teisipäev, 13. november 2018

Elu on teater, kus meie kõik tasuta näitlejad



Ma pole kunagi nii palju bussijuhtide käest õiendada saanud kui pärast seda tasuta-tasuga sõidujama.

Kasutan aastaid sõidukaarti - Tallinnas mugav ja kohalikus bussis ka. Elan nimelt Rakverest 5 km. kaugusel ja pilet maksab 65 senti. Kunagi maksis muidugi vähem, kunagi maksis palju vähem. Meelde tuli 10 kop. mis enne krooni muutus 10 rublaks. Millegipärast ei meenu krooni hinnad.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida vaid hoopis juhtide pahameelest kogu süsteemi vastu, mis tahes tahtmatult laieneb sõitjatele-klientidele. Kõik algas pärast jaani, kui mingid tropid olid vastu võtnud seaduse nulleurose piletiga sõitmiseks. Teised tropid täiendasid seadust ning arvasid, et Lääne-Virumaal vajavad lisaks noortele kuni 19 tasuta sõitu  vanurid alates 63 eluaastast. Ainult. Ja loomulikult teatud liinidel.
Meenutan:

Nulleurone bussipilet hakkab 1. juulist kehtima avaliku teenindamise lepingute alusel teostatavate maakonna- ja naabermaakonda ühendavatel bussiliinidel, kui lepingut haldav ühistranspordikeskus selleks soovi avaldab. Nulleurone bussipilet ei laiene kommertsalustel sõitvatele bussiliinidele, rongidele, parvlaevadele, lennukitele ega kohalike omavalitsuste poolt hallatavatel liinidel. 

 Lihtne - muidugi mitte.

Nulleurose bussipiletiga saavad sõita kõik, kes on bussist või muudest müügipunktidest ostnud kuni kaks eurot maksva ühiskaardi ning enda sõidu valideerinud. Ühiskaarti ei pea isikustama. Ühiskaart on ristkasutatav ehk kehtib kõigis nulleurose pileti üle võtnud maakondades.

Nulleurose piletiga busside esiukse juures on vastav silt.

 Lihtne - muidugi mitte.

Vabariigi Valitsuse tegevuskavas on ühe olulise punktina välja toodud nulleurose bussipileti kehtestamine kõikidel avaliku teenindamise lepingute alusel teostatavate maakonna- ja naabermaakonda ühendavatel bussiliinidel. Selle eesmärgiks on võimaldada maapiirkondades elavatel inimestele pääseda ligi töökohtadele ja teenusetele ilma, et inimene peaks kütuse või bussipileti peale kulutama suure osa oma palgast.

 Lihtne - muidugi mitte.

Olen soodustingimustel vanaduspensionär. Tallinnas sõidan ühistranspordis isikustatud kaardiga ja lunastan sooduspileti 55 senti. Kui kunagi 65 saan, siis hakkan saama tasuta sõita. OK- selge. valideerin kaardi ja keegi ei õienda.

Aga mis algas kodulinna bussides juulist ja jätkub variatsioonidega ilmselt 28 novembrini :)
Dialoog:
M (mina): palun üks pilet kaardiga Rakverre.
PB (püüdlik bussijuht) vajutab klahve. Ilmub kiri: sõiduõiguseta.
M: mul peaks kaardil raha olema?
PB: a kas te siis pole veel pensionär?
M: olen kül.
PB: ????
M: aga ma pole veel 63.
PB piidleb mind. Bussitäis rahvast ka. No et kuidas see mutt siis välja näeb? Tõmban pea mantlikrae varju.
Pärast teist katset ost õnnestub.

Järgmiseks päevaks õpin ära.
M: palun üks pilet Rakverre. Kaardiga. Raha eest. Oehh.
ÜB (ükskõikne bussijuht): ei tõsta õnneks pilku ja saan enda pileti.
Jee, õnnestus.

Aga see ei pea nii jääma.
Kasutan eelmist varianti, ainult marsruut teine.
VHB (vastik hajameelne või kurt  bussijuht) toimetab aparaadis midagi. Asetan kaardi. Seejärel tõstab juht pilgu. kaardiga???
M: kaardiga jah.
VHB: aga ma juba trükkisin teile sularaha pileti. Kas teil sularaha pole? Ja vaatab mind süüdistaval pilgul.
Sõit toimus Rakverest Väike Maarjasse. Pileti maksumus 2 eurot.
Mul oli küll 20 eurone aga ma ei kavatsenud lasta enda rahakotti metallikilo võrra raskemaks teha.
M: kahjuks ei ole.
Ootan.
Välja minnes öeldakse mulle, õieti visatakse näkku: no eks te saage siis rikkaks.

