Pidunädal

 

....ehk lühike nädal enne vaheaega läks kuidagi ligadi-logadi personali haiguste nahka. Õnneks toimus üks hea koolitus ja väga hea kovisioon. Ka meie vallas vahutab väikeste koolide sulgemise oht seoses eelmise haldusreformiga. Poeg 2, kes aastaid haridusvaldkonnas kanda kinnitanud tegi mulle selgeks, et põhjendatud on lasteaed-algkoolid või 6-klassilised nagu EW ajal, aga mitte alla saja õpilasega põhikoolid. 

Meie vallavanem : "Kurb on see, et maakool on võrdsustatud Tallinna kõige suurema kooliga. Suurte koolide õpetajate palgaraha tuleb riigilt. Kuna rahastus sõltub õpilaste arvust, tuleb omavalitsustel väikeste koolide õpetajate palgarahaks juurde panna. Kui väikestes koolides on lapsi vähe, siis riigi rahastus ei kata õpetajate palkasid. Meie valla eelarvest kulub 72% haridusele. Ka näitab analüüs, et algkooli pidamine ei anna erilist kokkuhoidu." 

Ääremaal elavadki ainult, kas väga rikkad või väga vaesed, arvan mina.

Keda suurlinna tuled ei peibuta, siis minu meelest on nende jaoks hea elamise vorm väiksed linnad ja alevid. Hea, et meie alevikoolis õpilasi 220, kuigi maakonna keskus viie kilomeetri kaugusel. Ja minu kolme lapselapse alevis võideldakse veel gümnaasiumi kestvuse pärast. Elame-näeme. 

Nii ma ei oskagi valimisvõitluses kaasa rääkida. Ammu siis veel loosungite abil. Sellele vaatamata jätkasime EV Kaitseväe paraadi vaatamise traditsiooni. Kuigi pudinad varsti sõjatehnikal ronimiseks suured, tekitasid lahked ja naeratavad sõdurpoisid-tüdrukud meile hea tunde. Hiljem ründasime Iiri pubi (meid oli 10), sest rahvast oli murdu. Minu lemmik-kohake, endine Wiiralt ehmatas katkise aknaruuduga ja sildiga Remont. Elame-näeme.

Koju jõudes olin ikka parajalt väsinud, sest esimene, nii pikk etapp ilma kõnnikeppideta sai läbitud. Aga harjutamine teeb tugevaks. Vanasti ei meeldinud mulle üksinda Presidendi vastuvõttu vaadata, aga reedel oli seda just hea teha. Rohkem, kui söögile panin rõhku joogile ja hommikuks olin triksis traksis, et teha üks meeleolukas bussisõit varsti 14-seks saava Marianniga Väikese vanaema juurde, et vendade lapsed kokku viia. 

Paar päeva on vanaema olla uhke ja hää. Pühapäeval sai veel Poeg 4 kaasaga ära kallistatud ja pidingi koju sõitma. Esmaspäeva hommikul tulid aknatüdrukud, sest see kestab veel, see kestab veel...

Valisin pildistamiseks koha. Poisid ei luba, aga Marianni saab ära rääkida.

Head pole kunagi liiga palju

 

Täna õhtul sain ma heaks. Tegelikult olen ma hea juba kahe nädala jagu. Aga täna andsid tiivad Orkestrimängud, minu lemmiksaade. Pidulikkuse saamiseks pühkisin kümned krohvitükid kühvlile ja pisikesed puistasin prügikoti taha. Kui valgust vähendada ja olla leebe, siis katad teleka poliitreklaamide puhul silmad ja kõrvad, aga küsimus - keda valida, ei ilmu unenägudesse.

Sõprade nädal koolis on hoopis midagi muud. Minu lemmiktüdruk sai kooli tulla alles kolmapäeva hommikul, Minust juba peajagu pikem, aga aastaid palju palju vähem. Oli mu olemuse enda nägemuse järgi kokku võtnud. Me juba kaua sõbrad - kolmandat aastat. 

Head tegin ka. Aitasin enda klassi Poisil sõbrapäeva kaarti kirjutada-postitada. Tüdruksõbrale. Tore oli see, et kooli postkontorist tuli temale kaart samalt tüdrukult. Milline rõõm Poisi silmades. 

Olgu selle sõbrapäevaga kuidas on, aga minu armas tükike perekonda julges mind tolmus ja krohvis külastada. Olge te tänatud, Poeg 2, Minia ja loomulikult kallis Mariann! vahvad pisikesed pannkoogid, mida oli mitu taldrikutäit!

Tänasest on mu kodukesel kuus tuliuut akent. Akendega on mul kogu aeg olnud oma kiiksud - ei pitsi satsi, satiini või rasket sametit, vaid valgust ja välja vaatamise pääsu. Pigem jäälilled, kui pitskardinad, pigem metsviinapuu, kui kattev ruloo. 

