neljapäev, 30. juuni 2011

Argiõhtu Bourtonis


pildistatud pühapäeval, rattasõidu puhkehetkel

Eile õhtul sõitsin uuesti Bourtonisse. Lihtsalt kaks teed siit külast välja viivad.

Kuna Clapton on the Hill asub hilli otsas, siis vali millist tahad, ikka on tulemus selline, et minna saad alla ja tulla üles. Mis teeb sõidu eriti sõitmisvääratuks. Kõik ju tahaksid , et minekutee oleks raskem ja tulekutee kergem.

Bourton on just selline koht, kus elada võiks. Kui ta oleks Eestimaal.
Kõigepealt räägin,mis juhtub kui kell hakkab kuus saama. Kõik poed sulguvad või on juba closed sildiga varustatud.
Asula keskel olev Spar, ehk toidupood on kaheksani lahti. Hommikul seitsmest. Servas on ka toidupood ja bensukas, aga mis kellani see avatud on ma ei tea.

Poe ees peatuvad peale kuut mõned üksikud autod, kust väljuvad üksikud naised, et sooritada mõni ununenud toiduost. Vähemalt nii ma kujutlen. Tänavatel liiguvad ilmselt ainult hotellide või kodumajutuse kliendid, kellele meeldib jõe ääres pingil istuda.
Teemajad on suletud, innid avatud. Ühte pubisse sisse kiigates leidsin ilmetu kaasaegse interjööri, lahke teenindaja ja kolm mittemidagiütlevat klienti. Ei tekkinud tahtmist maha istuda.

Aa, eile nägin esimest korda siinviibimise ajal purjus meeskodanikku. Tal õnnestus kilekotile toetudes enda toekas kere pingini transportida ja sinna ta ennast tuduma settis. Kui ma ära sõitsin tukkus ta ikka edasi.

Kõik pole sugusi rikkad ja ilusad, vaid üks keskeas paar kinnitas poest ostetud piruka ja õllega pargipingil keha.

Kusagilt oli välja ilmunud kümmekond teismelist, kellel ühtemoodi embleemiga koolipluusid. Oli nii poisse kui tüdrukuid. Kooli kestmisajast mul täpne puudub, kusagilt nagu kumas, et siin vaba ainult juulikuu. Noortest jäid pingi kõrvale coca cola ja veel mõned purgid. Nii et ei midagi teistmoodi, kui meil.

Lõunamaalaslike näojoontega lühikesekasvulised turistid filmisid ja pildistasid jõge, vaateaknaid, maju ja kõige rohkem iseennast.

Ise olin pildimasina koju jätnud. Lihtsalt. Muidu tekib pildiuputus.

Kella seitsme paiku keerasin ratta lukust lahti ja sõitsin praktiliselt tühjast asulast välja. Ees ootas kolm miili ülesmäge teed. Vahepeal jalutasin ratast, aga selle korvas maaliline maastik, lehmakari ja uskuge või mitte - veidi kolletama hakanud viljapõld.

Oh, oleks mu suveseikluse igapäevaelu sellises asulas. Aga kõike head ei saa ja nii tuleb oma külakesse, kus 43 maja, ei inni ei poodi - tagasi pöörduda.

Aa, üks teretuttav oli mul Bourtonis ka. Postiljon. Polegi vähe.

Muuseas, kas teil ka blogger täna nöökis. Mul terve päev ja sõi mitu toredat lauset ära. Sellele vaatmata jätkan otse kirjutamist. Ei kujuta ette, et peaksin päevikusse kirjutamiseks eelnevalt mustandi tegema.

kolmapäev, 29. juuni 2011

Palavas Bourtonis

Pühapäevaks olid kohalikud põnevusse aetud. Lubati selle suve kõige soojemat ilma.
Okei, okei, usun ma teid ja teie lubadusi küll.
Põhiline paharett on ikka tuul, mis sellest, et kuuriseina kraad on päikese käes neljakümne peale tõusnud.

Sellele vaatamata otsustasin jalgrattaretke kasuks. No lihtsalt peale jalgade ja ratta muud sõiduvahendit käepärast polnud.

Plaan läks 3 miili kaugusele Bourtonisse. Alguses mäest alla, siis veidi horisontaalselt ja siis jälle mäest alla. Mõtelmata sellele, et kunagi tuleb tagasi tulla. Õhtuks vähemalt.

