esmaspäev, 11. august 2014

Emmeliina folgiblogi

Ei ma metsa jäänud, lihtsalt kirjutamise tekkis vahe. Oli põhjust ka.
Meeli täitis Aleksander Sünteri mälestuskontsert. Kes folkijatest "Oorti" ei tea. Seekord siis juba jäädavalt ilma Sassita. Klomp kurgus ja pisarad silmades kuulan iidseid rahvalaulutöötlusi ja mõtlen elust ja surmast.
Kuidas kirikuõpetaja täna hommikul ütleski: kõik me tahame taeva, aga keegi meist ei taha ju surra. See igavikuline teema saadab mind kogu tunni jooksul ja ka hiljem ei tule kirjutamisest midagi välja. Aga Oortist ja Sassist soovitan lisa lugeda.
pilt viie aasta taguselt folgilt.

PESAKOND ON KOHAL
ja folk saab nüüd hoopis teised mõõted. Enam ei saa vanaema lipata Lainelasse, sest "vanaema peab olema alati varuks". Viiene põnn ja tirts ja kohekohe kolmeseks saav põnn on täielised folgilised.
-Kus see folk on, - küsib kolmene, kui kõnnime mööda peatänavat.
-Siin ja igal pool, - vastan omast arust kavalalt.
-Eile oli ka- lisab omalt poolt viiene.
Kahjuks ei jõudnud koos nendega Klaveriloomade kuulamise-vaatamiseni. Keskpäeval, kui pudinad veel kodus,  piilusin hetkeks muuseumiuksest sisse. Oli juttu, pillide mängu ja osav käsi joonistab ekraanile. Tundus üks ütlemata lahe asi olevat.
Hiljem tuli välja, et lapsed ei jõudnud ka.Tuhat pisiasja nagu käepaelatamine, uue lipu hankimine, pirukate söömine, pissimine ja nii edasi, millega Folgilaps peab kohanema. Lisaks inimeste hulk ja  igasugused ahvatlused. Nagu näiteks jäätis.

HELID JA LAUL AITASID KAASA
Nende tekitajaks oli Niko Valgepää,keda peetakse saami traditsioonilise muusika eestvedajaks. Joig tundus  meie maakeeli tükati nagu "soig", nii arvasime koos kultuuritöötajaga ja turgutasime meeli. Normaalne unevajadus on ikka seitse, mitte kolm tundi. Eks. Lastele mõjus rahustavalt ja nii said nad laevas oma asju ajada. Vanematele mõjus ka rahustavalt. Isegi nii, et peakolmenepõnn leidis ennast isa asemel turvamehe juurest. No ega mitte tema ei pistnud plehku, arvas ta. Lihtsalt isa läks kaduma. Silt seljal oli suures mänguhoos samuti kaduma läinud. Õnneks oli tegemist väga usaldusväärse turvajaga. Talle anti märksõnadeks laev ja lisaks oma nimi ka.

Üks ettepanek ka: pealava platsile üks pisiala koos pisiaiaga ja väikeste laudadega ja toolidega. Et friikad ja ketsup korraga sülle ei kukuks.
Muuseas, vetsud olid pealava ääres puhtad ja paber alati olemas. Pisiasi, aga tähtis, sest kui ikka tütarlaps keeldub putka sisse minemast, siis on jama majas. Õnneks Lainela kohvik avitas. Käsi pesta sai ka.

Tegelikult on need väikesed inimesed ja helid väga tundlik teema. Tirts polnud tükk aega nõus suurele lavale lähenema. Ta püüdis küll eelmisel päeval viisakalt asja tuumani saada: see pole mulle sobilik. See on lihtsalt liiga kõva.

KOLM KÕRSIKUT, kes nii väga kõrsikud pole
kutsusid rahva metsa kokku. Lõpuks polnud ühtegi vaba platsikest. Siit väike manitsus lastevalvajatele: hoidke esinemiste ajal oma pesakonnad kenasti koos. Kes siis teine kuulamist õpetab, kui mitte suured. Meile juhtusid head naabrid. Üldse läksid inimesed Kõrsikuid kuulates kuidagi heaks. Näojooned mahenesid ja muhelesid.
Tagasiteel ümises Põnn 3 : kapis neli jäätist...ja vaatas lootusrikkalt vanaema poole.
- laula laula suukene, - oleksin tahtnud vastata.
Nii siirdus meie kena kaheksaliikmeline seltsike, toolid seljas, pealava poole, et heki äärde uus pesa teha. Jälle järgnesid need tuhat pisiasja...
kõrvu paitamas
JAAN SÖÖT ja sõbrad. Mahe, oli selle päeva märksõna. Põnnide emme jõuab töölt ja see tuletab meelde, et homme on homme.
Kella kümne paiku parklasse kulgedes tahaksid lapsed veel viimast võtta. Küll nüüd kiiguks, peaasi, et ei peaks koju minema. Preilist pole ma veel rääkinud. Ega ta preili ole, lihtsalt päälinnast ja esimest korda folgil.
Vestlus parklateel:
- issi, sa pead järgmisel korral palju veini jooma-
??????????
-siis me saame selle helendava pulga sealt telgist-
!!!!!

