Tuisku trotsides Amblasse

Tuttav ajakirjanik sai nööbist kinni ja tegi märkuse, et miks ma nii vähe arvamuslugusid blogin.

Vastasin talle, et olen hakanud enda mõtteid varjama ja tundeid ei oska väljendada. Et jälle seesama "kes olen mina, et õpetan teisi elama" kompleks. Eks tuleb kooliraamatud appi võtta ja uurida mis asi see allegooria õieti on.

Seni aga jätkan neutraalsel kirjeldaval lainel.

Ambla

Kui möödunud korral Tamsallu jõudsime, siis näitas teeviit Ambla 17. Päevakese lühidus sundis koju tagasi pöörduma, et järgmisel korral jätkata.

Valisime tee, mis viib Rakverest Paidesse, st. sõitsime mööda Tapa sõjaväeosast ja lagunenud Tapa mõisast. Tuiskas kõvasti. Lugesin ajaviiteks teekäijaid. Neid oli viis ühikut. Ootasime pingsalt Ambla kirikutorni ilmumist lumisesse maastikku, aga mida ei tulnud, seda ei tulnud. Suurel teel on ju võimatu eksida. Kas tõesti lippas teeviit meist jutuhoos mööda?

Nagu kõvad rajaleidjad võtsime kaardi appi. Jessake, olime läbinud ainult kümmekond kilomeetrit. Ja seal ta oligi.

Teeviit Ambla 1 km.

Koht, kus kumbki kunagi käinud polnud. Koht, millega igasugused seosed puudusid.

Madalad majad kahel pool teed. Madalad ja kössis. Puust. Kiriku esisel platsil peatusime. Fotokas kaela ja tuulele vastu. Appi, ei lähe käima. Mitte mina, vaid pildimasin. Ometi olid akud laetud. Pood, kus on pood? Nägin ju silti Meie. Branne arvas, et on ebareaalne poe pühapäevane lahtiolek. Mina kogenud maaaaalasena olin kindel, et kui on pood, siis on ka lahti. Oligi. Isegi üks ostja ladus kaupu mitmesse kotti, sest õues ootas teda kena sõiduriist päevinäinud soome kelgu näol.

Lahke müüja otsis mulle sobivad patareid. Jeee!

Allikad appi:

Ambla on alevik Järvamaal, Paide-Rakvere ja Tallinn-Porkuni teeristil.

Nime on saanud Ampla Maria (suursugune Maarja ehk suur Maarja) kiriku järgi. Väike Maarja kirik Virumaal olevat selle vastand.

19 sajandil kujunes kirikuküla kihelkonnakeskuseks. Heal ajal oli kihelkonnas üle kolmekümne mõisa. Praegusel ajal on piirid lootusetult sassis ja möödunudaegsest kihelkonnakeskusest on saanud ääremaa veidi rohkem kui 300 elanikuga. Raudtee olemasolu muutis tähtsamateks Tapa ja Tamsalu. Tööstus paisutas suureks Aravete.

Ilm oli tõeliselt vastik. Tuuline ja niiske. Sellele vaatamata püüdsin anda oma parima

Ja nüüd kiriku juurde tagasi.

Omaette vaatamisväärsus on lõhutud maakivist ja Kuru dolomiidist kirikuaed ja sepisvärav.

(Kuru on koht kusagil ligidal)

Surnuaed oli hämmastavalt...ma ei tea, mis süna kasutada. Rikas? Palju raudvarvastest aedu ja suuri ning väga suuri monumente ja riste. Talv pole muidugi just see kõigi märkamise aeg.

Väravast vasakul viib trepp Maydellide hauakabelini. Lumine rahu, mida me rikkuda ei tahtnud.

Ambla kirik on Järvamaa vanim kirik.

