Kolmapäev, 1. august 2012

Öös oli filme ja muusikat

Kes näppas minult järjekordse nädala? kas suvi? Ilmselt küll. Oo, miks on küll nii, et suved kaovad...
Aga nüüd asjast:

Kui Artur Talvik möödunud kolmapäeval Sagadisse öömuuseumisse jõudis oli ta arvutist võõrdumiseks kõik vajaliku materjali koju unustanud. Õnneks oli tal mõistev Abi Kaasa kellel ilmselt kiire auto.
Kuigi saalitäis rahvast ja samapalju väljaspool saali oleks Talviku jutte kuulanud ka ilma näidismaterjalita. Niivõrd haarav ja ladus ja atraktiivne oli see. Jutt jooksis filmiteemadel, kus kohavalikutel andsid tooni mõisamaastikud, mis polnud nõuka ajal teps mitte ideaalmaastikud. Saime slaidilise võrdluse nii "vana aja" Vihulast, Muugast ja loomulikult Sagadist endast. Saime teadmisi valgusest ja varjust, eeldustest  ja eelarvest. Mitmeid kordi pidi meile meelde tuletatama: ärge nüüd ekraanifilmi vaatama jääge. Aga mis parata, kui Ervin Õunapuu "Kõrbekuu" oli mälus täitsa valge laik.

Uus ja huvitav st. filmimaastiku kaardistamiskohtade avastamine, ootab meid veel ees. Idee sai Artur Talvik filmimees Jaan Ruusilt, kes rääkis, et Berliini lähedal  on puu sildiga: Vastu seda puud sõitis purjus Leonid Brežnev. Milline turistilõks, kas pole? Kohaliku muuseumi töötaja käib aeg ajalt puu alla õli juurde valamas. Kuna meil teadaolevalt sellist puud pole, aga on paiku, kus meie armastatud filmikangelased oma filmielu elasid, siis saab toimuma projekt "Sajandi sada võttepaika". Eesti filmi 100 aastapäeva puhul pannakse kõikidesse maakondadesse üles kaardid, mis juhatavad teekäijaid võttekohtadega tutvuma. Tähtis on see, et koht oleks saanud ka kohalikuks legendiks. Näiteks oli meie perel juhus näha "Näkimadalate" grimeeritud ja kostümeeritud tegelasi 1986 aasta suvel pisikeses Palmse poes.
Igast maakonnast leitakse kõige kõigemad võttepaigad. ja meilt saab selleks Sagadi.
Film on ju mõneti pettuse kunst ja nii võis juhtuda, et ühes mõisas toimunut filmiti mitmes erinevas mõisas. Unustasime kuulama ja vaatama, kuni pidime tunnistama - aeg sai otsa.
Õnneks ootas pärast vaheaga muusikaline maiuspala. Tegelikult oli palu mituteist. Kestva aplausi eest sai ühe juurde ka. Esitajad olid kõrgliigast. Olav Ehala, Anna Liina Võsa ja Lembit Saarsalu tutvustamist ei vaja. Kas teadsite, et Ehala kirjutas oma esimese filmimuusika konservatooriumi esimesel kursusel? Ja see oli nõukogude filmikriitikute poolt halvimaks filmiks pärjatud. Lisaks tuntud filmidele (Nukitsamees, Karoliine hõbelõng) on ta kirjutanud muusika paljudele animafilmidele (aeg maha, Eine murul, Papa Carlo teater)
Maestro võrgutas nii klaverit kui publikut. Helide ja kaasakiskuva jutuga. Anna Liina säras oma teatraalsuses ja Saarsalu tasakaalustas instrumentaalse tasandi. Suveõhtulik, mõisalik, nauditav!
Päikeseratas tõi meelde Poeg 2 mäletamise: Ema, kuidas see päike säratas?
Ohh, tagasivaade keeb üle nagu vaarikamoos pliidil.
Peab oma tänase põhitegevuse st. moosikeetja ameti juurde pöörduma.

Tänane kolmapäeva õhtu saab  kuidagi vaene ja tühi. Nuuks. Öömuuseumid on selleks aastaks lõppenud.
Aitäh, see oli hää!

Kommentaare ei ole: