kolmapäev, 28. august 2013

Argipäeva õhtu

"oota, kasvataja tuleb kohe appi ja pühib su tagumiku puhtaks"
"päriselt tuleb ka või?"

Ptüi, see tähendab vanaema tuleb!




pühapäev, 18. august 2013

Puhkus läbi, kas raha otsas?

Pika puhkuse viimase päeva hommik. Kõlab nagu viimsepäeva hommik. Miks peab...Tegelikult midagi ei pea. Aga ilma ka ei saa. Ema, kes minu vanuses juba kaks ja pool aastat nõuka ajal pensionil oli, otsis sel ajal samuti teenimisvõimalust. 1980-ndatel oli igasugu kohti. Mingid valvurimutid ja koristajad polnud siis teps mitte puhastusteenindajad ja turvamehed. Pensionile sai 55-selt. Ja mehed 60-selt. Mu juuksur ütles eile, et kuigi töö raske ja jalad läbi ei kujuta ta selles vanuses koju kotile jäämist ette. No et mida siis tegema hakata. Et unistuste täitmiseks on vaja raha.
Üha sagedamini ilmuvad lood "üle viiekümnestest" , kes võõrsil inimväärset raha teenivad. Elu on ju üks ja raha omamine teeb vabaks. Arvan, et vabaks saada, peab seda ikka väga palju olema. Vähene aitab lihtsalt esmavajadusi ja vajadusi katta.

Istusime omavanustega koos ja arutasime vajaduste ja võimaluste üle. Huumorinurgaks ajalehes avaldatud turistide arvamused eestlaste palganumbritest. Keskmiseks pakuti tuhat kuni kaks. Oehh!
Meie  lendasime madalalt. Me kõik kolm kirjutasime mõttes alla 500 eurosele pensionile ja sama suurele miinimumpalgale. Kätte. Teades, et meie silmad seda aega ei näe. Sellepärast ei mõtlegi meievanused üha kehvemaks muutuvale füüsisele ja ka psüühikale mingist kodusest vardaveeretamisest või aias kõpitsemisest. Ikka "üles neeger, töö ootab"!

Oleks siis kena keik, kui selle väljateenitu eest natuke elurõõmu juurde saaks. Kõpitseks korteris või majas, lubaks endale mõne reisi või kõpitseks ennast, kusagil tervisekeskuses. Muidugi saaks, kui kokku hoida. Aga selle juures on üks konks. Nädalasest luksusest tuleb argiellu tagasi kukkuda. Et vältida psüühika paigalt nihkumist on targem madalalt lennata. Kui juuksur, siis ikka "säästu" ja võimalikult harva. Kui maniküür ja pediküür, siis ikka see odavam. Reisida saab mööda kaunist kodumaad ja kasvõi külakorda mööda brannesid.

Mul praegu pea 86-seks saav ema külas. Tema ei jaga enam praegusest rahavärgist enda sõnade järgi midagi. Vassib, sindrinahk. Loeb lehte ja ajakirju, käib üksi säästupoodides ja arvestab. Kogub ka. Kirsturaha. Õnneks pole tal kunagi varandusi ega märkimisväärseid pärandusi olnud. Tagastatud lagunenud asunikutalu ja natuke põllumaad. Sai müüdud ja raha lastele jagatud. Abiks oli ikka. Rikkus on eestlastele alati riiud majja toonud. Pension tundub talle väike. Ei jätku jagada. Hooldekodule ta ei mõtle. Ikka loodab surma peale. Võib olla natike ka meie st. laste peale. Vana aja kasvatus. Mitte see tänapäeva propaganda, et lapsed pole kohustatud jne. Isa meil nelikümmend aastat mulla all. Seda enam peaksime kokku hoidma. Kas hoiame?

Mina jagan pigem palukest, kui jagaksin miljoneid. Nii ma arvan, sest miljoneid pole mul olnud. Rikkaid väljamaa sugulasi ka mitte. Lapsi pole ma  ka "suure raha tootjateks -toojateks" õpetada osanud. Ma ei tea - on see halb, või hea. Elame, näeme.

Selline pühapäeva hommik siis. Aga kui pealkirjaküsimuse juurde tagasi, siis  - ei ole otsas. Olen sipsuke majandust õppinud. Ja koolitusel võlanõustaja loenguid kuulanud. Sellepärast tean, et võlg on võõra oma. Häda neile, kes kogu puhkuseraha korraga kätte saades eufooriasse sattusid ja ei teadnud kohe mida sellega peale hakata (huumor). See ju sama suur kui igakuine töötasu. Oehh! Annaks jumal, et raha hulk ei tekitaks raiskamise soovi. Kui, siis pigem säästmise. A kes siis selle toodetud prahi ära ostab? Sest selle töötasuga pole muud kui hetkeemotsioonioste teha. Või on? No selle osaga, mis maksudest järele jääb.

esmaspäev, 12. august 2013

Ruttu Tuttu! 3


Kuigi folgimuljed peale suruvad, jätkan Tudujutuga.

RAUDTEE KESET KÜLA
Võõrustajabranne lubas meile raudteed näidata. Nojah, kuidas nüüd võtta??

Ise rääkis sellise loo: vanad jaamahooned  pandi läbi interneti müüki. Täpselt need, mis pildilt näha. Varsti tekkinud juurde kommentaar: hooned on halva koha peal, otse raudtee ääres. Ilmselt ei olnud kirjutaja ammmmu Tudus käinud.
Ka meie kujutlesime, et raudtee tähendab rohtukasvanud liipreid. Aga läheme hoopis algusesse tagasi.
1926 a. ehitatud Sonda  - Avinurme  -Mustvee kitsarööpaline raudteeliin oli 63 km. pikkune. Üks taastatud jupike koos veduriga on Avinurmes näha. Tudu jaamas oli neli teed ja kolm tupikteed. Endine jaamahoone paitab silma. Erakätes, nagu on kombeks öelda.

ja kaubaaidast on saanud Jaama trahter, kus einet võtsime. Koos meiega kohaliku kooli matemaatika õpetaja. Vestlesime päevakajalisel maateemal: kas kolmekümne õpilasega lasteaed - põhikool suudab elus püsida? Kas liitklassid arendavad või pidurdavad? Kõik ütlevad: maal pole tööd. Aga kui konkreetselt küsida, et mis tööd te teha tahaksite -oskaksite-suudaksite jäävad vastajad vait.



Kitsarööpaline raudtee Alutaguse metsades oli nagu elutee, mida mööda toimis kogu metsakülade elutegevus. 
Nüüd aga teine lugu: 1972.a aprillikuu viimasel päeval pidas branne, kelle sünnikoht Tudust kuue kilomeetri kaugusel, kuhu viis haruraudtee, oma sünnipäeva. Külalisi-kursusekaaslasi saabus igast kandist sõlmpunkti Tudusse ja sealt rongiga metsakülla. Hommikul taheti tagasiteed alustada, aga mida esimese mai hommikul polnud, oli rong. Likvideeritud. Nii asutus seltskond mööda rööpaid Tudusse. Kuna aprilli lõpupäev tavatult külm oli ja esimene mai soe ning päikseline, tassis pinginaaber rebasenahkse kraega punast talvemantlit truult kaenlas. Rongid siin enam ei sõida.....

FOTOKAGA KÜLAVAHEL
kaunis ja hoolitsetud, eriti meeldib majaga harmoneeruv aed. Just aed, mitte plank ega tara!
uued tänavate sildid räägivad ajalugu


mitte väga ammu  asus siin haigla
värskelt paigutatud autähis endistele metskonna juhtidele. Pilti suurendades saab mõttest aru - nimed on kirjutatud kahemehe-saagidele
aknast piiludes avastasime seintel minevikuvarje st. vanu fotosid-.......
mõisahäärberi asukoht 

...
mõisa pärnaallee
.....
muuseumi õu
....
Hollandi tüüpi mõisa tuuleveski
.....Ülejäänud pildid on mullused:

viitade järgi on tegemist suurepärase elupaigaga
valged, aga peaaegu tühjad majad...ja mitte ainult, neid on alevis veel ja veel. Umbkaudselt 300 elanikku ja palju inimtühja ruumi - praegusaja maamärk
Tudu kirik, valmis 1927.a.Asub branne aia taga.....

...

seda teed peame me kõik käima
...

