Meediapäev 2003

Tartu Ülikooli meedia ja kommunikatsiooni õppetooli ja Eesti Kirjandusmuuseumi korraldatud võistlusel äramärgitud töö

KODUSE PEREEMA PÄEV EESTI MEEDIA SELTSIS

Algus: avastan teisipäevases Virumaa Teatajas artikli, mis kutsub kõiki kirjutama ja arutlema meedia üle. Huvitav, intrigeeriv, olen nõus!

Niisiis kontrollpäev, 20 november 2003

Varane hommik, kell on kümne minuti pärast seitse. Rooman kinnisilmi voodist välja, ajan öölambi valgusel mõned riided selga ja koperdan kööki. Küll on väljas pime ja küll on minu sees uni. Külmkapi magneti küljes näen kollasel märkmelehel silti: NB neljapäev on meediapäev. Ahah, lubasin ju üleeile iseendale, et kirjutan.

Nagu igal hommikul, pistan oma vana köögiteleka pistikusse (nupp ei tööta) ja panen laste kakaopiima pliidile. Kuidas see Välba küll nii hea välja näeb ja mis tal jälle huvitavat seljas on? Emil Rutiku toimetab midagi kööginurgas, mina panen juustusaiad võileivagrilli. Kass kräunub ja hõõrub ennast minu vastu. Siis kargab toidu kallale nagu näljane panter.

Kella seitsmesed uudised ei jõua veel kohale. Vaatan, et see uudiste tibi on endale uue soengu lõiganud. Teen kakao valmis, vahetan saiad uute vastu. Hakkavad multikad. See algusmeloodia on juba pähe kulunud sellepärast ümisen vaikselt kaasa. Kööki ilmub kõige varasem mineja, 14 aastane poeg Lennart. Saab oma söögikandiku ja kulgeb elutuppa TV 3 ja multikate juurde.

Nüüd hakatakse ajalehtedest rääkima. Selle aja peale on ennast söögilaua taha settinud 16 aastane Günter ja 23 aastane Rasmus. Alenderi nimi paneb meid kuulatama ja mul kästakse meelde jätta, et laupäeval on film, mida peab tingimata vaatama. Küsin vanemalt pojalt, kas te teab ajakirja „Ärielu“. Ta ütleb, et teab ja on lugenud. Edasi räägitakse, et venelased vahetavad nime eesti nime vastu. Rasmus, kes noorte meeskooris laulab, ütleb, et Narvas on väga vahvad poisid ja nad teavad, et edasi jõuab ainult eesti keelega, nüüd siis veel ka eesti nimega. Siis laulavad Genialistid ja Günter ütleb, et talle meeldib Radiolinia reklaam koos Genialistide lauluga. Nüüd räägitakse meediapäevast. Ütlen lastele, et kavatsen selles osaleda ja nad muretsevad, et kas täna siis õhtul süüa ei saagi. Rahustan neid ja räägin, et panen kõik lihtsalt käigu pealt kirja ja sellega ei muutu nende elus midagi ja minu omas ka mitte. Kuulan poole kõrvaga ja luban endale, et teen täpselt nii nagu kästakse, aga pliiatsi ja paberi järgi tuppa veel ei viitsi minna.

Seitse kolmkümmend ja uudised. Kuna lapsed hakkavad just välisriideid selga panema ja õiendavad omavahel, ei kuule midagi. Nii, nüüd on nad kõik läinud. Kuna pereisa viibib pärast rasket haigust Pärnus taastusravil, on kogu korter minu päralt. Kustutan poiste tubades ja koridoris tuled ja lähen kööki tagasi.

Vahepeal on telekasse ilmunud Taavi Veskimägi. Jutt käib valitsuskriisi ümber. Reikop juhib vestlust kindlakäeliselt st. kindlasõnaliselt. Teen lõpuks endale kohvi. Ekraanile ilmuvad sinistes pluusides võitlusmehed, nad on alati kuidagi leebe olemisega, nagu ei usugi, et sellised kõvad tegijad on. Järgmine teema on noorte filmifestival. Mulle on need natuke kiiksuga filmid alati meeldinud ja kui midagi telekasse tuleb, on hea. Nii, uudiste ajaks on kohv joodud, väljas on ikka veel pime, aga uni kadunud. Toon toast igaks juhuks pliiatsi ja paki paberit. Kuna olen kodune, on mul välja kujunenud oma nädalarütm. Neljapäeva hommik on põhjalik köögi koristamise päev. Et olen oma harjumuste ori, ei kavatse ma seda muuta.

Kell kaheksa läbi teeb Rutiku jogurtit ja mina topin eileõhtuseid ja tänahommikusi nõusid masinasse. Telekas on külmkapi peal, kui kapp suriseb, siis tuleb kõvemaks keerata. Küll on hea, et ma lisateleka kööki võitlesin. On teine küll kasutatud asjade poest ostetud, aga mulle väga vajalik kasutatud asi. Üldse on meil neid kolm: üks suures toas ja üks Günteri toas. See aitab ära hoida tohutul hulgal pahandusi ja erimeelsused on lubatud.

Pesen Deep Purple saatel praepanni ja küürin kuivanud kartulikeedu potti. Küll on ikka hea ansambel ja küll olid ikka head ajad need seitsmekümnendad ja küll oli ikka hea, et mul olid sellisest muusikast huvitatud poisssõbrad-pillimehed, kes mind harisid. Ja küll on kurb, et mul ei ole neid üleliigseid kroonisid, et laupäeval kontserdile minna. Pileti oleks veel kuidagi endale pigistanud, aga üksinda pole päris see. Hardo Aasmäe jutu saatel puhastan pliiti ja mõtlen, et miks ma küll oma ENE-de tellimise katki jätsin. Õnneks on emal need punased nõukogudeaegsed olemas ja kes need ikka ükskord pärib kui mitte mina ja lastel on ENEKE. Aga ikkagi on kurb, mida kõike raha pärast või õieti selle puudumise pärast peab tegema.

Juba pool üheksa läbi. Rüüpan vahepeal kohvi, kuulan Lembitu Kuuset ja loodan, et mõni suuskamise medal ikka tuleb.

Esimene terevisioon hakkab läbi saama ja minu pliit hakkab ka puhtaks saama.

Kolmveerand üheksa tuleb kultuurireklaam. Ahaa, reedel on Rakvere Gümnaasiumis klassika koos Klasiga, ilmselt on Eri Klas terveks saanud, Õhtuleht ju kirjutas, et ta oli haige. Peab uurima, kui kallid on piletid.

Ja nüüd siis terevisioon otsast peale, sest varane pooltund on nägemata. Poen kättpidi mikroahju ja kuulan juttu magnettormidest. Südamehaigete kohta käib see küll, sest mu mehel oli just nendel päevadel väga kehv olemine. Huvitav, millal on järgmine torm, aga seda nad ei ütle.

Nüüd hakkab Tätte laulma. Hümn teeb tuju eriti heaks, vaatan aknast metsa poole ja tunnen kaugete paikade igatsust. Kõik me kodus armastavad Tättet ja arvutis on võimalikult kõik tema lood. Kui ma tube koristan ja närvis olen, siis tema ja Matvere on nagu palsam väsind hingekesele.

Sahtleid ja kapiuksi puhastan valitsuskriisi saatel ja mõtlen suurte meeste suurtele mängudele. Uudised lähevad edasi. Kõige vanem poeg elab Tallinnas ja on kaitseväelane. Ka teda taheti vahepeal Iraaki saata. Õudne, neil väike kahe aastane Johanna kodus. Aa, Dvinjaninov saab 40, ta on ikka minust palju noorem. Olen Oklahomat näinud. Edasine lugu on koolivägivallast. Alguses tundub jutt segane, pikkamööda puhub klaariks: tuleb purustada müüt, et koolivägivald o n paratamatu ja kasutada ühise mure meetodit st. õpilastelt küsida. Oleme kodus nooremate poegadega seda asja arutanud, nemad räägivad ikka rohkem vaimsest kui füüsilisest vägivallast. Reikop ütleb praegu õigesti, et kogu ühiskond on vägivaldne. Nüüd klopib Rutiku mune ja mina koristan kassi liivakasti. Uued uudised räägivad TALO streigist ja ühiskondlikust leppest. Kui ma oleksin veel lasteaiakasvataja-õpetaja, siis streigiksin ka. Ei kujuta ette, et peaksin kahe ja poole tuhandese palgaga seda tööd tegema. Maal pidid lasteaednikud nii vähe saama. Edasi. Värdjas Jackson läheb vist kinni, paras talle, on ikka paras jubetis.

Uuesti multikas. Lähen ja viin prügiämbrid välja. Võtan koera kaasa. Ta nagu eriti ei tahagi tulla. Küll on jama, et see plastmassist jäätmete kast nii kaugele on pandud.

Jälle toas, kirjutan märkmepaberile Alenderi filmi aja ja panen külmkapi külge.

Nüüd kuulan tähelepanelikult selle jutu „üks päev meedias“ üle. Huvitav, et telediktoreid usaldatakse. See on vist tõesti nii, aga pole selle üle kunagi mõelnud. Pesen põranda, teen endale veel ühe kohvi, lülitan köögis teleka välja ja lähen elutoa diivanile mõnulema. Vaatan neid noorte filmifestivali filmide katkendeid. Eriti meeldib mulle see Saksamaa Postgarten: nii armsad vanaaegsed kaardid, selle võtaksin küll videosse. Rutiku räägib, et esimene lotomiljonär on nõus televisioonis vestlema. Ei tea, kas tahan teda ikka näha, kadeduseuss hakkab närima, kuigi ma lotot ei mängi. Uudistes ütleb, et alampalga tõus ei vähenda vaesust.Muidugi mitte, sest toiduainete hinnad tõusevad nii kenasti märkamatult, et anna aga minna. Kui ma veel sotsiaali õppisin, siis tegin ühe referaadi vaesusest. Pärast ei saanud kuidagi ette loetud, kui asi puudutas lapsi, siis tuli nutt peale. Kohv joodud, aitab küll, lähen käin kähku dušši all ära, eile jäi „Mamma Mia“ vaatamata.

Aga nagu kiusuks ei saa ka täna süveneda, sest heliseb telefon. Helistajaks on maavalitsuse haridusnõunik, kes kutsub mind homme hommikul fookusgruppi. Teema on maakoolide kasulikkus ja vajalikkus. Paistab olevat päris huvitav ja annan nõusoleku.

Lähen tagasi mammamia juurde, aga need sünnitajad ei paku erilist huvi. See on minu jaoks neli korda läbielatud ja unustatud etapp. Eelmisel korral see Terje Aru oma meestejuttudega oli hoopis huvitavam.

Et mitte olla looder, sean pesu triikimise teleka ette. Mõtted on maakoolide juures. Pean internetist teavet juurde hankima, et mitte päris saabas olla.

Jälle telefon. Helistab sõbranna, kes on ajahädas ja palub, et ma talle järgmiseks kolmapäevaks kooli esee kirjutaksin. Teema on “ juhiks sündinud, juhiks valitud“. Luban, aga pärast kahetsen.

Kui mammamia lõppeb lülitan TV 3 peale. Seal räägib keegi kaalujälgija. Tahaks ka, sest kodune eluviis on aastaga märkamatult viis kilo juurde toonud. Aga ei ole seda tahtejõudu kohe mitte ja teleka ees on nii hea süüa.

Triigin ja vaatan „Nurgakivi“ kordust. See on üks mu lemmiksaateid laupäeviti. Unistasin kunagi sisekujundajaks saamisest, aga ei pidanud ennast nii andekaks, et proovima minna. Olen rohkem sellise etno ja maakultuuri toetaja. Ka kodus ümbritsevad mind vanad asjad ja esemed, millel on hing. Sellele vaatamata naudin „Nurgakivis“ neid kaasaegseid Pärnu maju, aga see pole mo koht...

Vahepeal on „Viva Las Vegase“ reklaam. Minu jaoks hästi jube saade.

Kolmveerand üheks on triigitud. Panen teleka kinni. Teen teed ja võileiba ja kulgen arvuti ette.

Nii. Meedia. Ajalehed. Kohalikud ajalehed. Virumaa Teataja.

• Pimedate ööde festival tuleb Rakverre. Väga hea, aga vaevalt ma viitsin neid ingliskeelseid filme vaatama minna.
• Ema leidis voodist pisitütre laiba. Viis kommentaari. Nii jube uudis, et kommida ei taha.
• Maakohtade ettevõtjaid kollitab tööjõupuudus. See tähendab, et pole õigeid töötegijaid. Kolm kommi. Kommenteerin ka ja mõtlen, kas viis tuhhi on korralik palk töömehele. Minu kodus elav täiskasvanud poeg, kes töötab arvutifirmas ütleb, et tema on küll neljatuhandese palgaga rahul . Aga kui ta peaks üksi elama ja tal pere oleks?
• Juhtkiri: võimuliit surnud, elagu revolutsioon. Poliitilised mängud jätavad mind viimasel ajal üha ükskõiksemaks. Meie pere valis Respublika ja Pomerantsi.
• Pensionitõus- keeruline ja lihtne. Pomerantsi lugu, ei ütki kommi. No jah, ega penskaritel arvuteid pole. Lugu ise hea ja loogiline.

Nüüd veel panen kirja millal on Jaan Paku festivali kontserdid, äkki tuleb tahtmine minna ja ongi VT-ga ühel pool. Vahepeal jätan prillid ette, lähen koridori, hiivan naabri postkastist Virumaa Teataja ja vaatan sealsamas surnud üle (äkki on tuttavaid või tuttavate tuttavaid) netis see lehekülg puudub.

Tagasi tuppa online uudiste juurde. Kõige huvitavam tundub olevat

Keskmine kuupalk + kommentaarid. Kirjutan ka oma arvamuse.

Nüüd SL Õhtuleht

Loen tänase lehe pealkirjad, midagi mulle huvitavat ei paista olevat, eks õhtul või järgmisel päeval saab ligi. Eilsest lehest loen imeravitsejatest ja magnettormidest + kommentaarid. Ja veel üks huvitav uudis- magusasõbrast võib saada joodik.

Veel vaatan Päevalehte.

Euroopa tervishoiupilt ja Eesti. Kirjutab Svea Talving. Kui õige ütleks ka, et enne pensionile ei lähe, aga ei ütle. Olen 48 aastane ja mul on 30 aastat tööstaaži, neli last, kelledest kaks alaealised ja juba aasta aega olen nii väsinud, et pole võimeline miinimumpalgaga tööle minema, aga suuremat palka ei pakuta kuna pole kõrgharidust, ainult keskeri ja mul on füüsiline puue, mille puhul füüsiline töö on vastunäidustatud. Ma parem täna sellele ei mõtle ja homme ka ei mõtle.

Kell saab pool kolm. Soojendan koolist tulnud kahele näljasele eilset toitu ja kuulan kooliuudiseid. Nüüd tuleb linna poodi minna. Möödaminnes sirvin Säästumarketis mõndasid ajakirju nagu Kroonika ja Kolmas silm. Aga niikuinii lähen esmaspäeval raamatukokku lugemistuppa, sest esmaspäev on mul tavaliselt raamatukogupäev ja netis saab ka üht teist lugeda.

