kolmapäev, 30. juuni 2010

Meeleparandus

Sõidan mina trolliga ja loen putka küljes olevalt sildilt:
"mõtete valmistamine ja parandamine"

Mis meelel, see peas :)
Tegelik tõde oli muidugi "võtmete"

Aga sellesse mõtete valmistamise ja parandamise töökotta oleksin küll sisse põiganud. Miks mitte lasta endale üks mõte valmistada. 50 eegu eest. Parandamine läheks kindlasti kallimaks.

esmaspäev, 28. juuni 2010

Koht, kus ei loe 2

märtsimeenutus:
kaks poissi, üks veel mitte 30 ja teine vaevu 23 istuvad kõige ebamugavamal istmel , kõige ebamugavamas ruumis ja mängivad ühel kitarril Claptoni "Tears in heaven".

On reede õhtu. Õhtu, kus need noored mehed peaksid olema kallimale silma vaatajad, aga voolikud ei luba. Nii nad siis teevad seda, mida hetkel kõige paremini oskavad - laulavad oma tunded välja.

Veidi aja pärast kostab kahel häälel: mul juba sünnist saati tiigri süda sees....olen tiigrikutsu ja ma ei karda kedagi...Just!

Täna on üheksakümne neljas päev. Juba... Alles...

neljapäev, 24. juuni 2010

Kuidas ma Jaanil käisin

Pühendet H-le ja tema võluvale abikaasale

Eile palusin ennast Jaanile kutsuda.
Nii väga tahtsin mustamäerutiinist välja.
Teel olles ümisesin vana tuttavat viit "Helvele maale ma sõitma pidin külla, kokku nii lepitud sai..."
Kaasa võtsin proua Evelini eeskujul toidukorvi. Et asi turvalisem tunduks kasutasin korvina tsinkplekkpange, mis sisaldas (minu arvates) jaaniku menüüd igaks juhuks kahele:
kolme meie maa juhtivtootja õlunaadi (alekokk, saku ja pulss) 3 ühikut, Oskari vorstikest lambasooles (pikkus mõõtmata), Fazeri musta koorikleiba, kõhuvaluravimit pipraga 100gr,
magustoitu vana Tallinn 50 gr.

Et mitte ruineerida ja traumeerida kaasreisijaid katsin pange linase rätiga.
Rong käitus huvitava psühholoogiaga: alguses võttis hoogu ja siis enne Raplat pani täiega viimase välja.
Raplat nigu polnudki. Mingi pisike kohake, aga kuna hääl kusagilt soovis head jaani ja ütles, et sõidu lõpp tuli maha ronida. Lehvitasin igaks juhuks hoogsalt pangega, juhul kui mind ei peaks ära tuntama. Seda hirmu ei tekkinud, sest juba kaugelt välkus midagi vikerkaarevärvilist. Muidugi Helve ja tema tuntud pea. Abikaasa tundsin kaitsevormi ja habeme järgi. Maja tundsin aia järgi. Alles hiljem adusin, et see kodu on ikka niiiiisuur. Aiast rääkimata.

Lõkkeid tehti kolm: söögilõke, klassikaline lõke ja lapipaku lõke. Vaat kus ikka hoolitsetakse külaliste eest, antakse valikuvõimalus. Haritud inimesi oli ka kokku kutsutud. No et vestlust arendada. Arenes küll. Teemad olid nurgast nurka: küll naistele, küll meestele, küll segateemad.
Ka vaikuse pealt polnud kokku hoitud, sest naabrid olid vaikselt musitseerima manitsetud.

Külaelu, külailu...

Laud oli peitud laubesse. Et sääsed kätte ei saaks.
Eksootilisi roogi pakuti ja jooke: mustsõstra-granaatõunamahla ja mõisakeraamikat täidetud ubadega. Mida hing veel soovib. Vahelduseks võis ekskurseerida botaanikaaias.
Ja taevasse oli ümmargune kuu tellitud. See isegi liikus.
Magama sätiti pehme valge teki alla.
Kui just midagi ette heita siis varast äratust kukelauluga, aga noh, maainimesed ikkagi.
Nüüd olen tagasi. Kajakad, raisad, kisavad jälle akna all ja tundmatu indiviid teeb lõppematut remonti.
Äkki oli see unenägu?
Ja pean ütlema, et nii leebelt pole sääsed minuga veel kusagil käitunud.

esmaspäev, 21. juuni 2010

Tallinn näitab hambaid

Kell kümme pidi tulema torumees. Mina teda ei kutsunud, aga juba talvel olevat kokku lepitud. Ühesõnaga, ta tuli hommikul pool kümme. Susis natuke kööginurgas, küsis väikest kaussi, settis selle kapi ja seina vahele, ütles, et tjuuleb kjell kolm taagasi ja läks. Ja koos temaga läks meie vesi. Igalt poolt.

