teisipäev, 27. aprill 2021

Fotojaht: sissevaade

 

Tahtmine võõrastest akendest sissevaateid teha pole mul üle läinud. Aga...mõned on kavalad!

Siin olen lõplikult hiljaks jäänud.
 teised: 

tegelinski

kaamos

Mummo

kolmapäev, 21. aprill 2021

Kirik keset küla

 

Kirikutest on hoopis kergem kirjutada kui mõisatest. Püsivad need kenasti paigal kui just tornid ei põle (Simuna 1951) või minema ei lenda (Väike-Maarja 2010).

Digitaalne arhiiv on abiks kirikud.muinas.ee

Ometi võib ka kirikaias kummalisi juhtumeid juhtuda. 

Siin viimane neist mille pean välja kirjutama.: Sõitsime kümnendal aprillil Viru-Jaagupisse lihapoodi. Kaubad käes põrkasime kirikuaeda, et mõned fotod teha. Alustasime endise kirikuõpetaja kalmult ja leidsime sellised veidrused. 

Mina, kui pildistaja ei osanud esialgu midagi arvata, aga sõbrannas tekkis kohe kahtlus, et midagi on pildil valestisti st. üle.
Vaatlesime edasi ja leidsime järgmise, nüüd juba korduvmustri.
ja veel
...
....
ja et üheülbaseks ei jääks, siis variatsioone

....
...

Õnneks teisel pool olid meened otsa lõppenud

...
..
Lisan mõne kirikupildi ka tõenduseks, et ma tõesti olin seal
..
...


Ehk on mõnes lugejas uudishimu tekkinud, et kuidas me olukorra lahendasime. Andsime teada, kellele vaja. Igatahes nädala pärast ülevaatust tehes võõrobjekte haudadel polnud. 

Niipalju siis kirikust ja veidike külast ka. Viru- Jaagupi on alevik 15 km. kaugusel Rakverest. Elanikke neljasaja ümber.

1908 avati uus paekivist koolihoone. Koolilugu lõppes nii nagu paljudes maakohtades. Nüüdseks asuvad endises koolimajas raamatukogu ja muuseum.

hoone on esinduslik ja suur - ei mahtunud pildile. Hea meel, et ei lastud laguneda nagu Simuna vana koolimaja.

Kooliaiast leidsime (kirikuaiale omased lisandid puudusid, nagu näeme)
Mulle meeldis see väikene kompaktne kihelkonnakeskus. Rahulik, samas poe juures ja kergteel käis vilgas sebimine.


Mõned pildid veel kuigi pildistada oleks olnud palju.
..
Nüüdset Aldari poodi näiteks, sest tegemist on möödunud sajandi alguse poehoonega. 

Kindlasti peitub siin rohkem lugusid, aga meie oma oli seekord selline.

kolmapäev, 14. aprill 2021

Oma elemendis

 


Liitusin Mi 2 soovitusel FB grupiga Eesti mõisad. Kuna olen aastaid nn. hobimõisahuviline, siis on põnev vaadata kuidas ja mida keegi pildistab. Fakt on see, et kõiki mõisasid ei jõua elu jooksul tundma õppida ja see polegi eesmärk omaette. Minu eeskujukataloog oli ja on rohkem kui 15 aastat Valdo Praosti koostatud portaal "Eesti mõisad" , aga maailm on ju pidevas muutumises. Ja mõisad on pidevas lagunemises või uuenemises. 

Kuna ilmad ei ole ikka veel need päris minu ilmad ja koolis käimine poolikane, siis vaba aeg on minu sõber. Nii meeldibki mulle tekitada pähe mõisate mõttelugusid. Viimasel ajal on mind hakanud huvitama mõisate saatus pärast võõrandamist,  nõukogude aeg ja praegune seisukord. Ega mul muid uurimisallikaid pole kui netis kolamine. 

Pekka Erelt nimetas 1919 aasta maareformi eestlaste kättemaksuseaduseks baltisakslastele. Maaseadusega keerati baltisakslusel Eestis kael kahekorra. Paljude eestlaste jaoks tähendas põlise vaenlasega arvete klaarimine ka suurima unistuse- omada maad - täitumist. 

Sundvõõrandati 1065 mõisat (eestlastele kuulus neist 57) koos üle 1.9 miljoni hektari maaga, 225 viinavabrikut, 344 veskit, 74 saeveskit, 64 kivi ja savitööstust, 18 meiereid, 7 õlletehast. Sundvõõrandatud maa-aladest loodi u. 56 000 uut väikest talu. Ühe sellise peremeheks sai minu emapoolne vanaisa Rudolf (Vabadussõjas osavõtu eest, nagu peres räägiti). Enamik aadlikest said hiljem väikese hüvitise. 

