reede, 27. detsember 2013

Detsember piltides, veidi juttu ka

See haigus passis juba paar nädalat mu selja taga. Täna hommikul olen pärast kahte päeva-öööd peaaegu ilma abita funktsioneeriv isend: saan endale juba klaasi vett ulatatud. No nii hull see muidugi polnud, aga palju ei puudunud; vetsu sain ise ja peaaegu ise pesema ka. Kaks ühes : kõhugripp ja palavik-kurguvalu on ikka liig, mis liig. Aga eks ma lehvisin ilmselt laupäeval-pühapäeval-esmaspäeval liiga uljalt ringi :(

Aga enne seda....
Tööl olid toredad, aga väsitavad ajad ning tegemised. Nagu ikka enne jõulupidusid käivad lapsed köhivate ja nohivatena aias, sest iga päev on ju eriline ning pidu lähenemas, kes ikka raatsib koju jääda. Nii et kolm nädalat oli meil "peaaegu täismaja".

Veendudes enda mälu olemasolust vaatan rõõmsalt läbi piltide tagasi:

1 advent lapselapse Waldorflasteaias. Selline eriline, et advendiringis polnud pildi tegemine soovitav.
Hiljem tõime koju sellise jõuluvalguse....Ühel õunal väikesed hambajäljed peal :)

Siis tuli teater. Olin põnnidele ja tirtsule aegsasti piletid varunud. Esietendusele. Lugu hobesest, kes kaotas prillid. Lapsi oli nii palju, et õigeid pilte ei õnnestunud teha. Sellist, kus kolm lapselast ja ristilaps korraga peal. Siin  kõige noorem, kes Rakvere Teatris esimest korda
Traditsiooniliste kommipakkide asemel olid kruusid. Väga tark, jäi ära igasugune kommisadu ja paberikrõbin. Vanasid oli ka mitu, jätkus kogu teatri peale.
Üks kurb lugu juhtus ka. Pärast etendust toimusid töötoad ja õhupalle võis lasta täis puhuda. Mul polnud aimugi, et tüdruklaps kardab paaniliselt õhupalle. Esimest korda jäin ma enda pedagoogivõimetele alla.

jätkub

pühapäev, 8. detsember 2013

Venna kuldsed käed

Vend mul ikka tõeline meister!

Sain enne sünnipäeva südamliku kingi. Mu FB sõbrad on seda pilti näinud, aga jäädvustan siia ka. 
Aastaid tagasi tuli meie koju 60-ndate aastate puhvetkapp. Kodu oli uus ja millegipärast pläkerdasin selle kapi musta ahjulakiga üle. Või noh mingi lakiga. Ju ma siis püüdsin matkida midagi antiigisarnast, harimatu, nagu ma 25 aastat tagasi olin. Kapp saatis me lapsed suureks, aga erilist õnne tal polnud. Nimelt ammusel esimese jaanuari hommikul ehmatas meid klaasiklirin. Puhveti ülemise osa vaheklaas lihtsalt purunes ja saatis igavikku päris palju mälestusesemeid. Killud aasta esimesel päeval võisid tuua õnne, aga mina olin ikka päris õnnetu. Arvasime, et põhjuseks võisid olla puhveti serval põlenud küünlad. Aga originaalklaasi polnud kusagilt saada. sellega veel asi ei lõppenud. Kord koju tulles tundus, et midagi on puhvetiga valesti. Pojad olid küll kiirelt uue esiklaasi välja lõiganud, aga mind nii kergelt alt ei vea. 

Nüüd siis loobusin ülemisest osast, aga alumise andsin venna meelevalda. No et kui saab essast saia, siis saab ja kui ei, siis ei. 

Nagu näha sai vana puhvet uue elu. Ning edeva funktsiooni peale selle.



lisaks lauanõude kaitsjale valvab ta ka uut telekat

Nüüd aga toolidest. 
Need on pärit vanaema-vanaisa talust ja näinud päris palju värvikihtisid. Tulemus on parim, mida nendest teha sai. Kolm naeratavat tooli.
Tegelikult ikka istumiseks, aga võib ka niimoodi ehtida. 
....

Vennal pole praegu paremad ajad.  Aga tean, et kõik läheb mööda ja väljapääsmatuid olukordi pole.

reede, 6. detsember 2013

Laps ...kurb

Ta on elanud siin, meie hulgas, ainult neli aastat. Näinud nelja kevadet, suve, talve ja sügist.
Me oleme olnud - tundnud- haistnud- maitsnud- teadnud-  mitmeid aastaid rohkem, kui see pisike tegelane ja loomulikult me ei näe, ei tunne, ei haista, ei mõista... kahjuks, sest me oleme lihtsalt suured...

Võime läheneda lapse trajektooritasandile mängides väikest. Jaaja  ...aga laps tunneb
piiri : kust algab suur ?

Tema kohale kummardudes ei saa kunagi loota ja arvata, et ta näeb samu asju. No ta võib neid näha, aga me ei tea ju, kas ta näeb - aga mõelda hoopis teistmoodi, kui meie, ja tegelikult ta mõtleb- tunnebki

Miks ma seda jagan, oh, see on nii lihtne:

 andke kõigile ruumi ja kohta ja aega

Ise palun vabandust
Meil kõigil on vaid kaks kätt ja üks süli

OEHHH




teisipäev, 3. detsember 2013

Tagasivaade novembrisse ehk lühike looduslugu Vetikust

Kus on see tubli tüdrik, kes endale aasta alguses lubas muudkui kirjutada ja kirjutada? Läinud, sukeldunud tööellu....
No mis teha, kui sünnipäevanädal vahetult enne esimest adventi. Lubasin endale kaks teatrilavastust ka. Esimene tuli sunniviisil, sest ühe poja pere kadripäeva hakul haige, mis haige. Eks mul  tuli siis teatrikoht täita. Kiiresti. Päeval sai mõnus autoretk ette võetud.

Sellest tagasivaateliselt alustangi.

VETIKU (23. november)
sealsetest järvedest olen varem kirjutanud ja pilte teinud http://emmeliina.blogspot.com/2012/03/kevadvete-otsingul.html

Nüüdse retke põhjus paistis leheveerult http://www.virumaateataja.ee/2580888/umbekasvanud-vetiku-jarved-raiuti-puhtaks/

Nii oligi vaja oma silmaga kaeda ja jalaga katsuda. Ilm oli mõnus. Novembrine.




....

---
Ühed puhastavad ja teised reostavad. Häbimägi - prügimägi elumajade vahetus läheduses.  Tegelik nägi välja veel jubedam kui pildil
......kass on 2012 aasta kevadega võrreldes värvi muutnud :P


Vaat selline lugu siis. Üleskirjeldamine hammustas õhtust Ringvaate aja ehk tunni. 

teisipäev, 19. november 2013

Absoluutselt õiget otsust pole olemas

Valikuvõimalus tähendab ka eksimise võimalust. Nii rääkis hommikumõtiskluses Toomas Paul.

Ära karda eksimusi, ainult perfektsionist peab asjad oma kontrolli alla saama. Oma kogemustest tean -ei tee see õnnelikuks.

Arvan, et väliste olude muutmine - uus elukoht, töökoht, juuksevärv, kleit on üksnes toetavad teenused sisemise pildi muutumisel.

Täiskuu toimetab taevas ikka oma rada ja väljas on jätkuvalt november. Aeg muutuda veelgi sügisesemaks. Peaasi, et jalad soojas oleksid. Punased säärikud on ikka head küll. Annavad jalgadele energialaksu.

Jõudu tee(öö)le!

pühapäev, 3. november 2013

Mulle meeldib mu töö

Et mõttelaiskusest ja unisusest ennast veidike lahti raputada kirjutaksin veidi oma tööst. Alguses küll arvasin, et targem oleks hoida ennast rohkem varjus, aga siis otsustasin ümber. Mis seal ikka salatseda. Kes teab, see teab - kes ei, ega see eriti siia lugema sattu.

ÕPETAJA ABI ehk mis see põllega mutt ikka teab

Milline on siis abide tööpäev?
 Loomulikult toimib hästikorrastaud süsteemis kogu töö koos õpetajaga:
1. Tööpäeva algus kell kaheksa, kui tegemist täisrühmaga, siis katta lauad 20-le oletades, et neljal lapsel on popipäev või haigus. Pudrukauss, piimatass, leivataldrik, lusikas. Söök köögist kohale kanda, korraga kätte ei mahu, kui köök kaugel või valdavalt alumisel korrusel, siis 2 korda treppidest lipata. Toit nõudesse.
2. 8.15 -8.45 lapsed sööma, enne käsi pesema. Kuna hommikul tulevad lapsed korrapäratult, siis tuleb läheneda individuaalselt ja olla diplomaat, et kõik ikka veidi midagi kõhtu pistaksid. 
Ütlus: ma kodus sõin head ja paremat on küllaltki levinud, samuti see, et kogu toit tuleb puutumatult ära visata. Lauakommete õpetamine.
3. Nõud masinasse, lauad lapiga üle, lauaalused puhtaks, piimakann, pudrupott, leivakarp kraani all puhtaks, kööki tagasi. Kokkade tabelisse märkida sööjate laste arv (lõuna - õhtu, järgmine hommik)
4. 9 - 10. 30 õppetöös osalemine, õpetaja abistamine, riietusruumist suurema pori kokkupühkimine, kaks korda nädalas lastele võimlemisriiete selgapanekul ja äravõtmisel aitamine
Pissimise kontrollimine, prill-laudade kuivatamine, poiste õpetamine, mis isadel tegemata. 
5. 10.40 - 11.00 abistamine õue mineku riietumisel. tihti valida vanemate läbimõeldamatute riiete hulgast normaalsed, kinnaste otsimine, tüdrukute printsessikleitide äravõtmine, kaklemine, mida selga panna.
6. 11.00 lapsed lähevad õue. Rühmatoa koristamine, umbes 70 ruutu, alumiste magamisvoodite vedamine, tuulutamine, muda pühkimine riietusruumist, vetsud üle vaadata.
7. 12.00 - 12.15 lõunasöögi toidunõud. Supipäeval magustoit ka. Söök köögist, jaotada.
8. 12.15- 13.oo söömisel abistamine. nõud masinasse, lauad puhtaks, lauaalused puhtaks, potid jm. nätsikud puhtaks, kööki.
9. riietusruumi märgkoristus, vetsu märgkoristus
10. 13.30 - 14.30 lõuna. 
11. Koristuslapid üldpesumasinasse, koristusvahendite ja kapi ülevaatamine
12. 15.00 laste äratamine, voodite tegemine, pidžaamade ärapanek, abistamine riietumisel, tüdrukute juuste korrastamine
13. 15.45 ettevalmistus õhtusöögiks: laudade katmine, toidu toomine
14. 16.00-16.15 söök, laudade koristamine, nõud masinasse, nätsikud puhtaks ja kööki, prügikast välja
15. lastega mängimine, kallistamine, 
16. 17.00 töö lõpp

Lisaks korrapärane voodipesu ja käterättide vahetus, suurpuhastused, akende pesu, osalemine nädalaplaani koostamisel ja tuhat pisiasja, mis alati meelde ei tule. 

Rõhutan veelkord, et heas meeskonnas toimib kõik see koostööna. Sellega on mul vedanud. Ega ma muidu jaksakski. 
Armastan oma tööd ja olen väga rõõmus, et mul just selline töö on. On väga häid, häid, aga ka väga halbu päevi. Nagu suurtel inimestel on ka nelja aastastel pudinatel omad tujud ja emotsioonid. Kõik me oleme ju erilised ja nõuka aegse rivitrilliga pole enam midagi peale hakata. 
Sellepärast loengi Õpetajate lehte ja jälgin ajakajalisi teemasid. 

OLEKS MINU OLEMINE
http://opleht.ee/10505-uhe-opetaja-susteem-on-laste-jaoks-turvaline/
Mulle meeldis väga, et Viimsi lasteaias kutsutakse abi õpetaja assistendiks. 
Mulle meeldis Viimsi süsteem, et korraga on tööl kolm inimest: õpetaja ja kaks abi. Kolm on suure rühma ohjamiseks väga väärt arv. Meie rühma õpetajad kasutavad seda tihti. Tulevad lihtsalt oma vabast ajast varem tööle. Miks ei võiks siis ametlikult sellist meetodit proovida. Kui abide palganumber suureneb, siis saab läbi viia korralikke konkursse ja tööle tuleksid näiteks kaugõppe teel kõrgharidust omandajad, kes hiljem õpetajateks saavad. See tõstaks abide enesehinnangut ja tegelikult võidaksid sellest eelkõige lapsed, sest nendele jätkub rohkem tähelepanu ja hoolt.

EI TAHA OLLA PELGALT VIHMAVARJUHOIDJA

Kuna alushariduse tähtsusest  on hakatud üha rohkem rääkima, siis tuleb ka lastevanematele meie tööd rohkem tutvustada. Kui hoolekogus on inimene, kes suhtub õpetaja abisse austusega ja ei alahinda seda tööd, siis kergitab see abi enesehinnangut ja suurendab tööindu. Kui direktor rühmas käies ei vestle ainult õpetajatega ja vaatab abist mööda nagu tühjast kohast, siis on väga raske leida selles madalas töötasus motivatsiooni. Hea tuju ja rõõmus meel ning väike kiiks aitavad päeva koos väikeste inimestega õhtusse viia nii, et mõlemad pooled rahul. 

Tean, et vanemate hulgas, eriti väikestes kohtades, on palju rahulolematuid ja kriitilisi nii kooliõpetajate kui ka lasteaednike suhtes. Kindlasti on aastakümneteks oma mulli kinni jäänud töötajaid, kes ei tegele enesearengu ja koolitamisega küllaldaselt. Ka liigne kriitikameel vanemate aadressil rikub suhteid. Tagarääkimise asemel peaks olema suunaja, terake psühholoog ja diplomaat. Ka ei tohiks lastesse suhtumises vahet teha. On ju iga laps individuaalne. Kritiseerida tohib tegu, mitte inimest. 

Aga, et lasteaed üks väga möödapääsmatu ühiskonna osa on ütleb kenasti psühholoog Toivo Niiberg

http://perekool.nupsu.ee/1248/psuhholoog-ka-parim-kodu-ei-asenda-enam-lasteaeda/

teisipäev, 29. oktoober 2013

Karmid sügistuuled (täiendustega)

Nagu tööpäevade õhtuti, pugesin eilegi varakult raamatuga voodisse. Ärkasin kella kahe paiku ja see, mis akna taga toimus isegi hirmutas veidi. Õnneks elekter ära ei läinud, tuli isegi ei vilkunud kordagi.
Seekord jäi majakatus peale (eelmine sõitis koos 2010-nda augustitormiga. Ja ühel sügistalvel pidime evakueeruma, sest meie kortermaja oli viis päeva elektrita.

Seevastu laupäev ja pühapäev olid mõtlemapanevalt meeleolukad. Kultuuritöötajad olid külla kutsunud Hedvig Hansoni. kes tutvustas raamatut Ellen Kaarmast. Minu jaoks oli kohtumise märksõna harmoonilisus. Raamat oli mul loetud ja avaldas sügavat muljet. Nüüd lisandusid veel noore, minu laste vanuse kauni naise elufilosoofia ja laulud. Minule jäi kõlama sõnum: rohkem mõtestatud tegevust ja vähem tilulilu meele lahutamist.

Tasakaaluks kenadusele sattusin kodus taifuuni meelevalda. Mida oligi vaja tõestada: vägivaldne telekas ja sealiha on saatanast. Haige mees ka. Kahjuks pean tööle rühkima ja ei jõua siia trükkida üht luuletust. Aga mälu peale pole kindel.

Autor Rudolf Rimmel, kogumik Haldjasaar. )1974)

"""
Astud küsimuste rippuval sillal:
õrnus, armastus kadusid, kadusid...

Millal?

keegi õrnuse alla ehk lükkas,
aga armastus alla ehk hüppas,

üksi, üksinda suutmata olla?
Sild see kriiksub: võib olla.

Võib - olla ?

Pühapäeval oli pisike seiklus teemal "head inimesed pole ilmast kadunud". Nimelt aitas üks härrasmees Kundas meid avariist pääseda, juhtis tähelepanu tössile tagarattale ja vahetas rehvi terve vastu nigu niuhti. .......

Tänu sellele saime mere äärde, kolasime koos peremehega Richard Sagritsa õue peal ja nautisime soolast ning sooja mereõhku. Pildid on meelega udused. 






Ja nüüd veel veidi oktoobrilõpu merd

Ja veel veidi Rimmelit:

need aastad aastad
kallis meile kahele
on klaasist seinaks
mida õhemaks ei muuda

see sein kui needus
kerkib meie vahele
sealt üksi läbi näha
kumbki meist ei suuda

laupäev, 19. oktoober 2013

Kas kummiga saab kustutada vead?



Tähtsad majad ja kohad

vaade koolimaja aknast surnuaia poole

alumise korruse kivipõrandal on minu sümboolseid jalajälgi pea kaheksa kooliaasta jagu


kell seinal pole muidugi enam see....

1993 
ja 20 aastat hiljem
50-s lend ehk meie

Lugesin eelmist postitust ja jäin rahule. Olin tabanud endale olulise. Tegelikult olen kooli ajast ja kokkutulekust varemgi kirjutanud. Püüdes üldistada ja tähtsustada ühtteist aastat elust. Seekord jõudsin juttu kerides enda jaoks "alevi kooli" sündroomini. Jällegi midagi uut.

