teisipäev, 1. mai 2018

Mood, mu lemmik!




Et mõtteid suunata, saavad naised alati moest rääkida.
Viiekümnendate teine pool  ja kuuekümnendate algus üksikute piltide toel.


Esimene, aastal 1956. Kehv fotograaf, aga stiilne interjöör: Rullotstega diivan, kaetud kootud patjadega, ümmargune laud tikitud linikuga, seinal vaip.
Tüdrukul võimalikult lühike, tukaga soeng koos kohustusliku sleihviga (saksa keelne laen, millest hiljem sai lehv). Kirju bembergkleit (ema õmmeldud), puuvillased sukad.
Emal siidipluus ja kahar seelik. Detail, mis ei paista  - must lakkvöö, mida modell kandis keskkoolis.

1957 - Modellid -sugulased: tüdruk umbes kahe ja poiss kuue aastane.
Soengumeister ilmselt sama, kui tukka jälgida :) Poisil soni ja traksidega püksid, kahjuks ei näe pikkust. Võiks arvata, et tüdrukul poisi väikseks jäänud dress. Selle oletuse lükkas ema ümber. Dress on modellile ostetud. Punane. Peas väike, ema õmmeldud rätik.

siin soeng paremini näha :)

1957
Haiglas pildistamiseks pandi ikka siidilehv pähe. Flanellist öösärk, ema õmmeldud. Satsidega.
Fotograaf haiglas on suutnud lapse voodist välja meelitada. Pidukleit ema õmmeldud (ilmselgelt punane ) puuvillased sukad. Soeng on muutunud. Tukk kinnitatud juukslõksuga. Sleihv loomulikult.

1958 ?
Modellid sugulased; Tüdruk umbes kolme ja poiss kahene.
Tüdrukul kena suvine sitsikleidike, puhvis varrukatega. (ei saa mitte teise vanaema juures pildistatud dressiga võrrelda) ja valged põlvikud. Huvitav, kas ema polnud läheduses, et tutt jäi pähe sidumata.
Poisil barett, ikkagi pealinnast, mitte soniga külapoiss ja loomulikult pikad püksid.

1959
Preili pealinnas. Mantli ja bareti värvi ei mäleta, ema ka ei mäleta, vist lillakas. Pildi tegi elukutseline fotograaf, lennuk kauba peale.

1960, jaanipäev
1960
Modell nelja  aastane, ema 31
Tädi pulmaks vanatädi siidikleidist õmmeldud sinine, valgete täppidega kleit. Juustesse keeratud rullisoeng.

Pruut 19, mitte enam traditsioonilises pikas kleidis, peigmees 27. Lillekuhila alt piilumas täpilises kleidis, valgete sukkadega modell. Jakk, kott ja kingad punased, sleihv valge.

1960, 27.november
Modell äsja viieseks saanu, isa 28, ema 32
Puuvillane ruuduline kleidike, ema mäletamist mööda oranž



1961, august
Uue maja tüdrukud.


Meie juba tuttav modell vasakult kolmas. veel viiene. Edasiminek on toimunud, kampsun roosa, kleit sellisest krobelisest musliinist, valge, roosade lilledega. Sukad, kingad punased nahast sandaalid. Need on riided, mida mäletan.

1961

Kostüümidraama; kleit marlist, kaunistused vatist, sussid riidest - peab meenutama Lumehelbekest.

1963
Modell 7,5aastane, esimene klass edukalt läbitud, ees ootab pioneerilaager. Seljas ripssiidist, enda  Tallinnast valitud kleidiriidest õmbleja õmmeldud kleit. Käekott punane rohelisega, maasika kujuline. Kee ja käevõru tädilt pildistamise ajaks laenatud. Ei mingit sleihvi enam.



Modellid sugulased.Noormees viie aastane, soeng meie ühise tädi looming. Kirju moodne päevasärk, traksidega püksid. Ikkagi pealinna poiss.

Esimese klassi lõpetamine. 
Tüdrukutel valdavalt valged pluusid ja mustad plisseerseelikud (kelle emad pildistamise päeva unustasid, neil igapäevane tume pluus, valge kraega ja põll. Kohustuslik rinnaehe Volodja pildiga. Lehvid. Tuttava modelli püüd sleihvide hulka kahekordistada.
Poistel erinevad variandid. Rinnaehted valikuliselt. Ühel isegi pikk lips. 10 punkti selle poisi emale-isale.

1963 sügistalv

Modellid õde-venda, kaheksa aastane ja alla aastane. Tüdrukul onunaise masinal kootud kampsun, roheline. Poisil tutvuse kaudu saadud peenvillane komplekt. Täpiks riidest nöörtikandiga vestike.
Modellid-pinginaabrid ja väikevend. Ühel tüdrukul moodne lukuga ese (tal elas ema linnas) 
Kass kummist, täispuhutud. Teguri vabriku toode.

järgneb, kui külm kevad kestab

pühapäev, 29. aprill 2018

Noorusraalt kolm pilti noppisin...



Tean, et ei tohiks, aga sõrmed iseenesest kipuvad klaviatuurile. 
Mõtted puudutavad Ritsiku blogijuttu vananemisest ja selle tõrjumisest. Kommentaare ka. 
Valdavalt on kommenteerijad noorepoolsed. Minu tähelepanekutel naisterahvad vanuses 30-50. Mõne üksiku erandiga. 
Igas vanuses oma mured. 