Enne mõisate võõrandamist oli Eestis umbes 550 mõisnikuperekonda. nende hulgas oli hulk tõelise põllumehekutsumusega töömehi, kes püüdsid saatusest suuremad olla. šokile vaatamata hakkas saksa majapidamiste arv ja suurus kasvama. nii moodustus mitmel pool Eestis rida suuremaid mõisapärasid, mille pidajad olid ümbruskonnas lugupeetud. 1934.a. rahvaloenduse oli saksa rahvusrühma liikmetest põllumajanduses tegev 818 inimest, kellest 220 kasutas palgalist tööjõudu.

Lauri Vahter on kirjutanud, et 1919.a oli eestlastest mõisaomanikke 57 perekonda (ma ei tea täpselt, kas minu isapoolne vanavanaisa kuulus sellesse nimistusse), kelle käes oli 66 mõisat

Horisont 2004 /6 väljavõtted Tiit Rosenbergi artiklist. Mis siis nendest parunitest sai ja kas mõisnikud kadusid Eestimaalt sootuks? Peaaegu kolmveerand neist lahkus Eestist enne 1939 ümberasustamist. 1880.a. moodustasid baltisakslased üle viie  protsendi eesti ala rahvastikust. Venestuse, 1905.a. revolutsiooni ja Esimese maailmasõja ja järgneva revolutsiooni survel kahanes nende arv 50 000 19 000-ni. 1930 keskpaigaks moodustasid nad Eesti rahvastikust poolteist protsenti. Peamiselt ülemkihti kuulunud rahvusrühmast oli saanud marginaalne vähemusrahvus, keda ähvardas hääbumine. Kui 1881.a. elas maal üle 13 000 sakslase, siis 1922.a. oli maale ja alevitesse elama jäänud 3762 sakslast,1934.a. 2702.

1924.a. jõuti suurem osa mõisatest tükeldada. 1925.a. lubati endiste rüütlimõisate ja maakohtade omanikele tagasi anda 50 ha suurune koht. Tagasi ei saadud hooneid, kus olid koolid. Lisaks maksti hüvitist, mis oli 2-3 protsenti võõrandatud vara tegelikust väärtusest.

Umsiedlung ehk baltisakslaste ümberasumine, mille käigus 1939.a. lõpus asustati enamik baltisakslastest Poola alale.

Mõisahäärberite kasutamine pärast 1919

222 endises häärberis  hakkas tegutsema kool. Oli ka muud huvitavat.

Rakveres hakkas mõisas tegutsema Rakvere rahvamaja ja Hariduse selts. Hiljem ehitati maja külge teatrimaja ja 1960 ehitati mõis täielikult kahekordseks. Nüüdseks mõisa aidas asub teatri väike saal, vanas valitsejamajas ruumid teatrile, mõisa uues valitsejamajas ööklubi.

Imastu mõisa asutati pärast võõrandamist sõjainvaliidide kodu, kuhu paigutati Vabadussõjas ja Ilmasõjas haavatud sõdurid. 1946 hakkas mõisas tööle Defektiivsete laste Internaatkodu, mis oli Imastu Koolkodu eelkäia. Hiljem valmis uus korpus ja häärber jäi tühjaks. Kas ta on müüdud või ei -  pole teada.


...järgneb (kui vaim peale tuleb)





pühapäev, 11. aprill 2021

Fotojaht: kõrge


Kõrge, kõrgem, kõige kõrgem. EilneViru-Jaagupi kirik


 

reede, 9. aprill 2021

Elame aeglasemalt

 

Eelmise postituse järg andis jälle oodata. Ikka ajan oma rida ja jätkan seiklust, milles osaledes leidsime Anna kiriku. Sõites Purdi mõisa juurest mööda alleed edasi, kabelist ja matmispaikadest mööda ehmatas mind ees paistev autode vool. Jäi mulje, et külavaheteele on paisatud võimalikult palju autosid - nii paremale, kui vasemale. Tee ületamisel sulgesin hetkeks silmad ja avasin kiriku eelsel parkimisplatsi vaikuses. Kus me siis üldse asume, mõtlesin. No mida siin mõelda. Kaart näitas, et see (minu meelest külavahetee) ongi Tallinn - Tartu maantee. Oh mind küll. Ausalt, olen Tallinnast Tartusse sõitnud ühe korra ja väga kitsastes oludes sõiduauto tagaistmel. Vot mis tähendab, kui oled põhjaosariigist ja omad nelja realist sõidurida ning Haljala ja Aaspere viadukti, mille just eelmisel päeval ületasime. 



...

nende alla ei sängitatud urni, mis kohale toodi Maxima kilekotis
Anna kirikuaed ja 

Järva-Madise




Kui mõisasid oli Eestis hiigelajal üle 1200 (mois.ee), siis kirikuid Eesti kirikute andmebaasis Järvamaal 9.  Ohoo, kahekesi kolatud kaheksas: Ambla, Anna, Järva- Jaani, Järva-Madise, Järva-Peetri, Koeru, Paide, Tapa. Puudub ainult Türi. 

Meie mõte toitis veel ühe kiriku leidmist, et üheksa aasta tagust mälu värskendada. Sellepärast siis Järva- Madise koos uue ja vana kalmistuga. 

https://emmeliinareisid.blogspot.com/2017/10/jarvamaa-jarva-madise-vargamae-albu.html

Aastaaeg sama, aga esmapilgul jälle kõik nagu "me pole siin kunagi olnud". 

Kuna õhtu pole enam kaugel jätame Vetepere teiseks korraks ja pöörame nina kodumaakonna ehk Jäneda suunas. Isegi vältas sõit üle seitsme tunni. Vaat mis tähendas Anneli soov külastada lähedaste kalmu Paide surnuaial Vaikse Nädala neljapäeval. 

esmaspäev, 5. aprill 2021

Üks mõis on lihtsalt ilusam, kui teine

Otsisime Paide linnas (ära kunagi loe ainult pealkirju) keskväljaku muutumist. Mida polnud, seda polnud. 

Edasi otsisime Paide-Rakvere teel Anna kirikut ja sattusime hoopiski Purdi mõisa alleele. Tasub ainult teeviita usaldada. Ossa, milline elamus! Meile see meeldis!


Kas asi oli selles, et ammu polnud kaugemal kolanud, aga oli mida vaadata. Ja jälle kerkib minu ette küsimus: Milline hull ostab tänapäeval mõisa? Ja jälle sõnastan ma vastuse: aga sellepärast, et oleks minusugusel vaadata, mõelda, ajas tagasi minna. Aitäh!

Klaaslinnade ja betoonivastasena. Pilte ka:

 

Meie olime siin

..
...




..
...
..
---
...
Selline teelt leitud lugu

...järgneb

laupäev, 3. aprill 2021

Vaikne nädal

 Kaks pikka ja kaks lühikest autosõitu  - no mida veel tahta. 

Alustan lõpust st. eilsest. Anneli valis marsruudi ja mina, kaasteeline, sain ainult ahhetada. 

Mittemõisahuvilised võivad selle lõigu rahulikult vahele jätta. Meie, läänevirukad oleme külaliste ees eputanud kolme korrastatud mõisaga(Vihula, Palmse, Sagadi), millele on lisandunud Neeruti. 156-st on  heakorrastatud või enam vähem  korrastatud häärbereid koos parkidega vast poolesaja ümber. Tänu praegustele või endistele mõisakoolidele Kiltsi, Muuga, Vasta, Vohnja, Lasila, Mõdriku, Salla, Põlula, Kohala, Jäneda, Aaspere, Avanduse, Porkuni, Ulvi...; praegustele või endistele hooldekodutele Udriku, Undla, Tammiku, Imastu, Pruuna... Meelde tulevad veel Veltsi, Loobu, Kõik ei tule meelde. Seisavad kurvalt konserveerituna suured häärberid Liigvalla, Varangu, Vanamõisa, Arkna, Karitsa ja väiksemad nagu Vaeküla, Lagunemisjärgus Saksi, Kihlevere,Võhmuta ja kaunilt erakätes Rägavere, Kloodi, Mädapea, Kulina... Kindlasti tuleb mällu veel ja veel. Oleme need läbi sõitnud, lisaks varemetes Aavere, Nõmmküla, Einmanni.

Oh mõisa-aeg, oh mõisa-aeg. Mida nendega nüüd teha? Ennevanasti oli igal mõisnikul tubane teenijaskond, peenemate ametite peal töötajad nagu sepad, tallimehed, aidamehed, metsavahid  ja töömesilased - mõisamoonakad. Kuidas seda ümber mängida, et meie imekaunist loodust ei kata nõgestes varemetepark ja kõrge rohu sees silt Eramaa. Milline hull ostab mõisa?

Selle üle mõtisklemiseks vurasimegi üle maakonna piiri, üle Valgejõe, et jõuda üüratult suure Kolga mõisakompleksi juurde. Olin siin esmakordselt ja pean ütlema, et suutsin ikka ja jälle imestada. Kuidas seda kõike üleval peeti?


Härjad, hobused, lehmad, viinaköök...Kuna tänuväärne internett jagab huvilistele üüratult materjali, siis pole (enam) minu eesmärgiks seda üle kanda. Huvitusin rohkem sellest, mis sai mõisast pärast võõrandamist. Sain teada, et viimane pärija krahv Peter Steinbock suri 1931. Nõukogude okupatsiooni saabumisega 1940 mõis natsionaliseeriti ja valitsejamajja kolis hiljem Kirovi kolhoosi Kolga osakonna keskus. Huvitav, et mitte kool või invaliidide kodu. 

1990 ostsid Stenbockid mõisa EV tagasi. Kiirel ülelibisemisel artiklitele selgus, et nad said aru, et see suutäis on liiga suur. Veelkord vahetas mõis omanikku kuni 2014.a ostis mõisa Adelberg kinnisvara omanik Anu Koppel. Milline naine ostab mõisa, kus peahoone 1000 ruutu, kompleksis 19 hoonet ja krundi pindala 87 hektarit? 

Tuleme siia kindlasti veel. Siis, kui muuseum avatud. 

Mõned pildiklõpsud: 


...



...



Tõestus, et meie olime siin :)
...
jätkub