Reede, 13. juuli 2012

Sakstel omad jutud ja omad tantsud


Teadmised baltisaksa mõisnike elust said jälle täiendus. Seekordne Sagadi öömuuseumi loeng kandis pealkirja "Baltisakslaste etnilised anekdoodid" Lektoriks filoloogiadoktor Maris Saagpakk.

Rahvast muudkui tuli ja tuli. Tuttavaid ja teretuttavaid jätkus, kabedamatele istekohti ka.
Polnud kunagi mõelnud sõna  "anekdoot" tähendusest.  Minu jaoks on nende rääkimine ja ka kuulamine-lugemine jäänud unarusse. Nüüd sain teada, et iga lühike, süžee, karakterite, tegevuse ja puändiga naljalugu sobib selle mõiste alla. Mis siis muud, kui omapere anekdoote kirja panema kuigi ristiksin need ikka parema meelega naljanditeks. No aga me pole ka baltisaksa mõisnikud :)


Olgu ära toodud üks vanaema (1895-1994) pajatatu, mis võib olla ka mugandatud, kuna olen mujalt samalaadseid  variatsioone kuulnud:
Pereisa ja pereema on kodukirikus jumalateenistusel. Vaikselt ja hardunult kuulatakse kirikuõpetaja manitsusi. Äkki läheb uks lahti ja sisse jookseb mitte veel kooliealine poiss. Vaatab ringi ja hüüab täiel häälel üle kiriku: Mis sa must mees seal mögised. Kodus Kristjan sittus sängi täis ja nüüd on ema appi vaja! (Kristjan ehk Kristo oli tõesti üks pere kaheksast lapsest)
Või teine, samuti vanaemalt: 
Vanaema oma pojale: No ja nüüd Otukene pane käed ilusasti risti ja ütle aitäh Taevaisale, et ta sulle süüa andis.
Perepoeg Otto: Ei andnud taevaisa, Otu ise sõi!


Mõisnikud pilkasid oma lugudes veidraid pärismaalasi juba aegade hämarusest saati. Tegelikult ma arvan, et nad isegi mingil moel kartsid seda metsa poole metsarahvast, kes võis nende arvates isegi karu kaisus kaks nädalat põõnata. Eks meie esivanemad omakorda pilkasid saksu ja nende kombeid ning tegemisi. Ajatu, et see, mis meelele võõras ja loomupäratu, on pilkamist ja põlgust väärt.
Sakste anekdoodid pilkasid neid endid ka. Eriti meeldis mulle järgnev lugu:
Tuleb mõisa külaline. Enne magamaminekut palub ta härralt mõnda raamatut, et und oodata.
Härra kodakondsetele: Palun tooge külalisele raamat! (üks neid oligi)
Või teine: Meile pole mõtet raamatut kinkida. Meil ÜKS juba on.
Millegipärast tuletavad need kaks anekdooti meelde Mõisa nimelise mehe. Kas tegemist pärilikkusega?


Tunniga ei saa midagi olulist räägitud. Võib ainult huvi tekitada või vähemalt mingigi järelmõteluse teha. Väikses vaheaja vestlusringis tekkisid arvamused, et kas suvised mõisaloengud peavad olema akadeemilised või pigem vabamad. Kas hea teadur peaks olema hea jutuvestja?

Mida mulle antud loeng andis? Jätkuva mõisahuvi, mille kodus uurimisel sain teada, et Eestis tegutseb juba rohkem kui kaks aastakümmet Baltisaksa Kultuuri Selts, mis koondab inimesi, kes on veendunud, et eesti ajalukku on andnud väärtusliku, olulise ning huvitava panuse baltisaksa teadlased, kunstnikud, arhitektid, kirjanikud, poliitikud (Seltsi kodulehelt) Äkki saan just sealt abi, et tõlkida üks minule tähtis ajalooline dokument aastast 1864?
Lektori artikkel "Olla korraga sakslane ja türklane" (Postimees, 26.06.12), viis mõtted multikultuurses ühiskonnas elamisele ja minu isikliku "mina" identifitseerimisele: kas ma ikka olen läbi ja lõhki eestlane ja kes või mis seda kinnitab. Kas piisab seitse põlve isapoolsetest kirikukirjadest mille läbi olen eesti talumatsi soost? Kas mängib minu geenides ja kujunemisloos mingit rolli see, et üks minu neljast vaarisast oli "paruni sohipoeg"? Kas see teadmine meeldib mulle? Võib olla ma isegi eputan sellega? Või hoopiski häbenen, et minu emapoolne vanaema vanaema pidi sellist rasket taaka kandma?
Ja järjekordselt meenub mulle juba pähekulunud ja minu poolt viledaks tsiteeritud "kui sa ei tea, kust sa tuled, siis sa ei tea, kes sa oled"

Muusikaline osa oli ajastu- ja mõisahõnguline. Mulle meeldis nii vanamuusikaansambel "Rondellus" kui kaks kaunist tantsupaari keerulise nimega ansamblist Saltatoris Revalienses. Tegelikult tähendab see nimi hoopistükkis Tallinna tantsijaid. Renesanssiaegsed ja barokktantsud (mina neil küll vahet ei tee) hämmastasid just meeste tantsulise osaga. Milline toretsev hoiak ja kõrk ilme! Mehed valgetes sukkades ja lokiliste parukatega. See mood ei tule, ebamugavust silmas pidades, ilmselgelt kunagi tagasi.
Arvan, et kõik selleaegsed etteasted rääkisid armastusest, õhkamistest ja suurtest armupiinadest. Muidugi oli ka koketeerimist ja õukonnaintriige. Need tantsud olidki nagu selle ajastu jutud.
Kaks kaunist naist mahtus kenasti  ukseavast sisse. Ju sellepärast olidki häärberites ja lossides nii suured ruumid, et vana aja daamid keerutama mahuksid. Vaesed korsettidesse rüütatud kehad. Kõik mõisaprouad ja preilid polnud ju tantsijatarid. Aga selja hoidsid ilmselt sirge ja pea püsti. Tõelised kostüümidraamad.
Järgmisel kolmapäeval jälle!

2 kommentaari:

kertu ütles ...

Palju eu puudunud, et me ka seal oleks olnud.

Vaatasin järgmist teemat ka, aga see nagu ei paku väga huvi. Kahjuks.

Emmeliina ütles ...

peaasi, et oled asjadega kursis. Tegelikult oli eilne muusikaosa väga hea.