teisipäev, 26. juuli 2016

Kolmanda järve saladus

Kaks kärbest segavad mul kirjutamast. Panin neile küll kööginurka tassikese suhkruga, aga kärbes on ilmselt loll loom -lind - putuk, kes ei tea, et minu kreemidega üles vuntsitud nahk pole talle jalutamiseks. Eks ma siis trükin kiiresti ja vahepeal raputan jalgu.

KALIJÄRVE või KALLIJÄRV

Kolmanda järveni jõudsime kolmapäeval. Sellele aitas tublisti kaasa Jäneda poeproua. Küsisime, et kas neil järve on? Muidugi on ja veel väga ilus ja ilusa nimega. Korraga avanesid autos kuumaksköetud hallid ajurakud. See on ju SEE järv! Tasuks ostsin mina, kes eriti jäätist ei armasta saldejumpsi. Saime veel muud salajast infot. Maapood on ikka veel väärt koht.
Mõned aastad tagasi oli mul au kuulda lossis Georg Särekanno lummavat loengut Jäneda skandaalsest mõisaprouast. Ka teemasse puutuvad Ajavaod sai järele vaadatud.
Ma ei räägi teile ega endale siin ajalugu. Kes tahab, see leiab isegi. Lihtsalt, need lood, mis räägivad Maria Ignatjevna Zakrevskaja - Bencendorf-Budbergist  (Murast) on nii võimsad.

Üks katkend:  "Mura nägu oli hakanud sel ajal märgatavalt muutuma: see kaotas pikkamööda oma kassiliku ilme, oli murelik, tõsine ja muutus hetketi isegi süngeks. Ta hoolitses oma välimuse eest väga, otsekui püüdes hoida seda, mida Lockhart oli kunagi nii väga armastanud, mille ta oli temas möödunud aastal taas leidnud ja mille kohta Gorki oli pärast Muraga kohtumist Helsingis 1921. aastal kirjutanud: Tema huvi kõige vastu, ta tähelepanelikkus kõige suhtes, ta iha kõike teada, kõike näha ja kuulda ning kõike otsustada." (Kassi hing)

Ja teise raamatu sisututvustus: Autor veetis oma lapsepõlve Jänedal, idüllilisel Kallijärvel, käis koolis Rakveres. Mõnusat koduelu varjutasid nii perekondlikud kui ülemaailmsed tragöödiad: isa mõrvamine, lahusolek emast, armsa koduõpetaja salapärane minevik, revolutsioon, kodusõda, iseseisvunud Eesti okupeerimine. Autori isiklike mälestuste kõrval hargneb tema ema Mura lugu. Mura oli erakordselt kütkestav, lausa legendaarne naine, kel olid lähedased suhted inglise diplomaadi Lockhardi, Maksim Gorki ja Herbert Wellsiga" (Lapsepõlv Eestis)

JÄRV LEITUD
aga otsitud jahimaja mitte. See tähendab maja küll oli, kuid mitte selline nagu minu kujutluses. 
.....


 1919.a mõis riigistati ja veel päris uuest lossist tuli loobuda Põllutöökooli kasuks. (muide, selle kooli teise lennu lõpetas minu isapoolne vanaisa) mõisahärra mõrvati ja kogu lossirahvas asus elama jahimajja. Kalijärvele tõi armastus  Mura vastu 1934.a. 68aastase inglise kirjaniku H.G. Wellsi. Peale mõnenädalast puhkust lahkus Wells koos Maria ja lastega Londonisse.
1940-ndatel asus hoonesse algkool ja töötas seal vist 1984-ni.

http://www.vanadpildid.net/kali-jarv-janedal/county6


Õnneks ei petnud järv ootusi.



reede, 22. juuli 2016

Sääsed armastavad mind ehk magus veri


Nii sõnas minu lapsepõlves vanaema, kui öösel kublade sügelemine rahu ei andnud.
Meelde tuli seik hoopiski Eesti Naisest leitud loo tõttu.
"Miks hammustame kõige kallimaid?" (Katrin Aedma, juuni).