Kisub pimedaks. Folk pakib ennast kokku. Järgmise korrani. Kuidagi kurb on, nagu oleks hea sõber külas käinud ja nüüd tuleb ta teele saata. Aga järgmisel suvel tuleb ta jälle. Usun.

Tänan veelkord ühte vanaisa, kolme isa, kolme ema, kolme onu, kaht põnni ja ühte tirtsu ja preilit.
Äraarvamiseks - kokku üheksa
Ja laupäeval kahte vennapoega ja ristilast ning nende ema. Äraarvamiseks, kokku kolm.

Vapppantan paljuda kirrrjavikkkate bärast. Kolm klassi külakooli, nagu oleks mu kallis eestikeele õpetaja öelnud.

Lõpp

pühapäev, 10. august 2014

Emmeliina folgiblogi

KA KÕIGE PIKEM TEE ALGAB JALATALLA ALT (Tõnis Kark)

Et leida uues päevas uusi asju, tuleb käia vanu radu pidi. Seepärast valisin jälle hommikuse folgibussi marsruudil Rakvere - Käsmu bussijaam. Rahvast oli vähem, aga see-eest seltskond mitmekeelne. Eilselt öökojusõitjalt, kes kodulinna näitleja, kuulsin, et sõit möödus viperusteta. Ise kasutasin kergemat vastupanu ja  autosõidukutset.

Olge tänatud kõik mu lähedased, kes te eilset folgipäeva ja ööd jagasite.

Kiriku juures tundusid mõned näod tuttavad, et kippusin teretama. Ebaeestlaslikult. Muidugi ei teretanud, sest ega ma neid tundnud ka. Mingi lapsepõlve kuvand vist, et võõrastele ei naeratata.

KRATT TÖÖLE
"Peremees" andis kratile palvevormis käsu: kogu kokku need gruusia mehed ja kuula üle. See oli lihtsamast lihtsam. Tuli minna Meremuuseumini, sealt veidi mere poole ja leida üks kivi, kuhu pepu toetada. Ja juba nad tulidki. Ansambel "Khareba". Sirgete rühtidega, väärikad.
Päälik pidas meenutuskõne milles sõnas, et 2008, kui toimus esimene Viru Folk, algas Gruusias sõda. Illustratsiooniks kostus taevasinast lennukimürinat. Seda nimetatakse vist installatsiooniks.  Kujutlusvõimet toitis küll sinise rahumere ääres. Et mis saaks...

SULIKO
on ilmselt ainus gruusia laul, mida ümiseda söendan.  Üksinda, loomulikult. Täna sain seda kaks korda kuulata. Mägede pojad laulsid tundeliselt, sekka tantsu ja rahvuspille. Rahvas nautis ja plaksutas kaasa. Paljusus rikastab, aga minus on ikka sadu kordi rohkem metsajoigu, kui mägede hõikeid. Nüüd tean seda jälle. Südamlik oli. Ja tänulik, et nii kaugelt tuldud.

FOLK MERE ÄÄRES
on nagu heade dekoratsioonidega näitemäng. Kunstnik kujundab sinise mere, paneb sinna sisse laevu ja paate, võimalikult valgeid ja purjedega. Lisaks istutab suuri ja väiksemaid kive ning sürrealistliku kitsekuju kõigele krooniks. Siis hakkavad seal dekoratsioonide keskel toimetama inimputukad ja oma inimeste asju ajama. Kes supleb, kes sööb, kes läheb, kes tuleb.

Mina kulgen metsa. Torupilli kuulama..
Aa, Lainela kohviku teenijatüdrukud on ikka veel lahked. Suurepärane! Eriti pärast simmaniööd.