Kolm radiaatorit koos ventika katetega ilutsevad viimistletud akende all. Käin neid imetlemas ja katsun käega - ega nad sellest muidugi soojemaks lähe. Laest tulevad torud mõjuvad peenelt ja metalselt -ootavad, mil saaksid juba kasulikud olla. Teised aknad ootavad tüdrukuid tööle. Aknaid on kortermajal vähemalt sada (minu arvates) ja tüdrukuid kaks. Eelmise kolmega läks kaks nädalat. 

Vastikud, aga vajalikud  äravoolutorud oleks taltsutatud, kuid  täna õhtul ootas mind pisike katastroof. Pesin kokkuhoidliku veega korteri põranda (reedene rõõm) Pärast püüdsin dušinurgas mopile ja ämbrile enam vähem puhtust anda, kui põrand jalge alt kiiresti märjaks läks. Pagan, mingid jupid olid ilmselt jäänud ühendamata. Oehh. Need kuradima torud on mu hukatus ja vajadus.

Muuseas, kui töömeestest rääkida, siis pole mingisuguseid etteheiteid peale selle, et ma kahel nädalal ei saanud lõunauinakut teha ning päeva- ja öörütm muutus väga veidraks. Narva aknapoisid üllatasid ja liigutasid lisaks mööblile mind peaaegu pisarateni. Maakeelde ümber tõlgituna: kui kuidagi ei saa, siis ikka saab (need kas viimast, mööblit täis topitud tuba). 

Ei saa veel ühest muutusest rääkimata jätta. Trepikoja siseuks on nii raudne, suur ja kõrge, et hetkeks igatsen maale vanaema juurde, igatsen puust paitavat ja sooja lävepakku, kus polnud mingeid tuleohutusnõudeid. Mõtlesin, et kirjutan uksele sildi: ettevaatust, tõstke jalgu vähemalt 15 cm, muidu komistate. Aga siis meenus, et mina olen ju siin trepikojas ainuke kehvake. Teised kappavad märkamatult tõketest üle. 

Ees ootab pidunädal. Koos tööde ja töömeestega.

No ei saa mitte ilma pildita ja südamekesteta.

Küllaltki enesekeskne kirjatükk

 Otsustasin paar pildikest lisada. Kroonikaks. Need kaks tuba on vahetatud akendega ja täna veel enam vähem korras. Homseni, kui hakatakse kütte torusid ja radikaid paigaldma. Kui ikka hakatakse homme. 

Ooteaeg võib terve nädala kesta.

Nädalake töörindel pusitud. Lõpuks tuli see ju ära teha. Kahe kepi toel ja rõõmus nägu ees! Ega mul pikk tee pole - umbes 300-400 meetrit ehk. Kõige rängem oli trepikoda, sest laskuda teiselt korruselt poolpimedas (kui liiga kiiresti ei siba, siis valgus kustub) ja põrandal vedelevad igasugused töömehe juhtmed või kaablid ning saapa alla või sattuda saatuslik krohvitükk. Aga ära ma tegin ja lisaks olen bussiga linnas käimise katsed edukalt sooritanud. Keppide ja seljakotiga. Peatusse umbes sama maa, mis kooli tööle. 

Prootonid kilkasid rõõmust ja mõned kolleegid tulid kallistama. Direktor avaldas: kartsin, et annad kogunisti alla. Kes teab, see teab, et mul vanust üksjagu üle pensioniea. Hoogu andis Poeg 2 kõne: mine ja lihtsalt ole, selliseid on kooli väga vaja. Kolm päeva saingi olla, aga kaks viimast pidin juba klassis üksinda hakkama saama, sest kolleeg sessil. Paar nalja ka meie 1c varamust: Loodusõpetuse tunni teemaks loomne ja taimne toit ja piktogrammide liigitamine. Õpetaja: mis te arvate kuhu me piima paneme. G (poiss, 8.a.): Piima paneme loomulikult külmkappi! Mina enne kehalise tundi: kullakesed, teeme nüüd ruttu! G (sama). ma pole mingi kullake, ma olen poiss! Uus teema. mida kannan suvel ja mida talvel. Seekord piktogrammid ja esemete nimed kleepida. Mykailo (hellitavalt Miša) segakeeles, ise näitab plätude pilti, et sinna sobiv sõna juurde liimida: A õpetaja što eto? Mina (ilmselt mitte eriti selgelt): need on plätud. M-i pruunid nööpsilmad lähevad suureks: Õpetaja, tak nelsja govorit, mama mulle kohe peksa annab kui selle sõna ütlen. Võite arvata, mis sõna lapse kõrvad kuulsid. :D

No öelge kuidas ma saaksin sellest loobuda. 