Ambla kirikut ehitatud 7 aastat ühte järge, aga ehitus ei ole kudagi wiisi edenenud. Mis päewa ehitatud, wajunud ööse maa sisse, nii, et ainult müüri serv maaga ühetasa jäänud. Wiimaks õpetanud üks nõiaeit meistrit, et kui iga kiriku nurga alla kaks kamalu täit raha tükkisid pannakse, siis jääda müürid seisma.Meister teinud nõiaeide nõuu järele. Asi aidanud kohe. Ehitus kestnud siiski weel 7 aastat, 7 kuud, 7 päewa, enne kui kirik täiesti walmis saanud. Nüüd tulnud aga uus kimbatus: mis kirikule nimeks anda. Ühel hommikul, kui kirikuherra ja meister kiriku nime üle aru pidanud, tõusnud kiriku ligidalt hallikast, kuhu enne üks härg ära uppunud, must härg ülesse, jooksnud mööda jõge alla poole ja hüüdnud ise: “Amblah! Amblah! Amblah!” Sellest pandudki kirikule nimi Ambla. Koht, kust härg wälja tulnud, hüütakse praegugi weel härja-auguks.

(Kirikute raamat. Rahwajutud meie maa kirikutest ja nende ehitamisest. M. J. Eiseni rahvaluulekogust. Tartu, 1901.)

Praegune kiriku tornikiiver ehitati 1857 aastal ja on 49,5 meetri kõrgune.Kirikul on uus katus ja restaureeritud kaunis roosaken.

Müstiline allee, mille puid meil ei õnnestunud tuvastada viis imekauni mälestusmärgi juurde. Kaunima, mida olen näinud. Pühendatud Vabadussõjas ja I maailmasõjas langenutele.

"Rahuingel võidupärjaga"

Neljatahulisel bareljeefide ja tekstidega Kaarma dolomiidist alusel monument on Anton Starkopfi loodud ja 27. septembril 1925 pidulikult avatud. Lõhkumise aega pole täpselt antud.

Taastati autori pojapoja Hannes Starkopfi ja Allan Murdmaa poolt ja taasavati 1990 endises kohas. Samba esiküljel on 37 Vabadussõjas hukkunu nime ja tagaküljes 132 ilmasõjas hukkunut. Lisaks laused:

Tõesti ütleb vaim, nemad peavad hingama oma vaevast ja nende teod käivad ka nende järele.

Ilus on surra isamaa eest

Mehise meelele asuta koda, priiusel pühendet eestlaste muld.

Anton Starkopf (1889- 1966), Eesti skulptuurilegend, "Pallase" üks asutaja on loonud mitmeid Vabadussõja monumente ja pidas kalmistuskulptuuri väga tähtsaks valdkonnaks skulptorite töös.

Kahjuks jäi meil tema marmorist hauamonument "Poiss moonidega" Ahrenschildi kalmul, valminud 1922, seekord leidmata.

Ambla kirikumõis (Pastorat Ampel)Ambla kirikumõis on tagasihoidlik puitehitis kiriku kõrval, aleviku keskel põlispuude varjus. Valminud 1877.a. tulekahjus hävinud hoone asemele.

Siin elas kirikuõpetaja A. L. Paulsen, kes viis Ambla meeskoori Esimesele Üldlaulupeole.

Postkontori silt on vähemalt olemas. Loodame, et maaalaste vähendamise programm on siin kandis peatunud.
Huvitav, mis siin majas ennevanasti pesitses?

Üks kolemaja ka. Tükike ajalugu rääkis, et sellel kohal olevat EW ajal asunud pood. Otse kiriku vastas. Tiblad püüdsid vanale hoonele teist korrust peale ehitada, aga alumine ei pidanud vastu. Siis lammutati hoone ja asemele sigines eht nõukogulik kaunismoodustis.
Ambla pritsimeeste kultuurimaja. Mitte kuidagi ei tahtnud kaks torni ühele pildile mahtuda. Kaks neid ilmselt seepärast, et ühe all raamatukogu ja teises kultuurmaja.

Aga tegelikult ehitas maja Priitahtlike Tuletõrjujate Selts 1904 aastal. Esimesel korrusel olid pritsikuurid, teisel näitelava koos saaliga.

Ambla jõgi (Albu jõgi) algab Vanaveski järvest ja suubub Jägala jõkke
Vallamaja asub küla lõpus.Niii ilus.