Tuttavaid on palju, aga kedagi ei tunne... Ei mäleta, kes need read kirjutanud on. Selleni jõudsin ka. Kokku tulemine kooli juubeli sildi all annab hoopis teistsuguse tunde, kui oleks oma klassiga eraldi kokku saanud. Sellist kokkutulemist pole meil olnud. Ja ei tulegi. Keegi ei taha ka ...vist. Mina ka mitte. Näiteks kohtun sagedamini hoopiski üks klass varem lõpetanud "Sagadi Maiega". Ühisosa -see moodne sõna liidab.

Lõpetuseks
Koju sain kenasti mugava autoga maja ette. Klassivend tõi. Kakskümmend aastat tagasi ka. Kodulinn meil üks. Muidu oleksin öömajale jäänud. Majja, kus 15 aastat elasin, kust 51 aastat tagasi kooliteed alustasin ja 40 aastat tagasi lõpetasin. Räägin ju, et alevi värk.

teisipäev, 15. oktoober 2013

Hea koduvein tahab selitamist. Muljed ka.

Sulnis oktoobriõhtu. Loodus ja lehtede sahin toetab nostalgiat. Valgustatud koolimaja aknad ei kõneta, sest see pole see maja. Vana lihtsalt põles ära. Juba seitsmekümnendal.Füüsika tunni ajal. Õhus on oodatava ärevust. Kohtumiste eelkõige. Juba fuajees registreerimislaua juures saad naeratusi. Osa neist on tuttavad, osa lihtsalt rõõmsad. Avan ukse, millel silt 1972, 1973, 1974. Nii on olnud iga viie aasta tagant. Üllatusmoment. Et kes kohal?

Sel hetkel astun ma endast välja. Vaatan kõrvalt seda setitud ja seatud naist ja olen temaga peaaegu rahul. Mulle hüütakse tervitusi. Valjusti. Lihtsalt käin ja emban kõiki. Mõnda poissi pole ma vist iialgi kättpidi teretanud. Valin tooli klassi kõige edumeelsema poisi kõrvale, lasen teisel poisil endale plasttopsi Aramist kallata, mida ma ei joo. Tüdrukud on veine toonud. Alevipoest ja kilekotiga. Mingeid suupisteid ka. Mina mitte. Ma ei tea miks, aga mulle meeldib see vana komme, et poisid välja teevad. Natuke romantikat ja hoolitsuse tunnet. Mitte kokkuhoiu pärast, ei, kindlasti mitte. Edumeel joob õlut. Jäägermeistriga. Mulle ei paku. Aarnel üle laua paistab üks huvitav vein. Aarne on rohkem tuttav, tema lapselaps käib minu lasteaias.

Keskendun detailidele. Kui meid on üle kümne, kas jõuan kõigini. Vaevalt. Edumeel, kes noorpõlves veidike poolvenna eest (me emad käisid läbi) kallab mind komplimentidega üle. Tema abikaasa teisest lennust naeratab soojalt üle laua. Ju ta teab, et minust pole talle ohtu. Pole kunagi olnud. Olen õnneks sattunud poistepoolsesse nurka. Nad räägivad rohkem omavahel. Mina maitsen veini ja arendan Edukaga juttu. Temaga on huvitav ja tema lemmiktüdrukut pole veel. Ehk ei tulegi. Ka seekord pole ma kellegagi kontakti võtnud. Ma ei suhtle enamiku klassiõdedega ja nemad minuga ka mitte. Välja arvatud mõned toredad juhukohtumised turul või surnuaias. 40 aastat lahuselu on teinud oma töö. Ometi kunagi lubasime kaheksa tüdrukuga, et jääme sõpradeks elu lõpuni. Nüüd on üks nendest juba surnud. See vana sõraline sai ta kätte. Lõpuks saab meid 15, mis on märkimisväärne tulemus. Teen ettepaneku istekohti vahetada. Et muidu ei jõua kaugemateni. Klassituba sumiseb. Tüdrukud laua teises otsas ka. Ei tea, mis nad minust mõtlevad. Kui mõtlevad. Mina mõtlen neist küll. Mu detailimälu annab võimaluse igaüht neist minevikku panna. Aga suurt pilti ei tule. Üheteistkümne aasta jooksul liiga palju. Oleksin võinud neid natike tirriteerida ja algkooli klassipilte kaasa haarata. Kell on üheksa. Alles. Läheme pilti tegema. Seisame pikas koridoris. Veel rohkem sõbralikke kontakte.

Alevi kool on hoopis midagi muud kui linnas. Sellest olen aru saanud. Mängu tulevad lapsevanemad ja õed-vennad. Sellepärast jätan ühe klassivenna viimaseks. Pole teda 15 aastat näinud. Meie isad olid sõbrad. Tean, et ta tahab sellest rääkida. Alati kui mu varalahkunud isast räägitakse pean endaga ettevaatlik olema. Surm, kaks kuud kestnud haiguse  ehmatus, lein ja kooli viimane klass. Su isa oli vapustav inimene, ütleb ta. Noogutan. ja ema oli ilus. Noogutan. Sa oled vanast peast üha rohkem ema moodi läinud. Ainult juuksevärv on teine. Ohumärk! Ma ei taha oma ema moodi olla.. Miks, ma ei tea. Luban klassivenda kindlasti Peipsi ääres külastada. Arvan, et teen selle suvel teoks.


Mõned tunnid enne:
Mõnedega sai juba kirikus pilke ja repliike vahetatud. Ja manalateele lahkunud õpetajate kalmudel. Olen meie klassist üksi. Teised tulevad hiljem. Keegi ikka ju tuleb. Ja kui ei tule, siis lähen õhtuks tagasi. Mulle meeldib varem kohal olla. Siis leiab hetki iseenda jaoks. Ja väikse koolimaja külastamiseks. See, kust alustasin ja olude sunnil lõpetama pidime. Sest suur ja uhke põles ära. Olime siis kaheksandas klassis. Nüüd on algkool, mis 30.ndatel tütarlastekooliks ehitati alevi tõeline iludus. Nii seest, kui väljast. Otsin tuttavat. Leian akna, millest meeldis sügist vaadata. Ja muidugi trepi ning alumise koridori põrandaplaadid. Mälestusteks aitab küll. Surnuaiale on meid saatnud kõige vanem õpetaja. Meesterahvas ja minu ema klassivend. Sünniaasta siis 1927. Mnjaa, pole paha. Meile andis ta mõned aastad matemaatikat. Ja juhatas poistekoori. ja mängis mu pulmas akordionit. Küsin, kas ta pole kunagi siit ära minna tahtnud. Seal on hea, kus meid ei ole.... Lapsi tal pole, aga vanapoisist peast kosis endast palju noorema naise.
Huvitav, mida tema minust mõtleb. Mulle meeldis matemaatika kuni keskkoolini, kus ma enam mitte millestki aru ei saanud. Integraalid ja logaritmid - õuduste unenägu. Ta ütleb, et oli kindel, et minust saab õpetaja. Ei saanud, mul puudus süsteem ja elu valem. Lasin elul kulgeda ja ei juhtinud.

kui jätkub, siis jätkub

laupäev, 5. oktoober 2013

Tempo, tempo...

Oktoober murdis ennast sujuvalt sisse. Lemmikvärvid, märgade lehtede lõhn koduteel ja rohule potstavad õunad. Viimased tähendavad küll mahlatööd, aga minu osaks on vaid kuumutamine või külmutamine. Suures külmkirstus peaks vist olema 100 liitri jagu erinevates plastpudelites saaki ja riiulitel kuumutatuna pea samapalju. Kõik kulub ära ja tassitakse laiali.
Minu rõõm mulksub venna juures. Loodan temaga oma sünnipäeval sinasõprust sobitada.

Eile juhtus minuga  lugu. Lõunavaheajal hüüti tööl koridoris: Naised, kes tahab veel kulme teha? No kes teab, see teab, mida selline lause tähendab. Kuna õhtul terendas õpetajate päevale pühendatud vastuvõtt, siis mõtlesin, et miks mitte, kui kaup vaevata kätte tuuakse. Oi kuidas ma eksisin. See polnud mitte üksnes vaev, vaid sulaselge piinakamber. Kulmud - OK. Need on mul veel tänagi naha küljes kinni ja päris viisakad, kuigi veits asümeetrilised. Aga siis läks asi ripsmeteni. Olin sinna seni ainult teatud vana kooli prouat ligi lasknud. Ja seda ka vaid paar korda aastas.
Nüüd asus kolleegi soovitatud noor küünetehnik mu silmade kallale.  Alguses oli kõik enam vähem. Kuigi ettevaatlikuks oleks mind pidanud tegema see, et kõrvaltooli kinnisilmne kolleeg ei saanud kuidagi silmi lahti: nii paks ja kleepuv oli see kõrgtasemeline kallis ollus. Pagan, kunagi kaugel nõuka ajal oleme isegi lehmavärviga.......ja häda polnud midagi, ripsmed jäid pähe.
Värvi eemaldamine tõi ülekantud  mõttes pissi püksi. Nii ta siis nühkis ja nühkis, rääkides midagi allergiatest, mis nõuavad värvi täielikku eemaldamist.
"Vanakooli proua"  polnud allergiaid kartnud. Sain oma säravad silmad pea kohe peale rohke kraaniveega loputamist tagasi. Nüüd oli asi teine. Sõna otseses mõttes poolpimedana ja valust hambaid kiristades komberdasin töökaaslaselt abi paluma. Klienditeenindaja veel soovitas mingeid silmatilku. Et võib järgmisel korral kaasa võtta. Üks pealtvaataja sõnas, et tema meelest käis üleliigse värvi eemaldamine valet pidi ja ei killukestki kreemi. Mina ei näinud, minu silmad olid kinni ja valu tahtis mõistust võtta.
Ometi kasutatakse tema teeneid ja keegi pole virisenud. Ju ikka häda minu vanades silmades. Kuna mul mingit kreemi kaasas polnud, siis mätsisin näkku nii palju kätekreemi kui tuubis oli. See aitas ja sain tööle asuda.

Õhtuse vastuvõtu jaoks juukseid kohendades vaatasid peeglist ikka veel tõelised pilukil küülikusilmad.
Nii kaua oodatud pidu ja selline ebaedu.
Kolleege fotokaga peletasin eemale. Ajapikku leevendasid olemist Indrek Kalda ja tema poja nostalgilised laulud ja meloodiad.
Peolaua ajaks oli asi kombes. Olen ikka nautleja. See tähendab toidunautleja. Aqvqa spaa konverentsikeskuses oli linna õpetajatele suurepärane suupistelaud tekitatud. Veinid ja puha. Linnapea liikus ringi ja tänu noorematele kolleegidele jaguvast tähelepanust sain minagi oma osa. Hoidsin igaks juhuks seina äärde ja loobusin kõrgetest kingadest. Õigesti tegin, sest peagi kostis tagant poolt kõrvulukustavat killuklirinat. Eks keegi kõrgemaealistest libises läikival põrandal....Õnneks mitte. Purunesid  ainult mõned  mahakukkunud taldrikud.
Vaatlesin, mis erinevas  vanuses pedagoogidel seljas. Siis ma juba nägin päris hästi. Veiniklaasi tagant.
Klassikalised tumedamates toonides vanad ja kirjute sulgedega noored. Peamiselt naised. Koos linnapeaga kümmekond meest ka. No mida te tahate - see ju õpetajate päeva tähistamine. Mitte mõni äriühingute või poliitikute vastuvõtt.

Selline reede siis.

Täna on nagu ikka töövabal hommikul. Ei oska ega taha midagi teha. Mõõõõõõõõnus. Praadisin pannitäie peekonit munaga. Tervislik, eks? Loen ajaviitekirjanust ja varsti hakkan Kättemaksukontori salvestust vaatama. Nägemismeeled on taastunud.

esmaspäev, 30. september 2013

Kaasavaratu

Kel vähegi võimalust -  soovitan. Rakvere Teatri viimase aja menuk. On kirge, armastust, draamat, mustlasmuusikat ja tantsu.
Mõtlemise koht ka: mis me praegusaja naised viriseme. Meie esiEevad on meie eest positsiooni välja võidelnud. Kaasavara kõrvade vahel.

kolmapäev, 25. september 2013

Ostsin televiisori




Ausalt, päris esimese oma elus. Lühikesed pimedad õhtud koos elutoa seinakaaslasega on omaette vaatamisväärsus. Ärge nüüd arvake, et ma elus esimest korda.....telekat näen ja vaatan. Vastupidi, juba siis kui olin umbes kuuene kolis see maailmaime meie koju.
Aga, et nüüd enam kui viiskümmend aastat oleks see tegelane olnud Asi nr. 1 - seda küll mitte. Pigem ikka kinno ja teatrisse, nägi inimesi ja etendust ka muidugi.

Värviteleka tulekuga ei muutunud eriti midagi. Pilt oli nadi ja värvid ka valed. Videomakiajaga läks põnevamaks. Nii põnevaks, et hakkas elu segama. Peamiselt mehe elu. Tähendab äkki oli mu mehele märkamatult tekkinud sõbralik ja jutlev kaaslane, kes polnud teps mitte mina. Tibake oli seda juba varem. Siis, kui kaaslane rääkis vene keeles ja ei tahtnud isegi keskööks koju minna. Nüüd oli ta sujuvalt rahvust vahetanud. Ja jäi vahest hommikuni. Kuna mees kardab vaikust, siis aitab tema häälekas sõber foobiaga võidelda. Hirm sellise nähtuse ehk koletise ees tuleb seljatada kasutades kõiki kanaleid.

Laste kodust lahkumise perioodist passib mehe  külaline tagumises toas ja oleks, et siis hääletult. Hoopis vägagi häälekas on teine just öösiti.


Eks ma siis valisin ka endale - lihtsustatud elamise kava. Nüüd harjutan. Praegu just lõppes Pilvede värvid /ptüi, ikka all). Kunagi oli lihtsalt sellise pealkirjaga teatrietendus. Reklaami ajal tukastasin veidi.

Oma sõber, ise tean, mis teen. Ainult Arvut on solvunud. Seni jagab ta telekaga ühte ja sama pistikupesa. Eks näe kui kaua.


teisipäev, 24. september 2013

Asi nr.2

Ühtpidi olen kurb, et blogipidamine pole mu elus enam ASI nr.1
Teistpidi on see tööinimese paratamatu allakäik. Õhtune väsimus tuimestab mitte ainult liikmed, vaid ka aju. Üheksa tundi igapäevaselt koos kahekümne nelja-aastasega nõuab täit tähelepanu. 

Ometi on olnud mitu meeleolukat nädalavahetust. Viimane neist teekond Lätti. Ma pole vabariigi ajal Riias käinud. Vanalinn, kus ööbisime selline, nagu üks vanalinn olema peab. Eriti tuledes. Giidi tõlk oli tasemel. Kindlasti kirjutan sellest pikemalt. Kunagi. Järgmise päeva veetsime Võnnus. Õigemini lossides. Ka sellest kirjutan kunagi. 
Täna lisan ainult ühe meeleolupildi. Blogisõpradele. Veendumaks, et ikka olen rõõmus! aa, veel üks tore kild eilselt sügismatkalt:

Õpetaja Tiiu: Mida teevad laste jalad, kui porilombid teel vastu tulevad?
Oletatav korrektne vastus oleks muidugi lompidest mööda astumine.
Mirtel : Plärts!

esmaspäev, 16. september 2013

pühapäev, 8. september 2013

Ma tänan

Kümme nädalat suvepuhkust suudab inimese põhjalikult ära hellitada.
Seda rängemad on olnud kolm esimest töönädalat. Alustades varahommikuse ärkamisega ja õhtuse sooviga kodus mitte midagi teha. Mis mõttes, et vaja koristada? A ma tööl juba tegin seda. Mis mõttes, vaja nõusid pesta? A ma tööl .....Ah, et lapselast hoida? Ma ju tööl juba hoidsin lapsi. Ja nii tagasi.
Rääkimata öistest jalavaludest teades, et põhjus likvideerimata (tu) : suur kere ja pisikesed jalad.

Iga töötegu saab karistatud nädala lõpu näol. Nu kui kogu arvestatav garderoob on sujuvalt kapist pesukorvi siirdunud, paljaste jalataldade teraapia tubade põrandatel proovib eraldada kas tegemist liiva, mulla, küpsisepuru, õunaseemnete või kõigiga kokku. Ja need pisikesed kärbsed vahivad banaanide ja õunte pealt parastavalt: oled jah lohakas! Suuremad on aknad täis s...unud ja lebavad nüüd laibastunult aknalaudadel. Teesklevad paganad. Teavad, et eile oli ussimaarjapäev.

Elamine lõhnab õunamahlaselt. Oehh, alles esimesed nelikümmend liitrit. Ja needki kergemal teel st. plastpudelitesse kallates sügavkirstus. Tegin vahelduseks mahlakallamisele  taarastatistikat. Esimese koha pärast rebisid Boržomm ja Sherwoodi õunasiider. Mõned Pulsi pirnisiidrid ka. Miks ei võiks vastavatesse pudelitesse valatud mahl siidriks muutuda? Igatahes on retseptid otsitud ja ma tean, kuhu järgmised 40 liitrit lähevad.
Nostalgiliselt meenutan Inglismaa siidriaega - oli alles erinevaid maitseid! Kui mahti saan, otsin pilte ka.

