esmaspäev, 3. august 2020

Olme


Äraaaetud tugipersonal lastakse...
no mitte maha, aga koju.
Ikka sügisele mõeldes. Et kui tavapärane ja sissetallatud koolimudel tööle ei hakka. Et kui 60 pluss riskigrupp peab koti pähe tõmbama ja koju jääma. Kuidas sa oled 8 aastasele tugi kui tema juurde koju minna ei tohi? Kui laps jääb pea 10 tunniks (ema tööle minek, tööl olek, poes käik ja koju sõit)
üksi. Kui noortekas on kinni õues kurjad ilmad. Ah et siis läbi skaibi. Aga kui maal netinatuke kehvake ja üksikema ei jaksa Telia kiiret netti maksta. Kui kaaslastega enda eripärast tulenevalt riiud kerged tekkima ja peenematesse peredesse külla ei lastagi. Millega meelitada sõpru ühe toalisse, väsinud korterisse, kui seal pole seinasuurust telekat ega "iks poksi"? 
Puhh, nüüd on aur väljas. Pealegi, pole veel midagi otsustatud. Pealegi pole mul lahendust pakkuda.

Alati võib ju koju jääda ja pensionist elatuda. Tuleb lihtsalt vanaks hakata. 
Ega mul muud jama kaelas ole, kui suur muutmine. Nimelt soovib uus ühistu hakata meie 24 korterilist, 30 aastat vana maja renoveerima. Ja mitte ainult, vaid paigaldada maaküte. Meie vanad saurused, kes  juhatusest tagasi astusid otsustasid 2007, et me ei vaja keskkütet, vaid õhkpumpasid. Nii korraldasidki põhijõud elamise ümber: malmradikad välja, uued aknad, remont. Nüüd aga on õhus uus, suurem ja kallim korraldus. Vana kaardivägi (mina ka) muretseb. Õnneks jäi minul remont kaheksa aastat tagasi pooleli. AK ei jaksanud ja mina ei näinud suurt mõtet. Tädi elas mul linnas aasta aega kiletatud akende taga. Uued vanad aknad ära, uued radikad jne. Lisaks küntakse maja ümbrus põhjalikult üles (kõrvalmaja näide). Mugavuse roaks lähevad männid, kased, pihlakad, roosipeenrad ...ma ei tea, kas ma tahan selle progressi kaasosa olla. Praegu ei tea. Ja kui veel mitmeid kuid tulebki korteris selle sees olla nii, et tööle ka pole asja, siis...hakkab kurb. Ja vot üks kord nädalas penskaritega vallamajja suppi keetma ja keelt peksma ka ei taha. Võimlemine veel kuidagi sobiks. 

Bussireisid
On, ei ole?
Olen siis mina nädalakese kodust eemal. Liinibussiga kodupeatusse lähenedes tabab mind üllatus: Viadukt on üles küntud nagu kehva mehe kartulipõld, pulgaga poiss vehib suunda ja mida pole, on bussipeatus. St. on, aga jupi maad kodule kaugemal. Mis sääl ikka, suvised tööd, kannatan ära. Järgmisel st. laupä lõunal pakin ridiküli ja asun uuesti teele. Lähen varuga st. varun pool tundi. Jänes jookseb üle tee. Ei tea, kas on hea märk. Jõuan suure tee äärde ja mida ma näen: eile veel tekitatud bussipeatust pole! St. tundub, et on vanasse kohta tagasi viidud. No mis see mõnisada sammu teeb. Peaasi, et buss peatub. 
Ma ei hakka teile igaks juhuks kirjutama, mis täna juhtus. Loomulikult peatust vanas kohas polnud :))))

Sama päeva õhtul
Vöö kinni
21.10 astun Simunas "tunne kodumaad" bussi. Olin seekord  proua staatuses, sest tund tagasi lõppes imeilus kontsert kirikus millega algas Normanni orelifestival. Sinna jõudmiseks tuli veidi vaeva näha, aga see oli seda väärt!  Kirjeldus: 
13.34 kodupeatus - Rakvere,14.10 - Väike- Maarja buss. Maarjas tunnine paus ehk  blondiin lootis söögipausi. Alevi ainuke söögikoht oli reserveeritud. Mõtlen: ükski alevikohvik ei teeni tulu. Tean, 10 aastane kogemus. Aga kudakurat see Assamalla burgerimees leidis oma äriiidee. Nosin bussijaama pingil banaani. 15.50 väljub buss Simunasse. Küll kihutab. No ma ju üksi ka bussis. Kalmistu peatuses väljun, sest aega ju on. Meenub vana nali. Üks mutt teisele: eks siis surnuaial näeme. Branne tulebki. Tunnine jalutuskäik igavikuradadel. Kasta pole vaja, vihm on aidanud. 
Kirikukontsert lõppeb 19.30. Bussini on rohkem kui poolteist tundi. Rüüpame kiriku aias poest ostetud ...banaani, sest allika äärse on noored vallutanud. Ka Simuna bussipeatus on kolinud rahvamaja kõrvale, sest valmistatakse keskväljakut.
Ja nüüd algusesse: ...astun Simunas...piibitan kaardi ja valmistun nautima. Ja siis lausa käratab bussijuht: vöö peale! Mis vöö? (Voorusevöö) Uskumatu, selles pisikeses bussis on isegi turvavööd. Vabandan, aga mulle tõesti ei meeldi, kui vanamehed mu peale häält tõstavad. Päikesloojang ja Muuga tuuliku hääbuv kere ei tundunudki nii mälestustealtis. 22.25 jõuab buss Rakverre. Ja sealt on kodu juba taksoga visata. Õnneks ikka veel viieka eest. Üheksa tundi elamusi ja 47,5 kilomeetrit edasi tagasi(AK mõõdetud vahemaa Simunasse kodumaja eest) 