Paratamatult liiguvad meenutused noorusraale (kui mittemeeldiv sõna, lausa tobe tundub). 
Twiggi kujundatud mood pääses mõjule kui olin umbes kaheteistkümnene. Kadusid kenad kaharad kirjud kleidid koos valgete kinnastega (enda emal kindaid küll ei mäleta) ja asemele astus märksõna "kiitsakus". Meil, koolitüdrukutel polnud mingit probleemi. Väikestel neidudel. Suurt kasvu, naiselikud piigad aga jäid küll hätta. Ometi ei mäleta ma kurtmist stiilis: küll ma olen paks, küll mul on suured rinnad ja jämedad jalad. Mis ma nendega nüüd peale hakkan? Hoopiski vastupidi. Kes said peol rohkem tantsida? Ikka need "suured tüdrukud" . Ja valisid neid istuma jäänud klassivennad või vanemate klasside poisid. Meie, pisikesed, pidime leppima omavanuste, endapikkuste ja vurru-udemeteta klassivendadega. Siis polnud see probleem, vähemalt me ei tegelenud sellega pidevalt. 
Kehalise kasvatuse tunnid olid põhikooliealistel koos poistega. Koos mängisime õues rahvastepalli ja sulgpalli, käisime suvel ujumas, sõitsime ratastega. Ei mäleta, et oleksime poiste tähelepanu võitmiseks midagi erilist pidanud tegema. Ometi olid olemas nn. head ja ilusad tüdrukud, rohkem küll populaarsed tüdrukud, kes õppisid hästi, tantsisid ja laulsid ja näitlesid ning pahad tüdrukud, kellest sosistati, et need käivad õhtuti vanemate poistega metsas. 

...Keskkool lähenes kiiresti ja 15 eluaasta ka. Mäletan, et siis oli juba rohkem võrrelda. Väljanägemise märksõnaks said tutvused ja " ma ise ilutegija". Viimane nõudis piisavat õmblemise oskust ja tarvilikku kudumis-heegeldamisoskust ka. 
Poiste pärast me nüüd küll ei pingutanud - ikka suguõdede pärast. Mina küll ei usu, et ma sellepärast rohkem tantsida sain, et mul seljas Saksa DV-st imporditud (ei oskagi sellele tänapäevast nime anda, ütleme top.) 
Uus suund olid hoopis kutseka poisid. Need, alevi vallutanud 16-17-18 aastased traktoristid-massinistid olid hoopis põnevamad uurimisobjektid, kui enda klassi memmekad. Tegid bändi ja pidusid. Te ei usu, aga ontlikud peod lõppesid keskööks ja saalis istus alati punt noori õpetajaid. Valvuriteks. Ning pärast tuli kibekiirelt koju minna, kus ema valvsalt kella jälgis. Selline  aeg pidi lõppema. 
Õnneks või õnnetuseks, võta sa kinni, oli EÕM ehk õpilasmalev. Sinna siirdusid ontlikud alevitüdrukud. Tagasi tulid...mitte nii ontlikud, aga see-eest millise pooleteistkuuse elukooliga neidised.

Suvi otsa maapiima peal kosunud tüdrukud olid muutunud. Konfliktid kerged tulema. Kolm klassi külakooli ei olnud enam nii ilus aeg kui oleks võinud. Minemaminemaminema. Kõik tundus korraga nii nõme. Kõiki kutsusid suurlinnade tuled. Mina jäin. 10 aastase venna pärast, kes oli just isa kaotanud. Mina olin ka. 

Kas ma mõtlesin oma väljanägemise peale? Et kas käib, käib kah või üldse mitte. Ma ei mäleta. 70-ndad olid üldse moe koha pealt jubedad. Kiiresti muutuvad ka.

malevasse!
tagasi!

 ja uuesti!

Mõtlen, kas teha veel üks postitus enda lemmikteemal - moest. Miks mitte, kui mõttetud ilmad kestavad. 

esmaspäev, 23. aprill 2018

Kohtamine Georgiga


Pealkiri tänapäeva - ajalehelik, aga tegelikkusest mitte väga kaugel.

Seisan mina laupäeva õhtul kübarik peas maakonnalinna bussijaamas. Läheneb eatu tuttav härrasmees.
-kuhu siis proua nii hilja?-
- ikka bussile, mul homme ees kohtamine. Georgiga. Kui hästi läheb kutsutakse sünnipäevale ka.-
Paus.
- no oli ka juba aeg, sa ju nii kena proua-
Pean peenikest naeru.
Kui Väike-Maarja buss ette tuleb vaatab härra nõutult, vangutab pead ja hakkab siis naerma.
Kohale jõudis.

Grossi poe trepilt oli kõige parem vaade.

Talts ja Uudmäe sikutavad ja sikutavad

ja siin ta nüüd ongi!

Otsisime kirikaias Lurichi vanemate haudu. 
Ema, kelle kirstu jõumees üksi kirikust matmispaikka kandis. 


Kirikust leidsin pahandava pühamehe: Passib teine nüüd seal väljakul palja tilliga ja palja p-ga. 
Mind ei seganud ei üks ega teine.

Kohe varsti sai seltsimajja sooja. Loomulikult pakuti torti.


Minust ta sinna keskväljakule jäi. Kuldsena.