reede, 3. november 2023

Siit ja sealt, ikka saare pealt.


 Basseinipoiss puhatab basseiniümbrust. Istun rõdul,kuhu toob alumiselt korruselt trepp. Kõrvalrõdul korjab vanapapi kassi musta ajalehte. Kogu eilse hommiku andis üks koju jäetud koer ilmselt hispaaniakeelse ja mitte väga muusikaalse kontserti. Püüdisn teda eeti keeles mõjutada, aga tulemusteta.  Õhk on veel värskendav, sest päike pole oma kiirtega 30 pügalat välja saatnud. Kas tõesti juba neljanda päeva hommik? 

Teisipäev oli kohanemispäev, mis päädis õhtuse pealinna külastamisega ja kaubanduse väisamisega. Üllatus-üllatus! Odavpood Primark oli suvekollektsiooni asendanud sügisega (või kuidas seda nimetada) Pikkade varrukatega kleidid, paksud kootud mütsid ja sallid jne. Nii et lootus igapäevagarderoobi täiendada kukkus haledalt läbi. Tänu kallitele naiskaaslastele kombineerisin dressid tõstuki tarbeks. 

Esimene sõit mägiteedel võttis kõrvad lukku ja väikese judina südame alla. Sõitsime sadakond km. läbi mäestiku, harjutasin ennast vaatega vulkaanile. Kõrgus u. 2300 ja pealpool pilvi. Maandusime minu kõrvade kohinal väikelinna armsas botaanika-aias. Pilet oli 3 raha. Ilus olli, Palmid ja puha. Aa, enne sõime tänava äärses pubis, mida pidas ilmselt saksa pensionäridest paar, Sest siga ja kana olid saksakeelsed. Väike siga maksis 8 raha ja selle eest oli siga küll ja küll. Õlu tundus odav, aga tegelt oli kahe raha eest pisike pudel :) ...

Paus. Minia suundub kaunil graatsilisel sammul basseini. Mulle on veel vara.

...jätkasime sõitu sadamalinna, kust oli kõik alguse saanud. Siis, kui Hispaania laevalt avastati, et keset Atlandi ookeani on mingid saared. Kuidas aga said sinna vulkaanilaavast kogumile pärismaalased? Ütelge mulle. Nenda nelja saare ajalugu on üks paras müstika. Ja põnev, nagu ajalugu ikka.

Paus. Mini on basseinist tagasi ja kavatseb järjekordselt meid toitma hakata. Toidetakse siin hästi. Ja toeteenindus on tasemel, sest Ämm 2 on ilmselt kodust Soomes luua kaasa võtnud. Pagan. Minu ümber on tekkinud kärbsed. 

Kohalik kell on üheksa ja suure hotelli rahvas vait, mis vait. Mida ei saanud öeda Halloviini ööl. See pidi ikka suur pidutsemine olema, et järgmisel ehk Püha Patricku päeval oli osa ärisid uksed sulgenud. Arvasin, et mul peres ainult üks "püha Patrick", sest Poeg neli sündis 17. märts, aga nüüd selgus, et 1.nov. sündinud Mini ka. Kuna pidulik õhtusöök põnevas restos tuli edasi lükata

Paus. Habemega, pikk koristajamees pühib tänava ääri. Noor mees, muide. Koer tegi paar haugatust.

Eile läksime ajalugu avastama püramiidide juurde. Seal oli lugu küll ja küll. Jäi meelde,et kui vandaalid sinna maabusid, siis hakkasid nad kauneid laava vormitud kive laiali tassima. tassisid niikaua, kuni üks sakslane avastas, et need pole pelgalt hunnikud ja ostis kogu maa ära. 

Edasi suundusime minu mehe nimelisse kohta. Minu palvel. Ainuke valge liivaga rand, mis tekitati nii, et liiv toodi Sahhaara kõrbest. No pidi ikka tahtmist olema! Ja siis ma läksin ookeani. Peale poja ja meeslapselapse ei võtnud keegi seda ette. Tüdruklapselaps loobus soola pärast: no kuidas ma sukeldun kui vesi soolane. Oli küll. Nii tulisoolast vett pole ma elus tundnud. Füüsiline tervis läheb üha paremaks. Ausalt. Juba kolme päevaga. 

Söögipaus. Kuna minul, kui jalus koperdajal paluti köögist kaduda, siis lähenesin söögile nagu klient. Väga maitsev oli. Kanafilee kus-kusiga ning kõrvale värske salat (rukola, lamb, tomat, mozzarella) Ega taldrikut ka pesta lasta, haaratakse lennult st. laualt. Minu viga on see, et ei saa 5 minutiga kõhtu täis.

Veel eilsest. Poeg vaatas mägede poole ja avastas seal teeraja, vabandust autotee. Mina istusin ees juhi kõrval. Veel pole aru saanud, kas sund või privileeg. Mõtlen teel mägedesse. Tee oli asfalt, aga läks ikka kitsamaks ja kitsamaks. Laavasein ja ookeani kallas tulid üha lähemale. Autosse. Mõned majad olid ka ja neli inimest. Kolm ülieakat ja koer istusid pingil. kaks meest ja üks naine. Ilmselt kohting. Lõpuks kadus tee. Mõned meie hulgast siirdusid jalgraada pidi mäkke. Õnneks tulid tagasi, sest kohtasid seal elukohta. Mul hakkas kohe mõte tööle, et keegi erudiit kirjutab seal üleval memuaare. Konkreetne Mini rikkus asja: ah, kindlasti mingi külajoodik. Kuigi pole siin olles ühtegi näinud.

Teel ühte kohta nägime sadamas kahte suurt kruiisilaeva ja igasugu tööstust, naftatankereid jm. Ega kohalikudki, keda pidi Poja andmetel olema veidi alla miljoni, ainult turismindusest toitu.

Vaatan, kas leian mõne pildi arvutist üles. Neti on siin aeglasem kui tigu



Turistikas, las olla kaks :) Õnneks on veel midagi minust suuremat.

...

Kollased õied tundusid niii suured, enne kui mina neile lähenesin :D

4 kommentaari:

HelveL ütles ...

Jätkuvat nautlemist!
Ma olen ka täheldanud, et kodus võin poolsunud olla, kuid reisil taastub tervis imekiiresti ja aina paremaks läheb iga minutiga :)

HelveL ütles ...

poolsurnud :P

helle ütles ...

Väga hästi kirjutad. Nii humoorikas ja vaimukas! Kuidas ma ka tahaks nii pingevabalt ja nooremate kaasinimestega reisil olla!

Emmeliina ütles ...

Aitäh Helve ja Helle. Vigu on palju, sest rõdulaud on madal, aga ei hakka meelega parandama.

Noorematega, eriti meie erilisega pole just kerge, aga ega nendel minuga ka pole.