Üürniku vastse allüürnikuna polnud mul isegi kausipõhjas veetiba ja kohvikastrulis samuti mitte. Oh, mis minust rääkida, kuid tagatoas magas aastane Mariann. Anni ema küll ütles, et Mariann, ära kaka, aga mis sa lapsega teed. Võta ja vii või trolliga lähimasse kaupluse tualetti pessu.

Vanaema "mina" haaras siis kausi, sest pange majapidamises pole ja koputas naabri uksele. Ühte koridori kaks kuud jagatud ja teregi öeldud, kuid ust ei avatud.
Järgmine katse viis enda st. neljanda korruse teise ukse taha. Vaikus, tööpäev ju ka.
Oi, ülevalt trepist tulid kõpsuvad sammud. Esitasin oma tagasihoidliku palve vett-vodu, kuid keskealine proua vaatas minust mööda kui tühjast kohast. Veel üks katse ebaõnnestus, seekord oli ignoreerijaks teismeline noormees.

Lisaks vajadusele saada see vesi, tekkis professionaalne või haiglane huvi. Kas tõesti ei õnnestu kodudressides koduperenaise väljanägemisega keskealisel naisterahval murda koodilukuga suletud trepikojasisene umbusk. Esimesel korrusel kuuldus koera haukumist. Ega halvad inimesed loomi pea. Koputasin. Sõbralik vene keelt rääkiv korteriomanik mõistis mind poolelt sõnalt. Vesi käes, liftitasin oma neljandale tagasi.

See vist oli mu elu üks raskemaid integreerumisi. Nii keelelisi kui maa - linnalisi.
Kell kolm tuli torumees. Keeras ja kopsis mõne minuti ja küsis allkirja. Vesi oli jälle majas ja kord ka. Naabrimutt hakkas pärast seda tärpentiiniga koridori põrandat pesema. Ei tea kas kartis, et levitan mingeid satikaid.

Õhtul tuletasin meelde Teet Kallase romaani "Janu"(1983)

laupäev, 19. juuni 2010

Päikesepoiss sai aastaseks!

Eile, aasta tagasi koos päikesetõusuga, nägi ilmavalgust üks tilluke, kauaoodatud mees.
Sügisel sai temast minu ristipoeg.


skulptor Ülo Õun "Isa ja poeg" 1977. Väljendab erinevate põlvkondade vahelisi sidemeid ja arengut.

Palju jaksu emale, isale, suurele vennale, puruvanale, ristiisale, vanaemale-vanaisale, onule ja kahele tädile (minuga kaasa arvatud)
Väike Andukuntu, luba, et sa liiga kiiresti suureks ei saa!

Luuletus ka:

On kasvamas kuskil üks pisike puu,

ta rohetav võra on habras ja noor,

veel nõrk on ta tüvi ja lühike juur,

nii pehme ja sile ta õhuke koor,

kuid temagi loodab, et ükskord on suur.

On kasvamas kuskil üks pisike puu

ja kardab see puuke veel raju ja tuult.

On kasvamas kuskil üks pisike puu

ja vajab see puu sinu sõprust ja hoolt!

PISIKE PUU /Ott Arder/

neljapäev, 10. juuni 2010

Harjutused linnaeluks

Inimene harjub kõigega. Isegi Tall - linnas elamisega - olemisega. Nimetasin seda linna kunagi (kelleltki varastades) Loll - linnaks. Praegu ristiksin ta Ükskõikseks Õppimise Paigaks. Kui külmal jaanuarikuul oli mul veel kaaskodanikega asja vähemalt vaatlemise näol, siis mida aeg edasi, seda tuimemaks ja ükskõiksemaks mu pilk läheb. Varsti omandan sellise kalasilmsuse, et tekitan enda ümber meetrise barjääri. Mis siis veel suurlinnades sibamisest rääkida, kui juba Mustamäe rahvarohkus on minu jaoks liig.

Teine probleem on kaugused ja aeg. Küll võtab harjumist, et kui ikka savisaaretrollide vahe venib poole tunniseks, siis lihtsalt ei jõua. Ja lõpuks lihtsalt ei lähe vajalikku poodi, vaid valid lähema ja võib olla kallima. Imelik, et neid mõttetu nänni kioskeid on ikka veel igas peatuses ja nad elus püsivad. Ise ei oska küll sealt midagi osta.

Turg on üks ajaviitmise koht, sest juba sularahaga arveldamine on harjumatu. Aga ikkagi üks väegagi vajalik, sest kust muidu valida ja kaubelda saaks. Vene müüjad on lahkemad ja teevad oma tööd paremini, kuigi vaevalt neid 50+ tööturukoolituse rahadega klienditeenindajateks tahetaks. Tigedatelt ka ei osta. Toidukraam peab ikka headest kätest läbi käima.

Praegu, kui istun arvuti taga, siis kostab tänavamüra kenasti tuppa. Kajakate kisa ka. Kas ma saaksin sellega lõplikult harjuda? Ära iial ütle iial...kuigi parem mitte. Öösel teeb üks indiviid remonti. Ei tea, mida ta küll päeval teeb? Kuidagi ei saa välja uurida. Või saaks?

neljapäev, 3. juuni 2010

Õppida, õppida, õppida!


Kuidas mulle meeldivad noored õppivad inimesed.

Sel kevadsuvel otseselt meie perest keegi koole ei lõpeta, aga õppijaid jätkub. Tallinna branne kaks tütart lõpetavad gümnaasiumeid, ühe branne tütar läks peale ametikooli aastaks õhtukooli, et proovida kõrgkooli riigieelarvelisele kohale. Hoian neile kolmele piigale, keda tunnen sünnist saati, kõvasti pöidlaid.

Poeg 4 õpib töö kõrvalt. Meil ei jätkunud päälinnas elamise finantse ja kodupaiga kõrgkool, mis aitab (nime poolest) ennast rakendada, on hea küll. Peaasi, et õpib! Mi 4 (kandidaat) on meil esimest aastat üliõpilane. Olen nende kahe üle uhke.

Mi 3 pusib Viljandi koolis lõpu poole. Tal on minu arvates raske, sest lisaks muusikale tuleb neil kahel juba aasta otsa lapsevanemaks õppida.

Po 2 ja Mi 2 lõpetavad homme koos pojaga teise klassi ja õpivad pisipiiga vanemateks.

Po 1 tütar st. meie lapselaps1 lõpetab teise klassi, õpib laulmist ja tantsimist ja kunstitegemist.

Mina õpin ka. Kõige tähtsam õpe on see "vanaemaks olemise õpe". Loen Pere ja kodu ja kolan foorumites. Arutan probleemide tekkimisel Magistriga (vennanaine) ja kui probleeme ei teki, arutan ikka.
Noortelt õpin ka. Elukestvalt. Kellelt siis veel. Ja sõbrannadelt. Näiteks eelmisel nädalal õppisin leiba tegema.
Kellelt ma ainult peaaegu ei õpi on vanemad inimesed. Sest, et ma ise juba....no jah, nii see elukaar on. Aga see eest õpin vanasõnadest ja vanarahva tarkusest.

Mõne aasta olen õppinud roheliseks. Mida ma siis konkreetselt teinud olen. Püüan kokku võtta:

1. Igas käekotis on mul riidest kott ja mõned ripuvad igaks juhuks nagis. Kui autoga poes käime, siis kasutame suuri pappkaste.
2. puuviljade jaoks olen viimasel ajal hakanud kilekotte taaskasutama. Kurgid Apollo kotis on päris väärikad ja toovad muige näole ka kassapidajale. Lihtsalt need kotid peavad tugevamad olema. Kui olen poes, kus saab ise kaupa kaaluda, siis kaalun ilma kotita ja panen sildid ühe koti peale. Seda õpetas mulle (ma enam ei mäleta), aga peaasi, et keegi õpetas.
3. toidukaupadest ostan võimalikult palju omamaiseid. Vähemalt toetan sellega. Lemmikud mul Nopri talutooted. Igasugu jahusid toon kodukoha talupoest, palju korraga. (Kaarli talu omad)
Kahjuks ei müüda kodukoha turul järjekordselt lahtist piima ja kohupiima. Pulsi õlut ostan ka. Ikka virumaine. Pudelivett ei osta. Teen ise st. segan mingi nõiajoogi kokku ja panen külmkappi.
4. kosmeetikatooteid jm. möksisid olen vähendanud miinimumini. Käsitsi valmistatud seep kestab kaua ja on kehale sõbralik. Ja lõhnavad need seebid taevalikult. Pesupulbrit ostan suurtes pakendites, tualettpaberit ka, et vähem kilet oleks. Varem ostsin neid halle karedaid rulle ilma kileta, aga kogukond pistis kisama.
5. Kingikottidest ja pakkidest püüan võimalusel loobuda. Üks armas riidekott kulub alati igasse peresse ära. Jõulupakid saab samuti riidekottidesse pakkida. Ja kotte saab õmmelda...vanadest ...no igast asjast. Kel masinat pole, see saab põnevaid kotte taaskasutusest.
Pühkelappe ei osta, vaid kasutan peetud käterätte või lõikan T särkidest. Pärast lähevad otse konteinerisse. Auto poleerimiseks kõlbavad ka teatud sordid. Küll elu õpetab.
6. Lapselastele plastmassist mänguasju ei osta. Neid on niikuinii palju toodud. Kingin pisikestele puust ja riidest valmistatut, õpetan neid sellega silmade ja kompimise läbi. Kui vähegi võimalik, siis kingin eestimaiseid raamatuid. Või kinkekaarte. Ja ehteid, mis püsivad.
7. Suurtele proovin mitte poekinke teha (raamatud välja arvatud) Asju on niigi palju. Pigem ostan käsitöötegijalt brannelt ja Mi 2-lt (neil lihtsalt tulevad asjad hästi välja)
8. Kallite lõikelillede asemel viin ravimtaimi, salatipoti või kokkuleppel toa- või õuetaime
9. ajakirju ei telli. Loen raamatukogus ja netis
10. kehakatted muretsen juba ammmmuu taaskasutusest ja vajadusel annan üle kolmandale ringile. igaks juhuks lõikan parematest materjalidest riidelappe, kuigi ise käsitöö tegija enam ei ole.
11. prügi sorteerin juba mitu aastat.

Kindlasti on tuhat asja, mida ma ei tee, osalt teadmatusest, osalt mugavusest. Peaasi on see, et ma õpin. Elukestvalt

teisipäev, 1. juuni 2010

Talgud



Minu vana väikevend ostis maja. Loomulikult koos kaasa ja kahe mehepojaga. Nüüd teevad nad sellest kodu ja puhuvad koduhinge sisse. Jõudumööda aitame kaasa. Vikipeedia ütleb:

Talgud on talupojakultuurist pärit ühine ettevõtmine millegi ärategemiseks, mis nõuab rohkem tööjõudu, kui on ühel perel või majapidamisel või talul. Ühise tegevuse edasiarendatud vormiks on ühistegevus. Talgud lõppesid ühise söömaaja ja kiikumisega, mõnikord ka simmaniga. Eestis on siiani tuntud ehitus- ja veotalgud, kartulivõtutalgud, laevaveeskamistalgud. Talguid loodusalade hooldamiseks korraldavad regulaarselt Pärandkoosluste Kaitse Ühing ja Eestimaa Looduse Fond.

Nii et tarkust kõrva taha pannes arvan, et ka meil tuleks luua üks Kuntude Kaitse Ühing. No just selleks, et nad ennast liigse töö ja vaevaga ära ei katkestaks. Kuna olen selles sugulussuurperes vanuselt ema järel teine, siis tean, mida räägin. Eestlane onju selline, et kui muru või mulda näeb, siis ei saa enne rahu kui on selle omatahetsi ümber kujundanud ja endale kasu teenima pannud.

