reede, 16. august 2019

Sõbralik ja helge



Pandivere talude päeval tõi Poeg 3 Marju õue kokku kõik mu neli poega ja viis lapselast. Olin nii suures ärevuses, et pildistamine jäi tahaplaanile. Millega siis Günter hakkama sai.


Väljanope Marju tutvustuslehelt:

Täna on Pandivere Peretalude Päev. Meie Kruusiaugu talus on võimalus osa saada ainulaadsest akustilisest installatsioonist, mille on loonud huvitavaid helimaastikke otsivale inimesele juba tuntud Günter Kits.
Akustilise installatsiooni „Rehetuba“ mõte on tänapäevases digitaliseerunud maailmas näidata, kust tuleb heli päriselt. Helid jõuavad kuulajani analoogi kujul ja on niiöelda „vanakooli värk“. 
Kokku kleebitud ja ringlema pandud kassetilindid tekitavad lõpmatuse efekti, eestipäraselt öeldes - luubi.
Reheahjus põleva tule heli, sauna hääled ja rehepeksukootide kõminad sobitatuna autentsesse keskkonda kasutades üht võimsamat sümbolit - kaheksakanda ...
Siinset loomingut võib oma olemuselt tabavalt puuluubiks kutsuda.
Säärase akustilise installatsiooni mõte ei ole maailmas uus, kuid see on Günteril esimene kord midagi seesugust luua. Kui idee ei ole uus, siis kindel võib olla selles, et uus on see rehetoas ja midagi seesugust ühegi rehetoa tarvis ei ole varem sündinud.


Aga enne seda tahaks mõne virisemise kirja panna. No et saaks kaelast ära.
Talude päeval oli avatud taluturg bussijaamas, kinnises ruumis. Seal, kus nädala lõppudel alati. Lootsin, et mind üllatatakse. Ei midagist. Isegi kardulad ei olnud apetiitsed vaid suured ja lõhkikasvanud. Ei tohiks ju viriseda, sest emake maa on need andnud, aga ostma ei kippunud. Kui ikka voldikus on reklaamitud, et tegemist taluturuga, siis oleks vinud valitseda pigem kauba üleküllus. Kuid mine tea, võib olla maalased on talutoidust üleküllastunud.

Teine ettepanek  tuleb muuseumi kohta. Kuna vihma tibas ja tibas, siis magava muuseumi asemel oleks nutikas üks pisike kohvinurk kuhu oleks saanud veidi raha jätta ja midagi suhu pista.
Mõnus seik ka: Muuseumitädi räägib seitsme-aastasele mehepojale Lurichist, no et kas poiss teab, kes Lurich on jne. Vastus kõlas umbes nii: vabandage, aga minu huvitab ainult Vabadussõda ja see teine sõda ning Kuperjanov. Tädi oli pehmelt öeldes tumm. Ja mulle tuli meelde noormees kolme aastasena: kas sa vanaema ikka tead, kes see "Kuperjaan" on?

Võivere tuuliku juures suutis mind üllatada Poeg 4. Õieti suutsin teda üllatada mina. Tuli välja, et ta polnud seda Struve kaare punkti külastanud. Kel huvi, otsige üles. Pererahvas teab, millest räägib.

Kuna sõidutee pani kokku Poeg 1, siis jäi minule vaid nautimine. Vaasi hobutalus logistasime noormehega hobuvankril mööda kruusateed. Kui palju kulus ikka inimestel aega. Vanasti. Ja samas, kui süsteemselt ja läbimõeldult talus toimetati.
Kõik oli kuidagi sõbralik ja helge.
Seda näitas ka järgmine, Toomihkli talu. Hommikupoole olid nad koos talurahvamuuseumi inimestega sirbiga vilja lõiganud ja rukkihaki meisterdanud. ...
Noormees sai ka proovida

..

Nii ta valmib

Meile pakuti putru ja võimalust pudrumaterjali koju kaasa osta.

...

Nii keetsimegi emaga järgmisel hommikul rukkijahuputru. Maitses hää.
Lapsed lustisid kombainil turnides. Meie vaatasime kaunist käsitööd.
Kõik oli kuidagi sõbralik ja helge.
Minu ema, kohekohe 92 ja Perenaine


Kes teeb, see jõuab. Isegi muuseumi teha. Rehepeksumasin aitas meelde tuletada üht lemmikfilmi (raamatut ka) Tants aurukatla ümber.



 Lapselapsed kiikusid külakiigega. Neid ajas sõna "rehepeksumasin" täielikku mõistatusse.
Emumäel polnud ammu käinud. Palju uusi kujusid ja lastele seiklusrada.
Õnneks oli minu vana tuttav alles. Aitäh, Hando Kuntro!



Torni ronisime ka. Küll kõigutas, aga alla saime.


Selline päev!

laupäev, 3. august 2019

Aga mõnel on järv, päris isiklik järv...



