kolmapäev, 2. jaanuar 2019

Mured ja muu



Üksinda kodus

Aasta lõpus sai AK lahkumisest neli aastat. Tähekombinatsioon tähendab AbiKaasat ja tema  nimetähti. Lahkumine tähendab minekut teispoolsusesse.

Omaette vaikse häälega rääkides alustan umbes nii: Ma tulin toime! Mida see kolme sõnaline lause tähendab? Millega tulin toime? Elamisega.  Eelkõige  ISE,  aga tugede najal. Paar esimest aastat jagasime leinaelu venna lesega. Tema, kordades noorem, pidi minema vastu uuele. Mina jäin maha vana koormaga ja hakkasin seda korrastama. Nelja poja ja seitsme lapselapse soojade silmade, sõnade ja tegudega. Omamoodi käivitaja oli sel ajal 87 aastane ema. Tigedus  ei ole edasiviiv, aga vahest annab tugevamad tiivad: näe, ema, ma lendan! Lisaks veel mõtlen ka!

Ei tea, mis jama nende emade ja tütardega on?

Algus oli küll kohutav, sest nii vennast kui AK-st jäi nii palju lahtisi, sõlmimata otsi. Lisaks kaks tegelast - väike ristipoeg A ja ema Ellen, kes elu täiesti pea peale pöörasid.
Ometi, kui vaatan 2015 aasta pilte, siis tundub, et vananemine polnud mind veel selleks ajaks kätte saanud.
Eks igapäevatöö lasteaias hoidis joonel.
Kui ma tões ja usus lootsin, et suudan emaga koos elada, ruumi ju korteris oli, läks ikka kõik üle kivide - kändude. Lõviema nuttis oma kutsikat - poega taga ja mina olin see ülejääk. Midagi pole teha - kui üks laps on ikka niipalju armsam kui teine. Mul ei ole tütart - ju see on isegi hea, sest pojad kõik võrdselt kallid ja südame küljes.
Mustalt öeldes - kui alguses hellitasin lootust, et emaga koos saame ühendada pensionid ja elamist veidi kõpitseda, siis õnneks matsin selle idee eos. Ikka sellepärast, et täna endale kõva häälega öelda: Ma tulin toime!
Ärge nüüd sildistage mind südametuks ja koledaks tütreks - ausõna, ma püüan. Tegudega.

Uus töö ja kolleegid

2016/2017 oli üllatavalt raske. Lasteaiast kooli. Tean, et asi polnud minu isikus. Asi oli minu ebapopulaarses töös ja samasse kooli esimesse klassi astunud lapselapses.
Aga kui ühe kooli uks kinni panna, siis avaneb teine!
See, mis minuga sündis oli ime! Kodukoha kool, millest olin üle vaadanud, ulatas mulle sõna otseses ja kaudses mõttes abikäe. Ausõna, nii olen juba teist õppeaastat igal hommikul läinud tööle sooja tunde ja suure südamega. Muidugi tuleb tagasilööke, aga see sõltub töö eripärast, mitte kolleegidest. Olen tõeliselt õnnelik, et mul on see töö!
Osaline koormus on igati jõukohane.
Ainult et sageli taban end mõttelt: Kuule Sina seal üleval, kes asju setid, miks tegid sa nii, et 63-selt pean tegema seda, mille eest paaniliselt põgenesin 43-selt? Kas meie panused on tõesti loetud ja minu omast jäi veel tükk puudu?
Nii ma täienen. Sünnipäevaks sain nutimutiks. Pojad, ikka need pojad tegid seda! Tuleb pingutada, et midagi juurde õppida. Aga võimatu see pole.


