Tere juuli

 

Jumal tänatud, et tulevikku ei näe, siis ei tuleks voodist üldse välja. Sattusin selle lause peale vaadates uuesti filmi "Augustikuu". 

Kena suvi lippab linnutiivul. Olen enda elu ise kujundanud viimased seitse aastat. Loomulikult lähedastega arvestada püüdes ja hoolides. Vahel õnnestub see paremini, vahel halvemini. Minu kõige parem ja raskem otsus oli pensionärina tööle jääda ning sellega seoses iga päev midagi uut õppida. Tänuks on mul juba mitu suve 56 päeva puhkust mida kasutan täie jõuga akude laadimiseks. Küll on täieliselt kokku kuivanud mu kirjutamissoon. Aga kui tulemus postitet saab, siis on tunne überhea. 

Lihtsalt asi selles, et telefonisuhtlus võtab enamiku mu ajast. Helistan ise ja helistavad teised. On vaja kellegagi nõu pidada, maailma asju lahti harutada ja teiste muresid kuulata. Sageli teen kaasvestlejatele sõnadega liiga. Neile, kes praeguse elu üle virisevad. Ja neile, kes sõjaga hirmutavad stiilis: ükski põlvkond ei jää sõjata. Kui arvutada, siis on kõige vanemad pärast sõda sündinud kaheksakümne ligi. Ehk ikka pääsevad ja meie muidugi ka. See mõttetu nutt ja hala ei aita kedagi. Võib olla olen ma lihtsalt naiivitar, mis ei sega õhtuti või öösel palvetamast. 

Eile käisin sel suvel esimest korda meres. Täna lähen veel. Pühapäeval ootab ees kurb sündmus. Maabranne abikaasa ärasaatmine. Ei ole kristlik teenistus ja neid ilmalikke ma pelgan. Õnneks on kabel väike ja saab õue eemalduda. Raskeks teeb teema see, et minu mehe plats sealsamas kõrval. 

Aga täna naudin niipalju kui oskan. Näiteks uusi busse, kus konditsioneer ning rohkem ruumi. Kui eile käisin Käsmus, siis täna külastan Võsut. Kahju ainult, et hea muusika minust mööda läheb, sest hiline buss väljub ainult laupäeval-pühapäeval, aga teatavasti on täna reede. 

Natuke edevust ka, muidu mina poleks mina.

...