Lugesin Maalehest (16.07.22), et keskklassi netosissetulek jääb 700 ja 1700 vahele. Vaat kus on ikka vahemik. Kusjuures rahvas arvas, et ikka 1800-2400. Viimasega olen päri kuigi ka 1700-st ära ei ütle.
Keskklassi kuulumist defineerib lisaks võime oma eluga kenasti hakkama saada.
Olen nõus ja kirjutan alla, et isiklik eluase, oma kodu on kõige tähtsam. Kindlus. Meie põlvkonnal üldjoontes vedas. Kes vähegi tubli ja töökas oli ning Tallinnasse ei kippunud sai asutuse kaudu sunnimaise elamispinna ja hiljem selle erastada. Meist noorematel oli raskem, sest mugavustega korterid ei jätkunud, eriti poissmeestele. Laste arv ja korralik naisuke aitas korterijagamisele kaasa. Mõned said asutuste kaudu maja või ridamaja, aga neid jätkus vähestele. 80-ndatele tekkis võimalus sissemaksu ja edasiste osamaksudega eluase soetada. Suures linnas olid muidugi olud teised: kooperatiivkorterid, korterid eriliste teenete eest jm. millest mina ei tea midagi. Olen elu aeg olnud alevilaps.
Ühesõnaga, korter mul on. Paljud arvavad, et liiga suur. Kui võtta ajaarvamiseks EE (Enne Elektrihinna suurt tõusu), siis olid kulud pigem madalapoolsed. Ilmselt nüüd hakkavad hammustama. Või nagu üks majaelanik (pensionärist naine, kellel mees veel töötab) sõnas sarkastiliselt: ega polegi normaalne, et üksik inimene elab nii suure pinna peal. Vastasin, et näed, kaksikut pole leidnud. Äpumad noorpõlve peikad on ammu joomasurma surnud või poolel teel sinna ja ühtegi saamatut vanameest ma vedelema ei võtaks. Kobedad ei taha loomulikult mind, vaid ikka aastaid või kümneid nooremaid :) Ahjukütet pole mul praktiliselt täiskasvanuna olnud, mõne aastakese abielu alguses elasime ahju ja puupliidiga korteris. Suvilat ja maamaja pole ka olnud.
Nii, et eluaseme järgi olen keskklass koos eluasemekuludega. Ja alati on võimalus müüa.
"Olulisel määral mõjutavad hakkamasaamist ka kulutused toidule". Söök ja jook on mu nõrkus. Omakasvatatud toitu pole kunagi olnud. Ei räägi lapsepõlvest ega vanaema peenardest- marjapõõsastest. See on möödanik ja aiamaa-inimene pole ma kunagi olnud. Pigem veidike toiduga mängija. Samas võib külmkapp kõliseda tühjusest, sest millegipärast üksikul juhtub, et peab mõne aegunud toote riiulilt kõrvaldama. Ükskord arutasime sõbrannaga, et kas tuleks odavam, kui põhiliselt süüagi nn. väljas ja lihtsalt mingeid kiusatusi koju ei tariks. Odavam vast mitte, aga kui lahutada elekter ja sooja vee kulu ning liita emotsioon kohvikust - äkki tasuks proovida. Muuseas, meil koolis pakutakse keskmisest maitsvamaid roogi, kuid mina pole võimeline neid veerand tunniga koos laste kära-müraga omastama. Hommikupudruga saan küll hakkama, aga lõuna enne kella ühtteist on mulle liig. Söön või mitte, kella kolmeks on kõht niiiii tühi. Üksi jäädes pole pidanud koonerdama, aga silm peal on kuludel alati.
Auto omamisega on nad küll mööda pannud, kui avaldasid, et kolmandik keskklassi kuulunutest omavad autot. Mis kolmandik ja mis ühte autot. Ikka kaks on tänapäeval peres, kui mitte kolm. Linnainimesed tegevat vajalikud käigud jalgsi või ühistranspordiga. Hihii, ütlen ma! Bussidega sõidavad õpilased ja pensionärid. Ausõna. Tasuta bussisõidu pealt hoian tohutult kokku. Sellepärast saan mõne korra kuus taksoteenust lubada. Kui üritused lõppevad ja valdavalt lõppevad, peale kella seitset. Viiekaga enam koju ei saa. Kui veab, siis bussipeatusesse.
Puhkust välismaal vähemalt üks kord aastas pidas jälle see müstiline kolmandik keskklassi tunnuseks. Seitsmesajast kuus eriti kõrvale ei pane ja sellist puhkust, kus hotellitoas konservi pugida ka ei taha. A mine tea, kui oleks hea seltskond, siis miks mitte. Pigem moodustab olulise osa kulutus meelelahutusele, mida selles uuringus ei mainita. Samuti jäetakse mainimata igasugu heolukulud nagu järjest uuenevad kodumasinad. Muide, mu pojal on nii robottolmuimeja kui aknapesurobot. Ning tuttaval mururobot.
Isikliku meelerahu fond - vaat see lause mulle meeldib! See peab olema. Küll vaidlen vastu, et suvine aeg soodustab säästmist. Pigem ikka priiskamist. Ütles ju sõnameister Fred Jüssi, et suvi on niisugune aeg, kus inimene peab olema patune, õnnelik ja laisk. Kuidas seda saavutada. Igatahes mitte remonti tehes.
Õnneks pole see veel meie õuele saabunud.
Kahju, et meil pole kombeks rahast rääkida. Huvitav oleks, kui keegi isiklikust seisukohast kommenteeriks seda keskklassi kvalifikatsiooni. Omalt poolt lisan, et seitsesada raha kuusissetulekuna kisub ikka pigem sinna "on ja ei ole ka" poole.
Tükike eilset edevust. muuseas, bussijaama kell näitab küll kalossinumbreid nagu meie nooruses öeldi.
1 kommentaar:
Kas koolitoitu koju kaasa osta ei saa?
Ma lugesin ka selle EE artikli läbi, sinu jutu peale. Aga kui otsisin, siis esimesena sattusin hoopis ühe varasema EE loo peale, aastast 2018.
Pealkiri - Eesti keskklass vajab 1450 eurot inimese kohta, Läti oma 810 eurot pereliikme kohta.
Mina arvan, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, aga see ei pruugi alati lihtne olla.
Postita kommentaar