Kisub lõpuks

 Täna on siis see päev, kus sööme siin elamises viimast korda kuuekesi. Homme öösel lahkuvad Virtin ehk soomevanaema ehk Ämm 2 koos poisslapselapsega varahommikuse lennuki peale, et edasi lennata üheks päevaks Pariisi. meile jääb öömaja homse lõunani ja siis aidaa!

Kavatsen kohekohe minna basseini äärde päevitama kui poiss on seal töö lõpetanud. 

Paus: koer enam ei haugu, mida ta eile tegi lakkamatult eile kui ära sõitsime ja jätkas, kui tagasi tulime. Poeg ei kannatanud seda välja ja kutsus kaasa. Kui tagasi tulime haukus koer ikka ja varsti saabus politsei. Ühsõnaga -koer enam ei haugu.

Koos tüdruklapselapsega läksime Candelaria kujusid vaatama jamusta Madonnat otsima. Kujud olid nagu eelmisel pimeduse korral alles ookeaani ääres (ühed minu lemmikud), aga Madonnaga oli raskem. Poeg googeldas ja seal ta näoke oligi. Pühakojas, aupaistes. Soovitan kõigile huvilistele, nii kujusid kui Madonnat. 

Paus: Minia-Kokapiiga võttis koduse šokolaadi ja läks basseinipoissi tänama. Virtin läks juuksurisse, Poeg kuulab streigiuudiseid.

Ühesõnaga eile sõitsime kuulsasse Loorberimetsa, et pooled meist saaksid matkata. Meie, kolm külastasime kirdenurga väikest küla. Poeg leidis tillukese surnuaia, mis on minu pärusmaa. Esimest, San Andreses ei saanud pildistada, sest märkasin liiga hilja. 

See väike külake koos kabeliga jäi mulle meelde. Nimi kõlas nagu "kamorka". Meie turism on sootuks teine. Kuna rendime eutot, siis saame sõita sina, kuhu poeg tahab. 

Minu eripära on inimesi vaadelda ja kujutada ette kuidas nad siin elavad. 

Praegu rohkem ei kirjuta, mõned pildid ka

Isegi buss käib, oletatavasti. Teed on küll niiii kitsad, aga autosid peatus palju, sest kõik asusid matkama.

.. õhtul Candelarias