ALEVI-INIMENE 
Kirjutades neid kolme lugu ja vaadates pilte tunnen jälle kuidas mulle sobiks alevi-eluolu. Väiksus, paiksus ja ajalugu. Ainult et Tudu on minu jaoks kokkupuutepunktita. Ja muidugi olevat alati seal parem, kus meid ei ole. Sellepärast tulen tagasi  oma nõuka aja tekitatud põllukülla,  kortermajja ja kui jälle hallitama kipun, siis tean, et  iga hetk on võimalik MINNA. Tagasitulemisega.

reede, 9. august 2013

Ruttu Tuttu! 2


TUDULASED JA MAGAV MUUSEUM

Leopold Laurson kirjeldas Tudu küla täpselt sada aastat tagasi järgmiselt: “See on juba päris metsinimeste elupaik. Ümber ringi metsad ja sood, niiet waew ligi pääseda. Inimesed on rumalad, ajalehti ei loe terwes külas keegi muu, kui ainult kooliõpetaja. Inimesed waatawad wanawara korjajase pääle kui mõne imelooma pääle, suud, silmad laiali, ja peawad sind koguni kolera külwajaks. On talusid kuhu sisse ei juleta lasta. Sõna Museum, paneb neid paris kohkuma, pole seda ennem sugugi kuulnud. “Mis asi see Muusejum on”. Ei aita siin ka pikk seletamine, see sõna käib juba üle Tudulaste mõistuse. Öö saatsime Tudu kooliõpetaja Weemi pool mööda. Peaaegu niisamasugune kilplane, kui rahwas.” (Virumaa teataja)

Muuseumimaja seisab tummas üksinduses küla serval. Rohtu kasvanud ümbrus ja lagunev vanker viitavad  mahajäetusele. Tüli ja riid pani perenaise lahkuma. Pole ime, kui esimest lugu silmas pidada. Kuna meil on tutvust, mis avab kõik uksed, oleme oodatud. Majatäis vanavara ootab avastamist. 

Nostalgialained löövad üle pea. Olen teda igalt poolt otsinud ja siin ta ongi - minu lapse- ja noorpõlve igapäevakaaslane. Rohelise silmaga sõber. Vanaema juures oli hulga pisem, mis töötas akudega. Hiljem aga patareidega Alpinist ning nahkvutlaris Selga.

Loomulikult mitte SEE, vaid seesama. Seisab kõrgel riiulil nii et näppima ja grammofoni avama ei pääse. Pildile saan ta ikka. 
Isa suitsupaki niisamuti

Mäletan, et värvisin neid maid ja meresid pastakaga. 

Järgmise toa liinikud on tikitud meid õpetama. See sobib laisale eriti



Pioneerirätte, sussikotte jt. aastatetaguseid esemeid silmitsedes tuletati meile meelde, et märkamatult oleme sinna ikka jõudnud, kus meiega kaasnevad vidinad muuseumisse antud. Oi aegu! Õnneks leidsime vanemat aega ka. No niiii vanad me nüüd ka ei ole!



Meie jaoks kaks tundi aeg seisis. Kuigi päikesekell arvas teisiti. 



Loodan kõigest hingest, et magavale muuseumile koos mitmete käsitööd täis tubadega leitakse rahasüst ja Vinni vald väärtustab asja, mis tehtud rohujuure tasandil. Kellele vanavara, kellele vana kolu. 

kolmapäev, 7. august 2013

Ruttu Tuttu!

pühendatud Maiele, meie lahkele võõrustajale

PENSIPÄEV
Lõunane pisike kollane buss, mis paarikümne inimese ette veereb, saab pilgeni rahvast ja kotte - kompse täis. Kõigile kohti ei jätku ja nii peavad mõned vahekäigus kõikuma. Ei ole tavalist maabussimelu, kus kõik tunnevad kõiki. Ja kui tunnevadki, siis on vait. Meie Brannega ei tunne kedagi. Kui, siis iseennast. Meid ootab 36 kilomeetrit peamiselt metsadevahelist teed. Kui pitskübaraga proua koduväravas väljub on tal ja tema kottidel vastas koer ja mees. Maaidüll kestab. Järgmises väravapeatuses loeme: Loodusmaalide müük. Kas väljunud valgete pükstega härrasmees on harrastuskunstnik? Me ei saa seda kunagi teada. Niisamuti ei saa teada, miks on ühes teeotsas plastämber roosade ja lillade floksidega. Kellegi kotte aidatakse maha. Ja ongi  viimane peatus, kus oleme sunnitud väljuma. Peatuses ootab Branne jalgrattaga. Ja veel üks jutukas meeskodanik, kes meie imestamise peale lõunase rahvarohkuse üle seletuse annab: Pensipäev. Nujah, hommikul linna, kotid täis ja tagasi. See sõna lükkab meiegi naljaratta veerema: egas me muidu külla tulnud, aga see pensipäev ju!