Kuumalaine möödas kui unenägu. Juuli ka.
Möödunud laupäeval keerasime autonina Peipsi poole. Mina ja Peipsi - kes neid jõuaks lahuta!
Ranna-Pungerjalt Kauksi poole sõites valdas mind tuttav ärevus. Kahjuks olin selle käigus unustanud ettevaatusabinõud. Ja siis see juhtuski!
Auto autos kinni. Anneli küsis: kas siin toimub mingi laat või?
Ja siis tuli mul meelde  mõne aasta tagune. AK elas veel.

https://emmeliina.blogspot.com/2012/07/pildikesi-peipsi-aarest.html

Nüüd juhtus see jälle! Kauksist Alajõe poole viis kilomeetrit autosid mõlemal teepoolel. Pauside ehk parkimisvõimaluseta.
Loomulikult ei saanud ka ümber pöörata. Pärast Kuru, enne Katelat õnnestus siiski üks auk leida. Mitte sisse kukkumiseks, vaid parkimiseks.
Rannaisu oli nii suur, et ronisin praktiliselt käpuli kraavist metsa alla ja panin Peipsi poole punuma. Kuuma liiva tuttav tunne kõrvetas jalataldu ja käbid ning männiokkad lõhnasid lapsepõlveselt.
Põhi oli täpselt selline nagu lained olid selle voolinud. Surusin varbad põhja. Nutt tuli peale. Hakkan tudiks ja tundlikuks jääma.




Tagasi me kadalipust läbi ei sõitnud. Leidsime südasuvise tee, mis viis suurele maanteele. Otsustasime veidi Mustveega tutvuda. Ei kahetsenud. Kuigi järv oli linnast ära taganenud oli jõe ääres midagi uut vaadata.














MUSTVEE - musta veega Peipsi pealinn. Elanikke 1286, umbes nagu meie kodualevis. Ainult et meil mahutavad nad korteritesse ja põllu peale. Siin aga rohkem kui 5 ruutkilomeetrile. Koos kahe kooliga, muusikakool veel otsa. Koos viie kirikuga - no mis me räägime. Tekkis kohe huvi, et miks nii palju. Usku jätkub luterlastele, õigeusklikele, vanausulistele ja halastuselistele.
Ajaloost sain teada, et 1866 oli Mustvees suur tulekahju, mis hävitas eestlaste külaosa pea täielikult. 1897 oli seal aga juba 40o puust ja 8 kivimaja, kus elas 3215 inimest.
1926 valmis Mustvee Sonda raudtee (ühisosa Tuduga), mis lõpetas 70-ndate alguses. Kuna elanikest üle poole venelased, siis meie kandis peeti Mustveed ikka vene linnaks (nagu Kohtla Järvedki). Käisin seal loetud kordi - seal kandis tuttavaid ei olnud, sugulasi ka mitte.

Nälg tahtis silmanägemist võtta - ometi ei jäänud me uude sadamahoonesse. Ülerahvastatus ei sobinud, linna keskele ehitatud Coopi pood samuti mitte. Üleautostatud. Nii sõitsime lihtsalt mööda tänavaid.

Tagasitulekule mõeldes huvitas veel Lohusuu. Olime seal mõne aasta tagasi tänupühajumalateenistusel käinud. Seekord pöörasime kõigepealt õigeusu kiriku poole. Ehitatakse, mis on iseenesest rõõmustav. kalmistu oli väike, hauad korras.
Elanike arvuks näidatakse veidi üle 300, kelledest pooled vene rahvusest. Põhikool on alles, pood ka. Elada võib. Eriti need, kes Peipsit armastavad. Aastaringselt, mitte ainult suvel ja kuumaga.






Koju veeremiseks kasutasime veel ühte  kõrvalteed enne kui suuna Tudu poole võtsime. Kuna tekitasin hommikul poedialoogi küsides ühelt härrasmehelt, et mis kellani see laupäevane trahter avatud on?
Ikka vähemalt kaheni, sain vastuseks
Päeval?
Ei, öösel.
Poole üheksa ajal õhtul oli trahter kinni mis kinni.
Sellest polnud midagi. Kodu peaaegu paistis 40 km. kauguselt.

Kokkuvõtvalt:











pühapäev, 28. juuli 2019

Vaat mis juhtus



ehk jälle ratastel
240 kilomeetrit.
Loomulikult autoga, mida teie arvasite?

Kui midagi väga ootad ja soovid, siis jõuad ära oodata. Tudutamise järel (vt. eelmine postitus) selgus, et majabrannel ja minul õnnestus hankida lastelastevaba ühisaeg. Miks mitte seda kasutada. Isegi ühisujumine sel suvel tegemata. 
Suvelinnadest jäi sõelale Põltsamaa (uhke ja hea). Varemgi sealt läbi vuratud, aga põhjalikult pole aega maha võtnud. Roosiaeda jõudsime meelt kosutama tubli tund enne sulgemist. Huvitav tähelepanek: uued sordiroosid ei lõhna nii nagu meie arvates üks roosilõhnaline lõhnama peaks.