Pole saanud. Igas kuus kergendan kukrut nn. tasuta sõidu peale 30-40 euro ringis. Pluss nn. meelelahutustakso 5 euri. Mis see veel on? See on see kui soovin minna kuhugi, kust tuleb koju sõita pärast 19.30. Ja see ongi normaalne. Kui sõidad, siis maksa. Normaalseks pean ka seda, et mitteteenivad ehk lapsed tasuta sõita saavad.

Ühel korral kasutasin sõna "rahapilet" . Arvasin, et kui teistel on nullpilet, siis võiks minu oma  olla  rahapilet.
Aga ma  sain sõimata: sellist piletit pole olemas!
See on ainult paberilipakas.
Seekord polnud mina nõus. Võib olla on see bussijuhile paberilipakas, aga mulle on see konkreetne summa minu kaardilt.

Need on ainult mõned seigad, mis meenusid.

Nii me siis sõidame. Ikka päev korraga vananemisele lähemale. Sest siis on sõidul lõpp. Valdavalt pisikestesse bussidesse, kus pagasiruumi pole, tugiraam-käimisraam ei mahu.

Et mitte kultuurikaugeks jääda blogimaastikul, siis nähtud filmid:
Rääkimata lugu (Astrid Lindgreni elust)
Bohemian Rhapsody (Freddy Mercuri elust)
Tuulte tahutud maa (Eestimaa põtrade elust)


reede, 2. november 2018

Miks? Aga miks mitte?



Aga just sellepärast, et ÕE tahtis ja direktsioon kiitis heaks. Esimene pärast vaheaega nädal on niigi heitlik ja hüplik: kellakeeramine, soojalt maalt külma ja vihma maandumine (muidugi mitte kõik õpilased, aga mõned ikka) ja muidu perepuhkused peamiselt kodumaistes spaades. Kel vanavanemad varuks, sai need ka vaheaja ette rakendatud ja kõurikud kenasti kodust minema transporditud.

Sellepärast anti võimalus 31- okt. kostümeerida, pakkuda kohvikus igasugu mitte just isuäratavate nimedega isuäratavaid suupisteid, viia konkursile eriti nunnult skalpeeritud kõrvits ja kiita parimaid nõidadest õpetajaid.
Mullu olevat toimunud õpilaste kostüümide hindamine, aga oh õudu, emmed polnud tulemustega rahul. Miks mitte kutsuda püünele nõiad õpetajad. Need, kes vastu ei hakanud.

Uurisin ajalugu ja kirjutasin välja selle, mis mulle meeldis.
31. oktoobril tähistatakse kõikide pühakute ööd - iidset keldi kommet, millega austati surnute jumalat. Hiljem sai sellest haldjate, vaimude ja nõidade püha. Rituaal on 2500 aastat vana ja seda täiendasid iirlased. Õõnestatud kaalikast toodi ühislõkkest süsi. Hiljem asendasid Ameerikasse väljarändajad kaalika kõrvitsaga. Halloweeni ajal tehakse lõket või põletatakse küünlaid, et hoida endast ja oma kodust eemal halbu vaime ja eksinud hingi. Ennustamiseks kasutatakse õunu, kreeka pähkli koori, kastaneid.
1980-ndatest rakendati püha ette kommertsvanker-poodides hakati müüma maske, nõiamütse jm. rekvisiite. ( Alkeemia)

Wikipeedia: 31. okt. nimetus All Hallows Eve (läänekristliku pühakutepäeva, 1.nov. eelõhtu)
"Komm või pomm", originaalis "trikk või komm" küsimine võimaldab maskides ja kostüümides lastel naabreid kollitada. Kui naaber jagab komme on kõik korras, kui aga mitte, siis võib talle mõne vembu teha.