Ratta parkisin kiriku aeda. Et oleks kindla valve all.

Nelja tuhande elanikuga linnküla oli mulle eelmistest kolamistest tuttavaks saanud.
Meenutan teilegi: jõgi, kus kummiparte võidutatakse, muuseum, kus inimesed suured ja majad väiksed. Palju mootorrattaid ja ägedaid autosid, palju koeri ja vanu inimesi.

Ilm oli see, mis kogu külaelu pea peale pööras. Õnneks oli jõgi piisavalt pikk, nii et kõik mahtusid kuhugi.



Esimesed pildid on tehtud kella üheteistkümne paiku

Mida päev edasi, seda kuumemaks ja põnevamaks kiskus


Tundus, et kõik olid korraga kokku kogunenud. Lihtsalt niisama aega viitma. Küll olid kaasas pleedid, küll lauad- toolid, küll joogid ja koogid.


Vastavalt päikeslembusele, kas nauditi või otsiti vilus varju.

Ei ole sealgi kõik vaprad, rikkad ja ilusad. Nägin päris mitmeid katkiste hammastega ja ilma hammasteta naeratusi. Mida jälle ei kohanud oli tigedus.

Poodidesse olid jäänud ainult nukrad ja mitte enam nii lahked müüjad. Välja arvatud toidupoe poiss. Kui kolmandat lahjat 3,2 iirimaa õlut ostma läksin jätkus tal mulle ikka naeratust.
Miks eesti poisid poemehe iidset ametit pidada ei oska?
Peavad alandavamaks või naiste tööks? Või ikka see palga väiksus mängib rolli.


Ja mitte ainult lapsed, vaid suured nautisid täiega. Kel rahakott suurem ostis joogid söögid kõrvalolevatest restoranidest, kel väiksem, see küla ainukesest poest, kus ka mina õlle ja kanapirukaga kõhtu täitsin. Lahtise jäätise kärusid jätkus, järjekordi ka.

Politseid ei olnud, murul söömine, käimine ja joomine pole keelatud.


Kell hakkas viis saama ja jõe äär tühjenema.
Osa ärisid polnud üldse uksi avanud. Meelde tuli poe silt Astrid Lindgreni raamatust : ilusa ilma tõttu suletud.





Igal oma puhkamise paik
Igale oma sõiduriist
vastavalt kvalifikatsioonile


Koolibussid puhkusel
Koerte eri:


Isa ja poeg ühistegevuses
Kašmiiril pole täna eriti minekut

Aga meid ei lubatud vette, niuks

Vahepeal, kui ringi liikusin, avastasin ühe tee, mida mööda käis kahtlaselt palju rahvast. Läksin asja uurima. Kena asfalteeritud kõnnitee, mis piiratud puudega, viis ...linna serval asuvale lagendikule - autode parklasse. Sellepärast siis linnake nii autode vaba oligi, et võis vabalt sõiduteele astuda.

Sel päeval tundsin suve. Pärnad õitsesid. Ja mina tahan koju!

Leian, et kaks kuud on piisav võõrsil viibimise aeg. Täna. Täpselt.




esmaspäev, 27. juuni 2011

Tõehetk

Eilse imeilusa ilma tõttu oli mu parim sõber võõrsil suletud. Seetõttu olen oma arvamusavaldusega vägagi hiljaks jäänud. Sellele vaatamata jätkan jaaniaja teemat.

Laupäeval netis kolades sattusin mitme arvamuse hulka, mis mind mõtlema panid. Kuigi arvatavalt on igal meist oma arvamus ja teiste arvamus vale arvamus, siis vabandan ette, kui nende väljanopitutega keelatud maale astun.

Esimene:
Seitse pikka aastat ei ole ma jaanipäeva kui sellist pidanud. Ikka sellepärast, et mujal maailmas ei ole seda joomispüha lihtsalt olemas. Inglismaal elades möödub see aeg nagu iga teine ja tavaliselt erutab mind juuni llõpus hoopiski Wimbledoni tenniseturniir.

Teine:
Nagu jõulud, nii on ka jaanipäev üks parajalt mõttetu päev.. Jõulude ajal süüakse ennast seaks, jaanipäeval juuakse ennast seaks.. Isegi telekast ei tule sellel ajal midagi normaalset.. Ning püüavad kuidagi KOHUSTUSLIKULT lõbusad olla..

