reede, 26. veebruar 2021

Mul on aega veel...



Jätkan talvepiltidega. Seekordne märksõna on veebruar.

2010 veebruar O üksust


2011 oi kui ilus

ja kes ütles, et lund ei olnud
no ikka oli küll



2012 lihtsalt jaanuari viimane päev jäi veel ette
 Vainopeal


edasi juba veebruari Porkuni ja lund ikka jätkus

 ja 
Juss vanaema juure

ja presidendimatkal polnud lumepuudust



2013 vist veidi vähem


Aaspere mõis


2014- ja veebruarilund ei jätkunudki


2015

peaaegu veebruar, ent jälle oli veebruaris

lumega kitsas, Olustvere vana mõis


2016
jaanuaris oli lund nii et oli, aga 3. veebruaril sai peaaegu otsa  
Oaundu



11



2017 
jah noh ikka oli lund




...





aga mitte väga palju





2018





...



2019

mnjahh, pildid telefonist ja tundub, et 24.veebruaril lund polnud mitte







2020 tühjus - ei pilte, ei lund :) (arvan)

kolmapäev, 24. veebruar 2021

Nelja Itipoja ema juhtumised

 

Esmaspäeval sain siis süsti ära. Olen süstimist kartnud lapsena ja kardan edasi. Võttis pea ja peopesad märjaks. Õnneks oma arst käepärast, kes lohutas, et lapsed ka kardavad süsti. Hiljem samal päeval polnd viga midagi. Ainult libe oli. Mitte toas, vaid õues. Külm oli ka, mitte toas, vaid teki all. Sellega jama piirduski. 

Hommik tõi uuendusi. Kooliboss oli meile kõigile tellinud teisipäevaks esmaabi koolituse. Loodan, et see tellimus vormistati vähemalt kolm kuud tagasi, sest nii suurt ettenägemise võimet pole isegi vallavanemal, direktorist rääkimata :) Koolitada võisime ennast koolis kui ka kodus. Kuna koolis pakuti kohvi ja lõunat, siis otsustasin muidugi sinna kulgeda. Valearvestus. Tunne minus eneses polnud kiita ja akna vastu rabistas mingit ollust. Hommikukell näitas kaheksat ja vastavalt eriti sandile enesetundele otsustasin päeva ümber mängida. Esimest korda sukeldusin kodus Zoomi keskkonda. Ihhiii, nägin kuidas mõtteline osa kolleegidest meediaklassi sulandub. Ja siis nägin vähemalt kahte kodus õppivat õpetajat. Seejärel valdas mind paanika. Nupu asemel helistasin koolibrannele, et kas mind on ka näha. Ta ütles, et tume laik ja Liina KK. Ega ma teda eriti uskunud, vanuses sama aastaarv. Istusin selja sirgu ja tegin õppija näo. Esimesed 1,5 tundi. Hingata ka eriti ei julgenud. Pausi ajal helistasin uuesti. Ei mingit mind. Rahuloluseisundis lähenesin diivanile. Oo, hoopis mugavam. Slaidid paistsid ja koolitaja hääl kostis niisamuti. Veel 1,5. Vahemärkusena olgu öeldud, et koolitaja oli väga hea, ainult, et see eriline olukord...

Peale lõunat otsustasin tasakesi jalg jala haaval diivanile küljeli visata piiludes ikka ettevaatlikult arvuti poole. Kui asi läks koledate piltideni sulgesin silmad... Avasin need, kui koolitaja tänas ning lõpetas. 

Enesetunne polnud ikka kiita. Poeg 4 muretses: kas kraadisid? Mina: mul polegi kraadi. Poeg: mida ei tuvasta, seda ei ole. Tal alles süstist vähem möödas, muidu ikka vastupidi :)

Täna olin ikka veel mure selle eilse koolituse pärast. Et kui koolitaja nägi kuidas ma kodus tukun - kus siis selle häbi ots ja tunnistust ka ei anta. Meelde tuli noorim lapselaps Jesper( 8) , kes oli koduõppe ajal kaamera kinni teipinud. Hilja. 

Poeg 2-ga kohtudes julgesin küsida, et kus minu monitoril see kaamera on? Oehh, poeg vaatas mind, ohkas veelkord sügavalt ja vastas: emme, sul kaamera ainult läpakal ja kuna läpaka kaas suletud siis ei näinud sind keegi. 

Vähemalt siin pildil olen oma elemendis. Elagu minu Eesti!



esmaspäev, 22. veebruar 2021

Ma tuhat korda tänan sind


 Võtsin nädala hoogu, aga ei suutnud (osanud) kurba sõnumit endast lahti lükata. Õnneks leidsin Maalehest sõnad, mis minu jaoks kõige kohasemad.





Jaak, oled mulle ja meie poegadele oma lauludega väga oluline 


Klõps 2018 mais Kalamaja päevadelt