Emmeliina folgiblogi


RAHVAMAJAST SAI TÕELINE RAHVA MAJA

kui Triinu Taul poole seitsme paiku lavale astus. Astus polegi õige sõna - nii pehmelt ja sulnilt hõljuvad haldjad. Aga haldjate hääl ei kõla kindlasti jõuliselt. Variatsioonidega. Seda ei saa kirjeldada. Selles oli see õige folgitunne, nagu poeg ütles. Meile kõigile sobis. Nii viiestele, teismelisele tütarlapsele, noortele ja minule.Kuna istmeid ei jätkunud, siis inimesed lihtsalt istusid põrandale - nii lava ette, kui vahekäikudesse. Koridori ka. Esineja oli enda sõnade põhjal hämmingus. Oli kujutlenud pisikest intiimset inimeste rühma, kes mõnusasti "lihtsalt on". Me ikka vajame Jaan Kaplinski sõnu:
"see maailm, mis elab sinus,
mis sinuga ühte loodi,
on sama vana kui sina
ja veidi su enda moodi.

See maailm sind peab kandma
ja sina pead kandma maailma,
ta on nii soe ja pehme,
tal on kaks niisket silma.

Kaks niisket lapsesilma,
mis võtavad sinult rahu.
Sa tunned, et kunagi enam,
sa oma maailma ei mahu.
...
Lugege kindlasti või kuulake laulu  - see on nii hea. Ega asjata laste ja nende laste kehad muusika saatel puhanud. Poolteist tundi polnud vaja kedagi ohjata. Triinu Taul tegi meid kuidagi paremaks.

MILLINE PEAKS OLEMA IDEAALNE FOLGILAPS?
Vanemate ja kõrvalolijate jaoks pisike ja paigal. Unistuste pailaps kärus magamas. Kogu päeva. Lisaks saab vankrisse paigutada mustmiljon folgitarvikut. See aeg saab ühe aastaga otsa ja folgibeebist koorub välja üks uudishimulik ja ringikolav tegelane. Kuni...no ütleme viieni. Siis saab näiteks turvamehega hirmutada. Mõni muusika aitab ka.

DAGÖ metsalaval
Aa, see on see, hüüdis Põnn, kui esimesi lugusid kuulis. Jällegi oli metsalagendikule mahutatud müstiline arv pealtkuulajaid. Kel folgitool pepuga st. seljas kaasas, see juba vana olija ja võis nüüd maaslebajatele ülevalt alla vaadata. Ega mitte ainult selle pärast. Mõnedega lihtsalt on nii, et istuma saavad, aga püsti enam mitte. Aga vahepeal lihtsalt tuleb ära minna. Et jälle tagasi tulla. Ju korraldajad teavad logistilist osa läbimõeldult ja paremini. Meie staarfolkijatel oli isegi pisike latern kaasa võetud. Kuigi ka korraldajad olid tulukeste eest hoolt kandnud.

KOHTUMISPAIKA EI TOHI MUUTA
Selleks on igaveseks ajaks ja igavesti "Lainela lastelaev". Lapsed paati ja suured...saavad suurte asju ajada.  Ja kui veel mõne kosutava joogi kõrvale pakutakse "bennsiinijaamarocki" (folgiraamatuke aitas tundmatut tuvastada), mille kuulamine ehk noorenduskuuri pakub, võib öö tulla.
Tuleb ta metsalaval Norra saamiansambli saatel.
Midagi sellist pole kunagi kuulnud. Kännul istudes, mets ja meri käeulatuses.

TSIVILISATSIOONIS TAGASI
Kell on kohe kolm saamas. Kolmest kingapaarist toanurgas on tekkinud pisike liivahunnik. Teki alt paistavad pisikesed määrdunud varbad. Keegi tekitab helisid, mis hea kujutlusvõime korral joigu meenutavad. Varsti tõuseb päike. Kõik on täpselt nii kui peab.

laupäev, 9. august 2014

Emmeliina folgiblogi

LÕUNANE MEELEOLU
Lainela kohviku noored teenindajad olid abivalmid ja sõbralikud. Kell polnud veel üks ja pealava esine tukkus tühjusest. Lavalt kostsid proovihelid. Kuidagi tuttavalt kõlas see akustiline kitarr. Noormees nautis täiega. Kui juba proov nii hästi sujub, mis siis veel esinemisest rääkida. Viskasin igaks juhuks kampsiku esimese pingi peale. Mine tea, kas ruumi jätkub. Ja õigesti tegin. Tunni ajaga oli plats rahvast täis ja muudkui tuli juurde.