Kolmas:
Olgu selle täiuslikuseni lihvitud üldrahvaliku lihakärsatamisega kuidas on, aga vähemalt "Kas oled oma lähedastele juba jaaniks kingituse ostnud?"- jamast oleme (veel?) pääsenud! Hosianna!

Olles just selle esimeses arvamuses viidatud kohas elasin läbi olukorra, mil ma oma jaaniõhtu ja päeva traditsioonidest teravat puudust tundsin.

Kuna olen pika elu siin ilmas elanud, siis sisaldab see aeg vastavalt palju läbimänge. Sest mis muud need traditsioonid ongi, kui sündmuste mälufilmile kandmine.

Lapsepõlvejaanid tõin eelmises kirjas eraldi välja. Veidi piilusin noorpõlve mis tolle aja kommete kohaselt kiirelt naisepõlveks üle läks ja sujuvalt pereeluks kasvas.

Ühesõnaga, minu elus on olnud kaunid, värvilised ja suvelõhnased jaanikud. Ja kirevad, sest on läbi nõuka aja praegusesse kaasa tulnud. Mõned killud:

Meelest ei lähe öö, mil tulevane abikaasa tegi minu jaoks privaatlõkke metsa servale, et oleks soojem hommikut oodata. Meelest ei lähe seegi kui ta õpetas mulle pajupilli tegema. Jaaniajal.

70-ndate lõpus ja 80-ndate alguses tekkis Padaorgu eriline nähtus, mida nimetati tantsumaratoniks. Erinevad bändid mängisid ja tantsida sai terve öö. Kindlasti oli purjus kakerdajaid, kuid neid poisterahvaid vaadati rohkem põlgliku haletsusega.

Samasse ajajärku kuuluvad rikka kolhoosi jaanituled, kus õlut võis kraanist lasta ja grillkana oma töötajatele prii. Kust muidu oleksin ma tasuta saanud kuulata Fixi, Apelsini, Palderjani ja teisi selle aja tegijaid? Oma punt kokku, lapsed algul vankriga, hiljem omal jalgel, kaasa ja Müüriku poole punuma. Tähtis persoon, kes ei tohtinud tulelt puududa, oli vanaema. Keda siis ikka kasutada laste koju transportimisel. Ka nende tulede pärisosa oli hingetuks tantsimine. Isegi vihmas ja tuules. ja koju tulime läbi varahommikuse kasteheina. Kindlasti oli põõsa all magajaid ja muidu õnnetuid. Aga neid vaadati rohkem kaastundega. Meie punti nad ei kuulunud ja meie jaanirõõmu ei rikkunud.

Kui 80-ndate lõpus külaelu edandama hakati koos oma firma loomisega, siis oli loomingut kuhjaga. KEK-i kulturnik Raivo Riim tõi isegi Tarvanpää meie murule tantsima ja murumänge mängima. Kiige ehitasid puidumehed ja naised toimetasid lastega igasugu võistlusi.
Kui 1988.ndal sinimustvalge sai masti tõmmatud sai rahvariided selga pandud. Rahvuslikkuse tunne ajas üle ääre. Laulsime kiigel hilisööni. Purjus polnud meist keegi. Mingid napsud ikka võeti.

Vana koolimaja toidutare õue peal on jaanikutest palju head meenutada. Rajasid ju vanemad pojad selleks lõkkeplatsigi. See oli ilusamast ilusam. Minule. Kord rasketel aegadel kui koos istusime ütles vanem poeg, kes siis oli alles meheohtu: tunned, kuidas kurjus läheb koos tulega maasse. Nende hetkede pärast tasub ...meenutada. Eks pojad mäleta asju igaüks omamoodi, vastavalt vanusele.