Tervis
2014 dets. langetati meie kodumetsa. Varajasel hommikul bussile kiirustades komistasin libedaga ja leidsin ennast valutava õlaga vastu kännutüügast. Oi, tuli sellest ikka trauma. Õllavarre murd ja lisaks vale füsioteraapiaga tekitatud kõõluste rebend. Oskajad arvasid, et ma ei saa enam kunagi selga pesta ja kleidi lukku kinni. Vedasin neid ninapidi. Muidugi mitte nii kui varem, aga opereerimata käsi tõuseb pea kohale. Mis sellest, et selja taga käed enam kokku ei anna (teate küll seda harjutust, kus üks käsi tuleb ülevalt ja teine alt vastu) Laiskuse küsimus rohkem.
2016 detsembris (miks ma ei imesta) komistasin Tapa kultuurikoja trepil. Sain karistada edevuse eest, sest olin ennast rüütanud Ivo Nikkolo maani kootud kleiti. Eputada ei unustanud, aga pika kleidiga  kõndima õppida unustasin. Tulemus - pahkluu nihestus, õigemini mõra. Tulemus kips ja kiirustamine. Tagajärg: mitu paari jalanõusid tuli koledamate vastu välja vahetada.
Kuna mul niigi sünnipärane puusaliigese nihestus ja raud puusas, siis olen kõndimises koba mis koba. ja karta on, et seltskonnatantse ei tantsi ma enam kunagi.
Kas ma olen sellest õppinud? Jaa, ma peaaegu libedaga ei kõnnigi. Tulemus: kümmekond lisakilo veel kümnekonna eelnevale juurde.
Rõõmustan iga pea minuvanuse paksukese peale. Vana-aasta Anne Veski oli puhas palsam mu haavadele. Ainus söömislohutus on see, et viiekümneselt olin veel täitsa vormis ja viiekümne viieselt täitsa vormikas. Eks siis nüüd ja edaspidi võin vormitu olla.
Sellealaseid lubadusi enam ei anna.
Nõrk.
Poeg 2 kinkis mulle jõuluks kavala kella. See, mis loeb samme. Ooojaa, palju nalja ja tegevust. Kui külad läinud, siis võib näiteks ükshaaval kahvleid ja tasse nõudepesumasinast puhvetisse paigutada. Või pesu pesumasinast. Nii võib isegi 4000 sammu koguda. (rekord ajavahemikus 26.dets - 1 jaan.) Tegelikult on kink tegemist väärt.

Mida olen kaotanud?
Võime kirjutada ja sellest rõõmu tunda.
Võime lugeda ja sellest rõõmu tunda.
Hulgaliselt häid vanu blogijaid, kes enam ei kirjuta
Võime üksi vanu fotosid vaadata ja mälestusasjade karpides sorida.
Võime korralikult ja süsteemselt koristada.
Võime huvitavaid fotosid teha.

Mida olen leidnud?
Mida olen leidnud??
Mida olen leidnud???
Teadmise, et olgu sul kuitahes toetav pere, olgu sul kuitahes hoolivad sõbrannad - ikkagi tuleb 1i iseendaga siinses elus toime tulla.

Aa, et miks selline peakiri. Tulime koduküla brannega vana-aasta viimaselt kohvilt. Kuidagi komistas keel: kui noortel on mured ja rõõmud, siis meievanustel on mured ja muu. See siin pildil on see muu.


Vana aasta õhtu lavastusest "Võidab see, kellel on kõige hullem mees" :
Tead ma mõnikord vaatan neid tähti. Ma kohe niimoodi pikalt vaatan. Ma ei tea, vanasti nagu oli rohkem.



laupäev, 8. detsember 2018

Kes tegi? Ise tegi? Kas tõesti?



Jutt Jõuluhõnguline, ehk kuhu kaob empaatia ja  muu tunnetesse puutuv.

Kes teab, see teab, kes mitte, siis nendele kokkuvõte:

2009.a mais nägi ilmavalgust üks lõpmata armas ja oodatud tütarlaps, emmele teine, issile esimene. Lapsevanemad terved 30-sed, kaunis korter väärikas puumajas ootamas, suur venna üheksane koolipoiss. Jutt on minu, vanuselt kolmandast lapselapsest Annimannist.
Laste ema ehtis tütart nagu nukku, isa töötas töötas töötas- ta oli kasvatatud nii, et mees peab olema mees ja perepea. Kaasavarapoeg oli veidi viltu kasvanud, käinud käest kätte ja tahtis poputamist. Sai vahetud kool ja võimaldatud stabiilne pereelu.
Aga Urr passis nurga taga ning ootas, et saaks jala ukse vahele.
2010 a. jaanuaris tabas pereisa raske haigus, äge müeloidne leukeemia, mis nõudis viivitamatult meditsiinilist sekkumist. Nii oligi selle aasta märksõna Haigla, Haigla ja veelkord Haigla. Tallinnas ja Tartus. Mina olin eesliinil, teised olid tagala.
Aasta lõpuks selgines. Aga mina olin väsinud. Põgenesin iseendasse st. võtsin uuel aastal vastu töökoha Inglismaal, peres.
Kui sügisel tagasi tulin saime ühisel tutvusel 2,5 aastase piiga Waldorflasteaeda. Seal olid käinud meie noorim poeg ja üldse - see tundus parim.
Anni oli jumalikult hea laps. Leidis rõõmu igast hetkest. Mida aeg edasi seda enam hakkasid minuni mööda linna kõnetraate jõudma ohumärgid: vanemad ei käi lapsel järel, alaealine vend peab kogu aeg lapsega tegelema jne. jne. Uskusin ja ei uskunud ka.