UKERDAJAD

Nii omad, nagu oleks neid eluaeg tundnud. Saladuskatte all ütlen, et üht nendest olen ka. Aga muidu hakkasid nad silma ja kõrva viis aastat tagasi (arvan, et oli ikka viis). Kodulinna poisid laulsid ja mängisid pilli folgitänaval. Kaabu ees ja sendid sees. Koduteel laulis meil terve autotäis: kassike, tee peal ees, no mis ma teen, viskan kassi põõsasse (variatsioonidega, aga mõte jäi samaks)
Poistest on vahepeal mehed saanud. Ja õuelaulikutest tõeline bänd. Lavastuslik , sõnadega ja sõnumitega. Nali vaheldus tundehetkedega. Mina oma mittemuusiku kõrvaga läksin mõnd  lugu kuulates tagasi 40 aastat, progeRuja aega. Põnev ja plaati tahaks. Kohe kodus kuulata. Hiljem võtsin autogramme. Veelkord aitäh Lauri, Tanel,Tõnis, Mati. Ja rõõmustan koos Sinuga kallis vennapoeg Kaspar, et oled jälle muusika juures ja muusika on Sinu juures. Head pärituult!

VAHEPALA
Kui järgmised esinejad pille häälestasid, siis kommenteeris viiene Mariann: ei, see pole mulle sobilik. Õnneks on folgipaljususes võimalusi laste kuulmismeelt mitmekülgselt harida. Alati võib edasi liikuda. Kasvõi merekohinasse.
Lainelast leidsid mind kaks kodukandi brannet. Arvuti tagant ja ehmusid päris keeletuks. Et miks ma ei folgi. Küsisin, mis laval toimub. Parimas eas prouad vastasid, et meie Metsatöll on etem. Aga uusi asju on vaja kuulata. Et vanu meelde tuletada.

Peatänav oli meeleolukas. Nagu kõik aastad. Lihtsalt kulgeks ja vaatleks. Alati jääb midagi pildile. ja alati igale poole ei jõua. Seekord köitis muuseumi juures letike, kus kena ja teadlik näitsik andis võimaluse anda allkirja petitsioonile, millega nõudsime kakaotalunikele õiglast tasu. Sipake ikka maailmapäästmist.

Nüüd pean lõpetama, sest lapselapsed nõuavad oma. Jääkaru andis õnneks lendavad taldrikud, aga kõht tahab täitmist.
Metsalava ootab ka.
järgneb...

Emmeliina folgiblogi

ehk folkiva vanaema laupäev Käsmu kaptenikülas

ENNE ÜHEKSAT

olid kirevad, seljakottidega inimesed moodustanud sumiseva sülemi Rakvere bussijaama taha.
-Peamiselt teine generatsioon - nentis kollase pearätikuga Tarmo.
Aga mitte ainult. Iseteadvaid noori oli ka. Õnneks tuli suur buss ja me kõik mahtusime peale. Ole sa tänatud, korraldaja. Tasuta buss koos viisaka juhiga otse Käsmu päästis autovabade inimeste päeva!

ETTE VALMISTAMINE
Olen juba nii vana, et valmistan ette. Niisiis: kõigepealt ilm. No sellega on juba terve juuli olnud ühel pool. Järgmiseks: raha ja paremad riided. Ning piip ja prillid ja...oo unustamist, pilet ka muidugi.
Ja neljapäevane Virumaa Teataja, no see folgieriga. Bussis lugemiseks.
Enne kümmet olime kohal.

MINEMATA JÄTTA EI SAA
laulis kaplan Tõnis Kark hommikupalvusel väikses armsas pühakojas, kus oli rahvast just parasjagu. Jäi hingamise ja mõtlemisruumi.
 -Kiitke lauldes, kiitke pillimänguga, harfide ja timpanitega..-oli koguduse diakon Urmas Karileeti sõnum.
Palvuse lõppedes jäi parasjagu aega ennast käepaelatada.