Niikuinii kulub poole koha eest saadud töötasu (pensionäril tulumaks viiendik) eluaseme jm. kuludeks. Muidugi, ainult tobuke peab üksinda nii suurt elamispinda, aga nüüd teen seda juba jonni pärast, et näha, mis hinnad renoveeritud korteris mind tabavad. Kasumisse ei jää niikuinii, sest Kredexi laen üüratu, aga ehk see maaküte annab mingi kokkuhoiu toasooja ja sooja vee kohapealt, sest praegu meil elektriküte õhksoojuspumpadega ja boileri vesi. Telia on ka sujuvalt hindu tõstnud nii et...Ainuke, mille pealt saab kokku hoida on söök ja jook (eriti kui vahetada kallim vein odavama hispaanlase vastu :D

Aga lõpuks veel olukorrast renoveerimise lainel: kõik venib ja venib. Kuna majas 24 korterit ja 4 trepikoda pole viie kuuga eriti silmnähtavalt kuhugi jõutud, sest tööjõudu napib. Graafiku järgi oleks lõpp maikuu alguseks, aga meil isegi pooled aknad panemata, rääkimata nende viimistlusest. Küttetorude augud puuriti, aga torusid pole, radikaid ka ei ole, vetsupott logiseb kahtlaselt ja vetsu tagumine sein katmata. Kindlasti on veel mingid torutööd pooleli. Trepikoja tööd käivad lõputult jne. jne. Eks me kõik oleme tüdinenud.

Nüüd aga lõpetan ja liigutan vahepeal ennast. Täna on meil vaikne.

Renoveerimisrindel

 

Säästud vähenevad, närve pole ollagi. Tundub, et nn. renoveerimine saab igapäevase hoo sisse.

 Hoogu antakse lisaks trepikojale (läheb viies nädal ja kusagilt ei paista lõppu) korteris sees, rõdul ja akende taga.  Meil oli majas ainukesena väga ilus ja hoolitsetud trepikoda, sest mehed ise oma kulude ja kirjadega remontisid. Praeguse lähenemisnurgaga tundub, et kui see jaanipäevaks valmis saab, siis peaksingi trepikotta kolima ja alumisest uksest ülesküntud majatagust uudismaad imetlema. Sest korteris peale neid nn. renoveerimisi niikuinii uut remonti teha ei jaksa. Mul oli väga ilus, lahtine, lillekastidega ja rõdu mööbliga rõdu, millest nüüd aretatakse klaasidega kasvuhoone. Ei tea, kes need autotee poolsed klaasid küll peseb? Tahaksin isiklikult seda väljamõtlejat tänada: Rõdu klaasimine kaitseb ebasoodsate ilmastikutingimuste eest ja soovimatute naabrite tähelepanu eest? Kinnisel rõdul saab kasvatada maitsetaimi. Mine tea, praegu näeb rõdu igatahes troostitu välja, sest korteris puudub uus küte ja õhksoojuspumbad on tõstetud ohtlikult rõdu servale, kus kondensvesi tilgub rõõmsalt alumise naabri rõdule, et nende taguseid soojustada. Miks küll selline tööde järjekord? Nii, sain esimese teema ära virisetud. Muuseas, meie rõdu põhjapoolne ja päikest ainult varahommikul ja hilisõhtul.

Ja nüüd need neetud torud! Ma tean ja nägin oma silmaga, et kanalisatsioonitoru enam kui 30 aastaga kehvas seisus. Loogik minus ütleb, et kõikide torude vahetused über hääd on, sest kui ikka vetsu seina tagant midagi katki läheb, siis on jama majas. Traagik minus ütleb, et kolmas tööpäev potita 9-18 on elu esimene kogemus. Välja arvatud lapsepõlv maal vanaema juures. See alles kröömike, sest tagaseina tulevad veel veetorud. -Kas WC-sse tuleb soe vesi, küsis süüdimatu Pealinnabranne? Oskasin ainult niipalju vastata, et kusagilt peavad need veetorud ju tulema ning jõudma kraanikaussidesse ja duššinurka. 

Tundub, et sellel nädalal on meelelahutus garanteeritud. Edasist elame-näeme.

Tööl ma veel ei käi. Viilin, sest pole veel välitingimustega kohanenud. Treppidega ka.

Lugesin EE-st pikka intervjuud kohaliku kröösuse Oleg Grossiga. Noppisin välja kaks väljendit:

Discounter või premium pood. Analüüsi tehes pole isegi discounter eriti aidanud. Ilmselt tuleb veel minimeerida. Olen tuntud laristaja, sest pühapäevane poeskäik koos odava Hispaania lohutusveiniga maksis 22.-  Teemasse: esimest korda poes pärast kolme nädalat. Majabranne ja auto abiga loomulikult. Rohkem alles, kui otsas v.a. lohutusvein. Pole vaja kaugelt põhjust otsida kuhu kaob raha.