Sisemuses ma juba teadsin. Võin olla "pea teki all", aga loll ma pole. Peale viiendat sünnipäeva saabus tõde: Nüüd on mul juba kaks erilist, sama vanad, sõbrad kogu eluks nagu nad vandusid. Andu ja Anni. Äkki oli kõik nii vale.
"see valgete kroksidega tüdruk, kes kõvasti karjub ja klaveri alla peitu läheb" nii iseloomustas aia muusikaõpetaja. Jah, seesama, see, kes aasta tagasi laulustuudios laulmas käis. "Ei pane riidesse, ei võta riidest lahti, ei ei ei. Samal ajal õppis piiga kodus lugema, teadis palju loodusest, aga oli juba rohkem kui häälekas endale mittemugavate olukordade väljendamisel. "ma kaevan endale tunneli, et ei peaks siin esinema" ütles kuuene tüdruk, kes veel viie aasta  künnisel õppis näidendis varese osa ja etles rõõmuga.
Kas meie süstisime talle mingit ainet? kas meie tahtsime, et ta selliseks muutus?
Kasvatamatu??
Ohjeldamatu??
Kuhu kadus minu sametkleidis, lakk-kingadega unistuste tüdruk? Haihtus, nagu unistused ikka. Asemele tuli vahva Printsess Xena, kes vehkis mõõgaga, mängis autodega, oli liikuv looduslaps.
Õnneks jäi lasteaed seljataha.

Armastusest selles peres küll puudust polnud. Me kõik olime toetavaks võrgustikuks.

Siis saabus kooli-aeg.
Kuna ristilaps Andu päälinna eeliitkooli sai , mis muu see Pätsu kool siis on, tasuta ja kõikide võimalustega  - erilistele, said mu mõtted 2016 suvel- sügisel küsimärke.
Kuhu siis panna provintsilinna Anni? Olin valmis pühenduma. 100 protsenti. Alguses lubati meile provintsilinna Vanalinna kooli. Ilmselt andsid head nõustajad nõu ja korraga oli selle erakooli uks meile kinni.
Jäi piirkonna põhikool.
Lubasin peale ristipoja tugiks olemist, et võtan puhkust, vaatan ja mõtlen. Nüüd aga kasutasin juhust ja võtsin vastu töökoha samas koolis, samas klassis. Ma ei teadnud, mis mind ees ootab.
See oli tagantjärele mõeldes rohkem kui kole.

1. septembri hommikul seisis ta, pilk selge, silmis hirm ja lohutas vanemaid: ärge kartke, ma tulen toime! Siis vist uskus ta seda ise.
Klassis oli 26 last, vähemalt kolm neist tugevalt erilised. Mina pidin tegelema nn. enda omaga, enda tööülesandega või nagu mulle sotsiaalpedagoogi poolt öeldi: sinu oma kakleb -kisab- karjub-taob jälle. Anni oli jäetud omapäi. Klassi õpetaja püüdis tõesti, aga kui ikka juhtkonnast kedagi ei huvitanud, siis ei huvitanud. Kehalise tundi minnes praktiliselt vedasin kolme ees ja lükkasin järel. Palusin, et ka Anni saaks pikapäevarühmas olla, et siis saan temaga hiljem koos koju minna. Selle peale tuli jutkonnalt sõnum: SELLISTE jaoks on omad kohad. Jaa muidugi, kallid eripedagoogid juhtkonnast. SELLISTE jaoks ei olnudki teie meelest kohta meie ühiskonnas.  Kaasav haridus oli mulle sellest saadik sõimusõna ja mõnitamise koht.
Pärast uut aastat visati Anni otseselt esimesest klassist välja. Ma ei unusta kunagi seda hommikut kui seitsmene nuttis põlvili maas enda klassi ukse taga: ma tahan oma pinki, oma lillade seintega klassi. Kedagi see ei huvitanud. Nii hakkas tüdruk, kott seljas käima ühe õpetaja juurest teise juurde - ühest ruumist teise.
Õnneks olid üks väga tore õpetaja, kel ikka jätkus kannatust. Aitäh Vilja!  Kevadeks saime endale tugiisikuks Kadri. Ta tuli kui värske tuuleõhk. Koolist oodati, et ma juba läheksin. Nägin liiga palju, kuulsin liiga palju, tundsin liiga palju ja mõtlesin samuti liiga palju. Loomulikult läksin. Meil oli ju Kadri!