Kella viieks jõuan kahe kilekotiga, mis on nagu igapäevased käepikendused, koju ja kööki. Luban endale klaasi õlut kalaleiva kõrvale ja hakkan süüa tegema. Poole kuuene Komissar Rex on minu lemmik söögitegemise film. Koorin kartuleid ja püüan mõnda saksakeelset sõna tõlkida( keskkoolis õppisin saksa keelt). Sibulate hakkimine ja liha praadimine läheb sujuvalt üle TV 3 mälumänguks. Küll ikka kergitab enesehinnangut, kui oskan mõningatele küsimustele vastata.

Seitsmesteks uudisteks on söök valmis ja laud kaetud.

Rasmus võtab valitsuskriisi kohapealt sõna. Küll on hea, et meest kodus pole, jääb poliitiline vaidlemine ehk erimeelsuste avaldamine ära. Lapsed siirduvad kähku oma tubadesse arvutite taha, kus nad väidetavalt õpivad, mida mina pühas lihtsameelsuses uskuda tahaksin.

Pärast poolt kaheksat hakkab eesti seep Kodu keset linna. Kuna see on leiba luusse laskmise ajal ja pimedus ja pori just õue ei kutsu, siis ma tavaliselt vaatan. Mõningad Kertu Rakke väljendid ajavad päris muigama. Küll on hea, et meil tütreid pole.

Pärast seepi peksan noorema võsu natukeseks arvuti tagant minema ja kaotan sellega väga palju plusspunkte. Aga ma pean ju maakoolide värki uurima. Vaatan valdade alt koolide kodukaid. Mõnel on nii hästi tehtud, õpilaste arv kirjas. Teistel on klasside kaupa üles loetud. Mind huvitab just üldarv. Kahju, et kasutatud printer otsad andis, nüüd pean käsitsi väljakirjutusi tegema. Saan palju asjalikku teada, ka seda, mitu õpilast minu vanas koolis Väike Maarjas käib. Nüüd vaatan veel vanu artikleid Virumaa Teatajast, mäletan, et räägiti Käru ja Lahu koolist. Väga hea, olen endaga ülimalt rahul. Laps niheleb selja taga ja siis äkki leiab päästva lahenduse: aga Oti saade hakkas juba poole tunni eest! Oh pagan, arvutis kaob alati ajataju ära. Ongi juba teine külaline, Katrin Kuldma. Jälle peab kordussaadet vaatama. Üldse meeldib mulle päevasel ajal rohkem saateid vaadata, on rahulikum ja saab kas katkisi riideid parandada ja triikida.

Günter vaatab teises toas Koosolekut. On ikka nahhaalid, panid kaks head saadet ühele ajale. Panen ka TV 3 peale ja mis ma näen: meie vana naabripoiss Pajula Hardo ja Raua Robert. Pajula on kuidagi imelik, aga need targad ongi sellised. Minu lastest on ta palju vanem, nemad teda ei mäleta. Jälle tuleks kordust vaadata.

Kell on nüüd kolmveerand kümme. Peaksin pärast hakkama Tegelikkuse Kes Kus vaatama, aga kuna homme tuleb puhanuna sinna fookusgruppi minna, jätan korduse teisipäeva õhtuks. Samuti vaatan Unetuid laupäeva lõuna ajal. Poen raamatuga voodisse. Praegu on minu öökapiraamat Hohensee „Energiasüst laiskadele“. Oi kuidas see mulle sobib, eriti pealkiri. See on küll raamatukogust toodud, aga peaks vist endale ka hankima, muidu pean liiga palju väljakirjutusi tegema. Lugedes avastan sealt mitu head mõtet juhtide essee jaoks ja peas hakkab jutt ennast ise kirjutama. Panen ruttu mõned märksõnad paberile, sest varasem kogemus näitab, et hommikuks on kõik peast pühitud. Mees naerab minu harjumust kõikvõimalikke emotsioone ja huvitavaid lauseid kirja panna, aga minul on see juba koolipõlvest saadik. Viimati kirjutasin ühest ajakirjast: aastas on 365 päeva, millest vaid 52 on pühapäevad.

Unejutuks loen Agatha mõrva kiriklas. Need miss Marple lood on mu lemmikud ja võin neid ikka ja jälle nautida.

Aga uni ei tule. Tulevad hoopis mälestused ja mõtted.

Ajalehed on olnud minu lapsepõlves postkastis sellest ajast kui ma ennast mäletama hakkasin. „Punane Täht“(Rakvere rajooni leht), „Noorte Hääl“, „Edasi“(mida sai tellida tutvuse kaudu läbi Tartu). Alguses “Täheke“, hiljem “Pioneer“ ja „Säde“. Isal käis „Sotsialistlik Põllumajandus“ ja emal „Nõukogude Naine“. Vanemaks saades sain endale “Nooruse“ ja „Loomingu“.

Mul on alles kõik „Loomingu“ numbrid 1973-1990. Sidekontorist ostsin reedeti “Sirpi ja Vasarat“. Hiljem, oma peret luues, lisandus veel „Horisont“ . Vahepeal käis ka „Vikerkaar“ ja „Teater, Kino, Muusika“. Krooni tulekuga jäi alles kohalik leht ja vähest aega „Eesti Naine.“ Ühel aastal käis ka „Eesti Päevaleht“. Neljapäeviti ostsin alati “Eesti Ekspressi“. Sellest ajast kui Rakveres valmis uus raamatukogu ei raatsi ma ajakirju osta. Vanemaid naisteajakirju saab koju laenutada ja uuemaid kohapeal lugeda. Kuna meil on kodus kaks aastat interneti püsiühendus, ajab see ka asja ära. Kuigi mina pean ütlema, et mulle ei asenda miski oma postkastist väljavõetud uue ajalehe- ajakirja tunnet. Aga neid ei telli me lihtsalt raha puudusel, sest püsiühendus maksab niigi 590.-kuus.

Praegustest ajalehtedest loen kohalikku „Virumaa Teatajat“ internetis ja kui saan sirvin ka paberkandja läbi. Reedeti ilmub meil tasuta „Kuulutaja“, mida tasub ka lugeda. “Eesti Päevalehe“ ja „Postimehe“ vaatan internetis, eriti huvitavad mind sotsiaalprobleemidega seotud lood ja nende kommentaarid. Kommenteerin ka sageli ise ja jälgin, kas mulle tuleb vastulauseid. SL Õhtulehes loen peamiselt pealkirju ja kui aega on, siis mõne skandaalsema loo. Online uudistest vaatan läbi need, mis Eestit puudutavad. Veel vaatan internetist, kas leian midagi enda jaoks „Eesti Ekspressist“ ja „Tegelikkuse Keskus-ist“. Ajakirjadest saan sugulaselt või ostan „Eesti Naise“ ja „Kroonika-eri“. Internetis sirvin nn. naisteajakirjade artiklite pealkirju („Anna“, „Annabella“, „Avenüü“, „Trend“) ja vaatan, kas midagi vajalikku on terviseajakirjades „Kodutohter“ ja „Tervispluss“. Raamatukogus käin pikemalt lugemas“Elukirja“. Väga meeldivad mulle „Eramu & Korter “, „Kodukiri“, „Kodukolle“. Kui aega on, loen internetis vana „Kroonikat“. Veel loen ma mõningaid artikleid „Kultuur ja Elust“.

Kohaliku ajalehega olen rahul, saan sealt enda jaoks vajalikku teavet ja mõtlemisainet. Pean teda vähemalt iga päev sirvimagi, siis tean, mida lugeda. EPL ja Postimees on ka harjumuslikult vajalikud, kuigi tihti vaatan ainult sotsiaalprobleeme. Ekspressis on ikka mingi huvitav lugu ja Tegelikkuse Keskus on intrigeeriv. SL Õhtuleht on sellepärast vajalik, et on millest teistega rääkida, aga on päevi, kus seal minu jaoks midagi ei leidu.

Ajakirjadest olen ma ikka „Eesti Naisele“ truuks jäänud. Neid teisi naistekaid on hirmus palju, nad lähevad segamini ja trenditeadlik ma ka eriti ei ole. Lisaks on seal kirjakast liiga “tibilik“ ja kosmeetika ei ole minule taskukohane. Nõukogude ajal oli üks „Siluett“ ja sellest aitas. Aga ma usun, et nendel on väga suur sihtgrupp, sest muidu nad ju ei püsiks elus. Mulle piisaks ühest terviseajakirjast ja ühest sisustusajakirjast, siis jääks paremini meelde ja oleks ülevaade parem.

Üldse kulutan ajalehtede- ajakirjade lugemisele päevas ligi kaks tundi, mis on ainult sellepärast võimalik, et olen kodune ja meil on interneti püsiühendus. Vaevalt ma siis nii fanatt oleksin, kui peaksin kuskil avalikus internetipunktis käima. Minu jaoks on seda natuke palju ja lugemine jääb pealiskaudseks. Mäletan veel aega, kui lõikasin välja enda jaoks huvitavamaid artikleid ja mõned paremad kohad olid lausa peas. Nüüd neelan palju ja tihti järgmisel päeval ei mäletagi, kust mida lugesin. Sellest on kahju. Niisamuti on uusi ajakirjanikke üle- eestilistes väljaannetes üha rohkem ja nende stiil ja nimed ei jää enam niimoodi meelde nagu siis, kui neid vähem oli.

Aga seda ma tean küll, et kui keegi tahab mind eriliselt kiusata, siis piisab karistuseks ajakirjade ajalehtede lugemine ära keelata. Kuigi tean mõnda endavanust, kes üldse lehti ei loe ja ütleb, et sealt pole midagi lugeda. Ma saaks aru, kui ei ole aega lugeda ja inimesed peavad töötama 14 tundi päevas, aga asi on vist ikka sissejuurdunud harjumuses ja lugemisharjumus minul vähemalt lapsepõlvest pärit.

Sujuvalt lähevad mõtted üle raamatute juurde. Minu lapsepõlv oli väga õnnelik, sest mul olid kõik selle aja juturaamatud ja ema ostis pidevalt juurde. Raamatukogus hakkasin käima juba enne kooli. See on külge jäänud tänaseni. Nõukogude ajal pidi populaarse ilukirjanduse hankimiseks olema osavust ja tutvust. Näiteks sain Remarque „Triumfi kaare“ koos mingi Brežnevi kõnega ühes pakis jne. Sellest ajast on meie kodusel raamaturiiulil palju Lindgreni lasteraamatuid, mida nüüd ei jaksaks osta. Püüdsin ka kokku osta selle aja kohustuslikku kirjandust (Tuglas, Tammsaare) ja muinasjutukogumikke.

Nüüd ostan ainult mõne eriti meeldiva luuleraamatu. Viimane suurem ost oli „Eesti mõisad“. Loodan osta samast sarjast „Eesti kirikud“. Kuna veel mõned aastad tagasi õppisin, siis tuli kokku puutuda igasuguste psühholoogiat puudutava kirjandusega. See on jäänud mulle hobiks siiamaani. Vahest ajavad need ameerikalikud inimõpetused suisa naerma, aga oma tõetera on ka nendes.

Veel on minu suur armastus kriminaalromaanid ja eriti vanameister Agatha. Üldse naudin igasuguseid inglise külalugusid ja miljööd. Eesti kirjanikest meeldib mulle Ave Alavainu ja kõige suurema elamuse sain ma „Eesti rahva elulugusid“ lugedes. Kahjuks on minu jaoks raamatutega samamoodi kui ajakirjadegagi. Kõike on lihtsalt liiga palju. Vahest neelad mõne romaanikese ajaviiteks ära ja hiljem enam ei mäletagi. Aga võib olla ongi see just õige aja viitmise viis. Raamatuid loen õhtul voodis enne magamajäämist.

Üha enam on suurenenud televiisori osa minu elus. Nii nagu ajalehtedega, olen kasvanud koos televiisoriga. Saime ta juba 1960 aastal. Värviteleviisor oli meil ka peaaegu kohe kui need vene omad tulid. Sat TV pole meil olnud, video on küll. Vaatame kolme eesti kanalit. Mul on välja kujunenud väga tugevad oma saate eelistused ja ma tean täpselt mida ma tahan. Mööda võin panna mõnikord filmidega, aga see pole suur kaotus, sest igal ajal on võimalik lihtsalt pooleli jätta.

ETV vaatan Terevisiooni ja möödaminnes Pühapäevitajat. Olen ilmselt vaadanud kõiki Pealtnägijaid. Probleemsaadetest meeldib mulle Unetud, vahest ka Foorum kui ei ole liiga poliitilised probleemid ja Tegelikkuse Keskus. Võimalusel vaatan kõiki Eesti filme, meeldivad dokumentaalfilmid, mis on praegu esmaspäeviti ja animafilmid. Neid olen püüdnud ka lindistada. Pühapäeviti naudin klassikalise muusika kontserte ja oma eriala pärast (sotsiaalhooldus) Prillitoosi ja Inimeselt Inimesele. Pühapäeva õhtuti loomulikult Teletaip ja krimifilm. Kui kodus olen, vaatan Õnne 13. Osooni vaatan ka kui aega jääb. Kui on erilise soovitusega filmid ja nad pole väga hilja, siis vaatan. AK uudiseid ka välja arvatud sport, ja OP-i vaatan. Kui oli Laulukarusell, siis vaatasin.

TV 3 vaatan Nurgakivi, Miljonimängu, Koosolekut, Kodu keset linna, Allyt, 33 küsimust ja mõningaid filme. Ja Seitsmeseid uudiseid, sport välja arvatud.

Kanal 2 vaatan Mammamiat. Varem vaatasin Subbotejat, aga kuna Kanal 2 pilt on kõige halvem, siis enam mitte. Ja Komissar Rexi vaatan ka. Ärapanijat ka kui meelde tuleb ja Happy Hour-i.

Üldse on televiisor taustaks minu külma aastaja kodusele elule. Kuna olen olude sunnil kodune, olen püüdnud ebameeldiva st. kodutööd ja meeldiva st. televiisor ühendada. Poole silmaga piiludes saab näiteks koogi jaoks õunu puhastada, pirukaid teha, salatimaterjali hakkida, kotlette ja kala praadida ja veel palju muudki köögis vajalikku. Võimatu oleks, kui ma istuksin kõik need saated nagu naelutatud teleka ees ja muud ei teekski. Saab ka näiteks pesu triikida ja parandada. Muidugi ei laiene see kõik suvele ja soojale ajale, sest siis on saadetes hapukurgihooaeg ja saab võimalikult palju väljas kolada.

Mulle meeldib, kui saade paneb mind mõtlema ja kaasa arutama, siis ei lähe need organid kodus olles päris rooste. Muidu, olles pooled päevad üksinda, võib musta masendusse vajuda. Aga näiteks pereisaga koos ei taha ma mõningaid saadeid vaadata. Miljonimängus mõtleb ta kõvasti ja on hirmus ülbe ja ennast täis kui midagi rohkem teab kui mina ja Mammamias kritiseerib naisi ajudeta kanadeks.

Tegelikult olen rahul kõikide kanalitega välja arvatud see, et mõned mind huvitavad asjad satuvad ühele ajale. Näiteks Koosolek ja Urmas Oti saade. See oleks nagu nimelt tehtud. Ja natuke on ajastamisega imelikud lood. Mõnel päeval tundub, et kõige magusamal ajal st. enne üheksat jätkub ruumi saadetele, millest mina üldse midagi ei pea st. igasugused politseisaated ja maailmaimed, seebikatest rääkimata. Aga no, kes teab, kellele ja mille jaoks see hea on. Hakkaksid õhtused filmid vähemalt kell üheksa, siis koos reklaamidega jõuaksid üheteistkümneks läbi. Aga igal õhtul lõpetada kaheteistkümne ajal on tervisele liig mis liig. Näiteks Dharma ja Gregi ajal pühapäeva öösel tuleb üleval olemisega pingutada, kuigi seriaal on minu jaoks seda väärt.

Aga üldiselt olen Eesti huviline ja hindan kõiki Eestimaaga seotut ja püüan ahmida ka üksiksaateid nagu vanad estraaditähestikud ja saated Toomas Ubast ja Rein Rannapist. Olen juba ka selles eas kus vanad muusikaklipid tuletavad noor olemise aegu meelde, näiteks pikkade juustega Joala ja Linna ja noor Nõgisto ja Rannap. Ootan huviga järgmisel aastal uut Mati Talviku saadet, nimi vist „Ajaproov“.

Filmidest veel niipalju, et kui midagi väga näha tahan, siis otsin ikka videolaenutusest ja teen endale näiteks reede õhtul mõnusa olemise.

Lapsed vaatavad enamuses filme arvutis (Sõrmuste isand jt.) aga mulle meeldib ainult siis, kui saab suuremalt telekaekraanilt näha. Kuna mu inglise keel on null, siis peab film tingimata eestikeelsete subtiitritega olema.

Uus asi internet on mulle eelkõige ajalehtede-ajakirjade lugemise paik. Aga kui ma tegin möödunud aastal uurimustööd erivajadustega inimestest ja ÜRO puuetega inimeste standardreeglite kasutamisest Lääne- Virumaal, siis oli küll vaja kõikide valdade kodulehekülgi ja maavalitsuse andmeid. Lapsed on muidugi arvutist teinud oma kõige suurema sõbra. Et diskrimineerimine lõppeks on meil nüüd juba kolm arvutit. Sellele vaatamata me vahest isegi räägime päeval omavahel ja perekomöödiaid naerame koos ja meie arvates häid filme nagu „Vihmamees“ ja „Forest Camp“ ja „Kärbeste jumal“ vaatame samuti koos.

Nüüd oleks aeg endalt küsida millal juhtus see, et televiisor meie kodus raadio täeilikult välja tõrjus. Vaat see juhtus siis, kui telekas kööki trügis. Aga see on ainult külmal ajal nii. Suvel mängib Vikerraadio kindlasti jälle rohkem ja nüüdki kuulan keskpäeva saadet ja Ojakääru muusikavalikut ja seda kui maakondade ajalehtede toimetajad oma probleeme purevad.

Taustaks meil üldjuhul muusika ei mängi. Ja kui keegi tahab midagi eriliselt kõvasti kuulata, siis üldiselt ikka küsib, aga peamiselt kasutatakse kõrvaklappe, mis on hea võimalus töödest kõrvale viilimiseks (ei kuulnud, mida sa ütlesid).

Mina tahaksin vist kõige rohkem oma päeval tekkinud mõttemammuteid teistega jagada, aga kuulajaskond on kooli ja tööpäeva lõpuks meelelahutusele orienteeritud ja erilisi keskustelusid tuleb harva ette. Pealegi on kõik neli meesterahvad ja kasutavad ilmselt rohkem oma paremat ajupoolkera. Nende saated on näiteks Tiit Made „60 minutit“ ja ulmefilmid ning minu sotsiaalprobleemid ei paku sellist huvi. Sellepärast on hea, kui on mõned sõbrannad-mõttekaaslased, kaua sa ikka iseendaga räägid. Oleks tore, kui ETV võtaks enda peale saate sotsiaalprobleemidest. Minu jaoks oli kunagi selleks „Punane tuba“. Annaks teha mõttetalguid ja fookusgruppe ja pärast kommenteerida. Võib olla enne jõuluid tuleb midagi nagu see, mida Margus Saar kunagi tegi (pealkirja ei mäleta).

Olen küllalt lihtsameelne inimene ja mind saab küll kergelt valeuudistega ninapidi vedada. Ma tõesti usun seda, mis on must valgel kirjas ja austan kirjasõna. Sellepärast ütleb kaine mõistus, et peaksin kollasest ajakirjandusest kauge kaarega mööda käima, aga magus uudishimu paneb ikka Kroonikasse kiikama. Rõõmu teevad heatahtlikud ja kaasinimestest hoolivad kommentaarid. Kurvaks teevad trükivead ja nendega harjumine ja reklaami paratamatu kaasosalus ajakirjades. Kurvaks teeb, et neiu, kes õpib ajakirjanikuks teatab, et tema on läbi ja lõhki linnainimene ja ülikoolis on enam vähem kõik ikka Tallinnast. Kurvaks teeb, et alatihti materdatakse maakonnalehte maatasa, aga sisaldab ju see paljudele tõsiseltvõetavaid sõnumeid. Nii nagu igaühest, kes CD välja annab, ei saa veel lauljat, nii ei saa igaühest populaarset ajakirjanikku. Nii nagu plaadiriiulid on pungil täis, on ka kirjatsurasid üha rohkem ja enda tõestamise võimed piiramatud. Ainult kahju, kui puuduliku kodutöö tagajärjel satuvad lehte valed ees- ja perekonnanimed, külanimed jm. Ja mina lihtsameelne loen mitmest eri väljaandest erinevat juttu ega tea, mida tõe pähe võtta. Ja kui ma siis veel loen, et iga päev on mingi lugu sulepeast (vabandust arvutist) lihtsalt välja imetud. Ka see on ajakirjanikueetika. Olen vist väga vanamoeline ja mõtlen nagu noor pensionär. Aga kui minusuguseid on rohkem kes need nn. tühilugusid tõe pähe võtavad. Ja kui siis ilmub mõni nn. pärislugu ei pruugi ma uskuda, et tõesti see maja põles ja tõesti on sinna abi vaja. Vot nii on lood. See on nagu see karjapoisi ja hundi lugu, et karjus niisama ja lõpuks külarahvas ei uskunudki. Sellepärast tundub, et televisioon on kuidagi rangem oma väljaütlemisi kontrollima ja tõsiseltvõetavam. Ka ei ole seal liiga palju vahule kloppimist. Aga need on ju ainult ühe koduse naisterahva mõtted.

Veeretan veel päeva mälust läbi ja leian:

Oleks olnud tavaline päev, aga kuna panin asju kirja, sai sellest ebatavaline päev.

Aitäh selle mõtte eest teha ühe koduse naise päev ebatavalisemaks. Ei tea, millal selle küll trükitud saab, aga õnneks on tähtaeg niiiiii kaugel.

Head ööd.

.....viibin kusagil suures akendeta ruumis. See on täis roosakat valgust. Kõlaritest kostub Goya kitarrimäng. Ruumi ümbritsevad valged nahkdiivanid ja väikestel laudadel on kakao, šokolaad ja sefiirikorvikesed. Saalis istuvad tuntud telenäod ja ajakirjanikud. Õieti lamasklevad mugavalt ja vaatavad suurtelt ekraanidelt issand mida? See on mingi mehhiko seep, kus tigeda näoga kortsus keskealine naine varastab hällist valgesse pitsivahtu mähitud lapse. Saal on hiirvaikne. Äkki kuulen Indrek Tarandi ärevat häält: „ja viibki ära...“. Selle peale puhkevad Marite Kallasmaa ja Reet Oja kõva häälega nutma. Marko Reikop püüab neid lohutada, et küll ta homme kätte saadakse. Ekraan kustub. Kõik vaatavad üksteisele kurbade nägudega otsa. „Sööme parem kooki,“ ütleb Mihkel Raud. „Ja loeme Kroonikat“ lisab Karl Martin Sinijärv. „Ja vaatame pilte, ilusaid värvilisi“, ütleb Juku Kalle. Natuke aega nohisetakse vaikides. Barbi Pilvre räägib Kati Murutariga kuidas tema oleks seda seriaali huvitavamaks teinud ja naisele madalakontsaliste kingade asemel kõrged saapad jalga pannud. Murutar ütleb, et lapse voodipesu oleks võinud roosa olla, siis oleks kohe aru saanud, et tegemist on tüdrukuga. Hannes Võrno ja Ainar Ruussaar vaidlevad selle üle, kas Riccardo tapab järgmises osas oma ema ja kas ta kasutab selleks nuga või püstolit. Siit ja sealt kostab veel vaikset matsutamist ja siis kostab kõlaritest kunagise tuntud ravitseja Kaspirovski hääl: „ja nüüd lõdvestage vasak käsi ja seejärel parem käsi...“ Pikkamööda kustub valgus. Keegi liigutab rahutult. See on Priit Hõbemägi. Ta raputab Osolini õlast. „Kuule, Olav, ma ei saa und. Ma ei saa kohe rahu enne kui tean, kas nad saavad selle lapsevarga ikka kätte?“. Osolin mühatab läbi une: „Eks nad kutsuvad siis Komissar Rexi appi“ . „ No siis on ju kõik okey ja ma võin rahulikult tuttu jääda.“ nohiseb Hõbemägi. Hiilin vaikselt välja. No mis see siis nüüd oli ?

Teen silmaluugid lahti ja panen tule põlema. Juba pool seitse. Ruttan hirmunult televiisori juurde, lülitan selle sisse. Issand, Välbat ja Reikopit polegi, ongi kinni võetud. Siis tuleb meelde, et on ju reede ja Tartu stuudio päev. Jumal tänatud, see oli ikka vist unenägu! Kui oli...