kolmapäev, 20. mai 2020
Enamasti mõtlen ma söögist
Esmaspä lõunal läksin linna peale laiama. Panin selga lillat värvi palitu (jummel, kas seda sõna ikka teatakse veel) päikeseprillid otsaette ja püüdsin, vaatamata kehvale kevadilmale tunda ennast "just nii kui enne on jälle hästi kõik".
Kodubussijaamas ootas bussi 10 vanemate klasside õpilast (lugesin kokku). Tulid koolist. Tean, sest tunniplaan paigas. Olukord ka kaardistatud. Et kui palju ja kuhu klassiruumi. Ise lähen homme.
Linnas toetasime natuke kohalikku kaubandust ehk siis ikka Humanat ning kohalikku kohvikut ka. Juba teist korda.
Emale ostsin Kreeka maasikaid. Lõhn oli küll maasikaline, aga söömiseks liiga suured - vuristasin toormoosiks.
Toidukotti täites mõtlesin, et mida siis kodumaist ehk kapis peab olema:
hapukoor
majonees
kodujuust
keefir
Eesti juust
heeringas (küsitav, mingi Vici)või sprotid (Latvias) või külmsuitsu lõhetükid
täistera kaerahelbed (Veski Mati)
Ruks
Saaremaa või
porgand
seller (vaevalt)
õun, apelsin, sidrun banaan (muidugi mitte)
rukola pakendis (jumal teab kust)
punane sibul
Tallegi kanafilee ja fileehakkliha (kanad sündinud ja surnud Eestis, pakendilt lugesin)
Grossi seguhakkliha
kanamunad
rosinate-pähklisegu (kommi asemel)
kohv
oliiviõli
...ja kindlasti veel kümme muud toodet, millest praegu juhib ise valmistatud karulaugu pesto. Maitseb kõige paremini maisikrõpsudega, eriti öise filmi kõrvale. Ja IPA õlu ka.
teisipäev, 12. mai 2020
Kas mai tuli ja võitis?
Istun oma kodus, suure ovaalse taga. Laud oli ümmargune kui lapselapsi oli vähem. Tore töömees andis lauale uue perehingamise. Et kõik mahuksid. Senimaani pole plaati ära võtnud. Kujutlusvõimel on suur jõud. Et jälle ja kunagi...
Eile öösel valutasid mul käed. Miks ka mitte - vana ju, samas pean ma hoolt kandma ema eest. Emal valutavad jalad.
Märkamatult on mööda läinud mitu K sünnipäeva. Märtsis sai noorem poeg 31, siis lapselaps 11, aprillis vanem poeg 43, mais Poeg 2 40. 13. mail saab Mariann 11...
Siiski murdsime brannedega reegleid ja saime kokku. Üle hulga aja. Kolmekesi ja veelkord kolmekesi. Õuedes ja tänaval. Oli pelglik. Tunne selline, et teeme midagi keelatut. Vägaväga keelatut.
Kuni saabus
EMADEPÄEV!
Noorim, koos kaasaga, on kõige seaduskuulekam. Me polnud kohtunud 12. märtsist saadik. Nüüdki toimus kauni lillekimbu ja maitsva üllatuskoogi üleandmine maja ees õues. Pildile annab pidulikkust lipp ja tuletab meelde tähtsat päeva. (pilt on FB-s ja ei taha kuidagi blogisse tulla)
Nutt tuli peale, rääkisime veidi ja põgenesin tuppa pisaraid pühkima. Loodan, et uut kohtumist ei tule kaks kuud oodata.
Pealinna poeg jäi kõnekidaseks - eriline helistaja pole ta kunagi olnud.
Õhtuks jõudis telefoni otsa neljaliikmeline kõnekoor, kust segamini sooviti: head emade-vanaemade ja lihtsalt head päeva.
Suurima muutuse korraldas Poeg 2, kes lihtsalt marssis kogu oma peasakonnaga tuppa ja settis ennast laua taha. Külakostiks seitse karpi sushit (no väikest, makidega karpi) Aga enne seda ulatati mulle kahe lapselapse ja nende emme-issi poolt suured peotäied tervist.
(tean, et poeg ei pahanda, teda võin küsimata pildile panna)
Vaat mida teeb ikka kaks kuud!
Täna ootasin maakonnalinna bussi. Äkki peatus kolleegi auto. Läksin ja istusin esiistmele. See oli esimene kord pärast K-d, mil istusin võõrasse autosse. Kolleeg, jummala rahu ise ütles, et läheb juuksurisse. Ja äkki oli kõik nagu kaks kuud tagasi. Väljusin autost ja kõndisin Humanasse.
neljapäev, 30. aprill 2020
Päev Juhan Liiviga
Täna on ühe mu lemmikluuletaja sünniaastapäev.
Olen temast kirjutanud.
https://emmeliina.blogspot.com/2014/08/mul-palju-valgust-oli-vaadata-juhan-liiv.html
Täna püüdsin täita lünki.
https://sobranna.elu24.ee/6961851/juhan-liiv-156-kui-hasti-tunned-armastatud-luuletaja-loomingut
10-st luulereast ei viinud luuletusega kokku seitset.