Kahjuks on kirja saanud ainult üks lugu, mille leidsin Po 4 neljanda klassi vihikust

Jaaniöö
Mina ei tea, ma ei mõelnud jaanipäevast midagi. Ema ja isa mõtlesid minu eest. Me võtsime kaasa tekke, süüa, grilli, ujumisriided ja soojad riided. Kaasa tulid mu kolm venda, Silveri sõbratar Saksamaalt, koer Jaagup ning ema ja isa.
Kuna Opel oli katki, läksime žiguliiga. Me toppisime end autosse ja kui Jaagup auto peale hüppas, oleksime me peaaegu maa sisse vajunud.
Alguses mõtlesime, et lähme metsa, aga siis otsustasime ümber ja sõitsime mere äärde. Mina eriti puhkekohta ei otsinud, vaid läksin kohe ujuma, aga ärge muretsege, ema ja Silver otsisid koha üles. Isa käskis meil lõkkematerjali korjama minna, sest kui pimedaks läheb, ei näe korjata. Tegime kahte kasulikku asja korraga: korjasime metsast prahti ja kuivanud oksi ning saime lõkkematerjali kokku.
Mina ei tea, kuidas ema ja isa süüa tegid, mina ujusin aina Jaagupiga võidu. Aga söögid olid väga maitsvad. Kui Rasmus kitarriga laulma hakkas, siis ma kuulsin tema häält ja tulin koos Jaagupiga veest välja. Mina laulsin kaasa ja Jaagup muudkui hüppas. Isegi kui päike loojuma hakkas oli ikka vees hästi soe. Siis oli kell 23.00. Isa süütas Jaanitule ja kui väga pimedaks läks nägime veel teisigi jaanitulesid. Ja siis hakkas järsku vihma sadama. Haarasime ruttu oma asjad ja jooksime puu alla varju. Kahjuks jäi grillihakauss hooletusse kohta ja seda hetke kasutas ära Jaagup. Nii sai Jaagup ka jaaniöö rõõmu. Sadu jäi ruttu järele, isegi liiv ei jõudnud päris märjaks minna ja lõke kustuda. Panime tekid liivale ja ma jäin magama. Kui ma üles ärkasin siis Rasmus ikka veel laulis. Päris imelik oli öösel rannas magadsa. Umbes kella nelja ajal hakkas päike tõusma. Taevas ja meri olid punased. Ma polnud kunagi näinud , kuidas päike merest tõuseb.
(1998 Karepal)

Mõne toreda jaanitule oleme saanud branne aia taga pidada. Stiilselt. Õige lõkkega. Mitte risuhunnikuga. Aitäh Ene ja Avo.

Nüüd olen juba aastaid selles eas, et jaanitulesid on korraldanud meie täiskasvanud pojad. Kes kusagil, vastavalt võimalustele. Aga pilli on alati mängitud ja laule juurde lauldud.
Ühe korra kutsus vend Palmsesse. See oli stiilne, teistmoodi tuli. Kellele õu ei sobinud sai vahepeal mõisas klassikalist muusikat nautida.

Möödunud aastal lasin ennast külla kutsuda. Sellest olen ise kirjutanud

Nüüd siis olin esimest korda jaanilõkketa ja kalliteta. Kõndisin üksi põldude vahel ja vahtisin koplis mullikatega tõtt. Omamoodi meelde jääb seegi.

Selle kõigega tahan öelda, et ei vaheta enam iialgi vabatahtlikult seda enda jaoks nii tähtsat aega.
Selleks oli vaja kaugele sõita, et see selgeks saaks.

reede, 24. juuni 2011

Kolmas suvepäev


Kuna brittidel on ainult Johnid, siis jätkan koos oma argipäeva-askeldustega vana meenutamist.

Ühesõnaga, lapsepõlvejaanikutega sain ühele poole.

Suvi 1972

Paar päeva enne jaanipäeva kogunesid punaste pluuside ja siniste seelikutega - pükstega poisid -tüdrukud Tallinnase, et aidata kaasa nõukogude põllumajanduse veelgi paremale järjele viimisele. Õmmikatele tähendas see peamiselt kõplamist kõplamist kõplamist ja heina heina heina.

Nii astus üks ülilühikese seelikuga ja suure juuksepahmakaga piiga teist suve seda teed. Järjekordselt oli ta palunud kohta kõige kaugemas Eestimaa nurgas. Rännuhimu oli suur, sellepärast. Mingi jama nende paberitega oli ja juhuse tahtel leidis tüdruk ennast hoopiski bussist, millel silt Halliste. Kõlas hallilt, kuid mitte sellest ei mõelnud tüdruk, vaid tema siniste silmade pilk oli kinni jäänud. Pika tukaga pika poisi altkulmu vaatesse. Sinna see jäi terveks pikaks suveks. Ja oleks jäänud ehk kauemakski. ...