Ärge nüüd tulge siin vanainimest manitsema. Tean juba aastakümneid, et alkohol kahjustab tervist. Vahelduseks joon õunamahla ka. Ja  mineraalvett. Mida me jõime 40 aastat tagasi? Kui jõime? Koduveine, mäletan. Õuna. Ja Murfatlari ja Cotnarit. Mingid kuivad veinid olid ka. Pillimees st. sildil oli pillimees. Ja Põltsamaa omi ka. Nüüd on kõike liiga palju. maitsed ja sildid unuvad. Välja arvatud need inglismaa perioodi aegsed.

Tekitasin reisiraha fondi. Miks mitte http://www.germalo.ee/kultuurireisid/inglismaa-otimaa_3/uldinfo/
Üksinda on mu  keeleoskamatusega seiklemine mõeldamatu ja kindlutundetu. Ei veetle mind ei Egiptimaa ega Türgi ega muud paigad. Ikka kisub Inglismaa poole.

Ruuniringi rohelisest kotikesest võetud kivike kandis sümbolit Tänulikkus:
Kujundage endas harjumus tänada Jumalat iga päev tema õnnistuse eest. Olge tänulikud taevase tarkuse juhatuse eest, vapruse eest seista silmitsi oma valuga ja vaimu tugevuse eest. Olge tänulikud armastuse eest oma südames ning valmisoleku eest kõndida tervenemise rajal.
....
Kelle armastus on teie südant puudutanud? Kas on teid õnnistatud hea tervisega? Kas teie kõht on täis? Kas te toidate teisi? Mis annab teile rahu?

Olge tänulikud, et saate elada inimeste keskel, kes teid toetavad. Öelge aitäh iga kogukonda kuuluva hinge ning iga sõpruskonna eest, kuhu te kuulute.
Näidake üles tänulikkust nende suhtes, kellelt te nõu küsite, kes süvendavad teie usku Jumalasse ja iseendasse. Tundke sügaval sisimas tänu mineviku ängist vabanemise eest. Kui teie elu on ka täis pingeid ja proovilepanekuid ning olete äsja seljataha jätnud pika ja üksildase öö, olge tänulik, et selle üle elasite.
Kui elus jõuab kätte hetk, mil te ei oska enam kellegi poole pöörduda, siis teadke,et te pole iial päris üksi ning tänage Jumalat iga päev selle eest, et ta teid tuhast tõusma õpetab.
....
Kus iganes leiate ilu - lahkes teos, veepinnal kilgendavas päikeses, lemmiklooma armsas vaates - olge tänulik. (loomad asendaksin küll lastelastega)

Tänumeeli elatud elus on hingerahu ja vaikne rõõm. Tänutunne on sellise elu üks suuremaid ande.
Olge tänulik igal hommikul, kui päike tõuseb. Ja igal õhtul, kui päike loojub, olge tänulik.
(Ralph Blum ja Susan Loughan "Ruuniring")

Üks väike, vilgas ja uudishimulik linnuke veetis mu akna taga metsviinapuus mitu pikka minutit. Ehk ta tõi terviseid eksinud tüdrukult, kes ehk otsustab ringiga koju tagasi pöörduda.

kolmapäev, 28. august 2013

Argipäeva õhtu

"oota, kasvataja tuleb kohe appi ja pühib su tagumiku puhtaks"
"päriselt tuleb ka või?"

Ptüi, see tähendab vanaema tuleb!




pühapäev, 18. august 2013

Puhkus läbi, kas raha otsas?

Pika puhkuse viimase päeva hommik. Kõlab nagu viimsepäeva hommik. Miks peab...Tegelikult midagi ei pea. Aga ilma ka ei saa. Ema, kes minu vanuses juba kaks ja pool aastat nõuka ajal pensionil oli, otsis sel ajal samuti teenimisvõimalust. 1980-ndatel oli igasugu kohti. Mingid valvurimutid ja koristajad polnud siis teps mitte puhastusteenindajad ja turvamehed. Pensionile sai 55-selt. Ja mehed 60-selt. Mu juuksur ütles eile, et kuigi töö raske ja jalad läbi ei kujuta ta selles vanuses koju kotile jäämist ette. No et mida siis tegema hakata. Et unistuste täitmiseks on vaja raha.
Üha sagedamini ilmuvad lood "üle viiekümnestest" , kes võõrsil inimväärset raha teenivad. Elu on ju üks ja raha omamine teeb vabaks. Arvan, et vabaks saada, peab seda ikka väga palju olema. Vähene aitab lihtsalt esmavajadusi ja vajadusi katta.

Istusime omavanustega koos ja arutasime vajaduste ja võimaluste üle. Huumorinurgaks ajalehes avaldatud turistide arvamused eestlaste palganumbritest. Keskmiseks pakuti tuhat kuni kaks. Oehh!
Meie  lendasime madalalt. Me kõik kolm kirjutasime mõttes alla 500 eurosele pensionile ja sama suurele miinimumpalgale. Kätte. Teades, et meie silmad seda aega ei näe. Sellepärast ei mõtlegi meievanused üha kehvemaks muutuvale füüsisele ja ka psüühikale mingist kodusest vardaveeretamisest või aias kõpitsemisest. Ikka "üles neeger, töö ootab"!

Oleks siis kena keik, kui selle väljateenitu eest natuke elurõõmu juurde saaks. Kõpitseks korteris või majas, lubaks endale mõne reisi või kõpitseks ennast, kusagil tervisekeskuses. Muidugi saaks, kui kokku hoida. Aga selle juures on üks konks. Nädalasest luksusest tuleb argiellu tagasi kukkuda. Et vältida psüühika paigalt nihkumist on targem madalalt lennata. Kui juuksur, siis ikka "säästu" ja võimalikult harva. Kui maniküür ja pediküür, siis ikka see odavam. Reisida saab mööda kaunist kodumaad ja kasvõi külakorda mööda brannesid.