Valla koduleht ütles, et maja on lakatubade (oooo), viilkatuse ning krohvitud seintega. Hoones pidavat olema palju maalinguid ja algseid tahveluksi.
Vallas on elanikke 2240, 3 alevikku, neist suurim Aravete ja 10 küla.

Mälestusmärgid jätkusid, tegelikult oli neid seal lumes kolm, II maailmasõjas langenud nõukogude sõduritele ja mobiliseeritutele.

Ausõna, seekord oli autos tõeliselt soe ja turvaline

Kokkuvõteks tahaks öelda, et väga põnev oli. Nagu oleks ajas tagasi läinud. Miljööväärtuslik. Võõrale pildistajale. Aga kui elada seal ilma kanalisatsioonita sajand vanuses puumajas, kas ka siis?

Siis vist mitte.

Lisaks leidsin veel ühe vahva lingi. Minevikus tuhnijatele.

Minule.

http://www.ambla.ee/web/data/Vallalehed/2009/ambla_jaanuar_2009.pdf

lk.4 ja 5

Tibake Tamsalut

Tamsalu, kuhu Porkunist edasi sõitsime, oli minu jaoks raudteejaam, kust sai rongiga Tartusse ja Tallinnasse.

Lihtsalt tuli hommikul vara minna Väike Maarjast bussi peale, sõita kümmekond kilomeetrit ja siis jaamahoonest pilet osta ning rongi oodata. Jaamas oli suur ja soe ahi ning puust pingid.

Õhtul algas kõik teistpidi: Tartust või Tallinnast rongi peale ja Tamsalust bussiga koju.

Tallinn - Tartu raudtee ehitati 1876 aastal ja nii hakkaski ümber selle tekkima asula.

Nii nagu Väike Maarjas, oli ja on ka Tamsalus keskkool. Maarjakad eriti tamsalukatega ei suhelnud. Miks, ei tea.

Nüüdne talvine Tamsalu suudab üllatada. Ka siia on jõudnud kaasaja raudtee platvormi uuendamine ja mis kõige uskumatum - tunnel ülekäigukohal.

Mäletan, et noorpõlves tuli mõnikord läbida tõeline katsumus: kui buss peatusse jõudis võis jaamas seista kilomeetri pikkune kaubarong ja teisele poole minekuks tuli vagunite vahelt läbi manööverdada. Oi kuidas ma kartsin seda minekut. Oli kohe selline tunne, et nüüd nüüd hakkab rong liikuma.

Mõnikord juhtus nii, et korraga tulid sisse nii Tallinna poole minev, kui Tartusse sõitev Minski rong. Siis teadustati mögafonist, et Tartu rong väljub teiselt teelt. Nii tuli ruttu sinna teisele teele minna. Enne Tallinna rongi. Päris sürr oli seista kitsukesel platvormil kahe rongi vahel.

Rong jõudis Tartusse kümme minutit enne kümmet. Ettevalmistusosakonna loengud ülikoolis pühapäeviti algasid kell kümme. Aga me siis jooksime.

Aastaid pole ma Tamsalust rongi peale läinud.

Aastaid pole mul Tamsalusse asjagi olnud.

Nüüd siis sai tehtud põgus pooletunnine sissepõige ja mõned pildid.

Tunnel nagu suures linnas. Teadupärast ongi tegemist linnaga.
Tartu poole...
Tallinna poole...
Vana vaksal, kuhu kellelgi enam asja pole.

Tamsalust välja sõitsime teist teed pidi. Läbi Uudeküla ja Naistevälja. Põikasime sisse Uudeküla kalmistule, kuhu on maetud Uudeküllid.

Uudeküla ajalugu räägib sellest, et küla asus Ambla kihelkonnas. Kuna Amblasse oli ligi kakskümmend versta, otsustasid küla elanikud 20 sajandi alguses oma surnuaia rajada. See plaan läkski korda. Veel on küla tuntud sellega, et peaaegu kõik perekonnanimed on tuletatud küla nimest ( Uudeküll, Uudevald, Uudelinn, Uudemets jne.)

Külal on koduleht ja väärikas ajaloouurimus http://web.zone.ee/uudekyla/

Edasi suundusime läbi Naistevälja Lasila poole. See on üks mu lemmikteedest, sest ega meile põhjas neid languseid ja tõuse eriti jätku.

