Eile hakkasid algklasside pägalikud kooli imbuma. Peaaegu nagu karjalaskepäev! Kui esmaspäeval hiiliti arglikumalt mööda seinaääri, siis täna toimus juba korralik koolimürgel. Ja mina pean nentima: õnneks ainult viis nädalat veel. Seniks aga aprilli kokkuvõte.
Millegipärast hakkasin pooles kuus jälle kuu faaside kalendrit jälgima. Alustasin 12. aprillist, mil algas kuu loomine. Olin erk ja vastuvõtlik, võimekam, kui muidu. 19-ndal sain teise süsti ja algas koolivaheaeg. Lubasin rohkem puhkust ja oma aega. Üle hulga aja rõõmustasin ennast millegi materiaalsega: ostsin kolleegilt kaks nn. koroonavaipa (pildid ei saanud eriti selged, aga uusi ei viitsi teha)
....
...
Kui kuu oli kenasti kasvanud ja ümmarguseks kosunud, siis tabas mind üle hulga aja suguvõsa uurimise pisik. Sellele pani hagu alla tädi, kes tundis huvi oma emapoolsete vanatädide vastu. Tüdrukuid oli kuus ja täpselt teadsime ainult kahe saatust: minu vanavanaema Marie ja tema õe Linda lugusid. Lihtsalt igavuses tagasivaateid tegev tädi (79) hakkas meenutama, et kui tema oli seitsme-kaheksa aastane, siis tulid venemaalt? nii ta arvas vanaema Marie sugulased, ehk õde Miili ja tema täiskasvanud tütar umbes kümne aastase pojaga, kes ei osanud sõnagi eesti keelt ja kandis eesnime Igor. Igori emal õnnestus tänu minu vanaisale saada alevis mingit tööd, vist raamatupidajana. Loo tegi minu jaoks huvitavaks jutt, et naisel oli ainult kaks kleiti: siidikleit ja sitsikleit. Kuna ta tööl käis siidikleidiga, siis andis see põhjust külajuttudeks rikastest sugulastest. Hiljem kolis pere Tallinnasse. Genisse oli keegi hea haldjas pannud kirja õdede sünniaastad, siis sain teada ilma kirikuraamatuteta, et Emilie Lisette s. 1892 ja oli minu vanavanaemast 10 aastat noorem. Nüüd tuli välja, et olin oma teadmistest ees, sest teadsin, et kaks õde abiellusid kahe vennaga. Hakkasin mööda kirikuraamatuid kolama ja mis ma leidsin! Emilie ja tema abikaasa Hindiku abielukande kohale oli märgitud New York 1913. Nii olidki mõlemad vennad, Adam (minu vanavanaisa) ja Hindrik meerikamaale putkanud. Adamil oli selleks ajaks juba kaks last. Millal ja kus sündis Emilie tütar, kellel huvitav eesnimi Allas? Oli kuidas ma lappasin sünde Eestis, aga ei midagi. Siis otsustasin, et kui sünde pole, siis surmad ikka on. Olge te tänatud, kes kalmistuid registrisse kannavad. Leidsin Miili Pärnamäelt ja koos temaga tütre, kelle nimekuju oli palju muutunud. Selline lugu.
Kuufaasidega jõudsin kahanevasse kuusse, mis mulle alati kõige raskem periood. Jälgin ennast sel perioodil kõige rohkem kõrvalt.
Sõidud
Tänu majabrannele ja autole olen aprillikuu erilisemaks vormida saanud ja sadu kilomeetreid mõõtnud. Rohkem küll soojas autos, aga õues selga sirutamas sai ka käidud. Viimane, pikem, siirdus Emumäe kanti, sest Võrumaalt pärit branne ihkas vahelduseks tasasele maale Vooremaa servakese künkakesi.
Tammiku külas asus muinasajal Pudiviru muinasaegne keskus. Mine või rahapada kaevama, aga jaanipäev kaugel. tere hommikust, tulin tammikust - lausus vanaema, kui laps olin. Selles Tammikus, kus nüüd asub hooldekodu ja elab mõnikümmend inimest olin ma vist ühel korral käinud. Mälestusteta.
Meie piirdusime mõisaga ja selle ümbrusega.
Igal pool elati ja kuidas sa ikka teiste elamisse tükid. Aga kant on looduslikult kaunis ja mis peaasi - järved.
