Üksi pole keegi 2

Kuigi väga koledad sündmused (kahe lapse vägivaldsed,seletamatud surmad) on mu meeltes nii ööl kui päeval, tahaksin heade mõtetega õudusi trotsida.
Lugesin
https://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/pensionaride-katuseorganisatsiooni-juht-saatis-ministritele-pahase-kirja-eakaid-polnud-laulupeol-nahagi-sest-

ja paigutasin ennast nn. nooremapoolsete eakate vaatajate hulka.
Laupäevasest pingipiletist ma juba eelmises jutus rääkisin.

PIDU, OLME JA ULME

Pühapäeval ootas ees hoopis teistmoodi päev. Asusin varakult teele ja olin nagu naksti eribussiga poole kaheteistkümne ajal Oru väravas. Nähes pikka saba väravate taga ma küll vihastasin. Miks ei võidud rahvast lauluväljakule lasta, miks jälle oli vaja kunstlikult inimmassi suurendada. Rahvas oleks kenasti sisse saanud, toidu-ja kaubandusaladel jalutanud, vetsus käinud ja kuulamiskohad valinud. Nüüd aga avati väravad pool üks. Piletikassasid oli kolm, veerand ühe paiku hakati müüma. Loomulikult kahest kassast, et oleks ikka pikem saba. Kuna minu saatjapilet toimetas veel kodulinnas, siis ostsin sissepääsuks 10 rahase üldpileti. Ja vot siis ma olin häbematu. Ei läinud saba lõppu, vaid tegin tähtsa näo ning marssisin otse väravast läbi.

Nüüd oli aega teha teoks ammugi kokkulepitud kohtumine. Eesti toidu ala oli võrratu! Ilus, esteetiline, sõbralik ja maitsev. Kohtumist jäi meenutama kohapeal tehtud foto, mis originaalis muidugi kvaliteetsem, kui ülepildistatuna

Kõhud setu toitu täis siirdusime loomulikult kohta, kus keiser jala käib. Kerekana valin alati vetsumaja, mis juba vähemalt teist suurt pidu korda tehtud: jätkub nii seepi kui paberit. Muidugi pärast suurt pidu hilisõhtul oli sealgi tegemist ülekasutusega ning koristajast võis vaid unistada. 

Lastekooride ajaks sättisime ennast ekraani ette. Ruumi oli tõesti vähe. Kuna Krista imbus varsti lava alla enda sümfoonikute manu oli mul aeg kohustuste juurde asuda. Inva-alas ootasid mind kaks kallist inimest - poeg ja lapselaps. Settisin ennast pingile, piiga sai igaks juhuks klapid poolenisti pähe ja nautimine algas. Silmaga piilusin millist tööd tegid vaegkuuljate tõlgid. Muljetavaldav. Kuna inva-alas oli suht kitsas ja sektori pinkidel küllaldaselt ruumi, siis kolisime sinna. Ja jällegi ümbritsesid meid peamiselt välismaalased. Sõbralikud, hoolivad, naeratavad. Kaks täiskasvanut ühe erilise peale oli paras. Kui üks käis friikaid toomas, siis teine turvas. 

Hiljem hakkas pinkidele imbuma nn. tutvuserahvast st. kaasmaalasi. Vot on ikka vahe viisakusel: küll pole endal ruumi, küll pole jalgadel ruumi jne. Kurvaks tegi peo mõtte see, et esinemise ajal patrati ja pladiseti omavahel. Saan aru nendest, kes ostes kalli pileti loodavad rahus kuulata, aga ei saa. 

KUIDAS MEES MULLE SELGA VAJUS

Nii äkki see tuligi. Istusin pingil, piiga minu ees murul ja ootasin segakooride lavale minekut. Äkki tundsin seljas raskust. Arvasin, et tagant hakkab keegi välja minema (pinkide vahed olid küllalt kitsas) ja toetab minu vastu. Sekundite pärast sain aru, et SEE ei kao kuhugi. Püüdsin ettevaatlikult liigutada, aga seljal lasuv raskus oli ikka väga suur. Sain aru, et tagapingil istunud rohkem kui saja kilone nooremapoolne mees-eakas on kokku kukkunud minu seljale. Hüüdsin võimalikult normaalset häält välja pressides, et mitte piigat ehmatada pojale, et tagapingi mehel hakkas paha (mees endiselt seljas). Imelik, et tema naabrid st. teine pere, kellega nad koos istusid ei upitanud meest üles. Sain siis selga sirutades mehe sirgu paludes tal hingata ja hingata. Mees vaatas mind tardunud pilgul ja hakkas uuesti vajuma. Siis tuli üle pingi noorem mees, kes ta kinni püüdis ja vett andis. Tegime ruttu ruumi, tõstsime asjad eemale ja tekitasime  pinkidele vahe, et meedikud saaksid võimalikult kohe ligi. Mees nagu oleks olnud teadvusel, sest kui ma ütlesin, et võtke müts ära, tal oli väga palav, siis ta võttis ise mütsi peast. Ratastooli sai ta abiga ja nii oli hea teda minema transportida. Siis sain küll aru, et kui selline seik oleks juhtunud keset platsi- kuidas oleks med. töötajad sinna tooliga või kanderaamiga lähedale saanud.