HAMMUSTAMINE JA RAVI
 (vaata ka nõelamine, salvamine, solvamine)
Miks hammustame siis, kui meil on raske? Selle lausega, tunnete ja mõtetega tasub tööd teha. Iga karje on appikarje, iga hammustus on valu väljendus - jagab nõuandeid kriisipsühholoog.
Millega saaks  siis selle  valu välja ajada? Igal ühel oma retsept. Minu oma näeb ette eelkõige seda, et saan olla iseenda oma. Olla olukorras, kus "keegi ei käse, poo ega lase". Ega küsi ega nõua. Hästi sobib selleks vihmailm, aga petutulemuse saab tekitada kardinate mitte eest tõmbamisega. Siis veel telekas igasugu järelvaatamisfilmid, tobedad kroonikalaadsed kirjatükid, saated moest, mõningane koristamine. Keelatud on vanad mälestused ja sellega seonduv.Lapselaste hoidmine on täielikult välistatud.
Kogu teraapia peab kestma niikaua kui saabub aeg, mil ISE suhelda tahan. No et siis hakkan paaniliselt helistama nagu oleks mitu nädalat "ajast maas". Kurb on siis, kui mõni seik vahepeal"ravi ära rikub" st. tuleb ennast teiste tahte järgi mobiliseerida. Siis on kaks võimalust: kas katkestada või julmalt loobuda. Mõlemad on rasked. Katsetamine võib lõppeda sellega, et ravimine algab uuesti punktist 0. Loobumine annab tulemuse, et teine kord enam ei tülitata. Siis, kui ravikuur lõppenud ja nii väga tahaks. Mitte tüli, vaid tülita muidugi (no on ikka eesti keeles sõnad)

RAVI LÕPP JA KAASNÄHUD
Seekord on väga hästi läinud. Kodust välja viisid teed nii Lätti, Rootsi kui Sagadisse. Paraja taastumisvahega. Kui pühapäeval hakkasin juba rahutuks muutuma sain esmaspäevast alates  kolme päeva rõõmulaksu kätte.
Tänu majabranne - autobrannele tabas meid "järvehullus".
Alustasime Neerutist. Pisitasa ja pikkamööda. Vesi tundus juuli keskpaiga kohta tavatult külm. Sellele vaatamata ei jätnud ujumata. Hiljem sõitsime mõisa juurest läbi. Kuigi oli õhtu, siis kõrge võrkaia taga töö käis. Pärast lehelugu http://publik.delfi.ee/news/inimesed/hannahi-abikaasa-tuli-12-paevasest-koomast-valja hakkasin neile ettevõtmistes pöialt hoidma
..........

Eelmise päeva trikoo polnud veel kuivada jõudnud, kui juba kõnetas uus projekt. Porkuni! Mu lapsepõlve lemmik. Vesi tundus juuli keskpaiga kohta tavatult külm. Sellele vaatamata ei jätnud ujumata. Välja ronides imbus pähe mõte: kui sõidaks õige ema juurest läbi. Edastasin talle tulekuinfo. Vaevalt pool tundi mõttest möödunud heliseb telefon. Ärritunud häälega ema: kus te olete, ootan juba ammu???? Edasi irooniliselt: kas eksisite ära? Oh jumal mind ja minu lolli mõtet. Kärrdi - jälle ravimises auk ja õhtune lappimise koht. Tahaks talle otse öelda targema sõnadega: Õpi suu kinni hoidma. Keegi ei vaja soovitusi. Paranda maailma enese kaudu.
Et veidi huumoriteraapiat teha viisin branne Sirje aeda. (Sirje mu 40 aasta tagune kolleeg lasteaiast oli meie pulma dekoraator). Arvata võite, missugust kunstivoolu see tähendas.
......



....
Need olid ainult MÕNED üles võtted Sirje aia(maalt)

...kolmanda järve lugu järgneb...

reede, 15. juuli 2016

Suvepaigatu

suvepaigatu (enda väljamõeldud sõna: maakoduta, aiata, võib vajada abi hinge paikamisel)

