Reede, 6. juuli 2012

Laudlinasse mitte nuusata !


ehk mõisaaegsed lauakombed ja käitumisetikett



Kogu tõde peitub protokollis ja etiketis saime teada selle aasta esimeses öömuuseumi loengus Sagadi mõisa härrastemajas. Lektor Kai Tomasberg.

Kui tihti mõtleme selle üle, kust ja läbi mitme sajandi on jõudnud praegusaegsed kombed või kombetus meieni.
Isiklikus plaanis meenub Inna Aasamaa "Käitumisest", mis polnud nõuka ajal teps mitte minu meeldivam lektüür. Sellele sekundeeris ema "käitu ometi viisakalt", kuigi ma ei mäleta, mida ma siis kogu aeg tegin või tegemata jätsin.

Kuna Balti aadel oli ennast meie maale kenasti ja mugavalt sisse seadnud mõisatesse ja omas märkimisväärset teenijaskonda (selles ei suutnud neid koguseliselt Euroopas pea keegi ületada) oli ju vaja seda luksust ja rikkust oma sõpruskonnale näidata. Selleks korraldati pidevalt külaliste vastuvõttusid, et mehed saaksid hiilata ja naised vähemalt viis korda päevas riideid vahetada. Sest midagi muud peale söömise, jalutamise ja musitseerimise neil vaesekestel ju teha polnud. Mehed võisid vähemalt jahti pidada. Kasvõi teenijatele, nagu näitab mu oma suguvõsa kohtulugu, kus 22 aastane mõisateenija Ann noorhärra 1864.ndal aastal kohtusse andis ja alimente nõudis. Aga see kõrvalpõikena selleks.

Kui Sagadi mõisnik Fock oli  Esku pühakoja valmis saanud, siis ei jätnud ta juhust kasutamata ja kehtestas kenad reeglid (Esko Kabbeli Seadus) kuidas kirikus astuda, istuda; mida sünnib kalmistul teha ja mida mitte.
Eks midagi sellest on ka meile külge jäänud. Ja see midagi on kiitust väärt.

Käitumismudelite  mõistmiseks viidi saalitäis rahvast loengutpidi tagasi Prantsusmaale "päikesekuninga" valitsusaega, et teada saada: kes on majas peremees, see kehtestab reeglid. Ja ikka mitmeteks sajanditeks. Saime teada, et vastuvõtul seisis kuningas alati kõrgemal ja tal oli kehtestatud kindel päevakava. Kuninga tool oli nii selja - kui käetugedega. See eest pereliikmed pidid kügelema pehme tabureti moodi istmel. Ülejäänud seisid püsti. Kui nad just kuningat tema "auguga toolini" ei saatnud ja paberit ei ulatanud, mis olevat olnud suur au.

Omaette peatükk on lauakombed. Kas teie teadsite, et sajanditetaguste õpetuste järgi ei soovitatud toidulaua ääres laudlinasse nuusata, vaid ikka käisesse. Pissimine oli samuti ebasoovitav toiming ja kõhutuult võis varjata köhatusega. Väkkk. Nu kas läks süda läilaks. Minul küll.
Noori mehi käituma õpetas Erasmus läbi kirjasõna juba 1500 aasta paiku.
Kuna olin just hommikul vaadanud filmi vanast ja keskaegsest Londonist, siis olin natuke nagu ajas sees. Mustus, katk ja kasimatus - märksõnad, mida tasuks meenutada.

Söögiriistadest vääris meie tähelepanu kahvel, mille harud inglased allapoole asetasid, et monogramm ikka välja paistaks ja mida käsitleti alati ka harud allpool. Ameerikast tulnud "kahvel, nagu kühvel" on selle vana igandi välja juurinud. Ja kus meil need monogrammid. Hea, kui kodudes jätkuvalt roostevabad terariistad mitte plastmass.
Ja miks olid vanal ajal taldrikud ainult ümmargused? Oh Euroopa!

Veel üks mõtteraasuke: Kui naised ükskord laua äärde lasti, siis pidid nad ootama, et mehed neile toitu ja jooki pakuksid. Mitte viisakusest, nagu mina arvasin. Hoopis sellepärast, et näidata oma peremeheseisust ja omandihimu ja võimu. Nii otsustasin tulevikus oma klaasi ise täita.

Söömiskultuuris valitses kaks suunda: Prantsusmaalt küllusliku kaetud laua mood, kus toitu jätkus terveks õhtuks ja Venemaalt käikudega nn. kahe tunni lõuna. Valikud on meie, nagu öeldakse. Kolmas oli veel, aga seda ma ei mäleta.

Poolteist tundi lendas lennates. Oleksin tahtnud rohkem teada. Näiteks seda, mida oleme meie oma talupoegliku kultuuriga sakstelt üle võtnud. Aga eks see ongi loengu eesmärk  - olla avatud ja otsimisaltis.

Muusikalise poole eest hoolitsesid Tuuli ja Teet Velling. Kava kandis nimetust "Õhtusöök kahele". Ise valmistatud laulud või võõrad lood enda tehtud kastmes ja omavalitud lisanditega.
Mulle väga sobis. Eriti see, et igal lool oli tähtis teadustada ka sõnademeistrit. Tihti unub see muusika tähtsustuses.


Aitäh pojale ja miniale meeldiva seltskonna eest. Järgmise kolmapäevani.

9 kommentaari:

helle ütles ...

Lauakombeid annab alati lihvida. See on midagi, mida iga põlvkond püüab oma võsukestele edasi anda. Siiani on mõnus panni pealt süüa ja taldrik puhtaks lakkuda, kui keegi ei näe:)
Ma arvan, et eestlaste kodukultuur, käsitööoskus ja nii mõnedki kenad kombed on puha pärit nendelt va baltisakslastelt.

Emmeliina ütles ...

ei tea, kas sellest areneski välja nn. kadakasakslus. Nu et oleks "nigu peab", aga tegelikult pole.

mu peas kummitab üks luulerida kesteabkust "ja noa ja kahvliga end võtab riidest lahti" Äkki tead?

helle ütles ...

Tean seda luuletust väga hästi, isegi peast!
See on Betti Alveri "Vooruse võlu"

Kui näen ja kuulen sind,
siis usun salamahti,
et noa ja kahvliga
end võtad riidest lahti.

See on liigse peenutsemise kriitika!
Kadakasakslus, aga ka muidu.
Ma ikka päris tõsiselt usun seda, et meie kodukultuur on väga suures osas mõjutatud sakslaste siin viibimisest nii pika aja jooksul. Seda ei peaks üldse häbenema. Kõik need mõisad ja pargid - kui ilusad ja hästi planeeritud need on. Aga eks eestlased ole olnud ka väga head õpilased:)

Emmeliina ütles ...

aitäh aitamast!

helle ütles ...

Lugesin veel kord seda postitust siin ja mõtlesin samal ajal, kui palju on ikka Eestimaal mõisaid. No kõik nad ei kuulunud just baltisakslastele, oli ka poola ja vene rahvusest omanikke. Lugesin näppude peal kokku: meie linnakese ümber on rõngakujuliselt 4 mõisa, mis on ca 2 km kaugusel. Olustverre on 6 km. Osa neist on leidnud uue rakenduse, nad on korda tehtud ja neil on mingil moel omanik olemas (Lahmuse, Lõhavere, Olustvere).Kui palju on aga lootusetult lagunenud hooneid. Üks ühine nimetaja nende mõisate juures on see, et nad on alati ehitatud nö tervikkompleksina ja nende juures oli ilus park ja haruldased vaated ümbritsevale loodusele. On hea, kui mingite toetuste ja projektide abil neid mõisaid taastatakse. Küll oleks kole, kui kunagised omanikud oleks need kaasa võtt.

Emmeliina ütles ...

Helle, su viimane lause pani fantaasia tööle :D
Olen mõisahuviline lapsepõlvest saati kuigi ise pole mõisas elanud. 80-ndate keskel hakkasid Horisondi tagakaantel ilmuma mõisate pildid ja lood. Hakkasime perega neid otsima ja võimalusel külastama.
Huvitav materjal on mois.ee portaal
Sinu kodukandis olen käinud ainult Olustveres mõne korra ja härrastemaja ning kogu kompleks kuulub mu vaieldamatute lemmikute hulka.

Anonüümne ütles ...

Kes mõisadest on huvitatud - külastage kindlasti lehte www.unustatudmoisad.ee - sel suvel saab veel 3 päeval paljud mõisad oma silmaga üle vaadata.

Emmeliina ütles ...

anonüümne - aitäh, kirjutasin sellest just eelmise loo

Rasmus ütles ...

Lihtsalt Hellele teadmiseks, et hiigelaegadel oli Eestis ca 1100 mõisa.