Kuidas me isegi Kauksi Üllel külas käisime ja palju teisi kohti ka

 ehk minu sellesuvine pikem reis. Meil on tänu Maabrannele kujunenud väike seltsike nn. nooremaid pensionäre. Reisimiseks. Seekordsel sõidul puudus eelnev täpne info. Märksõna oli ainult Petserimaa. Bussis, meie taga kostis kahe eakama proua jutt:

-Kuhu me nüüd läheme?

-Ei tea. eks sinna, kuhu viiakse...

Sellega oli kõik öeldud. Meelde tuli "Kui sa ei tea, kuhu lähed, siis viib iga tee su kohale." 

-Kuhu ma peaksin siit minema?

-Kuhu sa tahad minna?

-Mind ei huvita, kuni ma kuhugi jõuan.

-Siis pole vahet, kuhu sa lähed. Sa pead kindlasti kuhugi jõudma.

(Alice Imedemaal, Lewis Carroll)

Tartus saabus selgus Proua Giidi näol. Reisijuht Ulvi ilmus kui tõeline päikseke ja enam polnud vihma karta. Kirjutan - kirjeldan nüüd meie marsruuti, et endal meelest ei läheks.

Simuna-Tartu-Mikitamäe-Värska-Obinitsa-Vastseliina-Võru-Simuna. Eks ole, päris muljetavaldav kogus kilomeetreid mahtus pea kolmeteistkümne tunni sisse. Kusjuures kava paneb kokku 80-ne Jüri ning meil pole siin midagi kobiseda.

Ikka pilte ka. 

Esimene uus sõna. Tsässon. Õigeusu külakabel Setomaal. Neid on siin päris mitu, aga see kõige vanim puitehitis mandril. Ulvi rääkis, et tulnud see venekeelsest sõnast "tsas", kuna Petseri papid pidasid nendes majakestes palvusi. Kui lahtiste silmadega ringi vaadata ja pisikesel sauna moodi majakesel rist, siis ongi Tsässon.

Veidike sõitu ja  juba olimegi Värskas. Värska Püha Gregoriuse kirik ehitatud 1907. Kirikuaeda on maetud lauluema Anne Vabarna (1877-1964). Loomulikult ei jõudnud me hauale, sest tempo,tempo...

Mõtlesin, et mingite sõjarditega küll oma pead ei vaeva, kuid

maja osutus huvitavamaks, kui arvasin. Jälle tükike meie ajalugu. Ning tõestus, et "mina olin siin"

Jälle tempo-tempo...ning mööda Värska promenaadi sadamani. Lisaks Ulvi huvitav jutt Aurora kaptenist ja tema isast. Lugege, kui aega on. https://maps.visitsetomaa.ee/et/objekt/aurora-kapteni-maja/158?map_id=7

...

Värska päev oleks üks omaette elamus, arvan.

Kõht hakkab tasapisi lõunat nõudma. Aga enne ootab meid

Oleme ilmselgelt ajahädas ja muuseumis jääb palju asju nägemata. Nii et ikka tuleb tagasi tulla.

Lõuna ootas meid teises tares. Mina komplekteerisin isikliku paketi koos sõnumiga

Olen siin kunagi einestanud, poja perega, kui mini Räpina kooli lõpetas

Tempo ei lase isegi pilte teha ja järgmine punkt ootab

Obinitsa ning suurim üllatus

Tubli tund mahlakat setu keelt, sekka laulu. Kahju, et peremeest kodus polnud, aga kõike head ei saa. Kes veel aru ei saanud, siis tegemist Kauksi Ülle ja Evar Riitsaare koduga. Oli kuidagi nii kodu, et isegi pilte ei söendanud teha. Üks huvitav fakt, et Lenna ja Lauri algatusel renoveeritakse Obinitsa vana kooli , mis asub lauluema kuju juures ning millest mööda sõitsime.

Hooneid ja leide leidsin veel

Majal on ajalugu, millest Ülle meile pajatas. 

...

natuke huumorit

Tegijad teevad, teelistel jääb üle nautida. Minge kindlasti, kel suvetuurid pooleli.

Vastseliina poole  sõites viis Ulvi meid torni juurde

Tragimad ronisid üles, teised läksid hernepõllule. Mina leidsin sõnumi

ning kaks tükki kaasaja arhitektuuri :)

...

Vastseliina

Kell näitas pea viis. Hakkasime väsima, aga loomulikult loobuda ei tahtnud. Tagaistme prouad ei arutanud enam seda, et kus me oleme. Olin siin esimest korda. Et kuhugi endas jõuda oleks vaja olnud tubli kahte tundi. Meile anti pool, sellepärast käisin poolel teel. Pilt Päevalillelt

....

Palverännumajast põikasin läbi. Õnneks saab kodus alati juurde lugeda.

Päevalill saatis pilte lisaks. 

..Mati Karmini kujundatud Vastseliina metsavendade memoriaal. Väga mõjuv.

Kella kuueks olid jõud ja aeg otsas. Bussijuht andis endast parima. Lähtekohta jõudes selgus, et paljutõotav kohvik sulgeb ukse poolteist tundi enne Rakvere bussi väljumist. Ei sadanud.

Aitäh Maabranne, Päevalill Maie, Maie, mina ja muidugi legendaarne Jüri

...