kolmapäev, 28. juuni 2017

Õpi jätkama valitud radu


..ja vabanda kui sa teed vea.
Õpi olema nii et on rahu
ja elama nii et on hea. (A.Alavainu)

Kahe põhikooli lõpetaja lilletamine andis võimaluse kahest pidulikust sündmusest osa saada. Mõlemas lõpetajaid mõni üle 20.

 Maakonnalinna kooli suht väike, aga see eest lavaga saal oli puupüsti rahvast täis. Enne algust näidati suurelt linalt pilte "noorusaast", kus mõnigi äratundmishetk muige lastevanemate suule tõi.Lõpetajad paigutati lavale, mudilaskoor ühele poole ja kõik  kooli 25 pedagoogi koos abipersonaliga esimestesse ridadesse. Abilinnapea ja maavanem ka. Selle järel olid märgistatud tooliread siltidega "lapsevanemad" ning lõpuks vähemtähtsate toolid põhimõttel "kes ees, see mees". Aktus algas kooli lipu sissetoomisega, üle andmisega uutele "üheksandikele". Laulis koor ja mängis flööt, sekka kõned, tunnistused, kiidud. Muljetavaldavaid kõnesid polnud. Direktori oma oli väga hea. Lõpetajatepoolset osa juhtisid kaks poppi poissi ja tegid seda mänguliselt ja noortepäraselt. Kool sai kingiks klaveritooli. Poolteist tundi ja võisimegi õue õnnitlema ja pildistama minna. Pärast seda oli lõpetanu koduste päralt. Kõik oli hästi rõõmus ja meie ka!

Päälinna koolil on suur võimla. Istekohti jätkus ja jäi üle. Isegi vanaema võis ennast võimalikult ette ritta paigutada. Mõlemad koolid olid kaskedega kaunistatud. Tõeline nõuka-aegse lõpetaja nostalgialaks. Lipp oli kindlalt alusel. Kui maakoolis laulis  hümni kaasa kogu saal, siis linnas peaaegu mitte keegi. Lõpetajatest ka. Välja arvatud muidugi minu lapselaps. Lisaks praegusele direktorile pr. Sultsile  pöördus noorte poole hr. Sults isiklikult, mis tegi mulle head meelt, sest oli tema ju nende esimene direktor. Koori ei olnud, esitati vahepalaks paar laulu. Tunnistuste saajate hulgas oli mitte-eestlaslikke perekonnnimesid, mis tegi rõõmu. Lisaks suurele klassile ka 4 poisiga väikeklass. See tegi samuti rõõmsaks.
Kui maakonnakooli lõpetamise külalised ja õpetajad olid riietunud pidulikult ja ülipidulikult, siis päälinnas seda muret polnud. Olid nagu olid. Ja sel polegi tähtsust. Täna oli lõpetajate päev!
Õpetajate tänamise ajal meeldis mulle väga, et "lilletatav" astus saali ette.

 Lõpetajete nimel rääkis... õieti etles loomulikult lapselaps-tüdruklaps. Kui ta alustas Marie Underi sonaadiga "Sirelite aegu", siis tundsin,et just niimoodi ja ainult niimoodi peab seda lugema. Ja selleks lugejaks peab olema 15 aastane, kui möödunud pea sada aastat luuletuse kirjutamisest. Pärast pildistamisi oli neiu omadega täiesti läbi. Sain aru, mis tähendab, kui oled andnud endast parima.

Aitäh kallid lapselapsed nii maal kui linnas! Mul on rõõm olla teie vanaema.

....

....

Kas need on tõesti needsamad poiss ja tüdruk, kes kümme aastat tagasi võtsid transporditöötajate suvepäevadel nukuvankri koos beebinukuga, seljakoti, kuhu panid grillvorstid ja vahukommid ning läksid mängult Viljandisse oma elu alustama?

esmaspäev, 26. juuni 2017

Kus ta oli?

jätkupostitus

Juuni lippab lõpupoole. Kultuurijutt kreisilinnast jäi kiratsema, sest vahepeal olid uued juhtumised. Lubades endale, et jätkan,teen siis seda mitte eriti innukalt.
Kohalikust ajalehest sain teada, et linnapäevadele kulus 30 000 raha. Selle eest oleks seda kultuuri küll pidanud leidma. Sellepärast siirdusime kreisilinna juba laupäeva hommikul.
Branne palvel tegelesime kehakultuuriga...

Järgmiseks tegime panuse keskaja kultuurile. Ja pettusime. Kolm minutit ei tasunud treppe mööda ronimist. Peale meie oli veel ootajaid. Keegi ei teadnud täpselt, mis tulema hakkab

Aga siis nad tulid. ...

köietatult. Kultuurijuhi sõnade järgi pidi see olema linnuse üritus.
Mungad nunnad -oioioi!

hiljem, all-linnas kohtasime neid veelkord st. osa neist....Teised olid ilmselt alla andnud.

Pika tänava ehk vanalinna laat ootas vaatamist. Murdsime end rahva hulka ja kulgesime. Kunst ja toidukultuur kahel pool tänavat. Hästi valitud, ei mingit jama. Nii palju ilusat ja maitsvat, et pildile ei mahtunud...
alati ilmus keegi objektiivi ette
sellepärast valisin teise pildimassina :))
ja fotograhveerisin natike garraažikultuuri
  Niipalju naljameeleolust. 

Kella viie ajal algas minu jaoks kvaliteetkultuur ehk Virumaa laulupäev Rahvaaias. Oli kaunist koorilaulu, head orkestrimuusikat Noorte Sümfooniorkestrilt ja Tapa Linnaorkestrilt. Istusime omadega, pidasime piknikut ja olime vägväga rahul. Tundus, et teised pealtvaatajad ka. 
Pärast seda ei suutnud branne koolitet kõrv Länikut nautida. Linnaorkestrist oleks piisanud küll. Oleks tekitanud Kirikupargis  jalutamiseks ja puhkamiseks meeleolu. Aga rahvas tahtis ja rahvast oli palju. Pildistama ei mahtunud. Tõrvikud peegeldusid vette ja üldse - oleks tahtnud patseerida pitsilise päevavarjuga. Selline õhtuhelk.

PÜHAPÄEV
algas meie jaoks vara. Bussi-inimesed ju. Linn magas veel, kell näitas üheksat hommikutundi. Laat oli lahkunud ja meie saime koos noorte giididega asuda kultuuri - ajalooretkele. Olen seda ennegi teinud, aga iga kord on isemoodi. 

Hiljem leidsime uue aiakultuuri 



Meie linna ainuke galerii. Nii oma ja huvitava näitusega...
...

....



Kohvikute valikud ei jätnud valikuid. Väisasime  neid, mis meie trajektooril. Ühte, mille nime ei julge nimetada, nautisime kõige rohkem. Sealt edasi saime suurepärase kirikukontserdi Kolmainu kirikus. Õnneks oli kuulajaid palju, ei pidanud silmi maha lööma.

Perekond Hüti koduaeda lihtsalt pidime külastama

koos tantsuga
ja vapustava perenaisega..

Ning Muusikakooli õue koos kõige lõbusama pannkoogimeistriga 
ning meeste lauluga
 

Ikkapolnud veel kõik nähtud-näidatud. Lõppakordiks Eesti huvitavama lasteaia aatrium. Norra küliskoori ja linna kultuurikoor "SOLARE" kontsertiga.

Ja otsa ta saigi. Aitäh, oli mida näidata ja oli mille üle rõõmustada. Muuseas, keskväljakule teisaldatud kempsud olid puhtad ja kätepesuvett jätkus. Pisiasi? Ei ole, on kempsukultuur. 
Kokku saime kolm päeva väga ilusat suveilma. Niikuinii oli esmaspäeval vihmane. 

pühapäev, 18. juuni 2017

Kus ta on?

Ootasin Malle möödunud reedel nagu kauget ja tähtsat külalist. Seljatasin enda depressiooni ja väsimuse ning seadsin toad korda. Mitte et ma eriti nühkinud oleksin, aga minu kohta oli seegi pisku suur asi. Settisin oletetavad riided valmis (ei korralikku suusailma ega korralikku rannailma, ei koerailma, ei kassiiilma :)

KULTUUR
Kultuurijutt on võtnud linnas enneolematud tuurid. Pärast Rasmuse üliväga kriitilist lehelugu ei tervita mind enam abilinnapea Kairit. Kultuurne, eks. Aga nüüd hakkasime Mallega kahekesi kultuuri otsima.





Esimene nali oli see, et Mall, kes töötas vähemalt viis aastat Rakvere Muusikakoolis (nõuka aeg muidugi) suutis teel raudteejaamastTarka Majja ära eksida.
Mina mitte, sest muusikahelid kostsid kaugele.Torekultuur Targa maja ees ja vaidluskultuur maja sees. Teema: Rakvere kultuurielu. Arvamusliidreid oli palju, aga arvamusi vähe. Enamus püsis massikultuuri lainel ja põhikriteeriumiks jäi ikkagi meele lahutamine. Sest mida muud see rahvatants ja koorilaul siis on. Just nendel on kitsas ja tingimused nigelad. Mitmes majas meelt lahutada-sellest jäi küsimus.
Otsin juba mitmeid aegu vaateaknaid, mida peaaegu pole. Kui mõned aastad  tagasi ehitati linnast välja kaks suurt kaubanduskeskust, siis arvati, et tore-tore. Ja kui seejärel kõik väikepoed kadusid, siis enam nii ei arvatud. Vana Varraku raamatupood ärastati ja Apollo raamatupood sulgus Krooni keskusesse ühte boksi, siis oli see kultuuri langus Rakveres.

Peale linna galerii Pikal tänaval ja kahe käsitööpoe - ei midagi silma nuumavat. Isegi kauni proua Riina Rillo kunstigalerii pesitseb Põhja keskuses st. viis kilti linnast väljas ja jällegi lihtsalt ühes müügiboksis. Minu meelest kaotas linn. Ja meie.



Kurb kultuur linnasüdames. 
Ja kell pole veel viis õhtul. Hiljem, kui magajaid kolm, imbusid kusagilt politseinikud koertega. Koerad olid kurjad ja mehed ka. Meist jõid nad sinna asju arutama. Veel hullem oli laupäevaõhtuse kena keskväljaku kohviku saatus, kus lõõtsamees pidi võistlema kakerdava ja täiskustud indiviidiga. Ilusad ilmad on mõneti nuhtluseks. Oleks tegemist mõnusate švipsis onudega - miks ka mitte, aga need on tõelised mudamölakad nagu meie noorusajal öeldi. 

Teine imelik nähtus settis end reede õhtul keskväljakule. Kas saagimise võistlused on ikka need õiged linnapäevade võistlused ?

Isegi linnakunstnik Teet Suure maakera jäi varju.

Sellepärast olid kodukohvikud teretulnud. Alustasime juba reede õhtul kasutades linnaliini bussi. tallinlanna imestas: ja peabki maksma 65 senti. Kohviku nimi oli intrigeeriv.

Kunsti lubati toidu kõrvale. Ütlen nii, et kokkuvõttes oli kah, aga alati saab parem olla. Kliendisõbralikum, hinnasõbralikum, kõhusõbralikum.

Koju tulime läbi Tammiku ja Pika tänava. Siin sattusime jälle kultuuritusele. Rakvere vanim kõrtsihoone seisis heategijat oodates aastaid. Lõpuks sai linn elamiskõlbliku maja müüdud misioonitundetule ärimehele. Ei läinud kaua, kui maja süttis teadmata põhjustel,

Jäi veel sisse piiluda kirikutesse. Pastor isiklikult ilmus oma sõiduvahendiga kohale. Väike kirik oli vaikne ja kaunis. Kultuurne.


Ka meil oli aeg koju tuttu minna. 

...
Siin me oleme ...kultuuri otsimas
järgneb...