kolmapäev, 21. oktoober 2020

Mis tehtud, mis teoksil



 Muumitrolli isa ja ema võtsid kõik nende tuttavad ühtviisi rahulikult vastu, tõid muudkui uusi voodeid juurde ja pikendasid aina söögilauda. Nõnda oli muumimajast ajapikku saanud seesugune segadusepesa, kus igaüks tegi täpselt seda, mis pähe tuli, ega tundnud kuigi tihti muret homse pärast." (Tove Jansson)

Selliselt kujutasin enda kodu, aga välja on tulnud hoopis midagi muud. Minu kõik neli last on rajanud enda pesakesed ja minu juurde satuvad üha harvemini. Et kohtuda, tuleb hoopis minul jalad selga võtta, et lapselapsi kallistada. Olgugi, et koolivaheaeg, on neil oma tegemised. Nii sain reedel osaleda(vaatlejana muidugi) algajate maadlustrennis. Jummala vägev elamus. Äge treener ehmatas mind alguses sõnatuks. Kui ennast tutvustasin ja palusin luba kaasa elama tulla, siis ta vastas: Eitohi! No mis seal ikka, tema on boss. Minu nõutut nägu nähes hakkas ta naerma ja ütles: mitte ainult ei ole lubatud, vaid on väga soovitud. Nii elasid minu 7, 9, 11 koos paarikümne samasugusega (noorim 4) tund aega ennast välja. Küll tirelid, saltod, turiseis, tagaajamismängud ja lõpuks veidi maadlust ka. Ja seda kõike lastevanematele 0 raha eest. Ei ühtegi konflikti vaid rõõm liikumisest. Pole ime, et oma valla lapsi transpordivad vanemad ka teisest valla otsast kolm õhtut nädalas. 

Järgmine, millest rääkida tahan on kohalik saun. pea samasugune, kui minu lapsepõlves. Kapid lukustamata, kivipingid, suur lava. 1.50 per nase. Käisime seitsmese piigaga, sest olime kokku leppinud, et see on "tüdrukute aeg". Poisid kasutasid samal ajal aktiivselt vanaema ehk minu nutiseadmeid. Nii aktiivselt, et pühapäeva õhtuks oli Arvut otsad andnud ja vajas poegade esmaabi. Nutsin natuke, sest hirm oli naha vahel rohkem kui 2000 foto pärast. Õnneks äratati massin elule tagasi. Aitäh, aitäh!

Kolm päeva ja kolm last oli paras annus. Ka minul peab koolivaheaeg olema! Sellepärast ei tulnud terve järgmise päeva hommikumantlist välja, telekas seltsiks. Lõpuks olin sunnitud, sest tahtsin ennast turgutada masaažiga. Mul on suurepärane massöör! Ta ei õienda, et materjali on liiga palju. 

Kuna mu kõndimistegevus piiratud (mitte rohkem, kui 5000 sammu päevas ja see ka hajutatult) siis jäävad paljud rõõmud kättesaamatuks. Kirurg - sugulane (vanavanaisad olid vennad) andis sellise käsu, proovisin sellest kinni pidada, kuigi mööndustega. Viimane ränk rikkumine sündis õpilastega Kadrioru pargis ja Jaapani aias. Retkejuhid olid ranged  vanemat sorti naesterahvad, kes alustasid 7-8 aastaste harimist Apollo kujust (mida suumides kasutasid õpilased pildistamiseks ja jagamiseks enne kui me jaole saime). Aga muidu oli tore. Kolm tundi möödus (lennates) kella vaadates, et saaks ikka selle 40 pealise karja kenasti bussi tagasi. Järgmisel päeval saime läbi viktoriini tagasisidet: Peetri või Jüri (mis tähtsust sel on) naise Kadri auks, kes kukkus orgu pandi pargile nimeks Kadriorg. Jaapani aias peab vaikselt olema, sest jaapani lastel on rääkimine keelatud. Ja Apollot mäletasid kõik. 

Täna sain viimaks kergkoristuse hoo sisse: likvideerida kärbeste surnuaed (ma ei saa aru, miks just minu korterisse!!) , likvideerida tolmurullid nähtamatutesse kohtadesse (küll on hea, et ei oma 60-ndate tikkjalgset mööblit) ja siis veel nipet näpet - nii kahe päeva ulatuses. 

Homme ootab mind  harimiskoolitus, kus saan oletatavasti teada, mis juhtub, kui lapsed mind tõsiselt ei võta. Reedel võin seda praktikas proovida olles 11 aastase saatjaks mingisse kohta Noblessneris, mis kõlas poja telefonis nagu PROTO. Laupäev jääb oletatavasti ristipojale, kes resideerub väikse vanaema juures. Ja ongi kõik.  