Võtke seal tagant koomale. Ja teie, prouad, pange kotid sülle. 
Ootan siis mina Jõgeval Tartust tulevat pühapäevaõhtust bussi. Igavese ägeda jaama on nad püsti pannud, mis sest, et pühapäeval pärast kuut enam pissile ei saa. (mina sain minut enne jala ukse vahele ja äärmiselt lahke teenindaja lubas oodata) Head sain ka teha. Juhatasin hiljem perekonna bensukasse pissile (teenindaja ütles). Imelik, bussi ikka ei tule. Äkki veereb peatusse pisike pimedate akendega bussilaadne toode pealkirjaga Tartu-Jõgeva- Rakvere.
See ei ole ju see! Oli küll. 19 kohta ja u. 19 inimest. Küsisin juhilt, et miks selline "kuut" on pandud maakondadevahelist liini sõitma. Tema ei teadnud midagi. Möödunud korral, mõni nädal tagasi jätkus neil veel norm. suurusega busse.Ei võtaks sõna, kui argipäeval koduliini kasutades istun sageli uhkes üksinduses 49 kohalises, st sõita 5 minutit maakonnalinna. Minu kõrvale istus suure seljakotiga, väga viisakas, vene keelt valdav meesisik. Kuna Tartu oli selleks ajaks juba ohtlikuks muutunud hoidsin kõrvad lahti. Teemasse: asjad ei peagi tasuta olema, aga olgu inimväärsed. Penskar peab 50 kildi eest maksma 4.10 Jõgeva-Väike Maarja. 

Pühapäeval väga ilusa bussiga Käsmu
See oli tõesti ilus buss. Uus, et lausa piinlik hakkas. Et olen vahepeal jälle olnud mitterahul. 
Kokku võttes: nii, nagu tee kulgeb "kiina kääna"(Marianni leiutis) , nii kulgeb busside ja juhtide eluolu nii samuti. Või nagu Reet Linna laulab: Paljugi võiks öelda veel... Meenus, kui lõpuks pühapäeval Võsult vana sõbraga, kellest on imeime bussijuht saanud, koju jõudsin.



reede, 31. juuli 2020

Virumaa ja Pandivere...(Hando Runnel)

Ma nagu lippaks ajaga võidu ja püüaks ette jõuda. Nii palju on kogu aeg tuulamist. 
Möödunud nädala teisipäeval sain ühe sõidupäeva ja ujumise naabrinnaga. Tänu lahtisele rõduuksele, mis andis märku, et valitsen hetkel  kodu. 
Marsruut, mille valisin kujunes kummaliseks: Rakvere - Kadila -Pandivere -Eipri - Rastla- Äntu tehisjärv ja kalakasvatus - Väike -Maarja, kuhu oli mul vaja jõuda.
KADILA
..on koht, mida vähemalt korra nädalas bussiaknast näen. Kunagi ammu pidin siia raamatukokku tööle tulema. Pelutav puumaja ei sobinud minuga. Nüüd näen seda bussiaknast - muutub iga päevaga madalamaks. 
Vana või õieti uus koolimaja ehitati 1936-ndal ja pidas vastu 1970-ndani. 1992 prooviti veel. 10 lapsega, juhatajaks minu kunagine klassiõde. Hääbus seegi, aga ajlugu on väga hästi talletatud
Kuna pildimasin passis kodus riiulil, siis jagangi linke.
Külaselts ja seltsimaja taastamistööd on muljet avaldavad. 

Naabribranne huvi pälvis küla sees mitu sarnast kortermaja, aga ma ei ole veel nende ehitamislugu tuvastanud.
Kadila on ju eelkõige Kadila raketibaas. Meil ikka veel käimata ja seekord oli ilm liiga ilus.

Ebatavaline kokku sattumine tabas mind õhtul
 Surma saanud noormees Mart oli minu põhikooli-aegne klassivend.


PANDIVERE
Küla nimi tekitas lõunaosariiklase päritoluga majabrannes segadust. Puistasin siis külale lisaks tähtsaid märksõnu: Pandivere kõrgustik (Emumägi, Kellavere, Ebavere) veekaitseala ja paeriik. Uhke.
Aga küla on pehmelt öeldes ...kaduv ääremaa. Kui valla lehelt vaatsin, siis imestasin: kuhu pragudesse need 99 inimest küll on pugenud. Vabandan, sest iga küla on ju kellegi kodu. Kadunud hiilgus, ehk mõis põlenud, nõuka aegne söökla koos poega lagunenud, villavabrikust alles varemed. 
Üllatus ka. Vaat mille guugeldades leidsin

EIPRI
Männisalu asemel pöörasime autonina Eipri poole. Eipril on vedanud. Siin on külamaja ja külaselts, kaunid majad ja õued. Mõtlemiskoht: mis teeb ühe küla elujõuliseks ja teise... Ikka inimesed, arvan. Külal isegi FB!

RASTLA
Sõites üle Maarja-Simuna tee otsisime viita. Mida pold, seda pold. Keerasime siis igaks juhuks metsateele. Vaist juhatas õigesti kuigi küla silti ei olnud. Ometi on sellise nimega küla vallas olemas. Isegi 29 hinge peaks olema. Maju nägime, elanikke mitte. Kaks autot tulid vastu.
Jõudes Pudivere-Äntu teele pidin siiski kohalikku abi paluma. Kus see kunstlikult tekitatud järv siis on?
Silte oli mitu, järv oli üks. 

JÄRANIKU ehk Äntu tehis
Alles kodus sain esimese nime teada. 
Jälle üks järv kollektsioonis.
Lisaks veel volikogu bossi kalakasvandusest ostetud forellid. Elu on elamist väärt.

Maarjasse jõudes ootas mind neljapealine pioneerilaager. Neljaks päevaks. 

teisipäev, 21. juuli 2020

Täidan või murran lubadust?


Kes mäletab siis lubasin sel suvel mitte toas konutada. Arvesse ei lähe taastumistunnid kuhu kuulub eelkõige uni. Vajan vahepeal oma kodus molutamise aega. Muidu tõuseb rõhk ja lähen peast katki. Selline intensiivne väljaspoole elaja olen. Kogu aeg näen, tunnen, arutlen, arvustan ja kritiseerin ja kiidan.

Nii olen selle suve ise teinud. Ütlen kohe, et sammuprojekt ei saanud täit hoogu. Piduri pani koridori kivitrepil komistamine. Pesukauss oli liiga suur. Sellele vaatamata kõige pikem "hambad huules" tulemus on 1393 sammu. 
Mina pole mina, kui lahendusi ei leia. Soolane Käsmu vesi oli just see, millega põlve ravisin. Mitmeid kordi. Õudukas tundus küll tund aega sihtkohta ja tagasi loksuda, aga see eest sain inimvaatlusi teha. Maakonna bussides. Tänapäeval on ju nii, et enamus rahvast liigub oma transpordiga. 
Nii kogunevadki maakonnalinna bussipeatusse vanemad prouad ja vanemad naised. Neil on kerge vahet teha. Prouad sõidavad suvitama, kannavad kübaraid, aga naised kannavad toidukotte ning väljuvad vahepealsetes metsapeatustes. Mis need on? Need on need, kus on peatus ja enne seda küla silt. Metsas. Küla ennast ei ole. Näha.

Mind tituleeritakse ikka prouade nimistusse. Välja arvatud üks tige bussijuht. Lisaks veidi kurt ka. Kui tasuta kaardiga vehkisin ja palusin: tasuta Käsmu, siis sain vastuseks, et kaardil pole raha. (Muidugi pole, ma pole ju ammu päälinnas käinud.)
Öelnud siis kohe, et pensionär, pobises juht.
Jah oleks võinud ju öelda, lisaks veel, et lesk ja lombakas.
Muidugi mehi sõidab ka. Pea kahe erandina (sepp Palmses) ja joodik Ilumäelt tulevad nad Põhjakeskusest, tumedates, värvitutes riietes, vanuseta, pehmelt öeldes pole ammu pesuvette kastetud ja väljuvad vahepealsetes metsapeatustes. Või sisenevad vahepealsetes metsapeatustes ja väljuvad Võsul, et võtta suund poodi. Ning järgmise bussiga tagasi.

Bussiliinid on erinevad. Kuna sõltun kodubussist ja suvel eriti ei poodle, siis 10.30 ajaliselt hästi ei sobi, sest eeldab 1,5 tundi hommikul Rakveres meeleolutseda. Korra küll, aga siis läheb igavaks. Kell 9 ka ei sobi, joon alles rõdul suvekohvi. Need on otsebussid, 35 km.
Mulle kõige sobivam on 12.10 (ei välju kõikidel päevadel loomulikult), mis läbib...oh ikka läbib küll. Viitna, Palmse, Ilumäe, Koljaku. Ühel korral 12.30 sõitsime hoopis Sagadisse ja ühel korral Vihulasse. Arvan, et 70-80 kilti tuleb ikka ära. Kindlalt üle tunni.
Nimistust jäid välja õpilased ja mõned pered väikeste lastega. Viisakad ja vaiksed.

Nüüd on veidikeseks käsmupaus. Ehk augustis, kui taevaisa päikest annab.