Mul on valida: kas teha südamega töösooritust koolis ja olla pärastlõunaks läbi, kui "läti raha" või hakata tegelema meelistegevusega st. laisklemise ja olesklemisega. Praegu valin küll esimese.
Täna oleksin päris hätta jäänud, sest eile hilisõhtul sain Kalamajabrannele nentida : mul on ka millegipärast külmatunne. Blondiin ei taibanud radikaid katsuda enne, kui unepausi ajal. Külmad, täiesti külmad. Suletekk kaissu ja tudu jätkus hommikuni. Niikaua, kuni teki alt välja sipeldanud kaunilt pediküüritud varbukesed külmetama hakkasid. Nüüd oli kuri karjas. Radikad endiselt külmad ja vesi ka.
Jätsin probleemi rahule, sest ega mind ju keegi usu. Siiski selgus, et teistel ka olid radikad külmad, no siis, kui nad üles tõusid. Õnneks sai viga likvideeritud ja lootus ning temperatuur hakkasid tõusma.
Ja siis me Anneliga sõitsime! Kuhu? Eks ikka sinna. Milleks? Et ikka näha. Kaasa haarasin aasta tagasi kohvrisse pakitud talvemütsi ja salli ning igaks juhuks käpikud. Selga panin võimalkult vähe-no ei saa olla, et SIIN EESTIS on külm. Oli küll.
Teekond: Sõmeru diislikas, sest auto on vahepeal verd vahetanud st. auto on üldse uus. Rannapungerja teed mööda Tudusse (nii hea on näha, kõik paistab ju läbi.) Olen Tudust kirjutanud. Enam seal kooli pole. Koolihoone ehitati 1939 ja oli selle aja kohta mugavuse viimane sõna. Keskküttega. Ehk mõned õpilased veel elavad külas.. Kahtlen. Vähemalt pood on.
Mõtete ajel keerasime kurba külla Peressaarde. Olen sellest kirjutanud. Seal pole küla enam ammu ja koolimaja, mis valmis 1938.a ,oli oma aja kohta väga moderne, kesküttega. Suleti 1964. aastal õpilaste vähesuse tõttu. Olime siin varem käinud. Siis sai veel ohtlikuse piiril trepist üles ronida. Nüüd..on kõik.
Oonurme jäi vahele. Külaplats rohtus, külamaja pime. Vahvad laulupäevad olid. OLid...
Sõitsime edasi. Tudulinn, kirikud ja kalmistu. Majad ka. Kool loomulikult mitu aastat suletud ehk likvideeritud. Mida sa 12 õpilasega ikka teed. Käime hüdroelektrijjaama juurest läbi, sest mina ei mäleta, kas kunagi käidud-nähtud. Vesi voolab kõrgelt, järv on ja muidu ka ilus!
Aega jätkub ja ilm on autost vaadates päris norm. Vähemalt ei saja. Tee äärtes laiutavad nii korda tehtud majapidamised kui põllukivist ahervaremed. Mõnedel majadel ainult korstnad püsti.
Mmmm. Miks kasutada tavateid, kui Lohusuusse on vaid 14 km. Kuna kodutöö olematu, siis saime hiljem lugeda, et 1763 sündis Lohusuus Otto Wilhelm Masing. Kirikut olime varemgi väisanud ja kaunis kool (loodame, et mitte kauaks kakskeelne) töötab.
Olemegi Peipsi ääres. Tammispää, Ninasi, Kalmaküla. Päev kisub kella nelja poole. Nüüd on viimane aeg Avinurme poole pöörata. No ikka huvitavamat teed pidi. Ei tea, kuhu välja jõuame? Aa, hoopis surnuaia teele. Avinurme on armas nagu alati. Isegi hiigelkalevipoja on nad kirjuks võõbanud. Ja gümnaasium on neil alles. Ühesõnaga - neil on kõik korras. Inimesed vajavad tünne, potsikuid, nätsikuid, puulusikaid.
Hakkaks nagu aitama. Missealsikka- tuttavat teed pidi koju. Venevere, Muuga, Roela... stopp. Oleg Gross on Roelasse oma impeeriumi rakukese püstitatnud. Milline pood, oo, milline pood! Pikka iga ja head tervist talle.
Päike loojub vasakul nii tulipunaselt nagu eales pole näinud. Auto termomeeter näitab seitset miinust.
Aeg koju minna
Lõpuks peab Tenerife reisu kohvri lahti pakkima. Seni veel lükkasin edasi. Et oleks nagu vahejaam või? Ei ole.
Algab kodusügistalv.
4 kommentaari:
Usun, et su näpp läks valele numbrile. Tudu kool sai valmis 1.septembriks 1959. Läksin 1.klassi. Tõesti, ei olnud sellist hoonet siin keegi enne näinud ja tegelikult hiljem ka mitte. Avar, päikseline. Vesi ja keskküte sees. Ja valget värvi maja, mis oli tegelikult veel ilusam, kui praegune kollane.
Päevalill
See Roela pood on tõesti vaatamisväärsus omaette :). Ei tea, mis nüüd kohe üle tee oleva vana poega saab, esialgu pidada ikka jätkama vist.
Päevalill, aitäh, et märkasid!
Kylli - Aldari poode on maakohtades päris palju. Näiteks Tudus ja Lohusuus (vist) uus Gross on Avinurmes. Elame-näeme. Ega ma sinna kanti sageli sattu.
Postita kommentaar