Katku linn (algne näidendi pealkiri)

 

Möödunud suvel, kui etendust mitmeid kordi mängiti, ei tahtnud ma üksinda seda vaatama minna. Mängimise paik oli kohviku õu ja paslik tundus nautida kellegagi koos. Üleeile muutsin otsuse enda jaoks meeldivaks ja reserveerisin kaks kohta. Juhtus, mis pidi, sest kui Flo Kasearu välinäituse avamiselt Pikalt tänavalt kohvikusse kõndisin, siis olid kõik lauad kaetud inimestega või siltidega. Tellisin koorese pasta krevettidega ja tumeda õlle. Selle aasta kolmas pidulik kohvikuskäik.

Tänu enda ettenägelikkusele(lauake olemas)  kohtusin vanade tuttavatega ja juttu jätkus kauemaks, sest rahvast tuli ja tuli ja iste- ning seismise kohtadega läks kitsaks. Siit moraal: ükski heategu st. tasuta etendus ei jää karistamata. Oleks piirang, oleksid nad kõik värava taha jäänud.

Nüüd kõige tähtsamast st. teatrist.

Au sulle, Katk! Oo, laastav taud,

ei heiduta meid sünge haud, 

ei otsi pääsu me su lingust!

Ja kuni kestab maine matk,

veel joogem neitsi õilmehingust-

ka siis, kui selles luurab Katk! (tekst kavalehelt)

Algupärandiks šoti juurtega inglise kirjaniku John Wilsoni (1785-1854) kolme vaatuseline näidend "Katku linn", mille tegevus toimub 1665.a. katkuepideemia ajal. Näidendi tõlkis 1820.a. Aleksander Puškin kooleraepideemia ajal karantiinis olles näidendit tublisti lühendades. 

Lavastuse kandis ette kohalik harrastusteater KA-RAK-TER. Ütlen, et see oli üks vägagi hea vaatamine-kuulamine. Eriti praegusel ajahetkel. Kõik oli tasemel: muusika, liikumine, mäng ja sõnum: surm, lein, pidu ja pillerkaar, manitsused ja katkuskeptikud, kes olid pidulauad katnud tänavale. 

Selline väärt vaatamine.

Flo Kasearu näitusest kirjutan teine kord. Piltidega.

Tagasiharjutused

Täna ja ruttu ja kohe hakkasin endaks saama. 

Kõigepealt nentisin, et koolimajas on allkorruse ehk teenijarahvas, üleval kõrgem klass ja kuidas ma küll  pingutan ja pingutan -  jõuan ehk trepimademeni. Aga see selleks. Keegi peab ju musta töö ka ära tegema.

Endakssaamise katseks valisin koos Rakvere brannega luuleõhtu Jürgen Roostega. Oh seda meie linna kultuuri-kultuurikest. Läksime varakult kohale, ikka pool täitumist jne. Ei täitunud seda poolt ega täitunud veeranditki. 

Nautisin. Kõike, mida päev pakkus. Luulet ja juttu ja veini ja jälle juttu ja jälle luulet. Olen rikkam. 

Seda luuletust ei loetud

ei ole rasket inimest

ei ole keerulist tüüpi
ei ole sellist mõrda või krõõpi

kellega ei saaks töötada-öötada-lõõpi

isegi psühhopaat isegi autist
võib õiges kohas olla
täpselt see mis vaja vist

kolgatal kõlkuv kasulik rist

ei-ei ma ei ole seda usku
et empaatiata egomaniakid
ongi uus evolutsiooniaste

uskuge mind olen noid lähedalt
näind ka tähevail öil kui
käuksuvad hakid – hommikuil

kui murul on jäine kaste

ei ole rasket inimest: on
ainult põrnikana kõva kest
mis peab kaitsma meie olemist

et näeme kuidas igaühest kerkib
kasu – tasu inimlik – mitte ainult
rahas (puudub hindki): kui teha targalt tööd

ei ole ametnikuhingki paha
ta nagu malemängus tuleb
sääda teise ametniku vastu

ja see kes veidralt käib
kes ratsusammu astub
(vahel ongi too maniakk:

just puurist välja lastud)

võib olla õige relv
et võita mäng sest muud meil
pole: on ainult mäng – see elu

või kui ei mängi – siis on äng
ja käng ja kõdu
ma muidugi ei tõrgu siin:

ka see võib olla õdus

ei ole rasket painavat või
inimest liig keerulist
on lihtsalt päev ja tehtud tööde

rõõmus või siis nukker list
see viimne riim on kist:
ei ole miskit liiga keerulist

Suvetunne

 

Kas tuli? Misasi? Ikka see suvetunne. Eile, Viljandis, tuli küll. Viljandi on minu jaoks paraja suurusega. Jõuab vanalinnas lonkida, pargipinkidel puhata ja järveni kõndida. Lossimäed ei pea alati retke sees olema, aga võivad. Pigem selline ootamatu meeleoluhetk. 

Kohalikku prominenti kohtasin kokku kolm korda. Jalgrattaga. Ning Jaagu kasti vaatasin üle. Millegipärast oli seal rahvarohke, kuigi vaadata polnud midagi. 

Kunagise kooli peahoone on vapustavalt ilusaks muutunud.

Ühikas, Jakobsoni 41 jäi millegipärast pildistamata (kindlasti varasemates sõitudes olen ta fotole püüdnud. Meie ajal oli puidust osa  minu meelest koleroheline. Aga poiss oli alles. Meie ajal oli seal rohkem võsa, kus muidu oleksime suitsu teha saanud. No eks ma olin hulga õhem ka, nüüd küll heki taha peitu ei mahu. Eks sellepärast jäigi mu koolikarjäär lühikeseks ja raamatukogujat minust ei saanud.

Minul juba igav ei hakka! 

Ikka järve äärde ka ja pigem varbad vette.

Oli tõeliselt palav ilm, kõnnisammud jäid kasinaks, rohkem tegelesin istumisega.

Tagasiteel leidis Anneli vapustava maja. Tee ääres. Kui keegi teab koha nime, siis aidake! 

Muidu oli nädal sääserohke. Eriti jätkus neid Oandule. Üks tüdruk keeldus edasi matkamast kui me midagi ette ei võta. Ütlesin, et ega tema jõua üksi kõiki maailma sääski maha nottida. Altjal, mere ääres läks lahedamaks. Reedeses õuesõppe tunnis palusid lapsed: kas kuidagi saaks vähemalt siin sääskedeta. Ei saanud. 

Aga muidu on ütlemata tore, sest kooliaasta lõpp läheneb. Suveriided tulid ootamatult kapist välja. Kiiksuga kübarikud ka. Ma kohe ei saa teistmoodi!