Kuna aega piiramatult käes, siis panen kirja:
1.Eile nägin ma Eestimaad! Loomulikult teadsin, eriti tänu Ruja loomingule.
2.Tuisk (esimene rida tuli kohe meelde"tuisk jookseb võidu tuisuga, ei teineteisest mööda saa"
3.Ta lendab mesipuu poole (aitäh, Peep Sarapik)
4. Ma kõndisin metsa poole (võtsin raamatu appi, sest kahtlesin)
5. Emale (jälle raamatu abi)
6. Must lagi on meie toal
7. Sa tulid ( nagu päikene)
8. Helin
9. Aeg
10.Mets (neid on kolm, aga üheski pole selliseid ridu)
Netiavarustes kolades leidsin veel igasugust huvitavat:
- kuna peres oli juba neli poega, siis oodati tütre sündi
- Rupsi küla maad olid väga kehvad, aga rentnikest vanemad püüdsid kõigest hingest lapsi koolitada ja sellepärast olid nad külarahva hulgas pilgatud
- Juhan oli lapsest saati nõrga tervisega
- Ta eelistas pigem üksi olla ja vältis inimestega suhtlemist kandes hinges suuri unistus näha Peipsit
- Naelavere külakoolis oli ta eraklik ja häbenes enda kehva riietust, ta ei tahtnud olla vaene.
- kõik pere pojad mängisid viiulit
- Kodavere kihelkonnakooli jättis Juhan17 aastaselt pooleli ja kuna vend Jakob haigestus, siis asus Avispea kooli venna asemel tööle. Kodavere motiive on Juhan Liiv kasutanud jutustuses "Peipsi peal". Kodaveres on kodavere murrak, milles väga palju vadja keelest pärinevaid sõnu.
- rehkendada ta ei mõistnud - koolis ja ka eluski
- Avispeal, olles vaid 18 aastane saigi temast kirjanik kuna muusikariistade ostmine üle jõu käis. (saatus ei taha, et minust muusikamees saab: kui ei saa minust mänguriista puudumisel muusikameest, siis kirjamees peab minust ikka saama - tinti ja paberit jaksan ma endale ikka nõutada). Ka hiljem viibib Juhan Avispeal, viimati 1891 suvel.
- Avispead tabas rõugehaigus, kool suleti ajutiselt 1883
- Juhan lahkus ja püüdis õpinguid jätkata Kodavere koolis Tema hing oli igapäevaeluks liiga hell, vanemad ei suutnud teda enam koolitada. Proovis õppida Treffneris, millele varsti järgnes arusaam "kool, nagu igavene vangikoda"
- 1892 - jutustus "Vari" , kirjutatud üheksa päevaga ja jutukogumikus tuntav "Peipsi peal"
- 1894 - "Kui tume veel kauaks ka sinu maa" jt. luuletused, millede kohta on öeldud, et ta mitte ei kirjutanud neid, vaid kannatas nad.
- 1885 - Pandivere, armastus Liisa Goldingi vastu ning kaheksa aastat kestnud kirjavahetus
- unistused olla nagu teised, luua perekond ja välja anda enda ajalehte. Kui Jakob asub elama Väike - Maarjasse, siis külastab teda vend Juhan, viimati 1906.a.
- rahutus ja vaimuhaiguse süvenemine, ema surm 1902 (Üks suu nii vana...)
- seitse aastat rändas Liiv Alatskivi ümbruses nõdrameelsena ringi...
- 1902 - kirjanike ja haritlaste soov aidata, G.Suits "Käkimäe kägu". Tiidemanni foto Juhan Liivist
- Laiuse kirikumõisa varjupaik
- 1911 - Estonia teatri ehitamine. Kallis kodumaa, anna andeks, et nii vaene olen ja sulle midagi suurt templi ehitamiseks ei või annetada. Aga annan, mis mul on.
- viimane pelgupaik sugulaste juures Kavastu Koosal
- 1.dets. 1913 -...jah surra ilusasti, tasa, pühalikult, lumesaju käes.
- 7.dets. Juhan Liivi matused. "matuserongkäik liikus Kavastu Koosalt Rupsi küla kaudu Alatskivi surnuaiale, kodutalu juurde olid leinajad püstitanud mustade lippudega auvärava...
“Ei võinud mina ega keski teine teie hulgast arvata, et mõni nõnda pitgast kasvab, et üle terve mua ja viil kaugemalegi ärä paestab. Ja terve mua rahvakoolitet jagu suadikute läbi matma tuleb, nagu see venna Juhaniga sündis.” kirjutas Juhani vend Jakob Liiv murdekeeles pärast Juhani lahkumist (Maaleht, 2019 Jüri Aarma)
Naelavere külakooli (1805-1920) hoone (foto 2008.a. Kultuurimälestiste registrist)
Kodavere kihelkonnakooli hoone on hävinud (kool tegutses 1822 - 1924)
Avispea koolihoone
Lõpetan.
Tänase päeva veetsin Juhan Liiviga.
Luuletus ka:
Tule, öö pimedus, võta mind sülle.
Minu päike ei tunne mind, öö jäänd mulle,
Ainus tähte sääl pole, minul on kole.
Varja mu üle.
Huvitav lugemine
Tellimine:
Postitused (Atom)