Nali pole mind maha jätnud

 

Ei saanudki kuupäeva 21.11.2021 pealkirjaks kasutada. Lihtsalt resideerusin Väikeses Maarjas ja seal on 1000 ja 1 tegemist. Näiteks

..Tuunikala salat kodujuustuga ning kaneelikad

või maitsev kanasalat 

või...odrakarask singitükkidega

jne. jne Pilte on sellest sügisest ema juures kümneid

ja muidugi ema

Täna aga varastasin aega ja olen üle hulga aja hommikul kodus. Aeg enda jaoks. Ja mida mina teen? Kolan nigu totu FB-s, jälgin murefoorumit ning pean üksinda kovisiooni. Selle asemel, et Midsomeri mõrvasid lahendada, mis on hulga tervislikum. Sekka korteri koristust ja muid meeldivaid tegevusi st. sobran riietes. samas on mul tekkinud mitmeid küsimusi:

Kes leiab korterist tolmuluua (teate küll, selline värviline nuustik) muidugi koos mulluse tolmuga?

Miks on nõudepesunuustik (pisike küll, aga ikka) kraanikausi ees põrandal?

Miks on võipaki küljest näkitsetud (hiir? Viplala?)

Kuidas saab inimesel olla kahes kohvris kokku 37 õhukest ja mitte väga õhukest salli?

Mul on 1 kolleeg, kes kogu aeg kommenteerib mu rõivavalikut. Ta teeb seda trepil, kus olen kõige haavatavam. st ripun kättpidi käsipuu küljes. Näiteks:

-sa täna kohe mustas?- (minu jaoks on hingedepäev sobiv musta pluusi päev.

-ooo, sa täna kohe valges!- kadripäev ju! 

selle eilse lahendasin omast arust andekalt nii, et isegi üks pisike, aga tähelepanelik piiga pani tähele: õpetaja, sul oli enne valge pluus ja nüüd on must (lihtsalt oli vaja juuksurisse minna)

-sul kohe triibuline kleit, oled justkui meremeest (kleit 1.beeži ja valge triibuline, jummala tagasihoidlik, ma pole nendes värvides meremeest näinud)

-sul kohe triibuline kleit, oled justkui Sipsik (kombinatsioon hallist, mustast ja terrakotast)

Kui panin halli ülikonna (moodne sõna, ajakirjast leidsin, meie ajal öeldi pükskostüüm) alla roosa pluusi, siis järgnes muidugi "mida vanem eit, seda roosam kleit".

See on põnev mäng ja annab koolipäevale vürtsi. Järgmiseks nädalaks on mul varuks musta-valge ruuduline tuunika (ei tea, kas talle tuleb silme ette malelaud, aga nii andekas ta ilmselt pole)

Kohe tegemist igapäevaselt seal koolis, lisaks veel hariduse andmine.

Teine äärmus on branne, kelle aeg ajalt enda pidevast kasvamisest fotodega märku annan. Tagasisidet küsides, et kas ja kuidas sobib saan vastuseks: sa ju tead, et ma riideid ei vaata. Õnneks on teine branne veel. 

Tolmuhari ilmus välja koduste riiete kapist. Müstika!

Kolmanda klassi muusikatunnis kordasin või õppisin, ega enam ei mäleta, väljendeid, mis minu praegust olukorda iseloomustavad.

Diminuendo (kahanedes)

Crescendo (kasvades)

Möödunud aasta samal kuupäeval soovisin vabaneda liigsest ballastist. Nii et ikka diminuendo. Aga peale jääb crescendo. Muusikaga pole siin midagi pistmist. Lihtsalt vägivaldne tõlgendus aasta vahetamisele.

11.11. 21.

Maagiline kuupäev pidi olema. Eks ma siis korjan riismed kokku.

 Sõltuvussuhte partner. Juttu tuleb muidugi...televiisorist. Öösel ja õhtul on telekas mu tühjade ja kurbade tundide saatja. Iseenesest on ta partnerina hea: ei vaidle vastu, lülitub kiiresti teisele teemale vastavalt minu käsule ja soovile ning laseb ennast ilma vastu rääkimata minu elust kõrvale tõrjuda ning välja visata. Teisalt on ta siiski piiratud mõistuse ja silmaringiga ning topib vahele mingeid nõmedaid reklaame. Pole viga, küll ma ta kodustan.

Uus. Tahtsin täna kirjutada pika ja minu jaoks sisuka loo. Välja ei tulnud midagi. Aga kurb ma ei ole. Suutsin hoopis ennast ületada ja kodu muuta. Üks vana diivanvoodi kolis välja ja uus tuli asemele. See kõik toimus tunniga ning hiljem jäi mulle põranda puhastamise funktsioon. Tuba on kuidagi pidulik. Valisin kapist kardinad, aga homme vist mängin ümber. Muuseas, kunagi olid mul iga toa jaoks aastaaegade kardinad. Ausalt.