Pärast aeda tahtsime veidi keha kinnitada. Selleks siirdusime söögikohta vaatega jõele. Neljapäeva õhtupooliku kohta oli rahvast küll. 
A KUS NEED INIMESED KÕIK ELAVAD?
Et sellisele totakale küsimusele vastust leida sõitsime veidi mööda tänavaid ringi. Kuidagi kaootiline tundus, sest linnasüda puudus. Kodus uurides selgus, et elanikke pea 4 000. Teises maailmasõjas hävis ligi 75% hoonetest. Kokkuvõttes jäi kena mulje, korras majad ja aiad. Ja muidugi jõgi, selles sulistavad lapsed ning tänaval tõuksidega noored. Ilus park ja jälle roosid-roosid! 
Loomulikult käisime linnuses. Kodus lugesin, et loss hävitati 1941 ja varemeid ei ole veel suudetud konserveerida. See ei seganud õhtul toimuvat etenduse proovi, kus meiegi saime õpilastega kaasa laulda kohaliku helilooja Karl August Hermanni Kungla rahvast. Jälle üks tavatu meeldejätmishetk.

NEIL ON JÕGI JA JÄRV
..meil pole kumbagi. ma isegi ei tea selle värskendava järve nime. Põltsamaalt tulime ja Jõgeva poole läheme. Aidu järv ehk Kõpu tiik on tehisjärv. Väga mõnus, isegi lapsed ei lõuanud vaid sulistasid rõõmsaste vanemate valvsa pilgu all. Saime sealt energialaksu ja tunde, et

KOJU VEEL EI LÄE
ehk kuhu suunduvad kümned tsiklimehed? Järele neile! Kuremaa lossi ees tabas meid nöör ja sissesõit keelatud. Kaesime siis mehi ja rattaid aia tagant ning keerasime autonina Laiuse poole. Laiuse kirikuaed ja kogu alevik jättis kurva mulje. Arvan, et umbes Simuna mõõtu ja moodi. Mis küll minuga lahti on? Ma ei ole ju mingi regionaalpoliitilise artikli kirjutaja, vaid viibin kauni kodumaa kaunites paikades. 
Laiuselt suurele teele sõites tahtsin kindlasti vaadata, mis on saanud vanast puukirikust. Tänu kalamajabranne sünnikodule olen selle kiriku lugu teelt jälginud, aga millegipärast pole minu kogudes ühtegi pilti. 
Puust Laiuse Jumalaema Sündimise kirik rajati 1864 ja oli kasutusel 1987 aastani. Väga huvitav, et just seoses uue aja tulekuga suleti kogudus ja algas hoone kurb lagunemine. Eelmisel aastal panid kohalikud ettevõtjad pead ja raha kokku ning päästsid hoone. 
Ja hakkangi jõudma pealkirjani ehk puändini. 

MIKS TE KASSI MAHA JÄTSITE?
Kiriku juures märkasime kõigepealt autot millel tuled peal. Eemal silitas noor naine kassikest. Sellele järgnes seisund, mida Anneli tagantjärgi nimetas "hetk, mil Liina hakkas imelikuks minema". Lihtsalt seal ta seisis, minu minia ja silitas ikka veel kassi. Hüüdsin. Nüüd oli tema kord vaadata mind nagu ilmutist. Juba ilmus nurga tagant lapselaps ja ajas mind nähes silmad pärani ning suu kõrvuni. Ütelge nüüd teie kuidas sellised asjad juhtuvad? Kaks autot hakkavad väikelinnast hommikul sõitma ja saja kilomeetri kaugusel, iidvana kiriku hoovis saavad lihtsalt kokku. Minutite mäng. Juhus? Tegime meeleolupildiklõpsud ja vurasime oma teed. Meil veel käimata linnusevaremed, emme koos tütrega siirdus Jõgeva mõisa otsima. Koju jõudes sain FB-s teada, et mõis sai nende poolt leitud. Suures kirjas küsimus tuli Annelilt kui auto hakkas ära minema. Tema arvas, et tegemist oli nende isikliku lemmikloomaga. 
Püüdsin fotodele anda veidi müstilist hõngu





Kell hakkas kümme saama kui linnuses kolasime. Taamal loojus päike. Varsti jätsime Vooremaa seljataha. Lahtijäetud autoaknast tundsime südasuviseid lõhnu. Kitseke jooksis üle tee ja autotuled äratasid piraka jänese, kes õnneks kalpsas õigele poole. Voored olid juba ammu asendunud soise Käru metsavahega. Kui erinev on loodus 100 kilomeetri raadiuses. 






https://emmeliina.blogspot.com/2013/06/vooremaale.html
https://emmeliina.blogspot.com/2013/06/vooremaa-ii.html