pühapäev, 26. november 2023

Ehh

 

Kui ma siia kooli tulin

üpris pidetu ma olin

nüüd on oldud aastaid kuus

iga päev on nagu uus

endistviisi mõistan ma

ei saa

ilma lasteta




Reedene rõõm ja üldse

Poeg 2: ähh, vingud ju kogu aeg, et trepid on kõrged ja teismelised tatid lärmavad ja tormavad ja varsti tuleb talv ja suusasaabaste aeg - no miks sa üldse siis veel tööl käid?


Paus

Mina: tõepoolest, miks? 

Viimased nopped: 

Kolmandik(tütarlaps) näitab uhkusega oma pangakaarti, millel Viiralti Virve pilt. Mina: oo, see on nii tähtis kunstnik. Kust sa tead? Mul tema raamat kodus? Palun too ja näita. Nüüd juurdlen, Seal ju need põrgupildid jm kabaree. Pärast öedakse, et õpetaja levitab ..oi jummel.

Seesama tüdruk: ma ei saa aru, miks ma ei või sinuga pärast tunde kohvikusse tulla? Muuseas ma pole temale ühtegi tundi andnud.

Tüdrukud, viiendikud, tulevad rahvastepalli võistlustelt: LIIA ja Liina , me saime Viktori . Aa, no jah, võtke ja sööge meie kuklid jne. me oleme nii võitu täis!


Reedene kunsti tund 1 klassis. Jään veid hiljaks: ENT ehk eriti naksakas tüdruk: no kus see abiõpetaja koperdab kui mul on teda kiiresti vaja.

Lapsevanema kiri: ole hea, anna mulle ikka teada, kui miski pole nii, nagu peab.

Mina /mõttes) laseme lapsel olla. Niikaua, kui tegemist pole tahtliku vägivallaga. 

Kohtan kohvikus vana kolleegi: kuidas EM-il läheb? Oh, ta on väikeklassis ja me ei pane teda tähelegi (türgi päritolu poiss kellel olid esimese klassis rusikad kogu aeg taskus rullis)


Minu lemmikpoiss G 2c seisab ukse juures. Liina, kas sa juba tuleksid, ma tahan sulle ukse lahti teha. 

Tüdruk 2 a: kas meile ikka peab see loodusõpetus meeldima.Kas sulle meeldib?  Enne tundi läks ta klassiõega nii pahuksisse, et pani enda suule kleebeka: ma ei räägi sinuga mitte iialgi.

 Mul on hea meel, et ei ole selline proff, vaid abi. seega märkan rohkem. Ja veel: mulle on sobivad algklassid. 

HOMME Jälle

Teate kui palju lapsed rääkida tahavad. ja et oleks kuulajaid ning märkajaid.


reede, 24. november 2023

Pühendatud Maabrannele, kellega veetsime unustamatu õhtupooliku

 




Mida te joote?" küsis ta.

"Ma ei tea, ükskõik mida."

"Kaks calvadosi," ütles Ravic kelnerile ....Ja pakk sigarette "Chesterfield."


...

" Jooge see ühekorraga ära:"

...Kas tahate veel?" 

...

Naine noogutas .

"Veel kaks calvadosi. Aga suuremad klaasid.

"Suuremad klaasid? "

Ja sees ka rohkem?"


Aitäh. Kui  AK on lahkunud, siis ma ei pea 1 i olema



laupäev, 18. november 2023

Kõik algas külmadest radikatest




 Mul on valida: kas teha südamega töösooritust koolis ja olla pärastlõunaks läbi, kui "läti raha" või hakata tegelema meelistegevusega st. laisklemise ja olesklemisega. Praegu valin küll esimese.

Täna oleksin päris hätta jäänud, sest eile hilisõhtul sain Kalamajabrannele nentida : mul on ka millegipärast külmatunne.  Blondiin ei taibanud radikaid katsuda enne, kui unepausi ajal. Külmad, täiesti külmad. Suletekk kaissu ja tudu jätkus hommikuni. Niikaua, kuni teki alt välja sipeldanud kaunilt pediküüritud varbukesed külmetama hakkasid. Nüüd oli kuri karjas. Radikad endiselt külmad ja vesi ka. 