Kolmapäeva varahommikul kaotasin une. Riiulilt jäi kätte ema tellitud juunikuu "Elukiri" nimilooga Igor Mangist. Sain teada palju eluloolisi ja huvitavaid fakte. Just see oli see hommik, mil lugu tõeliselt huvi pakkus.
Nüüd aga järg, mis pani pead vangutama. Kuna Sagadis endiselt kolmapäevased Öömuuseumid, siis tekkis soov minna. Kahjuks oli autobranne köhane ja ei võtnud vedu. Helistasin siis sagadibrannele ja küsisin ennast külla. Tal oli väga hea meel. Vähemalt hääl ütles seda. Ainult keegi Küllike pidi ka tulema. Tallinnast. Kuna oleme brannega palju maailmaasju arutanud julgesin otsustada. No et ei ole tüliks. Enne aga uurisin, et kes on see salapärane K. Vastuse peale välgunool just ei tabanud, aga arusaamine tuli küll. Tegemist justnimelt Elukirja looga, Igor Mangi naisega. Sellised asjad juhtuvad. Kindlasti teiega ka. Mõtled inimesele ja täpselt sel hetkel ta helistab. Mõtled inimesest ja juba ta kõnnib linna peal vastu. Juhus - ütlete. Ei usu. Sest kõigil ja kõigel on seos.

Läbi külakohtade kolistavas bussis nägin mitmeid suurte poekottidega inimesi. Peamiselt vanemat sorti. Poeelu väljasuretamine paarikümne kilomeetri raadiuses on juba nii tavaline. Hea, et bussid ikka veel sõidavad. Nautisin väljavaateid ja kuulasin enda mõtteid. Ajaleht ja prillid jäid kotti ootama.

Vastuvõtt oli kuninglik. Kukeseenekaste, kohalikud keedukartulid ja kurgid. Nii et minu poolt jäi kallisse hotellirestorani raha viimata.
 ......
 Veel üks terrassikohv ja juba tuligi loengusse sättida. Teema oli intrigeeriv, mõisasaal rahvast täis.

OKULTISTID JA SELGELTNÄGIJAD 20 saj. Eestis - Toomas Abiline.
Mmmm, põnev.

 Muidugi pole ma tunnise tiheda loengu edasikandja. Üks uskumatumaid seiku oli kuidas
 meedium Mai Kalamees, kel hariduseks ainult kolm klassi külakooli, ennustas, milline saab välja nägema Tallinn aastaks 2000: rahvas lõbutseb jaaniõhtul kui äkki on taevas täis nõukogude Venemaa sõjalennukeid, mis ründavad Tallinna. Puhkeb sõda, mis kestab palju aastaid. Purustatud Tallinnast saab 5000 elanikuga provintsilinn ja pealinn on Tartu
Kel huvi rohkem võib lugeda http://www.pealinn.ee/koik-uudised/selgeltnagija-2000-a-on-tallinn-purustatud-ja-pealinn-hoopis-tartu-n162828
Lektori arvates võime igaüks seda ennustust tõlgendada nii või naa.

Kodus mõtisklesin selle üle, mis tõmbab inimesi selgeltnägijate, ennustajate ja horoskoopide -tähekaartide tegijate juurde. See pole ju pelgalt uudishimu ja meelelahutus. Üks selgeltnägija on öelnud: õnnelikud inimesed ei tule kunagi minu juurde. Ilmselt on selles asja tuum ja võti.
Isiklikult pole ma ühegi ravitseja juurde läinud, kuid elu on mõne lihtsalt minu juurde toonud. ja Selgeltnägijate tuleproovi vaatasin huviga. Pendlit olen ka viibutanud ja tüdrukupõlves taldrikut liigutanud.

Praeguses ajajärgus leian rohkem rõõmu ilusatest asjadest.
Nii ka seekordsele loengule järgnenud kontserdist, kus esinesid Kaire Vilgats ja Tarmo Sillaots. See oli suurepärane kooslus! Tõeline südamete võitmine ja murdmine. Muidugi moodustasid publiku sada naist ja umbes viis meest. Ajastu märk ilmselt.

JUHUSED JA KOKKUSATTUMUSED
Õhtu, õigemini öö tuli kuivama pandud pärnaõite lõhnaline. Mõtlesin juhustele. Et kuidas kooliõde 1981 aastal julges äsjaabiellununa hüpata tundmatusse kohta, hakata koos mehega loodava metsamuuseumi aeda rajama, vanasse aednikumajja kodu ja perekonda looma. Ajal, mil  Rakvere Metsamajandi toonane juht võttis elutööks luua lagunevasse mõisakompleksi muuseumi, mis võttis 10 aastat aega.
Minust sai selle paiga jumaldaja just seoses Maiega ja tema edasise giiditööga. Kas juhus?
Hommik algas "puravikumutsuga". Niimoodi kutsub perenaine enda firmarooga. Pruunistab pannil sibula, lisab värsked puravikud - pomerantsid ja jälgib hoolega, et mõni sapipuravik hulka pole sattunud. Siis lahtiklopitud muna peale ning ongi valmis. Kõrvale hammustasime K Tallinnast toodud "evelinileiba" .

LOODUSKOOL
Neljapäeval toimus seal perepäev -merepäev. Uue näituse avamine ja hiljem loeng.  Näitus oli korallidest, karpidest ja tigudest, mis toodud 1971.a Okeaania ekspeditsioonilt, kus osales eestlasena Karl Orvik. Vitaalne vanahärra vestles huvitavalt enda pildimaterjal taustaks. Uurisin hoolega millistes karpides meil müüdavad hõrgutised elasid. Austrid tundsin ära, muud mitte.
(selles pisikeses vidinas pidi olema niiiii palju mürki)
.....
 See teo-ja karbinduse teema on ikka süvenemist vajav, mida aknast paistev päike ei soosinud.
Sellepärast jätsin metsamuuseumi sääsenäituse teiseks korraks. Küll jõuab.Sellele vaatamata on kätel ja jalgadel mitu kuppu, mis meenutavad allergia testi ja sügelevad, paganad.
 Läksin hoopis aeda kolama, et putukate hotell üle vaadata. Vaadake koos minuga.



Hotellikülastajad  olid peamiselt herilased, aga ka sipelgad ja muidu mutukad




Vahepeal varjusime kasvuhoonesse. Seal, tasases kulgemises tekkisid tasased teemad ja tasased jutud. Mitu aastat polnud aega leidnud. Läbiv jutujoon juhustel ja kannatustel.

 Sinine kannatuslill (Passiflora) Sagadi kasvuhoones
Kannatuslille avastasid 1569. aastal Lõuna-Ameerikasse jõudnud Hispaania vallutajad. Asteekidelt õpiti neid taimi kasutama ning üsna ruttu hakati kannatuslilli kasvatama ka Euroopas.
Misjonärid nägid eripärastes õites toetust oma üritusele. Õie kuju on andnud aluse legendile, mille järgi leiti see lill kasvamas Kristuse ristipuu all.
Õie osadele on antud Kristuse kannatusloole vastavad tähendused: kümme õielehte on Kristuse ristilöömise juures olnud kümme apostlit, viis tolmukapead vastavad Kristuse haavadele, kolm emakat on aga olenevalt allikast kas kolm naela ristil või kolm ristilolijat ehk siis Kristus ja kaks varast.
Lisakroon tähendab okaskrooni, õiealusel olevad kolm kõrglehte sümboliseerivad püha kolmainsust, köitraod aga köisi ja piitsu piinajate käes.
 Vaat selline lill! Sini-must-valge




PARADIISIST VÄLJA

Kui õhtuhakul K-ga bussile kõmpisime oli tunne nagu oleksin paradiisist välja aetud. Sellel paigal on minu jaoks mingi võim ja vaim. Juba kellatorni alt sisse tulles saadab mind eriline tunne. Usun, et ka teiega on nii, et mõned paigad nagu kutsuksid ikka ja jälle tagasi ning seal ei hakka kunagi kurb ega kõhe.

Lõpetuseks kaks sümboolset pilti Sagadi lilleaiast
Ööde sügavus ja
päevade paiste






neljapäev, 7. juuli 2016

Kaotatu jälgedes


Kui me AK-ga 2014.a. oktoobris Rootsis käisime, siis andsime lubaduse reisi korrata. Tähtajaks panime 2016 august, meie 40-s pulma-aastapäev. Ja sihiks ABBA muuseum.

Inimene teeb plaane - Jumalad naeravad. Nii läkski ja juba poolteist aastat jälgib AK minu tegemisi pilvepiirilt. Rääkisin meie plaanidest Kalamajabrannele, kes sai tundma  AK-d täpselt samast päevast kui mina. Tema omakorda enda Rootsis elavale tütrele, kes andis plaanile hoo sisse: st. broneeris sõidu, muuseumipiletid ja sõna otseses mõttes "sundis meid laeva" temale sobival päeval.

