Nad pikendavad kõike. Juukseid, ripsmeid, lapsepõlve, koolipõlve, tööotsinguid, koosellu astumist, sünnitamist...
Vastupidiselt meie põlvkonnale. Meie, viiekümnendatel sündinud, kiirustasime. Mudel "olles lõpetanud kooli, abiellus, lapsed sai.." töötas. Lisaks luuletus, õigemini laul Peeter Tooma esitluses. Sõnade autor M.Reinolds annab ehk andeks, aga ei leidnud tema kohta ühtegi märget.
Sellele vaatamata trükin luuletuse, mis mulle väga tõetruult meenutab meie, nõuka aegsete põlvkonda. Lisaks Mati Undi selleaegsete noorte kultusteos "Hüvasti, kollane kass".
| VÄIKSED KASTID M. Reinolds / P. Tooma Väiksed kastid linnaserval. Väiksed kastid tehtud tiki-taki. Väiksed kastid linna serval. Neil on kõigil nägu üks. Siin on pruun ja seal on valge. Mõni hoopis helekollane, kuid nad kõik on tehtud tiki-taki ja neil ongi nägu üks. Isad emad majakestes, kõik nad käisid ülikoolides, kus nad pandi kastidesse, et neil oleks nägu üks. Üks direktor teine doktor, kolmas tuntud peainsener. Ja nad kõik on tehtud tiki-taki ja neil ongi nägu üks. Kõik nad loevad jutunurka. Välgumihkel üle kullatud. Kodus seitse nailonsärki, tsellofaani pakitud. Neil on saunad keset metsa, kuldse päikse all nad elavad. Rahu eest ja külma vastu, resoluutselt võitlevad. Veel on kõigil mitu lipsu, põuetaskus elukindlustus. Kõik nad kasvatavad lapsi - koolis tarvis kuulekus. Lapsed näevad palju vaeva, kuni uksed avab ülikool. Seal nad kaovad kastidesse, joondu, valvel, parem pool. Peale kooli omavahel spetsialistid abielluvad. Palju õnne, poisipõnne, orav rattas kiirustab. |
Muidugi on erandeid. Linnabranne 28 aastane tütar sai kolmanda lapse. See tüdruk, kes küsimusele kelleks sa saada tahad vastas 7 aastasena: kui ma suureks saan, siis ma hakkan OMA ELU elama. Hakkaski. Kusjuures väga edukalt, sest tundub, et talle meeldib tema elu.
Huvitav on oma laste, nende sõprade ja enda sõbrannade laste elusid kõrvalt jälgida.
Keskendun just uute tuulte pöörises sündinutele. 1987-1995.
Minu kolmandal pojal on niisamuti kolm järeltulijat. Ka tema elab oma elu. Palju teistmoodi, sest tema elu on lahuselu.
Pealinnabranne vanem tütar pikendas lapsepõlve sellega, et pühkis Eestimaa tolmu jalgelt. Saatus vibutas näppu ja nüüd on ta pisipõnniga "ema kapi taga". Praegu tundub, et mitte just unistuste elu.Tema noorem õde õpib, töötab ja pikendab. Mitte meie maal. Minu noorem poeg pikendab niisamuti. Töötab kodumaal. Vennapoeg seevastu koos elukaaslasega laenasid pangalt kauni korteri ja võtsid koera. Mulle väga tähtis tüdruk õppis-töötas, õppis-töötas uuesti ja jälle õpib-töötab. Tundub, et talle meeldib tema elu. Olles väga suurest perest ta pikendab.
Nii võiksin jätkata ja jätkata. Tahtsin vaid öelda, et praegusaja nn.noortel ei ole mingit "väikeste kastide mudelit" .
Teemasse: vanamutt ohkab "noored on hukas".