Sel ajal tüdruk ei teadnud veel, et tema sünnihetkel seisis voodi juures haldjas, kes ütles:

Sa ei saa kunagi seda, mida sa tahad, sest oled alati määratud olema oma ajast taga.
See, mis on sul käes, ei valmista sulle rõõmu, vaid olevikuhetked on pigem piinaks.
Ja sinu tulevik saab alles siis sulle rõõmu tegema, kui ta on juba minevikuks muutunud.

Nii läkski. Sellepärast elabki tüdruk minevikus. Alatiseks. Sest minevik on kindel ja turvaline.
Ta ei ole suuteline nautima olevikku, et olla hetkes - siin ja praegu. Mis sellest, et on tihti Alliksaart tsiteerinud.

Ega see haldjas kuri olnud, lihtsalt tal oli momendil selline tuju. Ja kingituse tegi ta ka.
Andis tüdrukule võime uskuda muinasjutte.
Ja võime endale unenägusid tellida.
Värvilisi, alati.
Jaaniööl eriti.

neljapäev, 23. juuni 2011

Teine suvepäev


Võidupüha ja jaanilaupäev.

Öösel käis uni katuseid mööda ja viis mõtted mineviku jaanipäevadele. Kuna mul seda minevikku ikka kotiga, siis ei saa kohe kuidagi kirjutamata.

Lapsepõlves mul jaanipäevi polnud. See tähendab, et polnud mingit suurt tuld alevis ja karglevat massi selle ümber. Oli jürituli, aga see hoopis teine teema.

Minu lapsepõlve jaanilaupäev ja jaanipäev oli eelkõige surnuaia pühale minek. Mõtlete, et no oli ikka igav elu. Vastupidi! Surnuaia püha oli suve tippsündmus. Ärge unustage, et räägin lapsepõlvest. Kõigepealt sain selleks ajaks alati uue kleidi. Riide saatis vanatädi Tallinnast või tehti mingist ema kleidi ülejääkidest. Väikese tüdruku rõõmud ja kui veel pärlid kaela sai ja käekoti, siis võis promeneerimine alata. Muuseas, lapsepõlves olid kõik ilmad ilusad ja päikselised.

Peale limpsi ja saiakeste ostmise-söömise ootas sõit viie kilomeetri kaugusele vanaisa Eduardi sünnipäevale. Närb sööja, nagu ma olin, jättis toidulaud mind külmaks, kuid pealinnast kohale tulnud onu pere koos umbes minuvanuse onupojaga oli juba seltskond. Ja muidugi minust 15 aastat vanem tädi - minu suur eeskuju riietumise alal.
Väikevend ja täditütar, kes meist seitse aastat nooremad, kõlbasid kiusata ja narrida eest ära jooksmisega. Siis, kui nad juba omal jalul olid.
Lõket ei tehtud hoovi, vaid kartulimaa servale. Ja ei mingeid vorste või viinereid. Kartulid olid need, mis tuhaste näppudega suhu läksid. Toas mängisime lauamänge - doominod kõige rohkem, kaarte selles peres ei mängitud. Kui suured olid heas tujus, siis võisin ka klaverit "mängida".

Vanaisa, kelle sünniaasta 1906 oli pikka kasvu, tark ja uhke mees. Jäneda kooli lõpetanu, jagas tulevastele põllumeestele koolitarkust ja pidas tõukarja. Pärast käike Pagari tänavale sai temast sovhoosi oskaonna juhataja. Ja tallis hakkasid elama sovhoosi hobused. Nii kaitses ta oma peret ja kodu. Kodust läkski 1975 aastal. Praegu tundub, et noorelt.
Homme on siis tema 105 sünniaastapäev.

Sama eredalt kui lapsepõlvepüha, mäletan teise vanaema ettevalmistusi. Kahed vanavanemad elasid teineteisest kolme kilomeetri kaugusel, üks kihelkond, üks kirik, üks surnuaed.