Öösel võiks ju minna seltsimajja diskole (oma jook ja 20 raha korgi eest nagu FB teatas), aga see pole mo koht (nagu keegi klassik ütles). Nii et öösel saab jälle filme vaadata. 





kolmapäev, 7. oktoober 2020

Vaated köögiaknast

 Kuna olud rasked (fotokas keeldub pilte välja andmast), siis kasutan vanu, sest kuidagi ei raatsi väljakutsest loobuda. Puudu jääb just see üks ja õige.

1. vaade üle  lillede paremale (2019)
2.vaade üle lillede otse (2018)


3. vaade tigeda linnuga (2017)

4. vaade üle lillede vasakule (2016)


5. Vaade laternapostiga vasakule (2016). Uskuge, need ei ole mäed :)

5.Vaade läbi metsviinapuude pigem otse(2015)


6.vaade üle küünalde jõululaupäeval (2014)

6. vaade grilli-ja lõkkekohale (2013)


7. vaade üle maasikate alajaama putkale, lisaks mets ka (2012)


8. vaade talve (2010)

Aitäh, lendav konn 

http://lendavkonn.blogspot.com/2020/10/valjakutse.html

sain meelt lahutada!

reede, 18. september 2020

Allmählich (järk-järgult, samm sammult, vähehaaval)

 

Viie kaaslase kommentaarid-kaasaelamised sundisid olukorra veel ja veel läbi kirjutama. 

Kujundlikult sõnastaksin situatsiooni "kui inimene naerab kaotab kurat oma võimu". 

Just  naer hakkas mind maha jätma juba möödunud sügisel. "Tärniga lapsi" tuli üha enam, nad klammerdusid minu külge ja kaklesid (ka füüsiliselt) minu tähelepanu pärast. Korraga mind nagu polnudki. Muutusin läbipaistvaks. Veidi andis köis järele kui saime kaks uut tugiisikut. Niikaua oli tore kui 10 aastane kurtis: ta ainult karjub mu peale ja riidleb - just nagu mu ema. Igaüks ei sobi, tean. Läbipaistev ka ei sobi. 

Tegin endaga igasugu trikke.Vesi ja spaatamine eelkõige. Sügisele järgnes tusameelne talv. Tundetu ja lumetu. Lisaks kolis minu juurde kontrolliv ja kamandav ema. Niikauaks kui tema korteris remont. Siis pandi kool kinni. Siis jäi ema veel mitmeks kuuks. Uskumatu, see aeg isegi alguses sobis mulle. Keskendusin söömisele. Püüdsin valmistada võimalikult toitvaid, võimalikult tervislikke ja võimalikult maitsvaid toite. Püüdsin iga päev võimalikult palju õues liikuda. Püüdsin, püüdsin, püüdsin...

Ema kolis ja mina püüdsin edasi. kilod vahtisid nagu sulaselge etteheide kaalult vastu. Kuhu nad panna? Hakkasin oma vananevat keha põlgama. Surnud ring, kus "Cogito, ergo sum" asendus sujuvalt "söön, järelikult olen". Sõbranna püüdis mind motiveerida sisendades "kui paks, vana ja mitteatraktiivne" ma ikka olen. Kadus viimane usuraasuke. Unedesse sukeldudes lootsin ärgata vähemalt 10 kilo kergemana. Kuidas siis teised saavad ja mina mitte. Olen nõrk, kole ja muidugi loll ka lisaks.

Piitsutasin ennast kõndima, piitsutasin vette. Kuni ühel päeval jalg lihtsalt loobus koostööst. Tundsin, et nüüd ongi kõik. Jääb üle tubane elu "kitse" ehk tugiraami toel. Või tuleb istuda hoopis ratastooli. Mähkmetes. Korraga sain aru, et vigasena pole ma kellelegi tähtis ja vajalik. Kõikidel oli äkki koletumalt kiire ja koletumalt palju tegemist. Ja juba nati aja pärast ma enam ei tahtnudki kedagi. 

Olin otsustanud tööle mitte naasta. Mis see paks, kole ja vigane seal ikka...

Siis helistas kooli direktor. Temal polnud mingeid kõhklusi. Loomulikult tuled tööle. Loomulikult on igasugu ravimeetodid võimalikud. Mitte võimatud-nii ta arvas. Läksin. Tasapisi. 

Kui ainult keegi sinusse usub ja mitmed toetavad pilguga, sõnaga, naeratusega saabub arusaam: võta vastu ja ole tänulik. 

Tasapisi, jalg jala ette. Naeratades.