaspäev, 14. veebruar 2011

Olen homme parem, kui olin eile

Mu kallis branne Päevalill ei teadnud fotojahist mitte M-igi (mõhkugi noh).
Avastades kaunil laupäevasel hommikul sellise pildi minu muidu luulelises blogis , teades pildistamise kohta ja lugu, oli ta tõtt öelda hämmingus ja minu vaimne seisund pandi ilmselt tugevalt proovile. Piltilus talvepäev akna taga. Oleks siis veel et
"Ilus punane peldik. Peipsi kalda peal.
Mina ei ole käinud mitte kunagi seal."
(Hando Runnel)
aga ilusat polnud selles pildis teps mitte. Nii tirriteerisin esimesi kommentaatoreid- pildivaatajaid ja sain kohe mitu mahlakat vastukaja. Õhtul veendusin, et üks pilt pole ikka teps mitte nii paljuütlev kui sada sõna ja kirjutasin seletuskirja. Luban, et enam nii ei tee.

Olen nüüd kogemuste võrra rikkam ja tänasel sõbrapäeval tahan öelda: Rääkige st.kirjutage, sõbrad! Ja mõelge, mida te kirjutate! Sest keegi võib lugeda.

laupäev, 12. veebruar 2011

Fotojaht M nagu...


Kallis jahiseltskond Tiia, Tegelinski, ärevil Neiu, Köögikata, Killuke - kõik kes te enne seletuskirja kommenteerisite - tänan teid ja lisan, et foto pärineb aastast 2007

aga 1990-ndal oli nii: (väljavõtted Aluvere Toidutare päevikust)

*...Hirmus lugu oli vetsuga, sest kooli kuivkemmergud asusid teises maja otsas. Sinna ei julgenud eriti rahvast juhatada kuigi küürisime neid mis hirmus.

*Meie riigis oli harjutud, et teenindaja on kuningas ja klienti võib igal juhul retsida ja sõimata. Välismaalased olid niigi rõõmsad ja neilt õppisime loomulikkust ja naeratamise oskust. Õppisime, et ei pea oma vaesust häbenema. Alguses ei olnud meil tualette, mis oli tegelikult kohutav, sest vanas koolimajas ei olnud veevärki vaid ainult maja teises otsas kuivkäimla. Huumorimeelega saime sellest üle. Marika joonistas ühes ruumis, aga ilma usteta kahele kempsuboksile, ühele M ja teisele N. See tekitas alati elevust ja kuna ruumid olid puhtad, saime alguses hakkama. Hiljem muidugi lisandus veega kemps ja kraanikauss. A kust meie pidime teadma, et mujal maailmas on kuivkäimla turismitaludes tavaline ja ökoloogiline. Meie häbenesime silmad peast.

*Pika koolikoridori lõpus oli kuivkemmerg jube külm. Hommikuti polnud haruldus, kui koridori põrand oli jääs ja saabastega sai kemmergusse minnes liugu lasta. Veel elas seal vähemalt üks tige rott ja Ülle õpetusel võtsime köögist kaks potikaant ja neid orkestritaldrikutena vastamisi tagudes lähenesime kemmerguni. See oli elamus omaette ja võttis palju aega. Sellepärast sai baaridaam kempsus käia ainult ajal kui saal suletud või pidi kellegi ette appi kutsuma.

kolmapäev, 9. veebruar 2011

Kuidas valmistuda vanaduseks ja surmaks?

Just sellise pealkirjaga Õhtulehe lugu jäi mind kummitama ja ajas ööune ära. Et kas ma olen valmis. Kahetsusega pean ütlema, et ei ole. Miks siis? Aga vaat sellepärast, et ei oska. Ei osanud enne loo läbi lugemist, ega oska ka pärast.

VANAEMA
Meie suguvõsa naiste pikaealisuse näitel olen eakatega oma elu jooksul kokku puutunud. Esimene oli meie kallis vanaema. 62 aastaselt jäi ta leseks oma majja. Koos poja perega. Kuuekümnendatel polnud majas veel elektrit. Lihtsalt koht jäi liinidest kõrvale. Lähim bussipeatus oli neli kilomeetrit, aga ega vanaemal bussi vaja polnud. Tal oli lehm. Ärge nüüd naerge, lihtsalt loomadega koos elamine tähendas seda, et olid kodu küljes kinni, mis kinni. Kõigepealt kadus külas kool, siis pood ja poja pere otsustas alevisse kolida, sest lapsed pidi ju koolitama. Vanaema toimetas veel mõned talved ja siis tegi raske otsuse ning tuli meie juurde alevisse. Esialgu ainult talveks, hiljem, kui mingid kalkarid maja rüüstamas käisid, siis juba päriseks. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem mõtlen, et küll tal võis ikka kahju olla. Minul oli ka. Võite nüüd küsida, et miks selle majakesega nii läks? Aga vaat sellepärast, et mehed lihtsalt jõudsid enne ära surra. Vanaema väimees ja poeg. Ja naistest ei olnud ehitajaid. Hea, et enda lapsigi koolitada jaksasid. Kas vanaema seal meie juures valmistus surmaks? Ma ei tea, aga elas ta 99 aastani. Taevased väed andsid talle väga hea tervise ja pikalt ta voodisse ei jäänudki. Tema tütar, minu ema oli siis juba mitmeid aastaid ise pensionil. Ka meie vennaga ja peredega olime alati varuks.

EMA
Nii jäigi ema 67 aastaselt üksi. Ta oli väga arukas, vahetas suure elamise väiksema vastu, vend tegi kena remondi ja ema hakkas vanaduseks valmistuma. Millega? Eks ikka sellega, et otsis lisatööd. Tublile emale jatkus - küll lapsi hoida, küll naabertalus toimetada. Ta muutis oma elu võimalikult kvaliteetseks kokkuhoiu ja visadusega. Kuid elul oli talle üllatus varuks. Kaheksakümneselt vajas teda poja pere. Ja tema vajas neid. Nii vahetaski ema elukohta. Ta ütleb, et tal pole kahju. Ma pean teda uskuma, sest mitmekesi on ju parem vanaduseks valmistuda. Kuigi ema elas kergema elu peal, ei ole tema tervis minu meelest nii hea, kui tema emal selles vanuses. Miks? Sellepärast, et ta muretseb ja viriseb. Kas vanaema ei muretsenud? Kindlasti muretses, kuid ta tegi seda kuidagi märkamatult. Mis siis selle ajaga on muutunud? Vanaema ei teadnud paremat tahta, ta oli meie juures õnnelik, ta oskas väikestest asjadest, mis tegelikult nii väiksed polnud, rõõmu tunda. Soojast toast, vannist, televiisorist. Kuigi ta oli ilma jäänud oma talust, matnud mehe ja poja, oskas ta kuidagi väärikalt surmale vastu minna. Sõjad ja raskused olid tema põlvkonda karastanud.

Võib olla pole ma õiglane, kuid mulle tundub, et vahepealne st. nõuka aeg rikkus inimesed ära, tegi neist praeguse aja virisevad ja rahulolematud penskarid. Ja sellepärast noorel rahval ongi neid mõnikord nii raske taluda.
Veel olen ühe mõtte küüsis: miks kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel ei olnud nii palju vanadekodusid, kui praegu. Kus siis kõik need toimetulematud surmaks valmistusid?

Endast ma täna ei räägi. Kuigi tahaks...Õigeks ajaks valmis olla.

Selline heitlik öölugu tuli.

laupäev, 5. veebruar 2011

Valged lambad elutoas!

Kunagi olid need vägaväga valged ja uued talled.