Sealt majast oli peremees juba 1957 manalateele läinud.
Vanaema Netega me koristasime. Põhjalikult. Sitsikirju voodipesu asendasime valge, linase ja pitsilisega. Köögilaud sai poest uue vakstu. Ja tagatoa laual lõhnasid jasmiinid. Surnuaiapühale mineku riided olid kõik söetriikrauaga triigitud ja vanaema lubas mul tema pearättide hulgast talle sobiva valida. See oli see aeg,kus pearätt oli ainus vana naise kaunistus. Hommikul murdsime aiast lilli kaasa. Peamiselt talinelke, neid imeliste värvidega. Siis jäime isa ja ema ootama. Asutuse furgoonautoga. Mulle oleks külgkorviga motikas paremini meeldinud, aga austusest vanaema vastu tuldi autoga. Sõita ju ainult viis kilomeetrit.
Kui isa autot ei saanud, siis viis vanaema surnuaiale tema poeg. Varumiskontori veoautoga.

Ja nii kõik need aastad. Alati tuli noorematel selle eest hoolt kanda, et vanaema surnuaiale saaks. Hiljem, kui ma esimesi aastaid abielus olin ja ööjaanitantsumaratonidel käisime, siis kasvõi jalgsi, aga surnuaiapühale tuli minna.

Välja arvatud kaks õpilasmaleva aastat. Aga see pole enam lapsepõlvelugu.

Pilt: kes ütles, et sõnajalg ei õitse?
Õitses, 29 mai hommikul Walesi krahvkonnas Swanis









kolmapäev, 22. juuni 2011

Esimene suvepäev

Pildil esimene suvehommik,vihm, Peter Rudaši vitraaž ja minu kambri aken.

Ilusat suve algust omadele, sugulastele, sõpradele ja kõigile veebipäevikusse piilujatele.

No ma ei tea, aga nostalgiaga on praegu sedasi, et puhusin tolmu ühelt iidvanalt vihikult.
Natike paneb muigama, aga naer iseenda üle on vast küpsuse tunnus.

Mis pidi 17 aastasel arus olema, et mõtles nagu põllumees.

Vihma

On taevas nii palju

Et ülegi jääb

Maakera

Pragune kalju

Tal vastu sirutab käed

Joobudes

Piiskadest neelab

Suutäisi mehiseid

Muutudes

Üleni vihmaks

Halli tekiga katab end

Päike

Pilvisse kadund

Tal puhkus vajalik on

Nukraid

Viise mu laual

Mängib magnetofon

Kadestan

Tihti ma vihma

Suvel kevadel sügisel

Keha

Pilvisse heita ihkan

Kasta üleni tilkuvaks end

1973, juuni


Nüüd aina päikest ja päikest, et vanad kondid sooja saaks


esmaspäev, 20. juuni 2011

Laulatus Stows

Laupäeval, järjekordsel uue linna tuuril, märkas silm keskpäeval kesklinnas "innide" läheduses kahtlaselt palju frakitatud härrasid. Kogemus ühendas ja kiirelt võtsin suuna suure ja võimsa kihelkonnakiriku juurde. Asi tasus ootamist ja nii sai minust oma soovil pulmapiltnik.

Kõigepealt hakkasid kellad lööma. Ja seda helinat jätkus vähemalt pooleks tunniks. Selle aja jooksul peatusid kitsal tänaval igasugu marki autod, millest väljus igasugu külalisi. Karvaseid polnud, kuid sulelisi küll (kübaratel). Kuna mingit parklat polnud, kadusid autod mööda imekitsast ühesuunalist tänavat ühte suunda.

Rahvas uudistas ja selles ei peetud midagi imelikku.

Lõpuks saabus Jaaguar ....Oi issand, kas nii vana, oli esimene mõte?
Oh sa lollike, see ju isa, kes toob tütart altari ette.



Ootus on jõudnud haripunkti.

Ja sealt ta tuligi!
Klassikaline ja kaunis. Muuseas, kellad olid nüüd juba kolmveerand tundi helisenud.


Vahepeal tegin lähipoodides tiirusid. Õnneks oli meiesuguseid küll.

No mis te ütlete, kõlban küll pulmapiltnikuks?

Nüüd sain peigmehele ka pilgu peale heita. Aga kes on kes, seda võib vaid fantaasia piires oletada.

Siin on läbilõige külalistest. Ega ma päris nina alla ka julgenud trügida.








Roosiõielehtede viskamist ei saanud pildile. Trügijaid oli rohkem ja kuna ma sugulaste ringi ei kuulunud, siis hoidsin ennast tahaplaanile.