Selle sanditamise kohta on minul kui kortermaja elanikul oma arvamus. Trepikodade uksed on enamjaolt lukus, võõrad tekitavad kõhedust. Aga kui lastele meeldib ja nad teadvustavad päeva tähenduslikkust, siis las sanditavad minugi poolest nii pühakute - mardi- ja kadripäeval. Kannatan välja, kui just massiliseks ei muutu. Üks õpetaja teadis lisada, et kõrvits kodu ukse ees näitab valmisolekut külalised vastu võtta.
Aga peod koolis, lasteaias, töökohas - miks mitte.
Näiteks Poeg 3 õmbles pool ööd viie aastasele piigale nahkhiire kostüümi. Ja algklassides käivad  pojad said ka oma jao. Rõõmu jätkus sügisesse.

Pildil Mariann ehk emane luukere (tema enda sõnad), kes kahe ürituse kokkulangemisel pidi hoopis Perenaisena muuseumis leiba küpsetama
..
...

ja nüüd minu tähetund...

seekord ma tõesti nautisin rolli (hommikune meik oli veidi kvaliteetsem)

 ja nüüd parimad meist!

esmaspäev, 29. oktoober 2018

Ubuntu



Sõna suulu keeles, mis tähendab inimlikkust, vastastikust hoolitsust, ja harmoonilist kooseksistentsi.
Inimlik lahkus, inimlikkus teiste vastu, humanistlik filosoofia ja eetika, mille kohaselt  inimene on inimene läbi teiste inimeste. Selleni juhatas ühes hommikupalvuses õpetaja Annika Laats.

Võtsin seda kui märki koolivaheajaks.
Noored ja vana(d) - lapselapsed, ristilaps, enda lapsed, ema...Toetamas harmooniline keskkond ehk lapsepõlve - kooliaja ja noore pere loomise sünnikoht Väike-Maarja.
Saabastele kleepuvad vihmamärjad lehed, pannkoogi ja pirukalõhn. Õhtune ahjutuli, vahvlid ja väike vein. Raamatukogu laiad aknad ning pisikeste poiste kossutrenn. Muuseum.
Palju kära ei millestki, tahvel, arvut, telekas. Ja rõõm ning mure üheskoos.

Lõpuks pealinn ja kolm päeva iseendale.




Arvo Pärdi keskus Laulasmaal, kus laupäeva lõuna paiku fuajees seisev maestro oli kui märk, et olime täpselt õigel ajal õiges kohas.
...

Pühkisime männiokkad saabastelt, raputasime vihma juustest ja vaatasime suurepärast Jaan Tootseni ja Jaak Kilmi filmi "Muusikajanu". Seda saab näha ainult keskuse filmitoas. Muidugi oli veel vaadata. Keskust sobiks külastada igal aastaajal. Nii palju vaateid, sügavust ja mugavust!


Naeratavaid parklatöötajaid lakkamatus vihmas juba ei kohta. Või pole kohanud. Leti taga oldi samuti tasemel. Loomulikult on kõik veel arendamisel. Raamatukogud ja kuulamistoad ja..Ükski hoone ja sisu ei peagi valmis saama. Mitte kunagi.

Tagasi linna kulgesime lakkamatus autodevoos. Tundus nagu oleks kõik inimesed kuhugi teel. Kasvava tormi ootel varjusime hoopis Artisesse. "Tuultest tahutud maa" sobis õhtu jätkuks. Selle filmi puhul hämmastas kuidas ikka olid need kaadrid saavutatud. Minge kindlasti vaatama ja võtke sõbrad kaasa! Tagasi branne juurde kulgedes tahtis Lennusadama poolt keerutav tuul jalust pühkida. Kõik kolises, nagises, plagises, sahises, pahises, undas, ümises...
Ja jälle elus tuli ning loomulikult väike vein.


...


Hommikust ilma kartes eirasime Kumumõtted. Märts on veel kaugel ja ahvatlus lumisest Kadriorust tundus igal juhul kontimööda kui varrukatest sisse hiiliv tuul. Nii on jälle tulevikus põhjust linna tulla.
Sõelale jäi eelmise õhtu soe koht. Kino. Minu valitud "Rääkimata lugu" Astrid Lindgrenist. Ja see oli hea. Nii hea, et uurisin veel koduski üle. Pärti kuulasin samuti.

Kaheksa koolinädalat võis esmaspäeva hommikul alata. Tobeda kellakeeramise kiuste.