No mitte just kõik eestimaalased, sest tuginedes kahe nädalalõputalgute kogemustele ja "oma silm on kuningas" vaatele olid endiste omanike märksõnadeks prügi, prügi ja veelkord prügi.

Hea, et puudus Poeg 1, kes oleks jälle oma tuntud ütlust tsiteerinud "neetud nõuka aegsetest talunikest", kes metalli- klaasi ja kilet koguvad stiilis "ehk läheb vaja". Koguvad niikaua kuni kaunis enam välja ei paista. Õnneks on selle kodu ümber neid kogumiskohti piisavalt ja ka meie saime hajutatud. Po 3 möllas lakapeal vähemalt tundi viis, meie Mi 2-ga (minia) tuustisime aidas ja laudas, perenaine kinnistus keldrisse ja lubas sealt mitte enne välja tulla kui kogu sajanditevanune korilus koos purkide ja roostes riiulitega maapinnale jõuab. Perepoeg 1 (kõige kõhnem) mahtus parasjagu garaaži kanalisse. Polnud elus näinud, et kanalisse võib ka sodi komposteerida. Vahepeal käis ta Pruuti silitamas, kes koos Puruvanaga (meie ema) olid austusväärses Lastehoidla kasvatajate ametis. Kolm põnni vanuses 1, 1 ja o,11 annavad koosveedetud päevadesse tulevikutunde.

Et mitte lapsi ära nunnutada oli meil meeskasvataja ka. Po 2, kes alguses silmailu tegi muruniitmise näol, sai sellega suurepäraselt toime. Mi 3, kui oli regilaulud ära laulnud saabus kohale valgetes pükstes ja sai tänu nendele pihku oksakäärid. Osadest põõsastest said küll "bonzaid" , aga juuksur ütleb ka, et kui ikka pikkadest juustest asja ei saa, tuleb lühikeseks lõigata. Hiljem keeras noorik püksisääred üles ja asus koos perenaisega tulevases saunaruumis tolmutama.

Abi kaasa tegi kubusid. Kas te teate, mis need on? Minu lapsepõlvemaal oli haopinu st. suur suur kuivanud okstehunnik, kus siis paku peal pliidi alla parajaid oksi raiuti. Aga et kubude tegemiseks tuleb kõigepealt vanast toolist masin valmistada, no seda nägin esimest korda.

Kahju, et kõiki kohal polnud. Kes koolis, kes tööl, kes väljamaal, aga need, kes kohal teadsid oma kohta.

Ja aed on seal imeilus! Ja suur. Perenaine oli talguvahelisel kahel nädalal kaunist kujundamiskunsti teinud ja suurema osa päevadest neljakäpukil veetnud.

Aga mida siis peremees tegi? Peremees juhendas, puhkas, juhendas, puhkas ja sai ühe aasta võrra vanemaks.

Kokkuvõte.

Nii et kultuur oli, pere oli, talu oli, ühistegevus oli, ühiseid söömaaegu oli kohe mitu. Kümme liitrit seljankat otse peenralt võetud murulaugu ja isetehtud leivaga (minu esimene!), Mi 3 küpsetatud porgandisaiaga, Mi 2 vahvlitega ja Puruvana rabarberikoogiga + kohustuslik grillimine.

Kiikumine jäi ära sel põhjusel, et veel polnud disainitud võrkkiige riputamise kohta, simman tuleb järgmisel korral. Siis kui Perepoeg 2 saab tervelt ühe aastaseks.

Kauba peale said koduostjad kaks linavästrikut, kaks garaažipääsukest, ühe tundmatu kuldse nokaga linnu, ühe maamesilase, aiataguse sipelgapesa, kolm tonni prügi, margialbumi, mitu aastakäiku "Nõukogude Naisi" koos lõikelehtedega, kastitäie Tena Ladysid, katkise osutiga lauakaalu, kelgu, mänguauto, kaks vikatit ja ühe hangu, vankritelje, puuhaamri, kastitäie kirjandust, kuldservadega taldrikuid ja väikse sinepitoosi.

Isa oleks meie üle uhke olnud. Eks ta sealt ülevalt hoiab tegemistel silma peal. Hea, kui sul on vähemalt üks väikevend.

Pildil "puhkav peremees"