kolmapäev, 21. aprill 2021

Kirik keset küla

 

Kirikutest on hoopis kergem kirjutada kui mõisatest. Püsivad need kenasti paigal kui just tornid ei põle (Simuna 1951) või minema ei lenda (Väike-Maarja 2010).

Digitaalne arhiiv on abiks kirikud.muinas.ee

Ometi võib ka kirikaias kummalisi juhtumeid juhtuda. 

Siin viimane neist mille pean välja kirjutama.: Sõitsime kümnendal aprillil Viru-Jaagupisse lihapoodi. Kaubad käes põrkasime kirikuaeda, et mõned fotod teha. Alustasime endise kirikuõpetaja kalmult ja leidsime sellised veidrused. 

Mina, kui pildistaja ei osanud esialgu midagi arvata, aga sõbrannas tekkis kohe kahtlus, et midagi on pildil valestisti st. üle.
Vaatlesime edasi ja leidsime järgmise, nüüd juba korduvmustri.
ja veel
...
....
ja et üheülbaseks ei jääks, siis variatsioone

....
...

Õnneks teisel pool olid meened otsa lõppenud

...
..
Lisan mõne kirikupildi ka tõenduseks, et ma tõesti olin seal
..
...


Ehk on mõnes lugejas uudishimu tekkinud, et kuidas me olukorra lahendasime. Andsime teada, kellele vaja. Igatahes nädala pärast ülevaatust tehes võõrobjekte haudadel polnud. 

Niipalju siis kirikust ja veidike külast ka. Viru- Jaagupi on alevik 15 km. kaugusel Rakverest. Elanikke neljasaja ümber.

1908 avati uus paekivist koolihoone. Koolilugu lõppes nii nagu paljudes maakohtades. Nüüdseks asuvad endises koolimajas raamatukogu ja muuseum.

hoone on esinduslik ja suur - ei mahtunud pildile. Hea meel, et ei lastud laguneda nagu Simuna vana koolimaja.

Kooliaiast leidsime (kirikuaiale omased lisandid puudusid, nagu näeme)
Mulle meeldis see väikene kompaktne kihelkonnakeskus. Rahulik, samas poe juures ja kergteel käis vilgas sebimine.


Mõned pildid veel kuigi pildistada oleks olnud palju.
..
Nüüdset Aldari poodi näiteks, sest tegemist on möödunud sajandi alguse poehoonega. 

Kindlasti peitub siin rohkem lugusid, aga meie oma oli seekord selline.

kolmapäev, 14. aprill 2021

Oma elemendis

 


Liitusin Mi 2 soovitusel FB grupiga Eesti mõisad. Kuna olen aastaid nn. hobimõisahuviline, siis on põnev vaadata kuidas ja mida keegi pildistab. Fakt on see, et kõiki mõisasid ei jõua elu jooksul tundma õppida ja see polegi eesmärk omaette. Minu eeskujukataloog oli ja on rohkem kui 15 aastat Valdo Praosti koostatud portaal "Eesti mõisad" , aga maailm on ju pidevas muutumises. Ja mõisad on pidevas lagunemises või uuenemises. 

Kuna ilmad ei ole ikka veel need päris minu ilmad ja koolis käimine poolikane, siis vaba aeg on minu sõber. Nii meeldibki mulle tekitada pähe mõisate mõttelugusid. Viimasel ajal on mind hakanud huvitama mõisate saatus pärast võõrandamist,  nõukogude aeg ja praegune seisukord. Ega mul muid uurimisallikaid pole kui netis kolamine. 

Pekka Erelt nimetas 1919 aasta maareformi eestlaste kättemaksuseaduseks baltisakslastele. Maaseadusega keerati baltisakslusel Eestis kael kahekorra. Paljude eestlaste jaoks tähendas põlise vaenlasega arvete klaarimine ka suurima unistuse- omada maad - täitumist. 