Imeline kontsert. Sain istuda kahe poja vahel. See toimus kohas, kus poleks midagi sellist oodanud. Bachi pärlid, Tamsalu kultuurimajas. Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester. Dirigent Tõnu Kaljuste. Kui Rakvere linn jättis ära kogu kultuuri (nuuks, kuigi minu kolm piletit maksti välja), siis Tamsalu kinkis mulle sügisese südame.

Kool. Olen peaaegu testimise meister. Vahest on tunne, et õpilased, kes piiluvad minu tulemust oleksid elevil, kui näeksid kahte triipu. 

Korrastasin pilte ja mälestusi. Ei olnud valus.

10.10.21

 

Ritsik pillas küsimuse: Millele kulutatud raha sind viimati rõõmsaks tegi? Jälle üks pealkiri nagu maast leitud. Sõitsime eile mööda sügist. Seekord isegi väikese eelplaaniga, mis eelmisel õhtul saunas paika sai. Nagu alati, olid variandid ühepäevasõiduks (oleme hilised), sobisid Vooremaa ja Harjumaa. Harjumaa võitis.

Niisiis startisime üheteistkümne paiku. Rakvere - Tapa tagune ehk Imastu - mööda Lehtse mõisa varemeist ja siis valis Juht ägeda kõrvaltee paremale. Nimi Rabasaare oleks pidanud  hoiatama, kuid tekitas rohkem uudishimu, et milline näeb välja nn. Eestimaa tagahoov. Väga ilus nägi välja - isegi maalasi liikus ringi. Juhi moto "elada saab kõikjal" on minu jaoks küsitav, aga see polnud väitlemise koht. Eriti veel, kui järgnes mu lemmiktee: Jäneda-Aegviidu- Nelijärve. Meie soovisime jõuda Kehrasse. Polnud kunagi seal käinud ja miks ka mitte. See osutus raskemaks, kui arvasime. Lihtsalt, Kehrat polnud. Olid tselluloositehase  hooned ja majad. Vahelduseks lugesin juhile netist infot ja sain ise ka targemaks. Mõni kunagine blogilugeja tõstataks kommentaariumis mu pealiskaudsuse (oi, milline roosa maja Soomes), siis jätkan sellise pealiskaudsusega nentides, et mõned artiklid on lihtsalt huvitavamad, kui teised.

https://www.aripaev.ee/uudised/2018/09/18/kehra-paberivabrik-otsib-uusi-turge 

Vale puha,  hingemattev lehk jõudis autosse, aga Kehrat polnud. Juht rääkis järjekindlalt mingist Kose-Jägala teest ja minu mõistus näitas tüdinemise märke. Lisaks sellele oli kõht tühi. Kui terendas silt Kehra keskus, siis mul oli juba ükskõik. Aa, lisaks teel väntas ohtlik arv jalgrattureid. Keskus oli kesine. Kohvik turgutav. Kohv ja teenindaja olid ülihead. 

Wikipeediast ajalugu lugedes selgub, et kõik, mis oli varem, kas põles või lagunes, pole ime, et olin skeptiline. Ühesõnaga - see polnud minu koht. Millegipärast on mul sellest kohast kahju. Rahvastik selline nagu tekitati: eestlasi 1534, venelasi 1006.Tuntud isikud nagu Laine Mägi, Tõnu Aav, Silvi Vrait, Kare Kauksja Karmen Pedaru.

Ühesõnaga olin Kehrast väsinud. 

Et noorpõlves Tallinnasse jõuda pidi sõitma raudteeruunaga marsruudil Tamsalu- Tallinn. Mällu on sööbinud peatused ning üks neist Raasiku. Ka seda ei suutnud me esmasõidul leida. Kirikutorn aitas. Sinna suundusime. Kui ilus, kui rahulik, kui Eestimaa...Ega ma mingi tööstuse vihkaja ole- annab tööd ja leiba, lihtsalt, täna, selline päev.

Kell ei olnud veel palju ja et teel olles võib ju hetki (külasid) tabada, siis ootamatult jõudsime Kuusalu kiriku juurde. See oli avastus! Midagi niisugust poleks oodanud. See polnud nagu meie maa. See rahu, sõbralikkus ja üha kasvav usaldus lõi jalad alt. Mis koht see siis on? 

Praegu, kirjutades, kuulan Pärdi Gredot (kordus) ja see muudab mind ärevamaks, kui tahaksin. 

Kas eile, ärevana olin rõõmus? Kas sõidule kulutatud raha tegi mind rõõmsaks? Muidugi, kuidas siis mitte.

Mõtlesin alul, et pilte ei pane (milleks risustada blogifotograafide tööde hulka), aga siis sai edevus võimust.

Kehra

...

...

Raasiku

...

...

...

...

Kuusalu...

ja veel...

ja veel

selle maja ma unistustes võtaksin koduks

Milline päev!