Mul praegu pea 86-seks saav ema külas. Tema ei jaga enam praegusest rahavärgist enda sõnade järgi midagi. Vassib, sindrinahk. Loeb lehte ja ajakirju, käib üksi säästupoodides ja arvestab. Kogub ka. Kirsturaha. Õnneks pole tal kunagi varandusi ega märkimisväärseid pärandusi olnud. Tagastatud lagunenud asunikutalu ja natuke põllumaad. Sai müüdud ja raha lastele jagatud. Abiks oli ikka. Rikkus on eestlastele alati riiud majja toonud. Pension tundub talle väike. Ei jätku jagada. Hooldekodule ta ei mõtle. Ikka loodab surma peale. Võib olla natike ka meie st. laste peale. Vana aja kasvatus. Mitte see tänapäeva propaganda, et lapsed pole kohustatud jne. Isa meil nelikümmend aastat mulla all. Seda enam peaksime kokku hoidma. Kas hoiame?

Mina jagan pigem palukest, kui jagaksin miljoneid. Nii ma arvan, sest miljoneid pole mul olnud. Rikkaid väljamaa sugulasi ka mitte. Lapsi pole ma  ka "suure raha tootjateks -toojateks" õpetada osanud. Ma ei tea - on see halb, või hea. Elame, näeme.

Selline pühapäeva hommik siis. Aga kui pealkirjaküsimuse juurde tagasi, siis  - ei ole otsas. Olen sipsuke majandust õppinud. Ja koolitusel võlanõustaja loenguid kuulanud. Sellepärast tean, et võlg on võõra oma. Häda neile, kes kogu puhkuseraha korraga kätte saades eufooriasse sattusid ja ei teadnud kohe mida sellega peale hakata (huumor). See ju sama suur kui igakuine töötasu. Oehh! Annaks jumal, et raha hulk ei tekitaks raiskamise soovi. Kui, siis pigem säästmise. A kes siis selle toodetud prahi ära ostab? Sest selle töötasuga pole muud kui hetkeemotsioonioste teha. Või on? No selle osaga, mis maksudest järele jääb.

esmaspäev, 12. august 2013

Ruttu Tuttu! 3


Kuigi folgimuljed peale suruvad, jätkan Tudujutuga.

RAUDTEE KESET KÜLA
Võõrustajabranne lubas meile raudteed näidata. Nojah, kuidas nüüd võtta??

Ise rääkis sellise loo: vanad jaamahooned  pandi läbi interneti müüki. Täpselt need, mis pildilt näha. Varsti tekkinud juurde kommentaar: hooned on halva koha peal, otse raudtee ääres. Ilmselt ei olnud kirjutaja ammmmu Tudus käinud.
Ka meie kujutlesime, et raudtee tähendab rohtukasvanud liipreid. Aga läheme hoopis algusesse tagasi.
1926 a. ehitatud Sonda  - Avinurme  -Mustvee kitsarööpaline raudteeliin oli 63 km. pikkune. Üks taastatud jupike koos veduriga on Avinurmes näha. Tudu jaamas oli neli teed ja kolm tupikteed. Endine jaamahoone paitab silma. Erakätes, nagu on kombeks öelda.

ja kaubaaidast on saanud Jaama trahter, kus einet võtsime. Koos meiega kohaliku kooli matemaatika õpetaja. Vestlesime päevakajalisel maateemal: kas kolmekümne õpilasega lasteaed - põhikool suudab elus püsida? Kas liitklassid arendavad või pidurdavad? Kõik ütlevad: maal pole tööd. Aga kui konkreetselt küsida, et mis tööd te teha tahaksite -oskaksite-suudaksite jäävad vastajad vait.



Kitsarööpaline raudtee Alutaguse metsades oli nagu elutee, mida mööda toimis kogu metsakülade elutegevus. 
Nüüd aga teine lugu: 1972.a aprillikuu viimasel päeval pidas branne, kelle sünnikoht Tudust kuue kilomeetri kaugusel, kuhu viis haruraudtee, oma sünnipäeva. Külalisi-kursusekaaslasi saabus igast kandist sõlmpunkti Tudusse ja sealt rongiga metsakülla. Hommikul taheti tagasiteed alustada, aga mida esimese mai hommikul polnud, oli rong. Likvideeritud. Nii asutus seltskond mööda rööpaid Tudusse. Kuna aprilli lõpupäev tavatult külm oli ja esimene mai soe ning päikseline, tassis pinginaaber rebasenahkse kraega punast talvemantlit truult kaenlas. Rongid siin enam ei sõida.....

FOTOKAGA KÜLAVAHEL
kaunis ja hoolitsetud, eriti meeldib majaga harmoneeruv aed. Just aed, mitte plank ega tara!
uued tänavate sildid räägivad ajalugu


mitte väga ammu  asus siin haigla
värskelt paigutatud autähis endistele metskonna juhtidele. Pilti suurendades saab mõttest aru - nimed on kirjutatud kahemehe-saagidele
aknast piiludes avastasime seintel minevikuvarje st. vanu fotosid-.......
mõisahäärberi asukoht 

...
mõisa pärnaallee
.....
muuseumi õu
....
Hollandi tüüpi mõisa tuuleveski
.....Ülejäänud pildid on mullused:

viitade järgi on tegemist suurepärase elupaigaga
valged, aga peaaegu tühjad majad...ja mitte ainult, neid on alevis veel ja veel. Umbkaudselt 300 elanikku ja palju inimtühja ruumi - praegusaja maamärk
Tudu kirik, valmis 1927.a.Asub branne aia taga.....

...

seda teed peame me kõik käima
...

ALEVI-INIMENE 
Kirjutades neid kolme lugu ja vaadates pilte tunnen jälle kuidas mulle sobiks alevi-eluolu. Väiksus, paiksus ja ajalugu. Ainult et Tudu on minu jaoks kokkupuutepunktita. Ja muidugi olevat alati seal parem, kus meid ei ole. Sellepärast tulen tagasi  oma nõuka aja tekitatud põllukülla,  kortermajja ja kui jälle hallitama kipun, siis tean, et  iga hetk on võimalik MINNA. Tagasitulemisega.