HARIMISE AEG
Rahvamajas tuli seintelt vastu saami teema. Joonistused trummidelt. Salapärased ja samas naivistlikud kriipsujukud. Tähendusega, nagu ruunimärgid.
Kena kokkuvoldik aitas kaasa. Seni, kuni on paberil kirjasõna, saab ka netita.
Film oli ängi tekitav. "The Gallok Rebellion". Teemantkaevanduste vastu looduspargis. Mina saan teemantiteta hakkama. Loomulikult saamid ka. Kuid kindlasti on neid, kes arvavad mitte saavat. Sest neil pole olnud vaja valida: kas puhas loodus või säravad kivid. Pärast filmi astus ette sisemise naeratusega noor mees, punaste pükstega. Vaatlesin teda juba varem, nagu oleks olnud tegemist vana tuttavaga. Tegelikult mitte. Filmi autor, 22 aastane Niilas Holmberg luges oma luulet ja laulis saami keeles. Ega ma algselt tema nime teadnud. Küsimuse peale ulatas kena meeskorraldaja folgiraamatu. Lugega kindlasti ka!
Kogu see tund ja teema puudutas, nagu on sel suvel kombeks öelda.

Pimedast saalist välja tulles oli folk juba kohal.

PAUS
kohalikus lemmikkohvikus ja siis Lainela poole. Vihvit ja Sähkut otsima. Leidsin mõlemad.

järgneb

et ilm meelest ei läheks panen mulluse pildi
Kiletatud laps

neljapäev, 7. august 2014

...mul palju valgust oli vaadata (Juhan Liiv)



Peipsi äärne käik kaevas lahti mõtted Juhan Liivist.

Jah, mul on mõned esikümne eestlased, kes ammu maamullas, aga kelle kirjapandu lahti ei lase. Juhan Liiv on üks nendest. Seepärast võtan kätte novelli "Vari" ja langen hetkeks lapsepõlve. Oi kui õudne oli see raamat ja milliseid kannatusi täis! Kohustuslik peale selle. Ega ma vist lõpuni lugenudki. Selles kirjeldatav vaesus ja ülekohus väsitas ja hirmutas. Proovin nüüd uuesti. Loo ja ajaloo sisse minnes.
Olen nii varemgi teinud.  Nonii. Läbi. Õudne ja ängistav praegugi.

Juhan Liiv sündis 1864-ndal, minu ema vanaisa  aasta varem. Nii et vanuse poolest oleks Juhan Liiv võinud olla mulle vanavanaisa. Juhanid olid mõlemad. Ristinimega Johannesed. Vaestest peredest ka. Ometi on vahe suur. Luuletajat teavad kõik, aga mina ei tea isegi seda, kas vanavanaisa Juhan oskas lugeda või mitte.
Põrkun siin jälle oma mittekuhugiviiva analüüsi otsa: kuidas ühest perest kasvab midagi jäävat kogu rahva jaoks ja teisest jääb lihtsalt nimi? Loomulikult ei pisenda see minu jaoks vanavanaisa mälestust. Lihtsalt arutlen, et kus on siin siis see kasvukeskkonna osa, mis pidavat edasise saatuse kujundamisel määrav olema. Mina kaldun ikka rohkem sinna "Jumala poolt antud ande" poole.
Kuidas siis muidu kasvas kandimehe peres mitu kirjaoskajat last, kes muldpõranda ja savikausside vahelt välja murdsid tindi, paberi ja viiulimaailma. Võib olla teen ma selle aja inimestele ülekohut, aga kirjasõna ütleb sedasama:


Harva on talupere üks põlvkond andnud eesti kultuuriloole nii palju kui vennad Liivid. Vendadest vanim, Joosep, päris talu, mille majandamine võimaldas noorematel vendadel saada kooliharidust. Elias Liiv oli Alatskivi pillikooride ja laulukoori looja. Vennad Jakob ja Juhan Liiv on eesti rahvale enim tuntud. Jakob Liivi parimad loomeaastad möödusid Virumaal - Avispeal ja Väike-Maarjas. Jakob Liiv oli ka Rakvere linnapea ja teatrihoone ehitamise organiseerija. Pere noorimat, Juhan Liivi, teab kogu eesti rahvas. 
Juhan(Johannes) Liiv sündis 30. aprillil 1864. aastal Alatskivi mõisa Riidma kantniku vaeses ja lasterikkas perekonnas. Ta oli oma peres kuues laps. Juhan Liivi isa, Benjamin Liiv, oli oma naise ja vanemate lastega Veskirahva perest asunud Riidmale, kuna veskikoha maad mõisastati. Riidmal oli Liivide elujärg kehv ning Benjamin nõudis mõisniku käest, et tedagi raharendile lastaks. Mõisnik keeldus ning Liividel tuli jällegi lahkuda. Nüüd asuti elama Oja raharenditallu, kus põlluharimiseks ja karjakasvatamiseks olid tingimused äärmiselt nigelad.
Elamistingimused olid kitsad ning see ei soodustanud lapsepõlvest peale kõhna ja kidura Juhan Liivi füüsilist arengut. Seevastu kodukandi maaliline loodus etendas Juhan Liivile omamoodi pelgupaika, millesse ta juba noorena oma üksindusearmastuses kiindus. Karjasepõlve meenutab ta kõige õnnelikuma ajana oma elus.
Juhan Liivi hariduskäik oli üsna kesine, mitte parem tolleaegse kehva maapoisi võimalikust hariduskäigust. 10-aastasena lugemise vanematelt vendadelt selgeks õppinud, asus ta haridust omandama kolmeaastase õppeajaga Naelavere kooli. Edasi saatsid haridushuvilise poisi vanemad lapse 1879. aastal Kodavere kihelkonnakooli, kus ta õppis vahedega 1884. aasta sügiseni. Selles koolis sai Juhan Liiv ka saksa keele baasteadmised, mis võimaldasid tulevasel kirjanikul rohkem tutvuda maailmakirjandusega...(väljavõte Liivi Muuseumi tutvustusest)


