Esmaspäev, 9. juuli 2012

Pildikesi Peipsi äärest

Alajõe


Laupäeva hommikul tekkis võimalus minna. Hästi kiire võimalus. Nimelt Peipsi äärde Alajõele. Lastevalvesse. Haarasin sappa "kindergardeni juhataja" ehk vanaisa ja panin kotti värske Eesti Ekspressi. Nu et rannas igav ei hakkaks. Lehe tõin lugemata tagasi. Ainult veidi niiskena, kui mitte öelda, et ligunenuna.
...ja juba me viiekesi sõitsime. Vuhh...Tudu...vuhh Oonurme...vuhh Tudulinn ja joogipeatus...kiina kääna tee Ranna Pungerja risti ja sealt vasakule. Appi, mis toimub! Kogu tee äär kaetud parkivate autodega. Kauksi, Katase, Alajõe. Oli ka viimane aeg, sest kell kiirustas meist kiiremini ja üles oli vaja leida koht, kust jalgratturite seltsike väikest (nende meelest) retke alustas. Kohta leida oli pea võimatu. Lihtsalt, Alajõe on niiii suur. Lõpuks laabus kõik nagu ikka ja rattur koos veepudeli, kiivri ja telefoniga kimas grupile järele. Alati, kui ma vaagin, et kas "järgi" või "järele" tuleb meelde koolis õpitu: poiss jooksis koerale järele. Või oli see vastupidi, et koer jooksis...

Alajõe, kui koht, ei jätnud mingit muljet. Aiad, tõkkepuud, "eravaldus" ja hooned saradest villadeni. Mäletan, et nõuka ajal oli see Kohtla Järve piirkonna kaevurite meelispuhkepaik. Kodus lugesin, et tegemist koguni vallaga, kus ligi seitsesada elanikku. Turismiportaal annab elanike arvuks alla viiesaja. Suuremad külad on Uusküla, Vasknarva, Smolnitsa, Remniku, Karjamaa ja 150-ne elanikuga Alajõe. Külade elanike arv valla kodulehel ei klapi teps mitte üldarvuga. Googeldamine tuletab meelde KOV-i valimiste JOKK poliitika, kus Vasknarva tarekesse kirjutati sisse 28 hinge. Magusad maalapid, Peipsi kalakuninga võimupiirkond ja allilmategelased on selle kandi märksõnad. Prrrr! Kas sellised siis ongi Peipsi kalanduspiirkonna arendajad?
Peipsivenelastest välja kasvanud elanikkonna tegevusaladeks on  kalandus ja turism. Õpilased käivad Iisaku ja Lohusuu koolides. Mõtlesin, et miks Lohusuu, kui Iisaku 13 km. kaugusel. Aga seks, et Lohusuu kool kakskeelne.

Kuna Peipsi vesi pidi olema soe nagu supp, siis polnud mõtet kaugemale sõita ja ajusid autos praadida.  Kohalik pood, õigemini kiosk, andis jätsuabi ja joogiabi. Hinnad muidugi olid suvised.
Niikaua kuni näljased einet võtsid anti mulle kümme minutit kirikuga tutvumiseks. Ja siis ootas meid liivarand ja vesi.

Pilt kiriku aiast andis mõtteainet - kas kadunukesed tõesti vajavad nii palju talvekütust?-




Silt mainis küll kalurite päeva, aga meil ei keelanud keegi kokkutuleku platsile parkida. Tualett lisaks kauba peale. Ja rannas oli päevane rahvas sõbralik ja viisakas. Kakskeelne, aga seda huvitavam. Puhas oli, põõsaste all ei vedelenud pudeleid ega midagi. Mehi ka mitte. No liiva sees konid on pea igal pool ja mõned tuule kantud pakendid ka. Prügikaste ja riietuskabiine polnud 

Pildil valvav "kindergardeni juhataja", kes kullipilgul jälgib oma hoolealuseid



Vette ja sügavale minemiseks sain saatja, kes küll minust veel peajagu lühem, kuid südi sügavust mõõtma. No et ikka millal üle pea. Mulle oli see tänavu esimene suplus. Mõõõnus! 


Pildil: kes keda turvab?


Vahepeal kaevas suur vend preilile oma järve, mille tüdruk kenasti Mudilaks ristis (Mudala või Mudila, mis vahet seal on) Waldorfpedagoogika kannab vilja. Eriti kui mänguasjad koju jäid ja tühjaks söödud küüslaauguleivatops pidi kõike asendama. No mitte just kõike, sest lusikas ikka ka!

Kui väsind ja õnnelik jalgrattur mitme tunni pärast meiega ühines oli paras aeg pisike preili liivalombist välja tõmmata. Kisaga muidugi! Ratas pakitud, laps tooli ja autonina Kauksi poole. Teel arutlesime teemal: rannarahva muutumine suvitusrahvaks ja kuhu kadus kala? Preili ja Suurvenna lasid nurru. Kauksi toidukoht oli laupäeva õhtuks toiduvabaks muudetud. 

Pildil: lapsevanema kehtestus ja kuuletuja nukker tagasivaade

Ranna Pungerjal leidsime kena teeäärse koha, kus mehepoeg lõpuks oma "päeva suurima ja parima burksi" kätte sai. Hinnad toetasid kohalikku kaubandust ja teenindaja piigad olid tasemel. Samal ajal nillis vanaisa ületee suitsukala müügikohta. Kolm ja pool euroraha ja käes meil latikas oligi. Üsna varsti kõhus ka. Laua ääres kõnetas meid kohalik veidi švipsis mees parimais aastais ja meie tuju muutus veelgi lõbusamaks. Kiideti meid linnasaksteks ja intelligentseteks ikkagi inimesteks. 
Tuletorni juures toimus kontsert, aga lastega koos kõike head ei saa. Sada kilomeetrit kodudeed ja
osa omasid ootas. Saun ka. 
Suvi ju!
Pildil: Männikväljal leidsime männivälja asemel kellukestevälja



Aga ma tahaksin sinna veel. Peipsi äärde. Hakkasin kohe tagasi tahtma kui koju sain.
Aitäh, Poeg 2, et kutsusid.



5 kommentaari:

Bianka ütles ...

Lõpuks ometi on suvi! Seda tuleb nautida ja ka üles pildistada, et need mälestused aitaks hilisemad sombused ajad üle elada. Sa sobid sinna kellukavälja äärde imehästi ;)

Väga tore on vaadata ka su tervisest pakatava poja head sportlikku vormi.

Emmeliina ütles ...

Näed kui hästi sa mind tunned ja said täpselt aru mille pärast jutt ja teatud pildid. Aitäh!

helle ütles ...

Kui kutsutakse, tuleb alati minna. Muidu varsti enam ei kutsutagi. Sul on neid kutsujaid õnneks palju!

Emmeliina ütles ...

Nii ta on, kahjuks on sõiduvahend ainult kahel pojal. Ka meie autoke andis tänavu kevadel otsad.

Aga lapsed on loovad. Vaatasime kolme aastase ristipojaga neid pilte ja ta nentis: näe, Maliann mikseldab maasikaid. Saumikseliga.

päevalill ütles ...

Sireli lemmikjutt juba 2
päeva:vanaema,kuidas see laps ütleski-Maliann mikseldab maasikaid,saumikseliga!:D