Koht pole võõras. Veidi rohkem , kui aasta tagasi pidas vastuvõtja - branne siin oma sünnipäeva. Siis oli küll kevad, aga kuidas targemad gurud ütlevad: Iga koht on erineval aastaajal erinev...Miks paigad  tahavad nii iidvanad olla? Kas ka nemad otsivad oma juuri ja identiteeti? Arvan, et leidsin nendel kahel päeval kohal olles vastuse: ajalooga paik on hea paik.

 
Kohalikku kaubandust väisates st. ainsas poes leidsime maakonnalinnast veidi kallimad hinnad ja ühisosa 

Branne suveaed ja maja olid vaimustavad. Hele ja samas värvilaikudega. Privaatsuse huvides pilte ei pane. Ütlen vaid niipalju, et lisaks põlistele floksidele, mis ühed mu lemmikud, õitses liiliaid ja roose. Muidugi vaatas igast nurgast vastu töö ja tublidus. Mis viga toimetada, kui aed igapäevaselt kodu ümber. Katsu sa aga 40 kilomeetri kauguselt....Tegelikult mina ei tea midagi. Mul pole aeda olnud. Oskan ainult vaadata. 

LÄKSIME RAPPA
Minemiseks oli meil vaja kohaliku sotsiaaltöötaja abi. Ausalt, sest kuidas muidu ilma autota kolm "blondiini" seitsme kilomeetri taha saavad. Auto oli pehmelt öeldes imetegu. Aga näe, kohale viis ja ära tõi ka. 


Nii me siis läksime, teadjate sõnul 800 meetrit
 

...järv! 
Olin selles paigas esimest korda. Kui kohale jõudsin sain aru, miks pojad just siin käia armastavad. Aastaid tagasi oli siin saun 


Tudu rabajärve ääres põles maha avalik saun 
20.07.2004 Virumaa Teataja
Eelmisel nädalal põles RMK saun Tudu rabajärve ääres. Tudu metskonna metsaülem Ain Saapar ütles, et saun on ennegi põlema läinud.
“Saun köeti üle, seal on ju kogu aeg rahvas sees, nagu igavene tuli põles all,” kommenteeris Saapar. “Katus läks ülekütmisest põlema, kohalolijad ise kustutasid tuld,” rääkis Ain Saapar. Saunakütjaid põlengus ei süüdistata. “See oli juhus, et nende käes põlema läks,” arvas Saapar, kelle sõnul oli nagunii plaan saun järve äärest ära vedada. “Saun tõmbab ligi seltskondi, kellest me huvitatud ei ole,” selgitas metsaülem.
Kord nädalas korjatakse üles puhkajate poolt maha jäetud prügi. Pahandust on tulnud küünaldest, mis pannakse akende vahele seisma, et elektrita majja valgust saada.
Eelmisel aastal põles RMK Kõrve metsamaja. Puhkeala juhataja Jaak Neljandiku sõnul oli tegu ajaloolise hoonega, mida ei ole võimalik taastada. “See on nende majade probleem, kus kehtib igaüheõigus,” sõnas Neljandik. “Püüame siiski järjekindlalt pakkuda inimestele võimalust tasuta puhkamiseks ja loodame, et ajapikku rahva käitumine looduses paraneb,“ rääkis Neljandik. (VT)

.
 Kena puhkemajake, kus võimalik ööbida, kütta pliiti ja teha süüa. Puid näib jätkuvat Seadeldis nende lõhkumiseks tundus unikaalsena, aga täiesti töökorras, kui vastav mees leitud



JÄRV LEEGIB EHA PAISTEL (Anna Haava)
Meil veel ei leekinud, sest päikseloojang oli  kaugel. Sellele vaatamata oli soojärve vesi võrratu. Vees ujuvad turbapätsid paistsid nagu loomad. Ujusin neid katsuma. Tänavu on mul järvedega vesisoe suhe. Olen ennast vette saanud kasta Laiuseväljal, Porkunis, Uljastel, Saadjärves, Neerutis ja nüüd Tudus. 
Kohalikud rääkisid, et järvel kolm põhja. Viie meetri sügavuses võib neid kolm olla küll. Ja suur on ta ka. Pea 26 hektarit. Järvesoo rabas. Kohalikud tegid musta huumorit: siit pole veel ühtegi uppunut leitud

loomulikult järgneb....


Täiendused: Ega me järve jäänud. Rappa ka mitte. Sest teel võis kohata mitmesuguseid loomi. Pildilolevad ilmselt enam ei kõnni, aga hirmutamiseks kõlbavad küll. Ega meid asjata jahimajjja viidud.


selle peatüki lõpetuseks üks kaunis järvepilt: Vastu päikest