Otsustamis- ja tegutsemisaega jäi kaks päeva. Võib olla polegi nii paha: kiirreageerimine pidavat olema nooruse tundemärk. Mitte "ohjaahhjakuidasmaküllniikiirestijõuan -einomaikkaeisaa: pole maniküüri ja pediküüri ja juuksur on puhkusel ja üldse mis ma sinna selga panen".
Kui branne veerand tundi enne check - in sulgemist terminaali jooksis olin õnnega koos. Kõik oli  makstud ja kohvri kolinal jõudsime kenasti pardale. See oli meie esimene kooslaevareis, aknaga kajutis kaheksandal korrusel, kahe õhtusöögi ja hommikusöögiga. Väga luksuslik kahe eesti noorpensionäri kohta.

 ÕHTU LAEVAL
Viimasel ajal on minu meeli vallanud kaks tegevust:  teise või ei tea mitmenda ringi poodidest riiete otsimine ja huvitavate maitsete proovimine. Viimast jätkus õhtusöögilauas kuhjadega. Alustasin Aasia köögist ja peaaegu kaugemale ei jõudnudki. Kui läksin kraanist vett niristama, siis leidsin kõrvalt veel kaks kraani. Ilmselt pole keeruline arvata mida me mereandide kõrvale maitsesime. Ausalt, minule oli kaks tundi õhtusööki lühike aeg. Olen ju nii aeglane.
Järgmine lemmik oli "lõhnanuusutamine". Mulle kohe meeldib neid TOP lõhnasid numbrite kaupa mööda riiuleid taga ajada ja paberribade peale pihustada. Paberid puistan erinevatesse kohtadesse. Käekotti, rahakotti, prillitoosi. Nii vangistan lõhnad enda jaoks. Osta niikuinii ei jaksa.
Üldse kulgeb laeval aeg teises tempos  - kõikumises, kulgemises, eksimistes, otsimistes ja väsimises. Siiski jaksasime keskööprogrammi ära oodata, sest tantsuorkester ja lood ei kraapinud kõrva. Tantsijad olid kuumad ungari poiss(mehed). Polnud paha. Kella ühe ajal vajusime koikudele taustaks läbi seinte kostev tümps ja uinutav kiikumine. Öösel ärkasin mingi kolksu peale. Aknast välja vaadates sain aru, et peatusime Ahvenamaal. Ühe käe sõrmedel loetud laevasõitudel Rootsi pole saanud kunagi seda pilti näha.

HOMMIK
Peale minu jaoks viimasel minutil laeva tormamise polnud veel midagi "põnevat" juhtunud. Nüüd oli viimane aeg. Mina rahuliku puhkajana ja kodus magajana olin varane linnuke. Branne seevastu nohises päevatöö järelväsimust. Vaatasin enda "mutitelefoni" kella, mis näitas pool kaheksa ja läksin duššitama. No et ikka vanainimese aeglusega kenasti hommikusööki kulgeda. Muidugi äratas see reisikaaslase, kes ka kobistama hakkas. Mõne aja pärast olime valmis. Branne haaras veel enda nutitelefoni, vaatas seda, vaatas mind imelikult ja sõnas: kuule, kell on alles veidi seitse läbi, vara pole või? Laev randub alles kolme tunni pärast. Appikene, minu mutitelefon ei olnud vaevaks võtnud rootsi aega üle minna. Tema nutikas aga küll.
Tegime siis veel aega parajaks, et mitte jätta muljet kahest eesti näljasest penskarist.
Grill Houses kõnetati meid inglise keeles. No selle luksushommikuga oli tütar küll liialdanud. Peale meie oli veel vaid mõni eesti keelt kõnelev klient. Aga tean, et see enam ei kordu seepärast võtisme rahuliku südamega vastu hommikusöögi juurde kuuluva vahuveiniklaasi. Muidugi oleks olnud rumal keelduda. Vaene eestlane sööb ja joob ju kõike, mis hinna sees. :)

LINNA
Kuna I ei jõudnud oma elukohast meile laevale vastu andis ta telefonikäsu: sõitke linna ja nautige! Tulen rongiga ja otsin teid üles. Olime tänu tarkadele  nõuandjatele edasi- tagasi tunnipiletid juba õhtul valmis ostnud. Bussi otsimisega saime niimoodi hakkama, et läksime lihtsalt teiste sabas. Osa kohvritega ja joogikärudega rahvast kadus küll kõrvaltänavasse, aga me ei teinud sellest erilist numbrit. Ehee, tagasisõidul selgus, et seal asus pääs metroosse.
Nähes bussiaknast tuttavat turufooni (suurt kuju) tahtsin väljuda, aga Branne ei tahtnud. Siis tahtis tema väljuda, aga mina ei tahtnud. Nii me siis sõitsime. Ikka edasi. Kes ütles, et pole põnevust. Lõpuks otsustas Branne minna bussijuhilt küsima, et kuidas minna mitte edasi, vaid tagasi. Inglise keele oskajana sai ta vastuse. Et saada tagasi, tuleb maha minna ja siis peale minna. Tund polnud veel täis. Minul olid ka oma plussid. Tähelepaneliku aknast vaatlejana olin silmanud silti "station". Branne mõtles, et see on staadion. Mina nägin viadukti all rööpaid. Väljusime ja juba viie minuti pärast saimegi I-ga posti all kokku. Näedsasiis, tasub ikka grupita reisida.
Ilm oli ilus ja elu oli ilus. Tiirutasime linna peal. Vahepeal pidime jooksma ka. Sildid ütlesid, et toimub triatlon. Peale meie oli veel sadu teisi jooksjaid. Muidugi jooksid nemad kiiremini.

LAEVAGA MUUSEUMISSE


......




 ....



I küsis, et kas me laevaga oleme sõitnud. Ütlesime, et mitte. A millega te siis siia tulite? Nojah, olime juba jooksmishoos jõudnud unustada. Tegelikult mõtles ta väikelaeva millega saime otse muuseumisaarele. Kõigepealt võttis meid vastu lõbustuspark. Ema ja tütar olid täpselt seda nägu, et nüüd nad lähevad. Kõrgustesse. Mina surusin sõrad vastu maad. Eimittemingiljuhul, eimitteiialgi.
Loomulikult jäi ära, sest muuseumipiletid olid kella kaheks.

 ....
ABBA muuseum oli juba sisenedes elektrit pilgeni täis. Vaat siin ma jään kirjeldustega kimpu. Proovin sõnadega ja võin aastatega eksida:
1973 -  ei teadnud ABBAst midagi, aga kõik me laulsime eesti keeles "ring, ring ring ümber kahvatu kuu
1974 - Eurovisioon ja Waterloo (pole kunagi olnud mu lemmik)
1975 - SOS
Signaal, mis oleks pidanud hoiatama. Detsembris ilmus Branne bändi helitehnik Tallinnast. Ja Väikse Maarja 20 aastane lasteaiakasvataja oli kõrvuni armunud. Oehh, üldse polnud tore. Päris piin. Oli mul ju poiss sõjaväes. Noor mees lindistas mulle kaks linditäit ABBA-t. Nii ma siis seda kodus "Jauza 220 "maki peal ketrasin kuni tekkisid sõnad
1976
Mamma Mia!
Arvad, kõike sa tead ja veel ülbegi näid
Tunnen rohkem ma sind, kui sa arvata võid
Nõme on see - sellest aru saa,
õigesti teed, kui mängu lõpetad
Aga tea - mind ei liiguta üldse see

Ära mängi lahtise tulega,
suurem õnnetus võib juhtuda!

Mamma Mia, mis sa endast pead
aah, aa, vaata parem teisi!
Mamma Mia,
närvid on sul head
aah, aa, kuid kui kauaks neidki!

Oodata sa ei suuda,
ennast sa ka ei muuda
aah-aa, kaotada ei oska sa
võita parem on,
kuid eks õpi kaotama!

1976
Midagi ei aidanud. Arrival, see ta oli. Enne mehe kooli lõpetamist olid avaldused perekonnaseisuametis. Abiellumise kuupäevaks 7. august.

Selline märgiline ansambel minu edasise elu kujundamisel

Aga mis muuseumisse puutub, siis tantsisime tantsutoas, laulsime laulutoas (omaette, mitte laval), kostüüme ei proovinud ja vaatasime - kuulasime kõike, mida meeled haarasid. Kõige ägedam oli ikka tantsimine.
Lõpuks saime koos ühe vapustava pildi. Üks onu tegi.

...
Täna lõpetan. Vihma sajab.