pühapäev, 16. september 2018

Maailma parandamas


Eile tahtsime 9 aastase Marianniga maailma koristada. Enne vaatasime filme ja rääkisime plastikust. Partide pargis (meie pandud nimi) Rakveres Vee tänaval ei olnud õnneks õieti midagi koristada. Nii tore! Uued prügikastid ja üldse oli mulje hea. Leidsime katkise õhupalli, pingi vahele topitud mahlapaki, suure tühja kilekoti ja väikese klaaspudeli. Konisid korjama ei hakanud ja lapsel ka ei lubanud. Mis suitsetajad need küll on, kes viskavad mittemädanevad konid pingi kõrvale kuigi prügikast sealsamas. 

Üks noor naine hakkas koera situtama peaagu sealsamas, kus meie laps murul ojakese ääres mängis ja ei koristanud enda st. koera järel. Olin liiga kaugel ja liiga leebe. teinekord enam pole. Kokkuvõttes olime rõõmsad, et kott ja õhupall vette ei sattunud ja partidele viga ei tee.

Õhtul poodi minnes ostsin tomatite jaoks biolaguneva kilekoti. Polnud seda enne Grossi poes märganud. Maksis 0,05 raha ja saab teinegi kord pruukida.

Üksikuna olen plastiga kimpus Nutsakud ja nätsikud kipuvad toiduga kaasa. Loomulikult ei lähe ma taaskasutama st. enda taaraga poodi. seega viskan rohkem määrdunud suurde konteinerisse, sest pakendikonteiner kahe 24 korteriga maja peale on väike. hea, kui sinna tagastamata klaas mahub. Enamik ajast on see pungil täis ja kaas irvakil.

Ainuke, mida järjekindlalt teen on riidekoti kasutamine. Kui banaane, tomateid vm ostan, siis ei pane neid eraldi kilekotti, vaid kasutan vanu, mis kaasas. Miks siis veel kilekott? Kuna liigun bussiga on vaja, et riidekott ja käekott kaitstud saaks. Kes ikka tahaks käia piima või salatisaba taga. 
Pojal on mul mingid eraldi fruktide kotid, aga need on sellised võrgu moodi ja ühistranspordis veidi kahtlased. Nüüd siis hakkan biolagunevaid kasutama.

Väiksed kilekotid ja loomulikult satub sekka kas suuri, saadan prügiga konteinerisse. Millega siis veel?

Teema lõpuks pildid möödunud pühapäevast.



reede, 31. august 2018

Panen päikseprillid sahtlisse


oo, ma olen tubli. Pärast aastast pausi suutsin sahtleid koristada. te ei usu, aga tõesti möödunud sügisest polnud ma sellele tegevusele eriti tähelepanu pööranud.

Alati kui Mall meile tuleb siis ta imestab, et kuidas sul kõik nii korras on. Ta mõtleb just sahtleid ja kappe. Vastan talle, et kes mul siis neid segi ajab?
Jagan enda koristusnippe endale:

  • leia igale sahtlile, kapile, kastile kindel tähendus ja ära riku süsteemi. Muidu juhtub nii, et lemmiksukkpüksid on hoopis pesusahtlis ja kiirel ajal jäävad kadunuks. Hullem, kui dokumendid  segi õnnitluskaartidega jm.
  • võta üks karp või sahtel kuhu viskad kiirel ajal käest igasugu staffi: tsekid, piletid, jm. mida ei vaja, saada kohe prügisse. Sealt on hea tuhnida kui midagi tähtsat kadunud.
  • sorteeri kosmeetikat, pesemisvahendeid. Kui ikka ei ole kasutanud pool aastat, siis ei kasuta ka. Ära hoia viimase tilgaga pudeleid. kasuta ja viska ära, siis ei kogune.
  • viska kohe ära katkised sukad-sokid-pesu kui sa ei ole harjunud neid parandama. Kui oled, siis loo eraldi sahtel ootel asjadele ja ära pane neid teiste hulka. Kui on kiire ja leiad katkiseid - see ajab asjata närvi.
  • kui elad üksi ja ei taha argiselt eriti atraktiivne olla, siis võta üks sahtel mõnusate-pehmete -mugavate koduriiete jaoks. Ära unusta neid uuendamast kui augud väga suureks lähevad nii et p välja tuleb.
  • pane riietekappidesse riided puudele järjekorras vastavalt aastaaegadele. Nüüd hakkavad suvekleidid taha rändama.
  • koosta kohver pealkirjaga "väikesed". iial ei või teada...
  • kui kasutad mitut käekotti, siis loo käekotinagi. Korista käekotti vähemalt kord nädalas, parem iga päev. Mul praegu veel lemmikhuulepulk kadund. Sama käib ka mantli ja jope taskute kohta.
  • pane vanad mälestusasjad silma alt ära, ühte kohta. 
  • tee alati poenimekiri. muidu võid kolm korda vetsuvahendit ostmas käia ja tagasi tuled ikka õllega.
  • kole voodipesu viska ära või hoia külalistele.
  • hoia silm peal maitseainete sahtlil. no sinna ikka koguneb! Ja kuivainete kapil ka. Ja külmkapil. Selle vastu aitab nn. säästupäev. oo mida kõike võib näljaga ära süüa. 
  • puhasta jalanõusid
  • pese pesu sageli. külaliste voodipesu ja saunarätid kohe pärast kasutamist. ära triigi, see on mõttetu vaev. Hangi endale pesumasin, kus lühiprogramm.
  • kui elad üksi, siis kasuta olmeprügi jaoks nn. ühe päeva kotte. Papp-paber-klaas võivad koguneda, kui ruumi on. 
  • ära tee kraanikausikapist sodiladu. 
  • hoia arvuti laual märkmikut ja pliiatsit, öökapil ka. head mõtted võivad muidu kaduma minna.
  • hoia võtmed kindlas kohas. telefon ja rahakott ka. 
  • kui oled kaltsuhoolik, siis käitu nii; ostad ühe uue asja, viskad ära kaks asja
Minu koristamised algavadki just kappidest ja sahtlitest. Vahest muidugi lõppevad ka ja tolmu imemiseni ei jõuagi. Kuna mul  keskmiselt rohkem ruumi, siis üldiselt koristan tubade kaupa. Siis saab ikka korda ka. Kõigepealt sahtlid-kapid. Võtan kasti kuhu viskan kõik "ehk võib vaja minna" materjali ja tõstan kasti järgmisesse tuppa arvutilaua alla  ja vaatan kui palju läheb aega, kui sealt midagi otsima hakkan.

Nii käin kõik toad üle. Ideaalis korra kuus. Reaalis - siis kui keegi ähvardab külla tulla. Või kui voodis und oodates vahid ämblikuga tõtt.

teisipäev, 28. august 2018

Puruvana lood 2



Mis edasi?

1973 aastal moodustasid meie perekonna 45 aastane Puruvana, 78 aastane vanaema Nete, 17-ne viimase klassi tüdruk Mina ning 9 aastane vend. Jätkasime, nii kuidas oskasime.
Ema töötas, meie õppisime, vanaema oli koduhaldjaks.
Uskumatu, aga muster kordus. Sügisel tuli minul õpetajaks minna. Alguses kooli, hiljem lasteaeda.

Puruvana ei jäänud kaua üksikuks. Orbiidile oli ilmunud temast kümmekond aastat vanem leskmees. Ja siin ilmnes Puruvana otsustusvõimetus. Või oli see mugavus, mine tea. Suhe jäigi vinduma kahe korteri vahel - kumbki alla ei andnud. Vollil olid täiskasvanud lapsed, see ei seganud. Tal oli auto ka. Ühesõnaga- nädalalõpumees. Viks ja viisakas. Mind ta ei seganud. Küll aga vanaema Netet.
Nüüd otsustas praegune Puruvana teha otsustava sammu: tal õnnestus asutuse kaudu vahetada meie kahe-toaline kahekorruselise ridamaja vastu. Vanaema Nete sai oma toa, mina sain oma toa, vend sai oma toa ja "paarisrahvas" sai nädala lõppudeks elutoa.

Arvan, et Puruvana oli õnnelik. Nad käisid kultuurimajas tantsimas, restoranis ja suvistel väljasõitudel Peipsi ääres telkimas.
Vanaema Nete ehk Puruvana ema oli üks ütlemata virk ja hoolikas inime. Mina ka. Kodu oli meil hoitud ning kõht täis. Probleeme püüdsime eirata, igaüks õiendas omaette.

Kui otsustasin enda mehe perega liita, siis sain peagi aru, et mis liig, see liig. Põgenesime koos aastase poisipõnniga alevi teise otsa, et Puruvana meie igapäevaelu korraldama ei pääseks. Tal jäi palgatöö ja nädala lõppude vahel energiat üle. Aga kui ma palusin konkreetselt lapsel silma peal hoida, siis leidis ta tuhat vabandust. Õnneks oli meil vanaema Nete.