Kuna diagnoosilapsele oli ette nähtud lapsehoiuteenus, siis tegi pere ettepaneku mulle. Jah, kes siis veel. Ma ju niikuinii...
Mõnikord mõtlen, et hea, et vanaisa Andres sai kirstu lapsekätest hoitud pisikese  ingli ja 13 aastase poisslapse lohutamatu nutu. Järgnevaga oleks temal olnud väga raske toime tulla. Mina olen sitkem.
Ma ei murdunud isegi siis kui mu sõbranna meil külas käies ütles: mõtlesin, et ta on hull, aga et nii hull, seda ma ei arvanud. Anni lihtsalt ei tahtnud tema toodud komme.

Mina pusin edasi. Mis sest, et nüüd on juba Kadri läinud parematele rahamaadele. Mitte päris omal tahtel, sest arvati, et kui on individuaalõpe, siis pole ju koolis toetavat tuge vaja. Anni on ikka selles samas koolis. Individuaalõppel, mis tähendab kuut erinevat õpetajat. Tegelikult on see lubamatu. Aga eks igaüks tahab teenida. Mina ka.

Lapsehoiuteenust rahastas linn piiratud ajas. Töötasu 2.30 tund. Kuus tuli ikka 80-90 raha kätte. Nüüd leiti, et põhjendamatult. Milleks lapsele hoidja?
Kuidas üheksane ei saa üksi hakkama? Koolist koju kilomeetri jagu - no mis see siis on. Astub ja kõik. Kui kukub tiiki - no kukub ja kõik. Kui jääb auto alla- no siis jääb ja kõik. Kui läheb kaduma - no eks me siis lahendame olukorra. No paneb kodus maja põlema - mis siis ikka, kustutame ära.

Tundub, et kõigile oleks kasulikum - eriline laps püsigu üldse kodus, tema ema püsigu kodus, tema isa püsigu kodus ja tema vanaema olgu üldse vait ja vaadaku pangaarvel enda pensionit.

 Meie ju hoolime!

teisipäev, 13. november 2018

Elu on teater, kus meie kõik tasuta näitlejad



Ma pole kunagi nii palju bussijuhtide käest õiendada saanud kui pärast seda tasuta-tasuga sõidujama.

Kasutan aastaid sõidukaarti - Tallinnas mugav ja kohalikus bussis ka. Elan nimelt Rakverest 5 km. kaugusel ja pilet maksab 65 senti. Kunagi maksis muidugi vähem, kunagi maksis palju vähem. Meelde tuli 10 kop. mis enne krooni muutus 10 rublaks. Millegipärast ei meenu krooni hinnad.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida vaid hoopis juhtide pahameelest kogu süsteemi vastu, mis tahes tahtmatult laieneb sõitjatele-klientidele. Kõik algas pärast jaani, kui mingid tropid olid vastu võtnud seaduse nulleurose piletiga sõitmiseks. Teised tropid täiendasid seadust ning arvasid, et Lääne-Virumaal vajavad lisaks noortele kuni 19 tasuta sõitu  vanurid alates 63 eluaastast. Ainult. Ja loomulikult teatud liinidel.
Meenutan:

Nulleurone bussipilet hakkab 1. juulist kehtima avaliku teenindamise lepingute alusel teostatavate maakonna- ja naabermaakonda ühendavatel bussiliinidel, kui lepingut haldav ühistranspordikeskus selleks soovi avaldab. Nulleurone bussipilet ei laiene kommertsalustel sõitvatele bussiliinidele, rongidele, parvlaevadele, lennukitele ega kohalike omavalitsuste poolt hallatavatel liinidel. 

 Lihtne - muidugi mitte.