Naistevälja kohta räägib legend, et kõik mehed saanud sõjas surma ja naised hakkasid seejärel põldu harima.

Siin oleme me olnud. Aasta tagasi.

Jälle üks päevake looja karja läinud, nagu vanaema Nete tavatses ütelda.

Minu armas Porkuni

Alati kuuluvad just Sellised Majad selliste kätte, kes unustavad talveks aiatoole ja muud prahti maja ümber.

(Lääne Virumaa, Rakvere- Väike Maarja teelt, Kullenga ristist Porkuni poole)
Ainult väga uudishimulikud sõidavad vaatama, kuidas tuttavad paigad talvel paistavad.

Uskuge, esimesel pilgul veidrad. Paigad magavad ja ootavad kevadet.

Seekord sai sõiduplaani Porkuni.

Porkuni on küla Lääne Virumaal, kus kõige tähtsam on järv. Tegelikult on järvi neli, aga kuna need on omavahel ühendatud, siis oleks nagu üks järv. Ja järve keskel on saar. Mitu saart. Üks on paigal, teised ujuvad. . Sest kui kubjas Kaiet endale ei saanud ja ta koos heinasületäiega vette lükkas sai heintest saar ja Kaie nutust Kaieallikas...

Porkuni järvest saab alguse Valgejõgi. Mulle meeldib uskuda, et 13 sajandil sõitsid siia Soome lahest Taani laevad.

Väga romantilised on Porkuni legendid. Välja arvatud preili Barbara von Tiesenhauseni lugu. See, kui vennad oma õe jääauku uputasid (viimane variant vist Kati Murutarilt)

Ühele neist saartest, Küngassaarele, ehitas Tallinna piiskop von Borch linnuse. Sealt ka nimi Borkholm. Kui valdused Tiesenhausenite kätte läksid valmis 1874 aastaks kaunis mõisahoone, mida minu ajal Porkuni lossiks kutsuti. Lossi mõõtu ta ju oli ja väärikas ka

Porkuni seostus peale järve minu kooliajal kurtide lastega. Nende koolile kuuluv maa-ala oli suur ja ega me seal eriti kolada tohtinud. Vähemalt me ise arvasime nii. Kuna meie nõuka aegne haritus oli olematu, siis me arvatavasti pelgasime neid, kellest aru ei saanud.

Veidi koolist, netiallikaid kasutades:

Porkuni Kurtide Kool oli toodud Vändrast 1924 aastal sajakonna õpilasega ja tegutses eduka ja arenguvõimelisena 2001 aastani. Kool kolis natsionaliseeritud lossi ja ruumid kujundati ümber.

1953 aastal jäid elu- kui õpperuumid kitsaks ja sellepärast ehitati Raul Kivi projekti järgi uus suur maja.

Kui ma veel ajalooga kursis polnud, siis arvasin, et Porkunis oli kaks lossi - uus ja vana.

Porkunisse peate kindlasti minema. Kui juhtumisi suvel järv kuivanud pole, mida on ka juhtunud, siis tasub minna suvel. Loodus on seal kaunis. Eriti maalilise pildi saab, kui ronida vana linnuse värvatorni, mis restaureeriti 1980 kooli muuseumiks ja kuhu tekitati 1992 Paemuuseum.

Väga põnev ja saab palju teadmisi.

Mina ja Porkuni:

Sealses järves õppisin vett usaldama.

Sinna viisin oma lapsed samal eesmärgil.

Porkunis toimus võsaleer ehk Rakvere rajooni noorte suvepäevad. Kes ei tea, siis see oli nädalane telklaager peale keskkooli lõputunnistuste saamist. Kui te arvate, et tegemist ideelise ja ontliku ettevõtmisega, siis eksite. Terved ööd käis üks tants ja tagaajamine.

Porkunisse oli minu kodukohast seitse kilti. Paras jalgrattaga vändata.

Arvan, et olin talvel Porkunis esimest korda elus.

Ja piltidel, mis pildistatud päeval, mil termomeeter näitas alla kahekümne miinuse, on omaette väärtus.