Allmählich (järk-järgult, samm sammult, vähehaaval)

 

Viie kaaslase kommentaarid-kaasaelamised sundisid olukorra veel ja veel läbi kirjutama. 

Kujundlikult sõnastaksin situatsiooni "kui inimene naerab kaotab kurat oma võimu". 

Just  naer hakkas mind maha jätma juba möödunud sügisel. "Tärniga lapsi" tuli üha enam, nad klammerdusid minu külge ja kaklesid (ka füüsiliselt) minu tähelepanu pärast. Korraga mind nagu polnudki. Muutusin läbipaistvaks. Veidi andis köis järele kui saime kaks uut tugiisikut. Niikaua oli tore kui 10 aastane kurtis: ta ainult karjub mu peale ja riidleb - just nagu mu ema. Igaüks ei sobi, tean. Läbipaistev ka ei sobi. 

Tegin endaga igasugu trikke.Vesi ja spaatamine eelkõige. Sügisele järgnes tusameelne talv. Tundetu ja lumetu. Lisaks kolis minu juurde kontrolliv ja kamandav ema. Niikauaks kui tema korteris remont. Siis pandi kool kinni. Siis jäi ema veel mitmeks kuuks. Uskumatu, see aeg isegi alguses sobis mulle. Keskendusin söömisele. Püüdsin valmistada võimalikult toitvaid, võimalikult tervislikke ja võimalikult maitsvaid toite. Püüdsin iga päev võimalikult palju õues liikuda. Püüdsin, püüdsin, püüdsin...

Ema kolis ja mina püüdsin edasi. kilod vahtisid nagu sulaselge etteheide kaalult vastu. Kuhu nad panna? Hakkasin oma vananevat keha põlgama. Surnud ring, kus "Cogito, ergo sum" asendus sujuvalt "söön, järelikult olen". Sõbranna püüdis mind motiveerida sisendades "kui paks, vana ja mitteatraktiivne" ma ikka olen. Kadus viimane usuraasuke. Unedesse sukeldudes lootsin ärgata vähemalt 10 kilo kergemana. Kuidas siis teised saavad ja mina mitte. Olen nõrk, kole ja muidugi loll ka lisaks.

Piitsutasin ennast kõndima, piitsutasin vette. Kuni ühel päeval jalg lihtsalt loobus koostööst. Tundsin, et nüüd ongi kõik. Jääb üle tubane elu "kitse" ehk tugiraami toel. Või tuleb istuda hoopis ratastooli. Mähkmetes. Korraga sain aru, et vigasena pole ma kellelegi tähtis ja vajalik. Kõikidel oli äkki koletumalt kiire ja koletumalt palju tegemist. Ja juba nati aja pärast ma enam ei tahtnudki kedagi. 

Olin otsustanud tööle mitte naasta. Mis see paks, kole ja vigane seal ikka...

Siis helistas kooli direktor. Temal polnud mingeid kõhklusi. Loomulikult tuled tööle. Loomulikult on igasugu ravimeetodid võimalikud. Mitte võimatud-nii ta arvas. Läksin. Tasapisi. 

Kui ainult keegi sinusse usub ja mitmed toetavad pilguga, sõnaga, naeratusega saabub arusaam: võta vastu ja ole tänulik. 

Tasapisi, jalg jala ette. Naeratades.

Tahtmine on taevariik, saamine on iseasi

 Proovin nurka muuta. Näib, mis välja tuleb. Olen väga tänulik eelmise loo kommenteerijatele. Ühesõnaga nende abiga alustan lõpust.

Asendamine ehk järg eelmisele postitusele. 

Pea 65-sena pean olema ja olen tänulik, et ma üldse  funktsioneerin, mõtlen, arutlen, tunnen huvi maailma vastu - ühesõnaga ajan oma rida. Kui arstirohtude peale peaks hakkama minema rohkem raha kui šampuse peale, siis on vanadus käes. Mul veel ei ole! Et endaks jääda ostsin järjekordse punase mantli stiilis "stiilsed vanainimesed" ja sain lõpuklassi noormehelt komplimendi: Õpetaja, mulle meeldib kuidas te riides käite. See asendamine puudutab kahte viimast pettumust.