Sundvõõrandati 1065 mõisat (eestlastele kuulus neist 57) koos üle 1.9 miljoni hektari maaga, 225 viinavabrikut, 344 veskit, 74 saeveskit, 64 kivi ja savitööstust, 18 meiereid, 7 õlletehast. Sundvõõrandatud maa-aladest loodi u. 56 000 uut väikest talu. Ühe sellise peremeheks sai minu emapoolne vanaisa Rudolf (Vabadussõjas osavõtu eest, nagu peres räägiti). Enamik aadlikest said hiljem väikese hüvitise. 

Enne mõisate võõrandamist oli Eestis umbes 550 mõisnikuperekonda. nende hulgas oli hulk tõelise põllumehekutsumusega töömehi, kes püüdsid saatusest suuremad olla. šokile vaatamata hakkas saksa majapidamiste arv ja suurus kasvama. nii moodustus mitmel pool Eestis rida suuremaid mõisapärasid, mille pidajad olid ümbruskonnas lugupeetud. 1934.a. rahvaloenduse oli saksa rahvusrühma liikmetest põllumajanduses tegev 818 inimest, kellest 220 kasutas palgalist tööjõudu.

Lauri Vahter on kirjutanud, et 1919.a oli eestlastest mõisaomanikke 57 perekonda (ma ei tea täpselt, kas minu isapoolne vanavanaisa kuulus sellesse nimistusse), kelle käes oli 66 mõisat

Horisont 2004 /6 väljavõtted Tiit Rosenbergi artiklist. Mis siis nendest parunitest sai ja kas mõisnikud kadusid Eestimaalt sootuks? Peaaegu kolmveerand neist lahkus Eestist enne 1939 ümberasustamist. 1880.a. moodustasid baltisakslased üle viie  protsendi eesti ala rahvastikust. Venestuse, 1905.a. revolutsiooni ja Esimese maailmasõja ja järgneva revolutsiooni survel kahanes nende arv 50 000 19 000-ni. 1930 keskpaigaks moodustasid nad Eesti rahvastikust poolteist protsenti. Peamiselt ülemkihti kuulunud rahvusrühmast oli saanud marginaalne vähemusrahvus, keda ähvardas hääbumine. Kui 1881.a. elas maal üle 13 000 sakslase, siis 1922.a. oli maale ja alevitesse elama jäänud 3762 sakslast,1934.a. 2702.

1924.a. jõuti suurem osa mõisatest tükeldada. 1925.a. lubati endiste rüütlimõisate ja maakohtade omanikele tagasi anda 50 ha suurune koht. Tagasi ei saadud hooneid, kus olid koolid. Lisaks maksti hüvitist, mis oli 2-3 protsenti võõrandatud vara tegelikust väärtusest.

Umsiedlung ehk baltisakslaste ümberasumine, mille käigus 1939.a. lõpus asustati enamik baltisakslastest Poola alale.

Mõisahäärberite kasutamine pärast 1919

222 endises häärberis  hakkas tegutsema kool. Oli ka muud huvitavat.

Rakveres hakkas mõisas tegutsema Rakvere rahvamaja ja Hariduse selts. Hiljem ehitati maja külge teatrimaja ja 1960 ehitati mõis täielikult kahekordseks. Nüüdseks mõisa aidas asub teatri väike saal, vanas valitsejamajas ruumid teatrile, mõisa uues valitsejamajas ööklubi.

Imastu mõisa asutati pärast võõrandamist sõjainvaliidide kodu, kuhu paigutati Vabadussõjas ja Ilmasõjas haavatud sõdurid. 1946 hakkas mõisas tööle Defektiivsete laste Internaatkodu, mis oli Imastu Koolkodu eelkäia. Hiljem valmis uus korpus ja häärber jäi tühjaks. Kas ta on müüdud või ei -  pole teada.


...järgneb (kui vaim peale tuleb)





pühapäev, 11. aprill 2021

Fotojaht: kõrge


Kõrge, kõrgem, kõige kõrgem. EilneViru-Jaagupi kirik