Oletan, et lahkub suure vaeva nägija koos orelimängijaga

Auto oli marki muutnud. Kahjuks vihmasabina tõttu tõsteti katus üles.

Kes arvab, et pruut juhib, see eksib.

Ja pikkamööda hakkasid autod jälle teisest suunast ilmuma, et jälle ühte suunda kaduda.

Elamus missugune. Ja ei mingeid lilli peale pruudikimbu. Perenaiselt sain teada, et üks kommetest see, et lilled või mingi summa kingitakse kiriku kaunistamiseks.

Astusin õhtul kirikust läbi. Oi kui imekaunid lilleseaded. Suurtes, minu kõrgustes vaasides. Kahjuks mu fotokas oli selleks ajaks ennast ammendanud.

See oli uhkem laulatus, kui eelmine. Peenem. Ma ei tea kuhu linnakesse ennast järgmisel laupäeval fotograafiks kauplen. Ikka keskpäevaks kiriku ligidale.

reede, 17. juuni 2011

Miks me võõrsile läheme?

Seadsin mõttes küsimuse valmis juba ammu, kuid kui mustvalgel kirjas ja küsimärgiga, siis peaks nagu vastus valmis olema.

Asja läbi mõeldes tuleb nentida, et vastata saan siiski ainult ise enda eest.

Minu kaalukaussidel oli igavus, tüdimus ja uudishimu. Tüdimus eelkõige pikast talvest, mis minu meelest algas novembris ja kestis ...no ikka kestis. Kodus molutamine oli päris argine kolesõna. Sai seda küll pikitud väljasõitudega lumme ja porri ja viimane jüripäeval isegi päiksesse jäätükkidega meres; küll kultuuritatud võimaluse piires, aga inimlaps tahab ikka veel ja veel.

Kuna möödunud aasta elukaar tegi ootamatuid võnkeid, millega koos sai võngutud nii, et kartuse ja kohanematuse alt koorus julge ja iseseisev, tuli rauda taguda nagu sepa lapselaps (see ma olen)

Nii et kui tuli pakkumine elada viis kuud Inglismaal vastasin mõtlematult ja minuti jooksul: jah, ma lähen.

Loomulikult hakkasid kohe vaevama karvased kahtlused ja "jah " ei kõlanud enam nii veenvalt.
Aega anti paar päeva ja siis hakkas praadimine. Kas saata lennupiletiks vajalikud andmed, või mitte saata? Saata või mitte saata..

Mitmed omad aitasid kaaluda. Pean ütlema, et väga raske oli. Ühel õhtul lihtsalt vihastasin enda kuhjade vahel kõikumise peale, skännisin passi ja panin teele.

Ja otsustasin, et ma mõtlen selle üle homme. Homme mõtlesin, et võtaks tagasi. Ei, ma ei lähe, tervis pole nii hea, ema on vana, lapselapsed ja ristipoeg tahavad poputamist, branned tahavad brannetamist, AK (abi kaasa ) ei usu niikuinii või märkab, et olen läinud, kuu aja pärast.
Ja ma ei saa, ei oska, ei räägi, ei juhi, ei...ei...ei!

Kuid kusagil sisimas liigutas pisike paharet, kes kihistas: tegelikult sa ju tead, et lähed! Tegelikult sa ju tead, et oled selleks liiga julge ja uudishimulik, et jätta juhus kasutamata. Ja tegelikult sa ju tead, et sellist võimalust ei tule sul enam iial. See viimane kõlas eriti lõplikult.

Ikkagi vajasin nn. hoo sisse andmist. Seda tegi rõõmuga Po 2, kes võttis enda kanda tehnilise poole.

Ja nüüd tuleb küll tõsine lause: ilma arvutita poleks mind enam siin. Ennast ma kujutan veel ette kirjutamas igal õhtul ruudulisele paberile vähemalt ühe kirja, aga ma ei ole kindel, kas ühegi vastuse saaksin.

Mind ei vaeva koduigatsus vaid koduste igatsus.

Nati aega tagasi skaipisime emaga, ta meil ainult 83! Muidugi mini aitab.
Järgmine tänane skaipija oli lapselaps, kes rõõmsalt hüüdis: mana seal! Loodan, et Po 3 uues arvutis nägin uuem välja.

Nii need õhtud lähevad.