Teispoolsusesse lahkunutele on võimalik andestada, otsida otsida otsida meenutada meenutada meenutada häid ja väga häid mälestusi. Surnutest räägitakse ainult head (või mitte midagi).

50-selt peabki hakkama allapoole veerema (hea, et mitte 40-selt). Vanasti ei elatudki nii kaua. Olen tänulik, et see piir ammu ületatud.

Esimene armastus oleks nii või teisiti aia taha läinud (tugine vanasõnale esimesest vasikast)

Tänapäeva koolis töötamine on näitlemise meistriklass.

Elagu blogimine ehk läbikukkunud ajakirjaniku rõõmud! Kirjutamishullus pole hullem mistahes kõrvalekaldest.

Kas pettumused aitavad areneda ja kasvada?

 

Esimene suurim pettumus  oli arusaam, et minust ei saa kunagi baleriini. Olin siis väike tüdruk, lamasin haige jalaga voodis. Õnneks see erilist traumat ei tekitanud, sest ükski minu hilisematest lasteaiakaaslastest ei läinud balletikooli.

Teine suurim pettumus oli see, et ma kunagi ei saa koolinäidendites peaosa. Õnneks jätkus mulle piisavalt kõrvalosi ja mõnikord pidin üksinda laval luuletust lugema.

Järgmine käib juba selle kolmainsuse sisse: lauljat minust ei saanud, annet ei olnud ja klaverimängu õppimiseks olin püsimatu ja ilmselt mitte väga auahne.

Neljas suurim pettumus päädis sellega, et koos 16 aastase malevakaaslasega ei õnnestunud põgeneda kuhugi, kus saaksime OMA elu elama hakata.

Selle jada lõpetan viienda pettumusega, kus mul tuli aru saada, et ajakirjanikuks õppima hakkamiseks ei piisa maakooli kehvapoolsest tunnistusest (lisaks mitte ühtegi ette näidatud artiklit ei "Sädemes", ega isegi"Tähekeses")

Numbriteta:

Pettumus, mil mõistsin, et abielus olla polegi nii tore. Seda ei saa lihtsalt kõrvale heita, sest järgmisel hommikul on see ikka veel olemas.

Pettumus, mil mõistsin, et laste sündimisest nende kasvamiseni kulub ikka suurem osa elust.

Pettumus, mil mõistsin, et plaanid võivad väga head olla, aga kui teostus jätab soovida stiilis "inimene mõtleb, aga jumal või Juhmid vallaametnikud juhivad), jäävad kümne-aastasest nn. elutööst järgi varemed. Ja seda auku ei lapi millegagi.

Pettumus, mille käigus omandasin arusaama, et intellektipuudeta, aga füüsiliste eripäradega  täiskasvanud on üks eriti kibestunud ja nõudlik (mina pean sambat tantsida saama) kamp. Kavalad ka veel, kuramused.

Pettumus:  Ütlus, et 50-selt alles elu algab on täielik jama. Vastupidi - sellest ajast hakkab kõik allapoole veerema.

Pettumus: Surnutelt pole võimalik võlga ja lubadusi sisse kasseerida.

Pettumus: kui kaalu on aastaid kogutud, siis ei ole enam võimalik seda ülejääki prügikasti visata.

Pettumus: Ütlus, et 60-selt on kõik veel ees on seniilsete vanainimeste väljamõeldis. Niisama loll kui see, et praegusaja 60-ne on nagu nõuka aja 40-ne. 

Ehh, ei saanudki nii palju, kui esialgu arvasin.

Suurim pettumus: ikka veel ei tea vastust pealkirjas esitatavale küsimusele.