KÕRVADELE 

Minu selle peo üllatajad olid naiskoorid. Olen üldiselt mehise laulu kuulaja, aga seekord nautisin just naiste laulu. 

Teine suur üllataja oli sümfooniaorkestrite repertuaar. Hiljem branne juures ei jõudnud koorilaulja ära imestada minu suutlikust kuulata vabas õhus orkestrimuusikat. Mulle sobis. Järelvaatamist pole veel teostanud, ainult veidi lugenud noore USA -Eesti helilooja Joonas Tarmi kohta. Muljetavaldav.

Ühislugude toetajateks olid kaks poega. Mõlemate tugevad hääled, seekord pealtvaatajate hulgas, segunesid pisaraneelamise ja lapselapse lipulehvitamisega. Vanima poja pere jäi küll Maarjamäe lossi ekraani ette, aga ei kurtnud. Eks nad sisimas teadsid, et jäid ise piletite ostmisega viimasele minutile. 

Veel viimased laulud ja tuli kustus. Nagu mitmendaid kordi. Ka viis aastat tagasi olin pingil nautimas. Seekord hoolitses pileti eest Poeg neli. 

MEIE PANUS

FB Kõnelus enne pidu.

Johanna: no ja mina ikka laulukaare all laulmas

Mina: oi kui tore, mis kooriga sa oled?

Johanna; segakooriga

Mina: kas kooli koor?

Johanna: ei kaunitega

Rasmus: kaunite segakoor? kas see on eeldus seal kooris laulmiseks :)

Johanna: ja just

Rasmus: no selge

Veidi selgitust: Kaunite koor tähendab Kaari Sillamaa Kaunite Kunstide kooli koori

NOOREMAD EAKAD LAULJAD

lava ees ja hiljem minuga koos bussi (trammi ) oodates: tänavune ühendkooride esinemine oli üliraske. Kaare all ei olnud ruumi ja nooremad lauljad ei liikunud ülespoole kuigi paluti. Nii jäi seadusekuulekatel noorematel eakatel ainuke võimalus kõige palavamasse ja tihedamasse massi sulanduda. Juua ei julgenud, sest vetsud olid ülerahvastatud nagu alati. See ei olnud vingumine vaid lahenduse otsimine: kuidas saaks paremini.

ÜhisÖöbimiskohta naasmine oli jällegi seotud elamustega: kas buss või tramm. Mõtlesime, et tramm on ikka suurem. Kahjuks laskis üks tarkpea peatuses jutu lahti, et viimane tramm läks kell üheksa. Kõik see mees tormas järjekordselt üle tee bussile, mida polnud. Ainult kaks nr. 60 sõitis Lasnamäe poole. Siis hüüatas keegi: tramm! Ja jälle valgus rahvas trammipeatuse poole. See oli kokku nii koomiline, et isegi pahandamiseks ei jätkunud jõudu - tegelt nr. 3 tramm oli see, mis enam ei väljunud. 

Millegipärast ei olnud öine kodupidu kolmele eriti hoogne. Mis te arvate, kas tegemist võis olla ealiste iseärasustega?

PILDIRATAS

Keerame pildiratta viis aastat tagasi:

siis, kui riietuse valis veel ema ning isa ja onu on stiili-ikoonid enda koori esinemist oodates

Nüüd, 2019 olen muutunud, riided valin ise. 

sellele vaatamata

isa teab, onu Lennart teab

ja vanaema ka teab, et

MU ISAMAA ON

MINU ARM

Üksi pole keegi

...muusika Tauno Aints, rahvaviis Kuusalust, sõnad Urve Tinnuri.

Mõtlesin, et ei kirjuta, aga kui ühest blogist lugesin valesti kirjutatud ja kolm korda kahe päeva jooksul korratud laulu pealkirja, siis ikkagi ehk midagi tuleb.

Laupäevasel õhtukontserdil tundus, et Lauri Õunapuu ei vea välja. Valikühendkoor aga küll. Nii laulukaare all kui väljakul. Sest meiegi olime valikkoor. Inimesed, kes olid enda jaoks laulupeo välja valinud.

Seekord sain väljavalituks tänu pojale. Aitäh, Rasmus! Mina oleksin ennast nõlvale valinud, aga teades, et peale marsruuti, mis algas Balti jaamast 11.30 (trammid siin enam ei sõida, trammid siin enam ei käi) ja päädis viie paiku lauluväljakul Tallinna rongkäigu saabumist oodates, ei olnud jalgades seda käbedust. Ei noh, jalgades oleks olnud, aga see tagumine ots kiskus nii kangesti maa poole, et teadsin - kui juba seal olen, siis püsti enam ei saa. Tark kell näitas ligi 12 000 sammu. Kui lisada kalorite põletamisse hüüded kodukooridele, siis olin totaalselt läbipõlemise äärel.
Seda magusam oli istuda sektorisse B2 pingile. Naabriteks fantastilised britid, kes poja suu läbi meile selgeks tegid, et neist neli kaasati Ühendkuningriigi eestlaste ühendkoori ja mõned olid isegi šotimaalt.
Mulle meeldivad laulupidu väisavad välismaalased. Neis pole seda: "mis mõttes ei saa kohe friikaid"  tunnet.

Kuna armastan väga koorimuusikat, siis suudan ilma söömata-joomata-pissimata-vingumata kolm tundi pingil püsida.
See aga ei välista, et ma öösel poole kaheteistkümne  paiku ei sooviks ennast mingi ühistranspordi peale sokutada. Kaaslaseks, õieti mina nende kaaslaseks kaks valikkooris laulnud sõbrannat, kes eluaegsed, aga enam mitte nii tulihingeliselt lootust täis.
Oo Tallinn, oo! Kõige paremini iseloomustas olukorda ühistranspordile teed takistanud politseinik: meile on antud käsk ühistransport tööle panna siis, kui laulupeolised on koju läinud!!!! ahahahaa!
Kellele see transport siis käima pannakse.
Õnneks saime ikka Hobujaama (läks aega, mis läks) ja sealt edasi Kalamaja bussile. Veel veidi kõndi ja branne juurde kotile. Käekell oli fikseerinud kokku 18 000 sammu. Kell oli üks.

Öösel häbenesin ja rääkisin iseendaga : ma ju keelasin sul rongkäigu äärde hüüdma minna. Vana inimene ja karjud ning lehvitad tee ääres. Täitsa segane, kuidas sa nüüd linna peal hakkama saad? Ainuke, et koos minuga hüüdis pealtnäha täiesti normaalne naisterahvas. Peaaegu kõigile.  Minust ta sinna hüüdma jäigi kui mina Lääne-Virumaaga lõpetasin. Ainukeseks vabanduseks oli see, et keegi, või oli neid mitu hüüdsid kodurongkäigust vastu: Elagu Liina! Eks ma siis elan.

Täna pilte pole. Mitte ei taha teised fotokast välja tulla. Pühapäevast proovin veel ühe loo teha. Homme.

Laulik pärast reedest proovi, teemasse: laupäeval läheb vaja

Uuesti ratastel!

Veel aastakese tagasi oli mul ilus plaan: paigutada Eestimaa reisilood ühte blogisse. Alustasin suure hooga nagu ikka. Püstitasin eesmärgiks 100 . Mis juhtus? Esimene tagasilöök tuli siis, kui kandes üle,oskasin ühe loo "kaotada". Teine tagasilöök tuli siis, kui avastasin, et 100 on ikka väga palju.
Ja nii see asi toppama jäi.
50 lugu sai ritta, ülejäänud jäid mustanditeks. Juba siis sain aru, et õiged reisilood on need, mis kirjutatud kohe - emotsioonide ajel. Hilisemad on ainult kirjeldused.

Nendes lugudes oli veel üks eripära: teostasime need rännud naabrinaisega kahekesi. Ja teeme seda veel.
Jumala ja meditsiini abiga sai Anneli üle raskest silmahädast (ei oska sellele teist nime leida) ja tänavusest kevadest võin hõisata: me sõidame siiski!

Aprilli lõpupoole võtsime suuna  meie tavalisse karulaugukohta Kunda lähedal Lontovas. Valisime veidi teise tee ning sõitsime MALLA MÕISA juurde.

Kuna käigud lähiümbrusse kipuvad korduma, siis võiks ka 2011.a. kolamise lingi panna.

https://emmeliinareisid.blogspot.com/2017/09/juripaev-andja-lontova-letipea-malla.html

Pilt, mis nüüd avanes oli ütlemata kurb.
Kodus, ajalehest otsides tuletasin kurva sündmuse meelde: 2018.a 7.sept. põles Malla mõis. Sellel mõisal oli üldse ebaõnnestunud lugu.
Virumaa Teataja andmetel ostis soomlastest abielupaarilt 2014.a. Soome "bitcoini parun" virtuaalraha eest. Ta soovis seal jätkata eelmiste omanike poolt alustatud renoveerimistöid.

Neljaks aastaks seda rõõmu oligi.
Kaunil kevadpäeval 2019 avanes selline pilt:

....

...

...

Karulaugud korjatud, saimegi esimese sõiduga ühele poole. 

Selle aasta teine ehk järgmine kaunis kevadõhtu viis meid Lavi allikale ja Põlulasse. 

Küll oli ikka siin koole olnud! 

ja praegune Põlula mõisakool

Ka selle, üha väiksemaks jäänud kooli ümber on palju kära: küll ei jätku õpetajaid, küll ei jätku õpilasi. Elame , näeme.

Mõisast veidi maad edasi on jälle üks koht, kus olime kunagi käinud.

https://emmeliina.blogspot.com/2015/04/kevadranded-naabervalda.html

Nüüd piirab silt Eravaldus meie uudishimu. Aga see ei takista pildistamast

Paar nädalat enne olin maakonnalehest lugenud, et Lavi allika vett pakutakse müügiks. No jah, meie saime igatahes tasuta.

Sellised aprillikuised rännud