Jätkujutt II

Jätkan järjekindlalt, sest näen, et paarkümmend kiikajat blogis ikka on. Rühkisime jälle Vallimäele. Väga tülikaks olid seekordsed päevad tehtud või oli see spordilinnale taotluslikult omane. Ei kujuta küll higiseid organisaatoreid või nende vanemaid kappamas 25 soojakraadiga üles ja alla, üles ja alla. Mäletasin, et kunagi asus vallikraavi tänaval Aasia suunaga toidukoht. Bingo! Kuid seal valitses pehmelt öeldes hullumaja ehk rahvaste ülevoorimine. Tund aega ooteaega, lausus kaunis piiga. Aga meil siis juba etendus algamas. Ehk saaks kausikese suppigi. ja seda me saime. Nii ruttu, et ei jõudnud õlunaadi ära rüübata. Lavastuse piletid ostsime vahetult enne ja hind oli töötavale pensionärile kohane st. 27 eurikut. No mis ma oskan öelda, kui hindajad on juba kõik öelnud (Virumaa Teataja, ei pane linki, niikuiniii lugeda ei saa)  Kui, siis veidi pikendaksin võitluse osa (nii pildil kui päriselt) ja lühendaksin mõnda monoloogi mille kestel kippus ülekuumenenuna (olime vastu päikest, sest terve teine nõlv oli rahvast punnis täis) tukk peale. Peategelased olid ilusad ja usaldusväärsed. Minu isiklik lemmik oli koor, õieti mitu. Mis sest, et muusika sisse lauldud. Ei kahetse grammigi. Tuttavaid näitlejahakatisi oli koguni kaks meie kooli noormeest ja kooris laulis muusikaõpetaja. Esmaspäeval oli hea erinevaid arvamusi kuulda ja võrrelda. Pilt ka, mis muidugi nässu läks, aga abiks ikka.

See oli vist ainuke erinevus brannega. Mina ei saanud nii kiiresti teatrilainelt maha. Branne ütles juba paari minuti pärast: noh, see on nüüd läbi tõlgendusega: sellega on ühel pool ja hakkas kohe nõudma, et mis me edasi teeme. Mina tahtsin lihtsalt olla, mitte tormelda. Mulle on vaja rahulikku kulgemist. Eks me siis läksime uuesti sööma. Seekord korralikult ja varuga, et jõuda Metsatölli kuulama. Söögikoht, seesama, kus kiiresti supid manustasime, üllatas. Nimeks  Bamboo garden. Kuigi interjöör pehmelt öeldes kokkuhoidlik, olid toidud ja teenindus überhää. Nii saime enne Metsatölli esinemist all-linna minemata kõhud täis ja maitseelamuse peale selle. 

Metsatölli olid kuulama tulnud rahvamassid. Miks ka mittte, ilus ilma ja kõnekas nimi. Ei tea, kas oli viga päikseväsimuses või lihtsalt vanaduses, aga sellist elektrit endas ei tundnud. Ja jälle pean nentima: maailm on  muutund, ma olen muutund...

Takso oli veel kallimaks läinud. Kodus valitses meie kahe vahel harmoonia, mis päädis ilusate unedega, kuhu Ivan Julm ega teised sisse ei saanud.

järgneb...