Ja seda nimetatakse nigelaks hariduseks. Palun näidake mulle praegusaja põhikooli lõpetanut, kes koolist saadud hariduspagasi abil tutvuks maailmakirjandusega ja suudaks teoseid tõlkida. (Kui, siis soome või inglise kõnekeel ja kogu lugu). Noore Juhani edasine elu tõi ta minu kodukant, Väike-Maarja maile. Kui suur osa oli vanal ajal kanda vendadel - ühepere lastel ? Kui üks juba ees koolmeister, siis oli nooremal sellega tee haridusele ligemale sillutatud. Nii suunduski Juhan Liiv Avispeale venna juurde ja sealt edasi Pandiverre.

Mida teeb noor ja tundlik mees? Loomulikult luuletab ja armub. Ja pettub, nagu elus tihti juhtub. Ole Sa tänatud, et pettumus ei takistanud Sind edasise kirjutamise teel. Oleksid ju võinud lihtsalt vallakirjutajaks või kaupmeheks hakata. Aga Sina pürgisid Tartusse. Kirjanikuks.

Lugedes Liivi, nii proosat, kui luulet, jääb tunne, et ta lihtsalt kirjutas. Ei pidanud kellegi järgi painduma, ei olnud kellegi õuelaulik ega kartnud keda kuraditki. Tegelikult ei meeldinud ta oma eluajal eriti kellelegi. Vaesed ei lugenud ja rikkad ammugi mitte. Muidugi, iga kirjanik tahab olla avaldatud. Kui ikka  kümne päevaga raamat valmib, siis soovid ju vähemalt lähedastele tõestada, et see asi kirjastamist väärt on. Nii ma arvan. See murrab tugevamagi vaimu. Rääkimata siis juba poisikesena tundliku ja mittetalupoegliku natuuri.

Tänapäeval oleks koolivägivald sellise klassikaaslase lihtsalt põlvili surunud ja maatasa materdanud.
Jou, mees, mis lumehelbekese värk sul seal on? Mitte tasa tasa vaid ikka plärts!
Eesti-asi oleks ilmselt rohkem peale läinud, kuigi mesilased oleks ilmselt käsipuu poole lennanud.
Võib olla kuskil anarhistide - protestijate kambas oleks tal mõjujõudu olnud. Vaat, kui hästi näe Juhan paneb! Me veel näitame nendele kurnajatele! Ja tagasihoidlikumad mõtlejad oleksid näinud "seda miskit" ridade vahelt.

Kui klaverit osta ei jaksa, siis sulge, tinti ja paberit jaksas. Õnneks.
Ei, ma tean küll, et oma luuletused pani ta paberile pikema ajavahemiku vältel, aga võib olla olid need tema peas juba õpilasena või noore õpetajana. Väga hea luuletus või lugu tuleb peast välja siis, kui ta tahab tulla. Kui on õige aeg. Teine lugu on avaldamisega. Ka selleks peaks tulema õige aeg.

Juhan Liiv seda õiget aega ei näinudki. Tema tahtis kirjanikuks. Elas kiiret elu ja tal tuli vara minna. Vaevaga. Vist.

Au ja kuulsus tulid palju hiljem. Siis, kui rahvale oli Juhan Liivi vaja. On praegugi. Mulle.



(pildi tegi ja kohale sõidutas Anneli, aitäh),,,,,