Surnuid kastmas

Pealkiri laenatud Marju Kõivupuu jutust 22.06. Maalehes.

 Eelmine lugu jääbki järjeta, sest tempo oli hullumeelne. Võib olla kunagi kirjutan võib olla mitte, sest järge ootavad imekaunis Kirna mõisa tulbiaed ja Viljandi Kondase Keskus, Vargamäel kolamine, Juminda matkarada, koduvalla kivihunnikud põldude ääres ja palju muud.

Seekordne postitus on ajendatud Marju Kõivupuu jutust Maalehes " Oh aegu, nõukogude võim püüdis suviseid surnuaiapühi kaaperdada autolavka ja kangelaskõnedega" . Ja enne seda pidasime küllaltki tulise vestluse ühe sõbrannaga praegusaja kalmistukultuurist, kus meie arvamused põkkusid.

Tegelikult olen varem surnuaiapühadest kirjutanud, aga praegu ei vaevu välja otsima. Olen see inimene, kes meeleldi uitab kalmu - ja kirikaedades, aga pole see inimene, kes nii väga haudadelt rohuliblekesi taga ajab. Jätan lahkunud pigem rahule ja nn. vennashaua moodi kujutised pole päris minu maitse. Muuseas, paar päeva tagasi tekkis minu FB seinale kuulutus, kus platside koristust pakkus firma "Hauarõõm". See nimi oli küll õõvastav ja eriti sürr oli, et tekst tekkis öösel minu telefoni. 

Ühesõnaga, käisin paar päeva enne surnuaiapüha tänu Poeg 3-le abikaasa kalmule lilli istutamas ja tänu teisele pojale surnuaiapühal ka. Mis selles erilist on? Eriliseks muudab Simuna surnuaiapüha  kuupäev 23.juuni. Nimelt Võidupüha ja Jaanilaupäev. Ja sellel päeval on küllaltki probleemne 50 km. taha kulgeda, sest ühistransport pea olematu. Nii et ainuke võimalus on, et keegi poegadest...Seekord tegi seda Poeg 2, aga sellise kokkuleppega, et viib mind kohale, kastab janused lilled ja jätab minu sinna. Mulle sobis väga hästi, sest õnneks läheb buss tagasi. Vastutulelik tuttav viis isegi kiriku juurde, sest paar kilomeetrit kuumaga pole see, mis viluga visata. Minust veidi varem proua oli just kevadel leseks jäänud. Kaasasime teisegi, kes nagu mina, seitse aastat tagasi oma mehe mattis. Kuidagi palju on meid. Ning eile teatas maabranne, et tema mees, keda ta mitu aastat põetas, lahkus taevastele radadele. 

Autoga prouaga, kes lisaks meie kirikuõpetaja ema, olid meil ühesugused vaatenurgad. Teisega ka. Me kõik pooldasime kirstumatust ja hauaplatsi olemasolu. Ikka nii, et plaat ja nimi. Mitte nii, et "Ükskord oli üks mees. Ta sündis, kosis ja suri. Enam me temast ei tea. Aga ta oli üks mees" (R. F. Faehlmann). Ka minu neli poega jagavad seda ning tähtsatel päevadel põlevad haual küünlad. Ikka üks või teine astub läbi. nagu nüüdki, kui eile saatis Poeg 4 pildi. 

Mul on hästi läinud. Kõik tähtsad kadunukesed ühel kalmuaial. Ükskord tegin lapselapsele lihtsa sugupuu ning kirjutasin nimede järgi matmise kohad. Õnneks on Simuna surnuaed kantud Haudisse. Paljud ei ole. Haudade korrastamisel jagame vastutust. Näiteks isapoolsete vanavanemate hauda korrastab tütar ja lapselaps. Emapoolsete vanavanemate, koos nende vanematega, mina või venna lesk. Venna ja minu isa platsi samuti. Emapoolsete vanavanavanemate väiksel platsikesel hoian samuti silma peal. ja nagu ma ütlesin: eriline rohukatkuja ma pole. Mulle meeldivad igihaljad elupuud ja sõnajalad. Vanaema haual õitsevad kevadeti hanemoonid ja piibelehed. Isal olid vanasti isegi maasikad. Kiriku juures meil platse pole. 

Õnneks on Simunas traditsiooniks saanud surnuaiapühal / Võidupühal pärja paigutamine Vabadussamba juurde ning kontsert kirikus. Seekord esinesid noored, Liina Fidelman ja Mikk Langeproon. Flööt ja akordion. Olen tänulik. Veel olen tänulik kohviku eest ja enam ei peagi kirikuaias kaasavõetud leivakotti näsima. 

Minule on surnuaiapüha tähtis ja pidulik sündmus. Sellepärast ei lähe ma sinna lillelise lahtise kleidiga. Koeraga ka mitte (mul ei olegi koera). Ning lastel ega lastelastel ei luba üle haudade joosta, karjuda ning lilli murda.  Nii õpetas mind kallis vanaema, kelle surmast on möödas 28 aastat. Isa surmast saab detsembris 50. 

Selline lugu keris kokku.

...