Nulleurose bussipiletiga saavad sõita kõik, kes on bussist või muudest müügipunktidest ostnud kuni kaks eurot maksva ühiskaardi ning enda sõidu valideerinud. Ühiskaarti ei pea isikustama. Ühiskaart on ristkasutatav ehk kehtib kõigis nulleurose pileti üle võtnud maakondades.

Nulleurose piletiga busside esiukse juures on vastav silt.

 Lihtne - muidugi mitte.

Vabariigi Valitsuse tegevuskavas on ühe olulise punktina välja toodud nulleurose bussipileti kehtestamine kõikidel avaliku teenindamise lepingute alusel teostatavate maakonna- ja naabermaakonda ühendavatel bussiliinidel. Selle eesmärgiks on võimaldada maapiirkondades elavatel inimestele pääseda ligi töökohtadele ja teenusetele ilma, et inimene peaks kütuse või bussipileti peale kulutama suure osa oma palgast.

 Lihtne - muidugi mitte.

Olen soodustingimustel vanaduspensionär. Tallinnas sõidan ühistranspordis isikustatud kaardiga ja lunastan sooduspileti 55 senti. Kui kunagi 65 saan, siis hakkan saama tasuta sõita. OK- selge. valideerin kaardi ja keegi ei õienda.

Aga mis algas kodulinna bussides juulist ja jätkub variatsioonidega ilmselt 28 novembrini :)
Dialoog:
M (mina): palun üks pilet kaardiga Rakverre.
PB (püüdlik bussijuht) vajutab klahve. Ilmub kiri: sõiduõiguseta.
M: mul peaks kaardil raha olema?
PB: a kas te siis pole veel pensionär?
M: olen kül.
PB: ????
M: aga ma pole veel 63.
PB piidleb mind. Bussitäis rahvast ka. No et kuidas see mutt siis välja näeb? Tõmban pea mantlikrae varju.
Pärast teist katset ost õnnestub.

Järgmiseks päevaks õpin ära.
M: palun üks pilet Rakverre. Kaardiga. Raha eest. Oehh.
ÜB (ükskõikne bussijuht): ei tõsta õnneks pilku ja saan enda pileti.
Jee, õnnestus.

Aga see ei pea nii jääma.
Kasutan eelmist varianti, ainult marsruut teine.
VHB (vastik hajameelne või kurt  bussijuht) toimetab aparaadis midagi. Asetan kaardi. Seejärel tõstab juht pilgu. kaardiga???
M: kaardiga jah.
VHB: aga ma juba trükkisin teile sularaha pileti. Kas teil sularaha pole? Ja vaatab mind süüdistaval pilgul.
Sõit toimus Rakverest Väike Maarjasse. Pileti maksumus 2 eurot.
Mul oli küll 20 eurone aga ma ei kavatsenud lasta enda rahakotti metallikilo võrra raskemaks teha.
M: kahjuks ei ole.
Ootan.
Välja minnes öeldakse mulle, õieti visatakse näkku: no eks te saage siis rikkaks.

Pole saanud. Igas kuus kergendan kukrut nn. tasuta sõidu peale 30-40 euro ringis. Pluss nn. meelelahutustakso 5 euri. Mis see veel on? See on see kui soovin minna kuhugi, kust tuleb koju sõita pärast 19.30. Ja see ongi normaalne. Kui sõidad, siis maksa. Normaalseks pean ka seda, et mitteteenivad ehk lapsed tasuta sõita saavad.

Ühel korral kasutasin sõna "rahapilet" . Arvasin, et kui teistel on nullpilet, siis võiks minu oma  olla  rahapilet.
Aga ma  sain sõimata: sellist piletit pole olemas!
See on ainult paberilipakas.
Seekord polnud mina nõus. Võib olla on see bussijuhile paberilipakas, aga mulle on see konkreetne summa minu kaardilt.

Need on ainult mõned seigad, mis meenusid.

Nii me siis sõidame. Ikka päev korraga vananemisele lähemale. Sest siis on sõidul lõpp. Valdavalt pisikestesse bussidesse, kus pagasiruumi pole, tugiraam-käimisraam ei mahu.

Et mitte kultuurikaugeks jääda blogimaastikul, siis nähtud filmid:
Rääkimata lugu (Astrid Lindgreni elust)
Bohemian Rhapsody (Freddy Mercuri elust)
Tuulte tahutud maa (Eestimaa põtrade elust)