Lisaks skaipimisele on mu lemmikuks saanud FB. Mina, kes ma igasuguste ratede ja orkutite vastane, oman pea 50 sõpra, kelledest pooled muidugi lähemad või kaugemad sugulased. Aga kust ma muidu teada saaksin kuidas "käib nende käsi?"

Tähelepanuta ei saa jätta otse. err.ee. Ja ETV arhiivi. Kuna makstud pagas oli piiratud, siis raamatud kaasa ei lennanud. Kui öösel uni kivikatuseid mööda lendama läheb, siis miks mitte valida "Ohtlik lend" . Olen juba kaheksanda osa juures.

Praegu tuleb viimasest jutust välja, et võõrsile lähme me sellepärast, et saaks kodustega skaipida või brannedega jututoas muljetada.

NÕU, mina isiklikult läksin ikka selle pärast, et blogida ja pildistada.

laupäev, 11. juuni 2011

Kuidas britid maasikal käivad?





Kõigepealt tuleb oodata vaba päeva. See tuleb nädala lõpus. Siis tuleb oodata ilusat ilma.
See võib suure tõenäosusega tulemata jääda. Või hetkeks tulla. Et siis jälle minna.
Vaba päeva hommikul tuleb istuda autosse ja sõita pool tunnikest.
Seejärel peab teiste autode vahel leidma parkimiskoha.
Siis tuleb minna läbi värava, kus saad väiksest putkast naeratuse ja korvi. Vastavalt soovile suurema või väiksema.
Ja tuleb minna ikka edasi märkamata vastutulevaid inimesi punavate korvidega. Suuremate ja väiksematega. Vastavalt enda soovimõõdule.



Ja oledki päral!

Mitte just maasikavälul, aga kuidagi võiks seda ideed nimetada. Kirjad ütlevad, et hoia rida ja mine lõpuni. Arvan, et lõpp tuli poole kilomeetri pärast. Ja niimoodi kasvumaja kasvumaja kõrval.

Mingil müstilisel teel toimis kastmine st. vahepeal piserdus kerget vihmakest ja traktor puhastas peenraaluseid. Osades majades oli õitsemine veel täies hoos. Tundus, et saaki jätkub suve läbi.





Loomulikult polnud ma midagi sellist elus näinud ja arvan, et ei näe ka.

Marjade korjamiseks ei pea vagude vahel kükitama või käpuli paremaid ja punasemaid taga ajama. Praktiliselt lihtsalt seisad ja teed suu lahti ning mari tuleb sulle suhu.

Söömine pole keelatud. Ja palju sa siis ikka jõuad. Viisakusel piirid ka.

Perenaine tutvustas väravas rippuva sildi sisu: no umbes nii, et käitu inimlikult ja ära salaja marju kotti topi. Nii tegid kõik.

Hiljem astusid poest läbi, korvid kaaluti üle ja tasusid kenasti kassas. Inimesi üle ei kaalutud. Kilo hind ei hammustanud, sest marjad puhtad, terved ja mis peaasi - ise korjatud.


Lisaks maasikatele olid osalt valminud vaarikad.



Ja varsti saab korjata sõstraid ja tikreid ning sügisel õunu ja ploome, kirsse ja mureleid.

Väsinud ja täissöönud korjel viibijad võivad jalavaeva kergendamiseks ... traktoril ennast vedada lasta.
Pered võivad farmis veeta terve päeva.

Pisikestele on mänguväljakud ja loomulikult loomapark.
Tegu pidi olema nn päästetud loomadega, ühesõnaga nagu loomade hooldekoduga.

Ja loomulikult saab süüa juua ja jäätist ja ...kel veel ostusoove, siis territooriumi serval suur aianduskeskus.

Vesise südame aitas tasakaalu viia üks traditsioonilistest lõunaeinetest: täidetud keedukartul ubadega. Pärast maasikaid maitses imehea! Ega siis summa olene liidetavate järjekorrast.





Ühesõnaga vapustav maasikal käik oli. Tulemus esimesel pildil oma toa aknaorvas, kus püüdsin vaatamata ehtinglaslikule ilmale tekitada natüürmordi "Sellest sai minu suvi!"

Karikakrad ja ohakanutid täna põllu veerest korjatud. Vaas ja talinelgid perenaiselt.
Korv ja maasikad ostetud Millets Farmist.
Tekstiilid toa pärisomand.