Jätsin probleemi rahule, sest ega mind ju keegi usu. Siiski selgus, et teistel ka olid radikad külmad, no siis, kui nad üles tõusid. Õnneks sai viga likvideeritud ja lootus ning temperatuur hakkasid tõusma.

Ja siis me Anneliga sõitsime! Kuhu? Eks ikka sinna. Milleks? Et ikka näha. Kaasa haarasin aasta tagasi kohvrisse  pakitud talvemütsi ja salli ning igaks juhuks käpikud. Selga panin võimalkult vähe-no ei saa olla, et SIIN EESTIS on külm. Oli küll.

Teekond: Sõmeru diislikas, sest auto on vahepeal verd vahetanud st. auto on üldse uus. Rannapungerja teed mööda Tudusse (nii hea on näha, kõik paistab ju läbi.) Olen Tudust kirjutanud. Enam seal kooli pole. Koolihoone ehitati 1939 ja oli selle aja kohta mugavuse viimane sõna. Keskküttega. Ehk mõned õpilased veel elavad külas.. Kahtlen. Vähemalt pood on.

Mõtete ajel keerasime kurba külla Peressaarde. Olen sellest kirjutanud. Seal pole küla enam ammu ja koolimaja, mis valmis 1938.a ,oli oma aja kohta väga moderne, kesküttega. Suleti 1964. aastal õpilaste vähesuse tõttu. Olime siin varem käinud. Siis sai veel ohtlikuse piiril trepist üles ronida. Nüüd..on kõik. 

Oonurme jäi vahele. Külaplats rohtus, külamaja pime. Vahvad laulupäevad olid. OLid...

Sõitsime edasi. Tudulinn, kirikud ja kalmistu. Majad ka. Kool loomulikult mitu aastat suletud ehk likvideeritud. Mida sa 12 õpilasega ikka teed. Käime hüdroelektrijjaama juurest läbi, sest mina ei mäleta, kas kunagi käidud-nähtud. Vesi voolab kõrgelt, järv on ja muidu ka ilus!

Aega jätkub ja ilm on autost vaadates päris norm. Vähemalt ei saja. Tee äärtes laiutavad nii korda tehtud majapidamised kui põllukivist ahervaremed. Mõnedel majadel ainult korstnad püsti.

Mmmm. Miks kasutada tavateid, kui Lohusuusse on vaid 14 km. Kuna kodutöö olematu, siis saime hiljem lugeda, et 1763 sündis Lohusuus Otto Wilhelm Masing. Kirikut olime varemgi väisanud ja kaunis kool (loodame, et mitte kauaks kakskeelne) töötab.

Olemegi Peipsi ääres. Tammispää, Ninasi, Kalmaküla. Päev kisub kella nelja poole. Nüüd on viimane aeg Avinurme poole pöörata. No ikka huvitavamat teed pidi. Ei tea, kuhu välja jõuame? Aa, hoopis surnuaia teele. Avinurme on armas nagu alati. Isegi hiigelkalevipoja on nad kirjuks võõbanud. Ja gümnaasium on neil alles. Ühesõnaga - neil on kõik korras. Inimesed vajavad tünne, potsikuid, nätsikuid, puulusikaid.

Hakkaks nagu aitama. Missealsikka- tuttavat teed pidi koju. Venevere, Muuga, Roela... stopp. Oleg Gross on Roelasse oma impeeriumi rakukese püstitatnud. Milline pood, oo, milline pood! Pikka iga ja head tervist talle. 

Päike loojub vasakul nii tulipunaselt nagu eales pole näinud. Auto termomeeter näitab seitset miinust. 

Aeg koju minna

Lõpuks peab Tenerife reisu kohvri lahti pakkima. Seni veel lükkasin edasi. Et oleks nagu vahejaam või? Ei ole. 

Algab kodusügistalv.