Proovisin vahepeal nädalakest võõrutusravi. Et kuidas on olla ilma sõber Arvutita. Võõrsil polnud paha, aga nagu kodu uksest sisse sain, nii ta kohe avasin. Mis sellest, et ei kirjutanud, vaid vaatasin hoopiski Wallanderi ja Midsomeri mõrvade salvestusi. Peaasi, et sõber käeulatuses.
Täna avastasin, et olen sujuvalt läbi suve järjekordselt kolmapäevani jõudnud. Ja et nädal tagasi toimuv Sagadi öömuuseum kajastamata. Nu et kui mingitest mäluakudesse jäänut kobamisi tsiteerida, siis: Miski pole tõeline enne, kui see on paberil.
Sagadi öömuuseum III
Seekord alustan lõpust st. muusikalisest osast, mille suhtes mul mingeid erilisi ootusi polnud. Et kui harf ja flööt, siis ootasin kaht ebamäärases vanuses naisterahvast ja midagi väga barokiajastu hõngulist.
Kuid saali sisenesid hoopistükki kaunid noored neidised ja nende mänguvalik erines tavalisest.
Eneli Hiiemaa ja Tiinamai Keskpaik teadsid millega minu Elmarist läbiklopitud meeli (Abi Kaasa kodune muusikavalik) paitada. Nende valitud palad olid teatud ja tuntud, esitused noore hingestatusega ette mängitud, et sulasin ja sulandusin nii Brahmsi valsi (meenus raamat "Kas te armastate Brahmsi) kui Moon Riveri peale. Tegelikult iga tuttav pala kõnetas. Kas oleks aimanud Raimond Valgre, et tema teoseid harfil ette kantakse? Tavatult külma suveöhe sukeldudes jäid lootused, et ükskord tuleb suvi niikuinii.
Loengu "Loojangul lahkume Eestimaalt ehk baltisakslaste lahkumine Eestist 1939" pidas ajaloolane Olev Liivik. Umsiedlung ehk repatrieerumine oli toiming, mille käigus lahkus 13 500 saksa rahvusest inimest. Ümberasumine oli vabatahtlik, kedagi ei sunnitud vägisi minema ega jääma. Tegemist oli olukorraga, kus "füüreri kutse"ja kommunismihirm ei jätnud peredele teist valikuvõimalust. Nii tundus lahkumine päästmise või evakueerimisena. Kuna enamusel baltisakslastest puudus info toimuva suhtes, siis tabas neid oma kodust väljakolimine šokina. Kuigi kinni traditsioonides, näis Eestisse elama jäämine sünge tulevikuna vastupidiselt Saksamaal ootava lootusrikkusega. Tegelikult oleks Eestisse jäämine olnudki kurb reaalsus, sest saksa koole suleti, organisatsioone likvideeriti.
Esimesele lainele järgnes teine 1941 aastal, mil lahkujaid 7000 ümber, kelle seas sakslasi, eestlasi ja venelasi. Ja neid sundis kiiresti tegutsema hirm nõukogude võimu ees.
Tagantjärgi teame, et ümberasujatel tuli läbi elada kannatusi ja pettumusi. Nagu kõigil, kes jäid Hitleri ja Stalini ohvriteks.
Meile aga on see ajalugu. Väga hariv ja huvitav. Ja võimalus kaasa mõelda, et mis oleks kõik olnud, kui nii poleks olnud...
Täna veel ja seekord selle suve viimane.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar