Jutuke, mis jäi teisel mail kirjutamata

 Ema, vaata, minul on vari!

Minul on vari, vaata, kui pikk.

Ema, vaata, minul on vari!

nüüd on väike ja nüüd on pikk.

Ema, vaata, minul on vari,

mina seisan ta jalgade peal.

Ema, ema, see on minu vari, 

ära sina kõnni ta peal. (Hando Runnel)

Poeg kutsus Palmsesse etendust vaatama-kuulama. Pojaga on alati hea minna. Lihtne, auto tuleb ukse ette ja mina pean valmis olema. Kui kõik läbi, siis auto toob jälle ukse ette tagasi. 

Olin unustanud, kuidas need laulud 80-ndatel kõlasid. Siis, kui Poeg 2 oli väikemees. Kindlasti kõlasid kenasti, Viljandisse ma ei saanud ja laulude sõnade üle palju ei juurelnud. Seda teen täna, sest öö ei andnud und. 

Eks ole, Poeg, see oli natuke ka Sinu lugu. Tahtsid juba lapsena kaugele. Rongijuhiks ja hiljem lenduriks. Rändamine on sul tänini veres.  Unistada tulebki suurelt. Lauldes ja üha edasi tegutsedes. Oleme käinud koos läbi pika tee. Tervelt 42 ja pool aastat. Oleme naernud ja nutnud, eemaldunud ja järjekordse ühisosa leidnud. Koos mitu pikka reisi sooritanud ja meil on palju meenutusi-mälestusi. Millegipärast tuli esimesena meelde kõige eksootilisem - Hispaania ja Granada. Need ägedad sõidud mägedes, öised kolamised mööda linna, rand, turg, basseiniga maja...nagu muinasjutt. Ega Poolaski kehvem olnud. Tuhandeid kilomeetreid sõitu sinu kõrval, jututunnid ja mõtestatud ekskursioonid. Viimane koos Marianniga toimus alles möödunud suvel Gdanskisse. Jälle oli elamusi täis. Ja hoolitsust. 

Ega siis mitte ainult väljamaa. Meie pikaaegne 24.veebruari traditsioon ja retki mööda Eestimaad on veel ja veel. Näiteks möödunud avatud talude päeval viisid mind Ajaveskisse. Ikka oli meeles kaasa kutsuda. Kunagi, kui rohkem aega, siis käisime Sagadi öömuuseumis. Miks ma neid loendan? Sest iga kirjutatu tuletab vahvaid seikasid meelde. Need on meie lood.

Vahel mõtlen, et millal Sina suureks said ja mina väikseks jäin.

Aitäh kõige eest ja eriti eilse teatrielamuse eest. Hea, et meile mõlemale meeldis väga. 

Et mitte väga melanhoolseks minna lisan lõppu toreda loo. Settisin ennast peegli ees, olid umbes kuuene.

-Ema, sa oled sama ilus nagu Anne Veski! See oli ülim kompliment, mis mulle on öeldud.

No mida võib veel üks, sel ajal kolmekümnene ema tahta. 

Nii, et kutsu aga, küll ma tulen. Niikaua, kuni jaksan.

Nii me sõitsime (2018, Krakow)