Alev väsitas mind ja ammendas. 1982 saabus võimalus kolida linnale lähemale. Vend oli siis täiskasvanu. Ega me Puruvanaga ei riielnud eriti, aga 30 km. kaugusel olid omad plussid. Meie kahel pojal oli alati suvevaheaeg maal vanaema juures.
Puruvana oli kaval, sest nõuka aeg koolitas kavalaks. Enne pensionit, mis saabus naistel 55 aastaselt töötas ta ühe aasta maalrina. Raske füüsiline töö andis 120 rubla pinssi kuus.

80-ndate lõpus hakkas visiitabielu väsima. Kuna kaval Puruvana nägi, et temast 10 aastat vanem mees 70-le lähenedes pole ikka enam 55, siis suri suhe pikkamööda välja. Märkamatult oli ka vanaema Nete vanaks saanud. Ainuke, kelle jõud ei raugenud, oli Puruvana. Lisaks pensionile hakkas ta väravavalvuriks. Ja tegeles aktiivselt minu ja venna pere-elu korraldamisega. Endiselt oli minu lastel suvevaheaeg vanaema-vanavanaema juures. Olen ääretult tänulik.

Kuigi arveametnik, ei anna see veel majandamisoskust. Nõuka- aja küttearved, elektriarved jm. arved kasvasid 90-ndate alguses kohutava kiirusega. Vend koos perega lahkus samuti ridamajast linna paremat elu otsima. Ja nii saabuski tõehetk- kahel naisel polnud kahel korrusel mõtet ruumi hoida. Oleks me ette teadnud, et paari aasta pärast oleks see kõik võinud erastatud olla ja maha müüdud saada. Tagastatud vabadussõja talu eest. Seekord läks teisiti. Toimus lihtne korteri vahetus kõrvalmajja. Puruvana iseenese tarkusest.

1994.a. algusest meil enam vanaema Netet polnud. Talle anti pea 99 aastat. ja oligi Puruvana üksi. 67 aastaselt.
Oo, ta oli igiliikur, ta oli väsimatu! Kujunes tore pensionäridest naiste seltsike, Sõid koos kooki , lahendasid ristsõnu, tegid käsitööd, kudusid kangastelgedel vaipu, vaidlesid seebikate üle. Puruvanal sellest ei aidanud. Ta oli suurepärane lapsehoidja ja koduõpetaja. Nõutud. Nii täienes meie pere Puruvana "lastega" ja nende vanematega. Kõige vanem lõpetab juba ülikooli. See oli järjekordne tore aeg tema elus.

Lisaraha eest otsustas ta oma korteri kenaks remontida ja kaasajastada. Sisustas endale väikse mugava pesa. Aga üks unistus ei maganud. See kerkis ikka ja jälle päevakorda: Oma maja ja aed.
Ja lõpuks oli tal seegi! Poja pere uhke laenumaja. Suur, suurem, kõige suurem. Nii suur tükk, et ajas suu lõhki.
Kadus poeg, kadus maja...Tuli vanadesse kingadesse tagasi astuda. Ja ta tuli toime! Kange naine, peab ütlema.

Meie pere on kogu aeg vanadega harjunud. Nii oli minul tähtis võtmeisik vanaema, minu ja venna lastel vanavanaema Nete ja vanaema Ellen, kellest on vanuigi saanud Puruvana.
Mis on selles head?
Me oleme kõrvalt näinud vananemist ja me ei karda seda. Muidugi on meil hästi läinud. Vanaema Netet pidime väga vähe põetama. Aga ta elas aastaid meie pere juures.
Puruvana on kangemast tõust. Temaga on igapäevaselt raske. Mul on hea meel, et ta ei hääbu minu juures nn. "kapi taga" vaid on iseenda peremees. Käib suvel poes, loeb ajalehti, vaatab telekat, kütab ahjukest ja teeb lastelaste lastele väga häid pannkooke. Ja helistab. Ja helistab veel. Kahjuks on kõik temavanused juba teisel pool. Viimane läks kuu aega tagasi.

Ta on meie elu osa. Õnneks on meid palju.

Valla sots. töötaja soovib hommikul kell 9 õnne.
sõbrannaga
(ema käskis pudeli ära panna, ta peaagu karsklane, aga mina ei võtnud)

Meie vana kodu 1960-1975 praegu